KYYNLAKORJAJAD

EGOT Sellest sai nüüd seitse aastat, kui Egot vana kihelkonna­ kalmistu eest vastutuse võttis. Ühtlasi end kalmistuvahi ametiga kaasas käivasse, otse surnuaia kõrval paikne­ vasse Vahi tallu mõnusalt sisse sättis. Silmitsedes kodu­ akendest paistvaid põlispuid ning nende all põlevaid kalmu­küünlaid oli ta nii mõnelgi korral õhanud: „Kihv­ timat tööd on raske välja mõelda!“ * Aga kõik muutus, kui kalmistu ümbruse põldudele küün­ laid korjama palgatud inimesed hakkasid äkki kõige veidramatel asjaoludel Egoti poole pöörduma.

EELHOIATUS Egot Lausi „territooriumi“ ümber laiusid avarad Mäekülje talu maad. Asudes lainjatel, kauneid vaateid pakkuvatel voortel, kujutasid need oma viljakandva pinnasega suisa iga taluniku unistust. Liiatigi ei kattunud Mäekülje muld adra taga kividega, mis mitme teise, ka üsna lähedase maalapi kevad- või sügiskündi alalise needusena saatma kippus. Ometi vajasid Mäekülje põllud iseäralikku hoolt.

Põhjuseks hauaküünlad, mis ühtelugu Egoti hoole all olevalt kalmistult nendele jõudsid. Mäekülje põlde tundis kalmistuvaht pea sama hästi kui peremees Georg Raap.

Egot oli Georgiga omal ajal kõva vaidluse maha pidanud, et klattida, kelle ülesanne nonde küünalde koristamine õigupoolest on. Keevaline arutelu oli lausa juristideni välja jõudnud ning isegi kohtumenetluse järele lõhnanud.

Viimaks sai siiski isekeskis kokku lepitud, et kalmistuvaht hoolitseb ikka selle eest, mis kalmistu väravatest seespool sünnib, ja küünlapuhtus põldudel jääb maaharija vastutada.

Elik: kalmistumüürist väljapoole jäävat teiste pärusmaad peetagu üleüldse siinpoolsuseks, tema oma – kombekalt sealpoolsuseks.

Et oma põllud küünaldest puhtad hoida, vajas Mäekülje maapidaja periooditi lisatööjõudu. Ehkki küünalde korja­ mine oli üksluine, ei murdnud see konti ja edenes jõudsalt.

7

Hea kuulsusega tööots sobis paljudele ning aja jooksul oli ilma suurema kärata küünlatööga käe valgeks ning korra­ liku palga taskusse pistnud hulk inimesi. Ja ometi saabus sellesse iga-aastasesse rutiiniks kujunenud tegevusse järsku murdepunkt, mis mõjutas otsustavalt nii kalmistuvahi enda kui ka mitme teise inimese elu.

Egotil püsis esimese iseäraliku küünlakorjaja külastus tänini teravalt meeles. Oli kuum augustilõpu päev ja teadagi kesa külviks ettevalmistamise aeg, kui „maamuld tarvis küünaldest ilmtingimata ja absoluutselt puhtaks saada“ – nagu Georg oli söökla lõunalauas juba mitmel korral valjusti rõhutanud. Too korjaja tuli Vahile vett paluma.

Kaunis eakas, kiilanemisele kalduv, rohmaka käitumisega tugev päevitunud mees. Tööpükste otsas tolmunud, ent elegantse hõnguga pruunid Oxford-tüüpi kingad. „No siuke kuradi jama, et suu kuivab ja käed ei taha enam rehavart kinni hoida,“ prahvas aeda marssinud võõras tere ütlemata, jätkates soojal madalal häälel: „Ole mees, paku kaevukülma!“ Jõi ahmides, tükk aega hinga­ mata, ja lasi siis krambist vabanenult edasi: „Kurat, nihu­ kest asja ei ole elus veel olnud, et käed tööriista kinni pidada ei suuda. Palav ilm küll, aga vaevalt sellest. Ma kardan, et siin on tegu ikka millegi kapitaalselt muuga.“ „Veepuuduses pole palju vaja, et kokku kukkuda. Vaat et päikesepistet või kuumarabandust ei saa,“ arvas Egot.

