1. PE AT Ü K K
K
irjake algas sõnadega palun tülitamise pärast vabandust, ja see on eriti hea avalause. Palun, tülitage mind! Tülitage mind! Ma olen kogu elu oodanud, et mind sellise kirjaga tülitataks. Palun tülitamise pärast vabandust, aga jäi selline mulje, et keegi pildistas tänaval seistes teleobjektiiviga teie akendest sisse. Kui see oli mõni teie tuttav, siis palun vääritimõistmise pärast vabandust, aga kui ei, siis panin ma kirja selle inimese auto margi / mudeli / numbrimärgi. Brian (naaber) ja tema telefoninumber
Tegelikult ei ole teleobjektiivi vajagi, sest tänava poole on meil hiigelsuured aknad ja kardinaid pole. Mõnikord viivitan enne majja sisenemist ja vaatan, kuidas Harris ja Sam pahaaimamatult oma asju ajavad. Harris selgitab kuuldamatult midagi Samile või tõstab teda õhku. Mind valdab tohutu õrnus nende suhtes. Püüa see tunne meelde jätta, ütlen endale. Nad on lähedalt samad inimesed, kes siit vaadates. Me kõik teadsime otsekohe, kes meie naabritest on Brian. FBInaaber. Kui me oleme Brianilt midagi õppinud, siis seda, et FBI ei 9
ole saladus nagu CIA. Ta (kuulikindel?) FBI vest kirjaga FBI on tal seljas tunduvalt sagedamini, kui keegi temalt seda nõuda saab. See mõjub, nagu paneks mõni Dodgersi mängija muru kastma minnes selga kogu kaitsevarustuse. Kõik naabrid mõtleksid, et Jaa, kutt, me panime juba tähele, sa mängid Dodgersis. Nii et kui ma olin selle kirjakese ette lugenud, siis esimese asjana hakkas Harris irvitama, et otse loomulikult on meie FBI agendist naaber nüüd mingi „teleobjektiiviga“ tegelase „vahele võtnud“. Ja teise asjana ei teinud Harris midagi. Tal oli kiire ja tema arvates ei olnud sellega tegelemisel mõtet. „Aga see on ju natuke jube, mis?“ „Viimasel ajal pildistatakse kõike,“ ütles ta toast välja kõndides. „Aga mis sa arvad, kas ma peaksin talle helistama?“ Aga Harris ei kuulnud mind. „Kellele helistama?“ küsis Sam. Seisin kirjakest käes hoides kummaliselt mahajäetud tundega, mis tuleb kodus peale tuhat korda päeva jooksul. Ma oleksin võinud nutta, aga mille pärast? Mul ei ole ju vaja jutustada oma mehega päris kõigest, selleks on inimesel sõbrad. Minu ja Harrise suhe on ametlikum, me oleme nagu kaks diplomaati, kes pole veendunud, ega teine pole ta jooki mürgitanud. Igijanused, aga tahame alati, et esimese lonksu jooks teine. Anna minna. Ei, ikka sina! Ei, palun, ainult pärast sind. Sedasorti köielkõnd võib tunduda stressirohke, aga ma olin üpriski veendunud, et meie naerame viimasena. Siis kui kõik ülejäänud on teineteisest surmani tüdinud, jõuame meie parasjagu läbimurdeni, meil tulevad mesinädalad. Arvatavasti kui käime seitsmekümnendaid. 10
Lõpetades telefonikõnet oma mehega ütleb mu sõber Cassie iga kord: „Armastan!“ Seda kuuldes valdab mind iga kord tema pärast surmahirm. Aga ma armastan teda, kinnitab Cassie. Sa just rääkisid, kui armetult ja umbejooksnuna sa ennast tunned. Siis naerab ta sel moel, nagu ei oleks temal selle üle mingit voli. Ma ei ootagi, et ta oleks aus oma abikaasaga, aga vähemalt minule võiks kõik välja laduda! Teiste inimeste suhetes pole kunagi mingit loogikat. Ükskord õnnestus mul veenda oma parimat sõpra Jordit salvestama tavalist jutuajamist oma naisega. Jordi on geniaalne skulptor, kes suudab kõigil teemadel veenvalt arutleda, aga selles vestluses ütles ta vaid paar sõna, samas kui ta naine jauras, kui nüri on üks populaarne telemäng. Jordi pomises ainult aeg-ajalt mõne küsimuse, suurema osa ajast ta lihtsalt itsitas selle peale, mida Mel ütles. Ma arvasin, et ta võib seda vestlust häbeneda, aga ei häbenenud. „Ma armastan seda, kui enesekindel on Mel. Mulle meeldivad selge seisukohaga inimesed. Nagu sina.