kadunud maa

August

Sofja, võtnud sandaalid jalast, seisis veepiiril. Laht hiilis lähe­ male, et ta varbaid limpsata. Hall soolane vesi kattis heledat nahka. „Ära kaugemale mine,“ keelas Aljona.

Vesi taandus. Aljona nägi õe jalgu, kivikesi Sofja pöia­ võlvide all, väikeste lainetega kaldale uhutud kiviklibu. Sofja kummardus, et püksisääred üles käärida, ja ta hobusesaba vajus ette rippu. Tüdruku sääremarjadel oli näha sääsehammustuste kratsimisest veriseid kriime. Õe kehahoiakust taipas Aljona, et Sofja ei mõelnudki kuuletuda. „Parem ära mine,“ lausus Aljona.

Sofja seisis näoga mere poole. Meri oli rahulik. Kerge säbar­ lainetuse tõttu näis laht kui säbruliseks taotud tinaplekk. Hoo­ vus muutus tugevamaks, kui oli jõudnud avaookeani – Vaik­ sesse ookeani – ja Venemaa oli seljataha jäänud. Siin oli see taltsas. Siin kuulus see neile. Käed kitsastel puusadel, vaatas Sofja üle laiuva lahe, ta pilk liikus üle mägede silmapiiril, üle vastaskaldal asuvate sõjaväerajatiste valgete tulukeste.

9

Kiviklibu õdede jalge all oli tekkinud suurematest kividest.

Aljona toetus istudes vastu seljakotisuurust kivikamakat, mis asus meetri jagu eemal murenevast Püha Nikolai kaljupangast.

Meri ühel pool, kaljupank teisel pool, olid nad sel pärastlõunal piki randa jalutanud, kuni leidsid selle paiga siin, mis ei olnud pudelite ja sulgedega risustatud. Kui kajakad läheduses kaldale laskusid, peletas Aljona nad käevibutusega eemale. Kogu suvi oli olnud jahe, pidevalt tibutas vihma, kuid see pärastlõuna oli piisavalt soe lühikeste varrukate kandmiseks.

Sofja astus sammu ettepoole ja ta kand vajus kiviklibusse.

Aljona tõusis istukile. „Sof, ma ju ütlesin – ei!“ Õde tõmbas jala tagasi. Kajakas lendas üle nende peade. „Miks sa pead sel­ line sõnakuulmatu plika olema?“ „Ma ei ole.“ „Jah oled. Alati.“ „Ei ole,“ lausus Sofja ümber pöördudes. Ta ülespoole kool­ duvate nurkadega silmad, õhukesed huuled ja terav lõug, isegi ta ninaots ärritasid Aljonat. Kaheksa-aastasena nägi Sofja endiselt välja kui kuuene. Aljona, kolm aastat vanem, oli oma vanuse kohta küll lühikest kasvu, kuid Sofja oli üleni tilluke, ta piht ja randmed olid peenikesed ning ta käitus aeg-ajalt kui lasteaialaps: tal olid voodi jalutsis pehmed mänguloomad; mängides kujutas ta ette, et on maailmakuulus baleriin; ta ei suutnud õhtul uinuda, kui oli näinud telekast kasvõi natukene õudusfilmi. Ema lubas talle kõike. Teisena sündimine oli and­ nud Sofjale privileegi terveks eluks lapseks jääda.

10

Pilk naelutatud kaljule Aljona pea kohal, tõstis Sofja ühe jala veest, surus siis selle pöia täistallal vastu teise jala kanda ja tõstis käed üles – võttes baleriini jalgade viienda positsiooni. Ta kao­ tas hetkeks tasakaalu, kuid sai selle kohe tagasi. Aljona kohen­ das oma asendit kividel. Ema püüdis alati Aljonat veenda õde kaasa võtma, kui ta klassikaaslastele külla läks, kuid just selliste väikeste imelike tegude tõttu ei tahtnud Aljona seda teha.

