Junts_tronn

Viieteistkümnes peatükk Junts läks kikivarvul laua juurde ja võttis küünlajupi.

Siis hiilis ta nukuvoodi juurde. „Emily.” Ta sosistas tüdruku nime nii õrnalt, et suisa kartis, et tüdruk ei kuule teda läbi norsete kõmina. „Oled sa ärkvel?” „Muidugi olen,” nuuksus tüdruk. „Kuidas saaks keegi selles kohutavas kohas magada?”

Kohutavas? Junts ei osanud kujutada ette suurejoonelisemat tuba, kuid nüüd polnud aeg vaielda. „Tule siis,” sosistas ta. „Ma tean väljapääsu.” „Kuidas ma tean, et sa mind kuhugi veel hullemasse kohta ei vii?” „Mis võiks hullem olla? Kui sa siia jääd, mängib Kõrvavops sinuga seni, kuni tüdineb ja siis sööb ta papa su ära.”

–143–

Enne kui Emily nuuksatas „Hea küll”, oli ainult väike paus. Ta tõusis istuli, hoides lambanahka enda ümber. „Näed sa kuskil mu riideid?” sosistas ta. „Need on siin, põrandal.” Junts ulatas riided. „Ära vaata, kui ma riidesse panen …”

Junts pööras selja ja ootas. „Hea küll. Sa võid nüüd ümber pöörata.”

Nad vaatasid teineteist küünlavalguses. Emily oli umbes sama pikk kui Puups, aga palju-palju kõhnem.

Juntsile tundus, nagu oleks tema suur vend ja tüdruk väike õde, keda ta peab kaitsma. „Ma ei tea isegi su nime,” sosistas tüdruk. „Junts.” „Ants?” „Junts. Tule …” „Khnrõõõrh!” Kõrvavops pööras külge eriti kõva norskega.

Emily võpatas. „Kõik on korras,” sosistas Junts. „Nad mõlemad magavad. Ja siin on väljapääs, vaata.”

Küünlavalgel oli kerge näha seina sees olevat draakoniluuki. Junts hoidis seda Emily jaoks lahti. Tüdruk sai seal püsti seista.

–144–

„Oled nüüd väljaspool ohtu,” ütles Junts. „Siit ei saa sind ükski hiiglane kätte.” „Välja arvatud sina. Kui vana sa oled?” „Kümme.” „Tõesti? Sama, mis mina! Aga miks sa nii väike oled?” „Ma ei tea. Keegi ei paista teadvat. Tule, järgne mulle.”

Junts liikus tunnelis külg ees, põlvi kõverdades ja pead all hoides. See oli pentsik, kuid niiviisi ei varjanud ta keha Emily eest küünlavalgust. „Kuhu see käik viib?” küsis tüdruk, kui nad kurv kurvi järel allamäge liikusid. „Tallidesse. Nii saame väljuda ilma valvuritest möödumata.”

Vähemasti seda Junts lootis. „Tallidesse? Te peate oma mäe sees hobuseid?” „Ehm … mitte just hobuseid.” Ta peatus järsku. „Oh, ei.”

Käik nende ees jagunes kaheks. „Üks neist peaks tallidesse viima …” „Sa tahad öelda, et sa ei tea, kumb?”

Püüdes enesekindlana paista, suundus Junts vasakule jäävasse tunnelisse. „Proovime seda,” ütles ta. „Saame alati tagasi tulla, kui see vale on.”

–145–

Nad polnud eriti palju edasi liikunud, kui tunnel laienes ja Junts avastas, et ta saab sirgelt seista. Junts tõstis küünla pea kohale ja vaatas ringi. Neid ümbritsesid vaadid. Puhh, nii sügaval mäe sees oli tõesti soe! See meenutas Juntsile draakonifarmi, kuid siin polnud draakoneid – miks siin küll nii soe oli? „Siin ei näe talli moodi välja,” ütles Emily. „See polegi tall,” ütles Junts erutunult. Ta unustas kuumuse. „See on parem kui tall. See on kuninga õlle soojendamise kelder. Ja ma tean, kuidas siit välja pääseda.”

Ta oli näinud sageli Leke Ilastust, Lürbi ja Löga trahteri pidajat läbi Kraatril, täpsemalt palee köökide ees oleva salaluugi kaudu kuningale õlut toomas. Ja seal oligi salaluuk! See oli kõrgel nende peade kohal, kuid selleni viis kallak – kuningas käskis oma õlut pigem veeretada kui visata, juhuks kui tünnid purskavad lahti ja tema hinnaline õlu maha voolab.

Aga kallak oli järsk. Nad ronisid seda mööda üles … ja libisesid tagasi. Üles ja tagasi. Üles ja tagasi. Emily väsis väga kiiresti ja lõi näost lõkendama. „Oota,” ütles Junts tema taga vingerdades. „Ma lükkan sind.”

Nii oli parem. Peagi põlvitasid nad kallaku ülaosas, –146–

täpselt kopsaka riivi all, mis takistas, ükskõik kellel salaluuki väljast avada ja kuninga õlut varastada. Junts uuris riivi. See oli raske, kuid kuna seda kasutati sageli, oli see hästi õlitatud ja roostest vaba. „Sina tõmba käepidet,” ütles ta, „ja mina lükkan riivi.”

Ta pani küünlajupi maha, et ta saaks mõlemat kätt kasutada. See kukkus ümber, veeres kallakust alla ja kustus.

Nad uppusid täielikku pimedusse. „Oh, ei!” kiljus Emily. „Siin on nii palav, et ma saan vaevu hingata ja nüüd ei näe ma ka midagi.” „Pole hullu, Emily. Mu käsi on ikka riivi peal. Oleme hetke pärast väljas, seal on värske õhk ja kuuvalgus.”

Riiv avanes üllatavalt kergesti. Aga uks ei langenud lahti. „See avaneb arvatavasti väljapoole,” ütles Emily pimeduses. Ta hääl kõlas nüüd hirmunult. „Me pole eales nii tugevad, et seda üles lükata.”

Vabadus oli kõigest teisel pool üht ust, kuid see uks oli sama jäme kui Juntsi käsivars.

Junts põlvitas päris kallaku ülaosas, õlad salaluugi vastu surutud. Suure pingutusega lükkas ta end jalule ja uks praotus krääksatades veidike. „Kas sa mahud läbi selle vahe?” hingeldas ta. „Kähku!

–147–

Ma ei saa sedasi väga kaua seista.”

Emily pressis end läbi. „Aga sina?” küsis tüdruk. „Otsi midagi pikka ja tugevat, millega ust üles tõsta,” hingeldas Junts. „Pärast kuninga sünnipäeva peaks siis vedelema hunnikute viisi prahti.” „Aga ma pole kuskil väljas,” ütles Emily. „Olen lihtsalt teises pimedas ruumis. Me polegi põgenenud.”

dne

ekor

rj t jä b, e u d Tun

s!

äk vn

tse mai

–148–