“ See oli nii meelitav, et hakkasin nende suhtedünaamikasse otsekohe soojemalt suhtuma. „See telemäng on tõesti kööbakas,“ möönsin. „Mel pani kümnesse.“ Mu sõbrad soostuvad mulle alati sedasorti pahna näitama – ekraanipilte seksisõnumitest, e-kirju emadele –, sest ma tahan kogu aeg teada saada, mis tunne on olla keegi teine. Mida me kõik teeme? Mis pagan siin maa peal toimub? Muidugi ei andnud ükski neist artefaktidest kokkuvõttes midagi; see oli, nagu püüaks suitsu käepidemest haarata. Mis käepidemest? Panin naabri kirjakese oma lauale. Ka minul oli tegemist, aga muretsemiseks leian aega alati. Tegelikult arvan, et juba enne 11
kirjakese saamist muretsesin võimaluse pärast, kuidas keegi tele objektiiviga meie akendest paistvat pildistab. Muretsesin on vale sõna – tegelikult pigem lootsin. Ma lootsin, et seda tehakse ja et nii on tehtud mu sünnist saati või umbes midagi taolist. Kui mitte üks mees akna tagant, siis jumal või mu vanemad või mu päris vanemad, kes on tegelikult lihtsalt mu vanemad, või siis mu tõeline mina, kes on oodanud õiget hetke, mil juhtimine üle võtta, mind kõrvale lükata. Lihtsalt palun, et oleks keegi selline, kes hoolib piisavalt, et mul silma peal hoida. Mul läks kaks päeva, enne kui jõudsin naaber Brianile helistamiseni, sest ma olin ametis oma olukorra nautimisega nagu siis, kui see, kellest oled sisse võetud, vastab su sõnumile ja sa tahad mõnda aega nautida seda, et pall on sinu käes. „Veider on helistada inimesele, kes elab otse mu kõrval,“ ütlesin. „Ma oleksin võinud lihtsalt akna lahti teha.“ „Ma ei ole praegu kodus.“ „Selge.“ Ta ütles, et see mees oli oma auto nurga taha parkinud ja oli pildistanud ainult meie maja. „Võimalik, et ta lihtsalt imetles teie maja,“ oletas Brian. See mulle ei meeldinud. Tähendab, maja ongi kena, aga no kuulge. Ma ei saatnud kaht viimast päeva helistamata mööda selle pärast, et meil on kena maja. „Ma olen väikestviisi avaliku elu tegelane,“ ütlesin, vajutades natuke liiga kõvasti võltstagasihoidlikkuse pedaali. Võltstagasi hoidlikkus on üks neist asjadest, mida on väga raske teha vaid natuke – nii nagu ka purgist vahukoort pihustada. Ta ütles, et ma olen kurikuulus, ja sellepärast ta muretsebki. Vastasin tagasi hoidlikult: „Noh, tänan teid, on tõesti hea teada, et keegi asjadel silma peal hoiab.“ 12
„See on sõna otseses mõttes minu töö,“ ütles Brian. „Õige,“ vastasin ennast ärkvele raputades. Ma ei ole väga tuntud inimene. Ma ei kavatse hakata lahkama oma tegemiste tüütuid üksikasju, aga kujutage ette naist, kes on erinevate väljendus vahendite kaudu saavutanud edu juba noores eas ja on sestsaati ülima visadusega edasi liikunud, ikka ja jälle oma põhiteemade juurde tagasi pöördudes, enesekindlusega, mille annab teadmine, et teist teed ei ole – kogu ta elu on üks ja ainus jutuajamine jumalaga. Jumal on selle kohta võib-olla vale sõna. Universum. Aluskude. Ma töötan meie ümberehitatud garaažis. Laua üks jalg on teistest lühem ja viimased viisteist aastat olen iga päev kavatsenud midagi sinna alla suruda, aga iga jumala päev on mul tööga liiga kiire – olen püsivalt otsustavas murdepunktis; igavesti on kõik otsekohe selgumas. Kell viis pean ennast teadlikult maha rahustama, enne kui lähen tagasi majja, umbes nagu astronaut Buzz Aldrin, kui valmistub kohe pärast Kuu pealt tagasi tulemist nõudepesumasinat täitma. Ära räägi Kuust, tuletan ma endale meelde. Küsi kõigilt kuidas neil läinud on. Naaber Brian uuris, kas ma tean kedagi, kes võiks tahta kastikat osta. „See on 2013. aasta F-150. Ma kolin ära ja tahan suuremast osast asjadest lahti saada.