Selle asemel olid nad suvevaheaja veetnud teineteise selts­ konnas. Aljona oli õele nende maja taga niiskes parkimiskohas õpetanud, kuidas teha sildringi taha. Juulis sõitsid nad bussiga nelikümmend minutit linna loomaaeda ja söötsid seal aplale mustale kitsele komme. Kitsel olid piklikud pupillid, mis ringi pöörlesid. Hiljem, samal pärastlõunal, oli Aljona lükanud läbi traataia ümbrispaberis piimakaramelli ilvesele, kes õdede peale seni oli sisisenud, kuni tüdrukud taganesid. Karamell oli puu­ tumatult tsementpõrandale jäänud. Nii palju siis loomaaiast.

Nendel kordadel, kui Aljona ja Sofja ema tüdrukutele hom­ mikul enne tööle minekut raha oli jätnud, läksid nad kinno ning jagasid hiljem kohviku teisel korrusel omavahel banaani ja šokolaadiga pannkooki. Sageli lonkisid nad niisama linnas ringi, vaatasid, kuidas vihmapilved kogunevad või päike pilve tagant välja tuleb. Tasapisi olid tüdrukute näod päevitunud.

Nad tegid väikesi matku, sõitsid jalgratastega või tulid siia – mere äärde.

Samal ajal kui Sofja tasakaalu harjutas, rändas Aljona pilk piki randa. Keegi mees lähenes, ettevaatlikult kivide vahel teed valides. „Keegi tuleb,“ lausus Aljona. Õde lasi ühe jala vette 11

plärtsatada ja tõstis teise üles. Sofjale oli ükskõik, et keegi näeb teda idiootlikult käitumas, kuid Aljonale, ta sunniviisilisele kaaslasele, läks see küll korda. „Jäta järele,“ ütles Aljona. Valje­ mini. Seejärel juba lausa vihaselt: „LÕPETA!“ Sofja lõpetas.

Eemal veepiiril kadus mees silmist. Ilmselt oli ta leidnud mõne puhtama koha ja istunud. Kogu Aljonas tekkinud frustratsioon paiskus valla kui vannivesi pärast äravooluava korgi eemaldamist. „Mul on igav,“ teatas Sofja.

Aljona nõjatus taha. Kivi ta õlgade taga oli kõva ja külm, kui ta sellele pea toetas. „Tule siia,“ kutsus ta õde. Sofja astus veest välja ning vingerdas end Aljona kõrvale. Väikesed kivi­ kesed krigisesid ta talla all. Tuulehoog oli Sofja keha jahuta­ nud sama jahedaks kui maapinna. „Tahad, ma jutustan sulle midagi?“ küsis Aljona. „Jah.“ Aljona kontrollis telefoni. Nad pidid õhtusöögiks kodus olema, kuid kell ei olnud veel neligi. „Tead sa seda lugu, kuidas üks linn minema uhuti?“ „Ei tea.“ Lapse kohta, kes kunagi sõna ei kuulanud, võis Sofja olla väga tähelepanelik. Keskendudes tõstis ta lõua üles ja pigistas suu kinni.

Aljona osutas piki kallast, kõige kaugemal silmapiiril paist­ vatele kaljudele. Tüdrukutest paremal asus kesklinn, kust nad sel pärastlõunal randa olid tulnud. Vasakul, lahe suudmes, kõr­ gusid tumedad kaljurüngad. „See asus kunagi seal.“ 12

„Zavoiko lähedal?“ „Zavoikost edasi.“ Nad istusid Püha Nikolai kalju kõrgeima tipu all. Kui nad mööda rannikut edasi oleksid läinud, oleks kaljusein aegamisi madaldunud, nii et kõrgemal oleks paistma hakanud ümbruskonna astangutena paiknevad kvartalid. Viie­ korruselised, laigulise betoonkattega nõukogude kortermajad.