Vanamees upitas end kaevu kõrval masaja paku peale tõstetud soonilise veskikivi servale istuma, libistas sõrme­ otsaga mööda kergelt kaarjat uuret ning jätkas mõtli­ kult: „Seda liikumist ja rabelemist peaks justkui vähem olema. Siiani noppisime ükshaaval nagu seeni, muudkui 8

koogutasime iga küünla järele. Selg sai ikka sellist mahvi, aga eks ma olnud sellega mingil määral harjunud ka. Seks korraks voolisin puupulkadega reha – et riisun hunnikusse kokku ja siis kartulihargiga matsti kasti. Kas see, kurat, nüüd teab mis imevõte ongi? Hommikupoole sai veel ilusti, aga nüüd tahab vägisi peost ära liusata. Õigupoolest tegigi sellist tsirkust, pudeneski kurask. Nõnda ma hirmuga siia jooma ruttasingi, ei ole midagist ütelda.“ Sellega jutt tookord lõppes. Mees oli ennast kivilt loiult üles ajanud ning taaruval sammul põllule tagasi vantsi­ nud. Toimunu oleks võinud pelga kurioosumina unustusse vajuda, kui miski poleks hoiatanud, et tegemist võib olla mingi oomeniga millelegi tõsisemale. Ja nii juhtuski.

Kolmveerand aastat hiljem, seitsmeteistkümnendal mail, kõhutas Egot aias murule laotatud vanal sõjaväe magamismatil. Oli selle kevade teine või siiski kolmas tõeliselt suvehõnguline päev. Loorjas rohelus kattis tiigi veeres kasvavaid toomingaid. Siniliiliad olid täies õies ning õhus surises ja sumises kõiksugu putukaid. Kalmistuvahi tähelepanu oli haaranud mustsõstrapõõsa all sahistav hallrästas, kes end temast põrmugi segada ei lasknud, küll aga üle lendavast varesepaarist – nii tundus, sest oli end mõneks viivuks suisa maadligi laotanud, kuid askeldas siis edasi. Egot kujutles end linnu olukorda, sättis pilgu toitu otsiva rästa oma kõrgusele – kas tema suudaks rohust kõhutäit leida? Kõrval lebav lahtine „Babbitti“ köide ja poolik klaas Niepoorti portveini kõnelesid linnumängule eelnenud mõnust. Kuni tajus ootamatult lähenevat sammu­ tüminat, ning enne veel, kui ta jõudis pea tõsta, kostis reipalt enesekindel hõige: „Tervist, peremees! Kas tohib 9

korraks segada?“ – Egot nägi sihvakat, juba hallinevate, õlgadeni langevate juustega meest lennukal sammul tema poole astuvat. Moodsalt kassisilmsete prillide tagant rahu­ tult ringi vaatavad silmad, terve peanuppki, olid pidevas ümbrust seiravas liikumises. Egoti juurde jõudnud, lausus võõras veel kord: „Tere!“ ja nähes, et peremees valmistub end püsti ajama, ruttas tõrjuma: „Ära tõuse!“ Kükitas ise Egoti kõrvale rätsepaistesse, tuues kuuldavale sügava mureliku ohke: „Tead! Korjan siin juba teist päeva küün­ laid, noh, neid küünlatopse.“ Mees osutas väljasirutatud käe hoogsa kaarega kalmistu kagunurgast avarduvale põllule. „Jumala eest ei oska öelda, mis minuga toimub.

Eile sai hilisõhtuni tööd tehtud ega olnud sugugi häda. Aga täna peale lõunavahet ei jaksa enam. Energia oleks justkui teab kuhu ära voolanud. Midagi nii jaburat ei ole ma enda juures veel täheldanud. Et lekid kui haavlipaugu saanud tünn. Traktorist uskus ka, et jõuame enne pimedat selle ära, aga vat ei jaksa. Tee või tina, järsku lihtsalt ei suuda enam tühipaljast küünlakest üles tõsta. Õudne, päris hirm tükib peale. Otsegu keegi suunaks oma ränkraske pilgu küünlale, suruks selle hiiglajõuga vastu maad. Ei võinud iial uskuda, et kesk päist päeva selline asi võimalik on.

Anekdoot, ma ütlen!“ Rääkides näis mees kogu aeg nagu mingi jubetu olevuse väljakargamist ootavat. Ta pelglikud silmad takseerisid lakkamatult ümbrust.

Argiolukorras poleks Egot tundnud vähimatki soovi kellegi võhivõõra põllutöölisega vestlusse laskuda. Seda enam et mees paistis auru all hõljuvat ja Egot oli sääraseid, oma raske elu üle kurtvaid, mõistmist anuvaid ning lõppeks viina või viinaraha kerjavaid, familiaarselt jorisevaid tüüpe 10

juba üksjagu kuulama pidanud. Ent siin oli tegemist juba teise antsaka küünlakorjajaga, kelle jutt tundus Egotile läinud aastal kuuldut vaat et sõna-sõnalt kordavat. Ja see vast ärataski Egoti tähelepanu. „Olgu! Saame siis tuttavaks: mina olen Egot,“ võttis ta vestlusohjad enda kätte. „Luukas.“ „Ja kust kandist pärit?“ „Nalja teete? Mis tähtsust sel on?“ „Minu jaoks on,“ jätkas Egot rahulikul, kindlal toonil. „Te tulete siia kummalises olukorras, ma proovin asjast aru saada. See on juba teine sarnane juhtum. Aga kui te tulite siia lihtsalt kurtma, siis ei sooviks ma jätkata.“ Egotit ärritas kahtlus, kas tegu pole ikkagi järjekordse alko­ holist härdaks muutunu enesehaletsusega. Sedalaadi skisojotadest tüütuks muutuvaid olukordi oli ta üha paremini lõpetama õppinud. Kogemus näitas, et järgneda võivat solvumist ja hilisemat vimmakandmist ei tarvitsenud eriti tõsiselt võtta. Kindel selge jutt näiski mõjuvat. Mees vastas: „No kuule, ega siin mingit saladust ei ole. Elan Hegaris.