“ „Oh! Kuhu te kolite?“ „Ma ei saa oma järgmist asukohta avaldada,“ ütles Brian ja ma palusin vabandust, et olin üldse küsinud. „Küllap peab suur osa teie elust olema ülimalt salastatud.“ „Jah,“ lausus ta vaikselt. „Aga see kant meeldis mulle. Palju puid ja see, kuidas koiotid öösiti uluvad.“ „See meeldib mulle ka. Neid on nii palju! Hääle järgi otsustades kümneid.“ 13
„Rohkem.“ „Arvate, et sadu?“ „Jah.“ Me jäime vait ja ma ei tahtnud olla see, kes vaikuse katkestab – tundus, et küllap tema, ta on ju FBI agent, juba teab, millal sellest küll saab. Aga vaikus lihtsalt kestis ja kestis, kuni ma hakkasin omaette naeratama, kohmetumine moonutas pisut mu nägu, ja see kestis ikka veel, nii et närvilisus läks mööda ja nüüd mõtlesin ma vaikusest nagu meie ühisest tegevusest, nagu jämmiks koos ja siis läks see tunne üle ja ma muutusin seletamatult, hingematvalt kurvaks. Mu silmad täitusid pisaratega ja lõpuks katkes vaikus sellepärast, et ma nuuksatasin ja ta ütles uuesti, resigneerunult jah. Siis, nagu polekski midagi juhtunud (ja tegelikult ei juhtunudki), rääkis ta teleobjektiiviga mehest edasi. „Ma kirjutasin ta auto numbri igaks juhuks üles. Kui koju jõuan, siis võin selle teile saata.“ „Muidugi,“ ütlesin. „See oleks väga hea.“ Ma teadsin, et Harrisele pole mõtet sellest vestlusest rääkida. Ta kergitaks kulme ja naerataks vaevatult. Mida, sinul tekkis võõra inimesega kummaliselt intiimne suhtlus? Ei või olla! Püüan suuremat osa endast ladustada korralikult pakituna kuskil kodust kaugemal. Kodus keskendun majapidamisratta ringi ajamisele sel moel, et saaksime nautida sujuvat, tervislikku, ilma õnnetuste ja haigusteta elu. See tähendab pidevat planeerimist. Näiteks küpsetan Samile igal nädalavahetusel seitse vahvlit, panen hästi palju mune, et kiiresti röstitavad kõrge proteiinisisaldusega hommikusöögid oleks olemas terveks nädalaks. Aga selline läbimõeldus võib mõjuda raskepärasena, kuivana – nii et ma püüan seda tasakaalustada millegi spontaansega, võib-olla mõne endaleiutatud 14
hommikusöögimänguga või üllatava lisandiga vahvlile. Harris ütleks, et enamjaolt püüan ma lihtsalt kõike kontrollida. Kellel on õigus? Meil mõlemal, aga ma ma imetlen Harrise endisaegset stoitsismi. Ta isegi riietub vanamoeliselt nagu kiviraidur või mingi sugune meistrimees. Maa sool on väljend, mida võidakse tema kohta kasutada, samas kui mind ei nimetaks keegi kunagi maa soolaks. Mitte et ma oleksin halb inimene, aga meist kahest olen mina kindlasti halvem. Tihti hammustan sõna otseses mõttes keelde – hoian seda õrnalt hammaste vahel – ja loen mõttes viiekümneni. Selle aja peale on kihk midagi ülearust öelda tavaliselt üle läinud. Ma olin voodis, kui Brian saatis mulle sõnumi teleobjektiivi-fotograafi auto kohta. See oli must Subaru luukpära, numbrimärk 6GPX752.
Tänan teid!
kirjutasin ma.
Pole tänu väärt. Andke teada, kui tahate numbrimärki kontrollida. Ise ma seda teha ei saa, aga võin teid kokku viia inimesega, kes saab. Märksõnadeks teile: üks valge või asiaadist mees, keskmist kasvu või pisut üle selle, punnkõhukesega, habemega. Ta oli siin laupäeva pärastlõunal nelja paiku.