Kokkuvarisenud majade puitkonstruktsioonid. Peegelpildis kõrgemad ja madalamad majad, roosad ja kollased; reklaam­ tahvel kontoripinna väljaüürimiseks. Zavoiko, nende linna – Petropavlovsk-Kamtšatski – kaugeim rajoon, asus mitmeid kilomeetreid edasi, kohas, kus maismaapiir merega kohtub. „See asus seal kaljuserval, ookeani ja lahe piiril.“ „Kas see oli suur linn?“ „See oli üks asula. Nagu suur küla. Ainult viiskümmend puumaja, kus elasid sõjaväelased, nende naised ja lapsed. See juhtus palju aastaid tagasi. Pärast Suurt Isamaasõda.“ Sofja mõtles öeldu üle järele. „Kas seal kool ka oli?“ „Jah. Ja turg, apteek. Kõik! Postkontor.“ Aljona kujutas seda kõike ette: puupinud, nikerdustega aknaraamid, türkiissinised uksed. „Kõik oli nagu muinasjutus. Ja küla keskel oli lipu­varras, ja väljak, kus seisid inimeste vanaaegsed autod.” „Selge,“ ütles Sofja. „Hästi. Aga ühel hommikul, kui küla elanikud parajasti hommikusööki valmistavad, kassidele süüa annavad ja end tööle­minekuks riidesse panevad, hakkavad kaljud värisema. See on maavärisemine. Kunagi varem ei ole nii tugevat maavärinat olnud. Seinad vajuvad kaldu, tassid lähevad katki, mööbel ...“ 13

Nüüd vaatas Aljona kruusa oma kõrval, kuid ei märganud ühtki mereveest kaldale uhutud puupulka ... „Mööbel puruneb. Titad nutavad voodites, kuid emad ei saa neid kätte. Emad ei suuda isegi püsti seista. See on kõige tuge­ vam maavärin, mida sellel poolsaarel kunagi nähtud.“ „Kas majad varisesid inimestele kaela?“ uuris Sofja.

Aljona raputas pead. Kivi, millele ta nõjatus, nagu surus ta koljule. „Kuula! Viie minuti pärast maavärin lõppes. Titad nutavad ikka edasi, kuid inimesed on õnnelikud. Nad rooma­ vad üksteise poole, et üksteist kallistada. Võib-olla mõnedes kõnniteedes on lõhed, traadid on katkenud, kuid inimesed on elus – nad elasid selle üle. Inimesed lamavad maas ja hoiavad üksteisest kinni, kuid siis, läbi seinaaukude, kus varem olid aknad, näevad nad selle varju.”

Sofja ei pilguta silmagi. „See on laine. Kaks korda kõrgem kui nende majad.“ „Kõrgem kui Zavoiko?“ küsis Sofja. „See ei ole võimalik. See on liiga kõrge.“ „Zavoikost edasi, ma ju ütlesin sulle. See maavärin oli nii võimas. Seda tunti isegi Havail. Inimesed Austraalias küsisid oma sõpradelt: „Kas sa müksasid mind?“, sest miski raputas neid. Nii tugev oli see maavärin.“ Õde ei lausunud midagi. „See raputas kogu ookeani,“ ütles Aljona. „Maavärin tekitas kahesaja meetri kõrguse laine. Ja see lihtsalt ...“ Aljona siru­ tas käe ette, samale joonele silmapiiriga, ning viipas sellega üle horisondi.

14

Külm tuul riivas tüdrukute paljaid käsivarsi. Kuskil lähedu­ ses häälitsesid linnud. „Mis nendega siis juhtus?“ küsis Sofja lõpuks. „Keegi ei tea. Kõik seal olid maavärinast täiesti segaduses.

Isegi Zavoikos ei märgatud, kuidas taevas oli tumenenud. Kõik katsusid koristada, kontrollisid, kuidas naabritega lood on, hakkasid majades midagi parandama. Kui ookeanivesi tänavad üle ujutas, arvasid nad, et ülal mägedes on mõni veetoru lõhke­ nud. Kuid hiljem, kui elekter jälle tagasi tuli, märkasid mõned, et kaljuservalt ei paista ühtegi tuld. Koht, kus varem asula oli olnud, oli tühi.“ Säbarlainetus lahes väreles tasa Aljona sõnade rütmis. Shh, shh. Shh, shh. „Nad läksid vaatama ja ei leidnud kedagi ega midagi. Polnud inimesi ega maju, polnud valgusfoore ega tänavaid. Ja mitte ühtki puud. Ja muru. Nad oleks nagu kuu peal olnud.“ „Ja kuhu nad olid läinud?“ „Minema uhutud. Laine oli nad kaasa haaranud sealt, kus nad parasjagu olid, näe niimoodi.“ Aljona pööras end ühe küünar­ nuki najale ja haaras Sofjal õlast, tundes õe luid oma peopesa all liikuvat. „Just nii tugevasti haaras vesi nende kehadest. Vesi pani inimesed majadesse kinni. Võttis kaasa kogu asula ja viis selle ära Vaiksesse ookeani. Keegi ei näinud neid enam mitte kunagi.“ Kalju vari langes Sofja näole, muutes selle tumedaks. Ta pool­ avatud huulte vahelt paistis alumiste hammaste rida.