Aga tütar on siinsamas, Saapamäel, mehel. Tead Lindat?“ Egot noogutas, Luukas jätkas: „Praegu on Jakob, tema mees, kuskil Hiina-reisil. Pean ütlema, üks parasjagu mootsik kuju. Nagu need bioloogid kõik, ikka kõrguses hõljuvad ja kodus midagi tehtud ei saa. Aga nagu nüüd sageli öeldakse, see selleks. Ühesõnaga, tulin neile katuse­ alust tuba välja ehitama, et vähe avaram oleks. Ja üleeile õhtupoole astus siis see härra Georg sinna ja tundis huvi, ega Linda saa mõneks päevaks küünlaid korjama tulla.

Linda oli lubanud nendel päevadel lastega linna sõita, aga 11

ma hakkasin mõtlema, et võiks paariks päevaks ise appi minna. Teeniks väheke ja Georg oli ju püsti hädas. Nõnda saigi minu nõusse. Seda enam, et sihukest imevärki tööd pole elus veel teinud.“ „Isevärki küll,“ soostus Egot. Aga Luukas ohkas: „Oleks mind keegi hoiatanud!“ „Arvate ka, et justament küünaldes on asi?“ „Absoluutselt! Ilma vähimagi kahtluseta! Ma olen elu jooksul sadat sorti tööd teinud, omal ajal isegi ainsa vabariigi ametliku kotikloppijana palka saanud, aga midagi sellist ei ole ma teps mitte tundnud. Olin siin enne põldu juba paar nädalat ülakorrust ehitanud. Kõvasti, nii et silm sinine peas. Polnud probleemi neid talasid üksigi üles upitada. Aga nii kui küünlaid korjama kummardasin, tundsin kohe, et miski pole see. Esimene päev tulin veel enam-vähem toime …“ „Olete ehk haige?“ „Issand ise teab. Veider tunne on küll, aga haigust, sellist haigust pole mina oma elus veel põdenud.“ „Mingit jama sisse pole joonud?“ „No kuule! Juba kümme aastat ei võta tilkagi.

Karsklane mis karsklane, ütlen!“ Ehkki kahtlusi tekitav, katsus Egot väidetut siiski uskuda. Äkki ongi tõsi? Polnud Luukase juures ju ka mingeid alkoholi-aldehüüdi lõhnu haista. Ja hambadki paistsid mehel silmapaistvalt hoolitsetud, portselanvalged. Kui korraga raputas kuidagi äraoleval pilgul kalmistuvahti silmitsenud Luukast, täpselt nagu vahel Egotit ennastki just enne uinumist, tervet kere haarav nõksak: „Ei, mina seda tööd enam ei tee!“ Ja niisama ootamatult hüppas 12

mees järsku püsti, pillas „nägemist!“ ning tuiskas hoog­ sal sammul väravast välja, Vahilt piki surnuaia kivimüüri kulgevat teed minema.

Luukase kirjeldatu, nagu mehe enda kummaline käitumi­ negi tegid üksi jäänud Egotil raamatusse süvenemise raskeks, õigupoolest võimatuks. Ta ronis oma elamist ümbritsevale kiviaiale, silmitses jutuks olnud põldu: ühtlaselt pruuni lähemat kolmandikku, ja valgete kalmu­küünaldega kirja­ tud, koristamata kaugemat kaht kolmandikku. Nende piiril seisis punase kabiini ja esikastiga traktor T-16. Egotit vaatepilt ei üllatanud, oldi ju ennegi küünlakorjamisele puhkuseks pause tehtud. Aga nüüd otsustas Egot trak­ tori juurde jalutada. Juba põlluveerele lähenedes muutus kaugelt nähtud terav piir koristatud ja koristamata mulla­ pinna vahel palju ähmasemaks, kalmuküünlatopsid aga aina „konkreetsemaks“. Põld ootas. Viivu juhita masinat tunnistanud, korjas kalmistuvaht selle ümbert teab miks täpselt kakskümmend viis topsi, viskas need ükshaaval juhita, vaikiva T-16 esikasti. Ei midagi. Nõutult jalutas Egot veel mõne aja koristatud ja koristamata põllu piiril edasi-tagasi. Millest küll sai. Korjas enne koju naasmist pihku veel mõne „juhusliku” küünlatopsi, et uurida neid teravama pilguga: ainult ühel neist vaskne kaas peal, aga põhi kõigil alati katki kistud ja küünlarasvast vaid napid jäänused siseseinal. Mõnel värskemal triipkoodiga kleebis küljes. Jama! Lugematuid kordi nähtud risu.