Laupäeval. Ronisin voodist välja ja vaatasin oma arvutis kalendrit. (Sedasorti asju on lihtne teha, kui sa ei maga oma mehega ühes voodis. Ta norskab ja mina olen kerge unega.) Laupäeval kell kolm sõidutas Harris Sami sõbra juurde, nii et kell neli olin ma kodus 15
üksi. Õige – ma olin kohusetundlikult oma vanematele helistanud, aga neid ei olnud kodus, nii et ma hakkasin vahetama sõnumeid oma New Yorgi sõpradega peatse külaskäigu asjus; olin just saanud neljakümne viie aastaseks ja endale selle reisi kinkinud. Kavatsesin käia teatris ja kunstinäitustel ja ööbida hotellis, mitte sõprade juures, tavaolukorras tunduks see raha raiskamisena, aga ma olin saanud üllatustšeki – viskitootja ostis oma uue ülemaailmse trüki kampaania jaoks litsentsi lausele, mille olin kirjutanud mitu aastat tagasi. See lause rääkis onamisest, aga kontekstist välja rebituna sobis ka viski kohta. Kakskümmend tonni. Jordi arvates oli oluline, et ma kulutaksin selle raha mõtlematult. Viski tuleb, viski läheb. „Kas sa ise teeksid nii?“ „Ei, ma tuleksin FTC-st ära ja pühenduksin oma kunstile.“ FTC on reklaamiagentuur. Pakkusin seda raha otsekohe Jordile – see on stipendium! ütlesin ma. Aga ta toetas käed mu õlgadele ja vaatas mulle silma. „Mõtle. Mida sina üle kõige tahad?“ ütles ta ja raputas mind niimoodi, et ma hakkasin itsitama. „Eee ... head ideed oma järgmise projekti jaoks?“ „Siis tee midagi vastupidist sellele, mida sa tavaliselt teeksid. Kuluta ilu peale!“ Skulptorid peavad ilu põhiteemaks, mitte mööduvaks naudingu allikaks. Mul vast ikka veab, mis? Et mul on selline parim sõber. Ma olin endale Carlyle’is toa kinni pannud ja siis, laupäeval kell neli, kõigile oma New Yorgi sõpradele alastiselfisid saatnud. Me saadame neid regulaarselt, samamoodi nagu fotosid lastest ja lemmikloomadest – see on praegu lihtsalt üks viis kontakti hoida. Mulle meenus, et oli raske olnud leida õiget nurka ja see oli mõneti 16
häiriv. Vanasti ei olnud korraliku alastiselfi tegemine nii vaevaline. Võib-olla on valguse kvaliteet muutumas; globaalne soojenemine. Pugesin tagasi voodisse ja saatsin sõnumi naaber Brianile. Kuidas ma seda numbrit kontrollida saaksin, kui ma seda teha tahaksin?
Tema vastust oodates hakkasin ennast katsuma, kujutasin ette, kuidas see punnkõhukesega habemik fotograaf oma mustas Subaru luukpäras pihku lööb, minu alasti keha ta kaamera pisikesel ekraanil kumamas. Ma tulin kaks korda, teine kord laksuva heli peale, tema punnkõht vastu minu kõhtu plätsumas. Pühkisin sõrmed T-särki ja vaatasin telefoni. Helistage Tim Yoonile (323) 555-5151. Ta on pensionile jäänud võmm / uurija. Ta oleks tasu eest arvatavasti valmis süsteemis numbrimärke jooksutama.
Helistamiseks oli kellaaeg liiga hiline ja ma jäin magama kujutluspildiga Tim Yoonist, kes auto numbrimärke jooksutab. Yoon nagu keskpäev. Ta jooksis pärastlõunase päikese poole. Yoon nagu haigutus.1 Jooksis päikese poole ja haigutas Maa serva peal. Tuli siis suurte volksatustega tagasi, kummaski käes suur valge praetaldrik. 2 1
Noon – keskpäev, yawn – haigutus. Unesegane kõlasarnasus, vaba assotsiatsioon. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
2
Tõlkimatu sõnademäng – plate tähendab inglise keeles nii auto numbrimärki kui ka praetaldrikut. 17
„Kas ma jooksutan neid edasi?“ hüüdis Yoon lähemale jõudes. „Jah, ärge peatuge. Kas te saaksite neid jooksutada igavesti?“ „Võin proovida,“ ähkis ta minust mööda spurtides. Vaatasin, kuidas ta horisondi taha vajus, pöörasin siis pead ja vaatasin läände, ootasin, et tal saab ring ümber maakera tehtud ja ta ilmub uuesti nähtavale. Tim Yoonil läks mitu kuud, enne kui ta mulle tagasi helistas, ja selle aja peale olin juba välja mõelnud, kes see teleobjektiivi- fotograaf oli.
18