Mõnikord meeldis Aljonale öelda midagi sellist, et õde hirmust kaameks muutus.

15

„See ei ole tõsi,“ lausus Sofja. „On küll. Koolis räägiti.“ Meri, läbipaistmatu pärastlõunases valguses, jätkas endises rütmis. Nüüd näis ta hõbedane. Kivid, millel Sofja oli seisnud, kadusid ja ilmusid taas. „Äkki lähme koju?“ küsis Sofja. „Liiga vara veel.“ „Lähme ikka.“ „Kas ma hirmutasin sind ära?“ „Ei hirmutanud.“ Lahe keskel paistis üks traaler, nina lõuna poole, see võis sõita kuhu iganes – kas Tšuktši poolsaarele, Alaskasse või Jaa­ panisse. Õed ei olnud kunagi Kamtšatka poolsaarelt ära käi­ nud. Ühel päeval, ütles ema, sõidavad nad Moskvasse, kuid see oli üheksa tunni pikkune lennureis, üle kogu kontinendi, ning selleks pidid nad ületama mägesid, meresid ja maalõhesid, mis eraldasid Kamtšatkat muust maailmast. Õed ei olnud kunagi üle elanud suurt maavärinat, kuid ema oli neile rääkinud, mida see endast kujutab. Ta kirjeldas, mis 1997. aasta maavärina ajal nende korteris oli toimunud: köögilamp kõikus juhtme otsas nii suure hooga, et purunes vastu lage; kapiuksed kiikusid nii kõvasti, et hoidistepurgid kukkusid välja; kõikjale imbus mädamunalõhnaga gaasi, mis oli pannud emal pea valutama.

Hiljem oli ema tänaval näinud autosid üksteise sisse kiilutult ning lõhesid asfaldi sees.

Otsides kohta, kuhu istuda, olid õed mööda randa kaljude all piisavalt kaugele jalutanud, nii et peaaegu kõik tsivilisatsiooni 16

jäljed olid kaugele maha jäänud. Vaid see traaler ja juhuslik prügi: kaheliitrised õllepudelid laperdavate siltidega, pooleldi avatud kaantega konservikarbid, milles kunagi oli heeringas õlis, vettinud koogikarbid – kõik see hulpis vees. Kui praegu toimuks maavärin, ei oleks neil ühtki ust, mille taha varjuda.

Kaljurahnud kukuksid ülalt neile kaela. Ja seejärel viiks laine nende kehad kaasa.

Aljona tõusis püsti. „Hea küll, hakkame minema,“ lausus ta.

Sofja libistas sandaalid jalga. Püksisääred olid tal endiselt põlvini üles kääritud. Koos ronisid nad üle suuremate kalju­ rahnude ning suundusid kesklinna poole. Aljona peletas sääski nende teelt minema. Kuigi enne mere äärde tulekut olid nad kodus lõunat söönud, hakkas ta kerget nälga tundma. „Sa kasvad,“ oli ema talle öelnud, korraga ettevaatlikult ja imes­ tusega, kui Aljona oli õhtusöögi ajal teise tüki kalapirukat endale tõstnud. Kuid pikemaks ta ei kasvanud – ta oli jäänud klassis üheks kõige lühemaks, endiselt lapse kehaga, kuid pii­ ramatu söögiisuga.

Kajakate kiljumise vahel hakkas kostma inimeste hõikeid ja aeg-ajalt autosignaali. Märg kiviklibu rullus õdede talla all.

Hüpates põlvekõrgusele kivile, nägi Aljona rajal ees kääna­ kut. Kohe varsti hakkab kaljusein nende kõrval madalamaks muutuma. Nad jõuavad välja kivisele rannale, mille ühes otsas askeldavad toidukraamiga kaubitsejad, kes teiselt poolt on blokeeritud laevaremondidokkidega; ümberringi kihab suvise rahvamurruga vilgas elu. Kui nad kahekesi viimaks sinna­ maani jõuavad, suunduvad nad lahest eemale ja pööravad 17

pilgud linna jalakäijate peaväljaku mahatallatud murule. Väl­ jakust ja liikluskeerisest eemal kõrguvad Lenini ausammas, Gazpromi embleem ning lippudega ehitud riigiasutused.

