Proloog
Uus valuhoog sundis Rebat nõksatades pead tõstma. Ta sikutas köisi, mis aheldasid ta keha ümber keskkoha seotuna vertikaalse toru külge, mis oli omakorda keset väikest tuba põranda ja lae külge kinnitatud. Randmed olid ees kinni seotud, pahkluud samuti. Ta taipas, et oli tukastanud, ja teda tabas kohe hirm. Ta teadis nüüdseks, et mees tapab ta. Pikkamööda, üks haav korraga. Mees ei ihanud tema surma ega ka seksi. Ta tahtis ainult tema valu. Ma pean püsima ärkvel, mõtles Reba. Pean siit minema saama. Kui ma uuesti magama jään, siis ma suren. Palavast toast hoolimata oli ta alasti keha higist jahe. Ta vaatas maha, tõmbus kerra ja nägi oma paljaid jalgu laud põrandal. Põrand nende ümber oli kuivanud verest laiguline, kindel märk, et ta polnud esimene, kes siia aheldatud oli. Paanika kasvas. Mees oli kuhugi läinud. Toa ainuke uks oli kinni, aga ta tuleb tagasi. Alati tuli. Ja siis teeb ta kõike, mida välja suudab mõelda, et Rebat karjuma panna. Aknad olid laudadega kinni löödud ja Rebal polnud aimugi, kas on päev või öö. Ainsaks valgusallikaks oli laes rippuv pirn. Tundus, et siin ei kuule tema karjumist mitte keegi teine. Ta arutles, kas see tuba oli kunagi olnud mõne väikese tüdruku magamistuba, kuna see oli groteskselt roosa, kõikjal satsid ja muinasjutumotiivid. Keegi – ilmselt tema 5