Egot oli kella kümne ajal hommikukohvi kõrval raamatusse, hetkel „Küti kirjadesse“ süvenemas, võtnud selleks eelnevalt asendi, mis oli siin elatud aastatega juba 13

sedavõrd juurdunud, et kujunenud automaatselt just­ kui ainuvõimalikuks: vasak külg laua poole, vasaku käe küünarnukk lauaplaadile toetumas, teine õhus, vasaku sõrmed kohvitassi, parema omad raamatut silmade ees hoidmas, kui trepilt ootamatult tugevat sammu­müdinat kostis, millele järgnes seda arglikum uksele koputus.

Eeskojas seisis kolm naist. Esmapilgul võõrad, kuid kõigis ometi midagi tuttavlikku, otsekui silmanurgast varem nähtut – ilmselt kuskilt naabrusest? Vahil elatud aja jook­ sul („Seitse aastat kalmistuvahina“, võinuks ta üht sama pikka Tiibeti elu kajastanud filmi pealkirja parafraseerida) käis Egot ümbruskonna rahvaga vaid hädapärast, ja ikka peamiselt töökohustustega seoses, läbi. Eriti esimestel aasta­ tel oli uue kalmistuvahi eemalviibiv ja reserveeritud olek üksjagu kõneainet sigitanud. Ent nüüdseks oldi sellega juba harjunud. „Tere! Tuleme Georgi juurest küünlaid korjamast,“ alustas lillelises kitlis, juba olekultki kõige rangekoelisem naisterahvas. „Teie ka!“ ei suutnud Egot üllatust varjata. „Alles eile õhtul käis üks Luukase-nimeline siin.“ Egot libistas end ootamatult saabunud külaliste kõrvalt läbi kitsa eeskoja õue, juhatades sellega naisedki tagasi välja. „Just tema pärast meid täna välja aetigi!“ purtsatas toosama lillelises kitlis, lageda taeva all juba päris tagasi­ hoidmatult. „Ei saanud eile ühtigi tehtud ja täna ei näida­ nud üldse nägu! Georg päris ahastuses – vaja külvama hakata, aga enne ei või ta põllul ainsatki küünalt näha!“ „Oled täna kodus või sõidad kuhugi?“ võttis teis­ test üksjagu noorem ja familiaarsem, tumemustade, lausa 14

rongakarva juuste ümber oranži-lillatriibulist peapaela kandev, jutuotsa üle. „Hea muidugi, kui ikka oleksid. Siis oleks abi kohe lähedal, kui midagi juhtuma peaks.“ Tema suurte, anuvate silmade vaade jäid Egotile kauaks meelde.

Samal hetkel keeras Vahi õuele luitunudroheline päevi­ näinud maastikuauto. Ja veel enne, kui sõiduk järsult pidurdades seisma jääda jõudis, hüppas sellest välja kurja juureks osutunu ise. „Hei, tere naised! Kas järjekordne kamp küünla­ korjajaid hingejulgust ammutamas?“ Naised silmitse­ sid tusaselt Luukast ning lilleline ei jätnud nähvamata: „Naera-naera! Jah, just sinu jamade pärast me siin oleme.

Meeleheitel Georg kupatas põllule. Oled sina ikka sell!“ Luukas tõsines, langetas pilgu, aga vastuses lõi lai stiil ometi läbi: „Täitsa õige! Raibe jah! Mis teha, kui eile õhtuks keeras sees nii imelikuks, et pidin siin Egotigagi asja arutama. Öö läbi käis peas sihuke trall, et täna hommi­ kul ei suutnud neile neetutele mitte mõeldagi. Rääkimata korjama tulekust.“ Egotis tärkas kahtlus: egas keegi talle mingit veidrat spektaaklit korralda? Aga seesugune ärevus ja hirm! Pole usutav, et nemad seda nii loomutruult etendada võik­ sid. Kuigi, kas ei käinud üks neist rahvamaja näitetrupis?

Too kolmas, kõige kogukam ja ilmselt vanim. „No mida imet!“ hakkas Luukas äkki kõkutama. „Kohe hommi­ kul Egoti ukse taga passimas? Ei saanud tööga pihta hakatagi või?“ „Miks ei saanud,“ tegi nüüd temagi, kolmas, suu lahti. „Paar tundi korjasime ära, aga siis …“ Naine näis kaaslastelt tuge ootavat.

15