Aljona ja Sofja seisatavad Petropavlovsk-Kamtšatski süda­ mes ning näevad eemal mõlemal pool kaares linnamajadega kaetud mäe­ahelikke – need olid nagu pikad ribid. Kaugemal sinetab vulkaani tipp. Buss siit keskusest viiks nad otse koju.

Kodus ootavad telekas, suvine supp ja ema huvitavad jutud oma tööst. Ema küsib, mida nad täna on teinud ... „Kuule, ära räägi emale, mida ma sulle rääkisin,“ sõnas Aljona. „Sel­ lest linnast.“ Aljona selja taga küsib Sofja: „Miks ma ei või?“ „Lihtsalt, ära räägi.“ Aljona ei soovi vastutada mingite Sofja õudusunenägude eest. „Kui see õige on, miks ma siis temalt ei või selle kohta küsida?“ Aljona hingas läbi nina puhinal õhku välja. Ta ronis järgmi­ sest mäekünkast alla, astus ümber kivikuhila ja jäi seisma.

Kaks meetrit eemal oli mees, keda ta varem mere ääres oli näinud. Mees istus teerajal, jalad enda ette välja sirutatud. Selg küürus. Eemalt nägi ta välja kui täiskasvanu, kuid lähemalt vaadates paistis ta Aljonale pigem nagu välja kasvanud kooli­ poiss: punnis põsed, päikesest pleekinud kulmud, heledad juuksed tagant turris kui siili okkad.

Aljonat nähes tõstis mees lõua üles. „Tere.“ „Tere,“ vastas Aljona ja astus lähemale. „Kas sa saaksid mind aidata?“ küsis mees. „Ma vist vigastasin oma pahkluud.“ 18

Aljona kissitas mehe pükstega kaetud säärt vaadates silmi, nagu uuriks ta läbi riide luud. Roheliste pükste põlved olid mullased. Kummaline oli näha täiskasvanud meest niimoodi istumas nagu kooliõuel kukkunud ja haiget saanud poisike.

Nüüd jõudis ka Sofja nendeni ning toetus käega Aljona seljale.

Aljona raputas õe käe maha. „Kas te käia saate?“ küsis Aljona. „Jah. Vist saan.“ Mees põrnitses oma tenniseid. „Kas te väänasite jala välja?“ „Tõenäoliselt. Need kuradi kivid.“ Sofja tõi kuuldavale heakskiitva mühatuse, kui vandesõna kuulis. „Me võime minna ja kedagi appi kutsuda,“ pakkus Aljona. Nad olid linnakeskusest kõigest mõne minuti kaugusel; võis peaaegu tunda toidukioskite praelõhnu. „Pole vaja. Mu auto on siinsamas lähedal.“ Mees sirutas käe ette; Aljona haaras käest ja tõmbas. Ta kaalust ei olnud küll eriti abi, kuid sellest piisas, et mees jalule saada. „Ma jõuan autoni küll.“ „Olete kindel?“ Mees tuikus veidi. Siis hakkas valu tõttu ettevaatlikult astuma. „Kui te, tüdrukud, lihtsalt mu kõrval kõnniksite ja vaataksite, et ma ei kukuks.“ „Mine sina ees, Sof,“ lausus Aljona. Õde läkski ees, tema järel mees, ettevaatlikult. Aljona tuli kõige järel ja jälgis meest.

Mehe õlad olid längus. Lainete loksumise taustal oli kuulda, et tal oli raske hingata.

Teerada viis keskusesse: kividega kaetud rannale, kus pered istusid pinkidel, hallid linnud tiirutasid tiibade laperdades 19

hot-dogi kioskite kohal ning laevalasti laadivad kraanad siru­ tasid üles oma pikki paljaid kaelu. Sofja peatus ja ootas teisi järele. Kivine rada oli seljataha jäänud. „Kuidas jalg on?“ küsis Aljona mehelt.

Mees viipas paremale. „Oleme peaaegu kohal.“ „Parklasse?“ Mees noogutas ja suundus liibates toidukioskite taha, mille generaatorid ta põlvede kõrgusel mürisesid. Õed järgnesid talle. Üks vanem poiss, müts peas, möödus neist kios­ kite ees, ja Aljona vaatas häbiga ettepoole – tal oli koormaks kaasas oma väike õde, lisaks pidi ta traavima kellegi võhivõõra järel. Aljona soovis juba kodus olla. Võtnud Sofjal käest kinni, jõudis Aljona mehe kõrvale. „Mis su nimi on?“ küsis mees. „Aljona.“ „Aljonka, äkki võtad auto võtmed ...“ Mees koukis need püksitaskust välja. „Tee palun auto uks lahti. “ „Mina võin seda teha,“ lausus Sofja. Nad olid juba poolkuu­ kujulisel väljakul teisel pool mäge.

Mees andis võtmerõnga noorema tüdruku kätte. „See must auto seal. Surf.“ Sofja hüples neist ette ja avas juhipoolse ukse. Mees istus autosse, hingates sügavalt välja. Sofja hoidis ikka veel auto käepidemest kinni. Auto laitmatul küljepaneelil peegeldus tüdruku keha: purpurpunane puuvillane pluus ja khakivärvi üleskeeratud säärtega püksid. „Kuidas jalg on?“ küsis ta.

Mees vangutas pead. „Te tüdrukud tõesti aitasite mind.“ „Kas sõita saate?“ 20

„Jah,“ sõnas mees. „Ja kuhu teie nüüd lähete?“ „Koju.“ „Ja kus teie kodu asub?“ „Gorizontis.“ „Ma viin teid koju,“ lausus mees. „Istuge sisse.“ Sofja las­ kis auto uksest lahti. Aljona vaatas üle tee asuvat bussipeatust.

Bussiga kuluks neil koju jõudmiseks üle poole tunni, autoga aga kümme minutit.

Mees oli auto mootori käivitanud. Ta ootas nende vastust.

Sofja piilus juba tagaistmele. Aljona kui vanem õde võttis veidi aega mõtlemiseks: ta kaalus mõne sekundi vältel linna liinibussi varianti (selle peatumist iga natukese aja tagant, selle müra, inimeste higi lõhna) mehe pakutava vastu. Mehe pehmuse, ta haiget saanud pahkluu, ta poisiliku näo vastu. Nii lihtne oleks lasta end autoga koju viia. Autoga jõuaksid nad koju piisavalt vara, et juba enne õhtusööki midagi suhu pista. Nagu looma­ aias loomade söötmine või õudusjuttude rääkimine, oleks see järjekordne päevaaja põnev ettevõtmine, suvevaheaja ulakus, mis jääks tema ja Sofja vahele. „Tänan teid,“ lausus Aljona. Ta läks ümber auto ja istus ette, juhi kõrvalistmele, mis oli päikesest soe. Selle nahk oli pehme, nagu istuks kellegi süles. Kindasahtli ette oli riputatud risti­ kujuline ikoon. Kui rulaga sõitja nüüd teda näeks – istumas suure auto esiistmel! Sofja libistas end tagaistmele. Parklas mõni koht eemal laskis keegi naine kaubiku tagauksest valge koera välja. „Ja kuhu me siis sõidame?“ küsis mees.

21

„Kui sa ei käitu nii, nagu sinult eeldatakse, kui sa kaotad valvsuse, tulevad nad sulle järele.

Kui sa neile selleks võimaluse annad.“

Augustikuisel pärastlõunal kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt 8-aastane Sofja ja 11-aastane Aljona. Nädalate ja kuude möödudes jookseb politseiuurimine ummikusse.

Tekkinud tühimikust vastu kajav kaotusvalu ja hirm rõhuvad eriti rängalt väikese ning sidusa kogukonna naisi. „Kadunud maa“ viib lugeja Venemaa kirdeossa, kus kaunis keskkond – tihe mets, avar tundramaastik, kõrgustesse pürgivad vulkaanid ja Jaapanit Alaskast lahutav klaasjas ookean – on justkui raamiks pikalt käärinud ühiskondlikele ja etnilistele pingetele.

kirjastus.postimees.ee