Minu teoste sünd
Koos elu teise poole algusega kujunes välja läbikäimine alateadvusega. See töö venis vägagi pikale, ja alles umbes kahekümne aasta pärast olin ma nii kaugel, et suutsin oma imaginatsioonide sisust mõnevõrra aru saada. Kõigepealt pidin ma määratlema mingi ajaloolise rea, mis ennetas mu sisemisi katseid – see tähendab, ma pidin vastama küsimusele: „Millised on mu ajaloolised eelkäijad?” Muul moel poleks mul õnnestunud kusagil ja millalgi leida tõestust oma ideedele. Selles mõttes kujunes kohtumine alkeemiaga otsustavaks sündmuseks, sest alles alkeemia kaudu selgusid mulle ajaloolised põhialused, mille puudumist ma olin seniajani kahetsenud. Analüütiline psühholoogia kuulub põhimõtteliselt loodusteaduste valda, kuid sõltub rohkem kui ükski teine teadus uurija subjektiivsusest. Just seepärast, et vältida jämedate vigade tõenäosust otsustustes, vajab see rohkem kui teised teadused ajaloolis-dokumentaalseid paralleele. Ajavahemikus 1918–1926 tegelesin tõsiselt gnostikutega, sest ka nemad olid kohtunud alateadvuse ürgmaailmaga. Nad olid tegelnud selle sisu ja piltidega, mis ilmselt olid tungide maailmaga kontamineerunud. Kuidas nemad neist kujunditest aru said, seda on raske ütelda, sest säilinud teated on äärmiselt napid, pealegi võlgneme nendegi eest tänu enamasti gnostikute vastastele, kirikuisadele. Pole aga tõenäoline, et neil oleksid olnud mingidki psühholoogilised kontseptsioonid. Oma käsitluses olid gnostikud minust liiga kaugel, mul oli raske tunnistada oma sidet nendega. Traditsioon gnoosise ja oleviku vahel näis minu meelest katkenud olevat, ja kaua aega polnud mul võimalik leida silda gnostitsismist – või uusplatonismist – oleviku juurde. Alles siis, kui ma hakkasin alkeemiast aru saama, jõudsin ma äratundmisele, et just alkeemia kaudu toimib teatud ajalooline ühendus gnostitsismiga, et alkeemia abil on loodud järjepidevus mineviku ja oleviku vahel. Juurtega keskaja natuurfilosoofiasse ulatuv alkeemia oligi sillaks, mis ulatus ühe otsaga minevikku, nimelt gnostitsismi, ja teise otsaga tulevikku, moodsasse alateadvuse psühholoogiasse. Viimasele pani aluse Freud, kes võttis gnostikutelt üle nende klassi-
186
kalised motiivid – ühelt poolt seksuaalsuse ja teiselt poolt kurja isaautoriteedi. Gnostilise Jahve ja loova Jumala motiiv ilmnesid uuesti Freudi müüdis ürgisast ja sellest isast pärinevast mornist Üliminast e Superegost. Freudi müüdis ilmutas see Ülimina ennast kui deemon, kes on loonud kirgede, illusioonide ja pettumuste maailma. Kuid materialistlik suund alkeemias, mateeria saladustesse tungimine varjutas Freudi jaoks gnostikute teise tähtsa aspekti: nimelt vaimu kui teise, kõrgema jumaluse algkuju. Gnostilise traditsiooni kohaselt oli see kõrgem jumalus saatnud inimestele kingituseks nn krateeri ehk vaimse transformatsiooni nõu.* Krateer kui nõu kehastas naiselikku printsiipi, millele Freudi patriarhaalses maailmas ei leidunud kohta. Freud pole oma eelarvamusega üksi. Katoliiklikus vaimumaailmas võeti sajandeid väldanud kõhklemise järel alles hiljaaegu Jumalaema ja Kristuse pruut jumalikku thalamusesse vastu ja on seega vähemalt aproksimatiivse tunnustuse osaliseks saanud.** Protestantlikus ja juudi maailmas valitseb ikka veel Isa. Vastandina sellele on alkeemia hermeetilises filosoofias domineerinud naiselik printsiip, olles meheliku printsiibiga võrdset osa etendanud. Üks tähtsamaid sümboleid alkeemikute naiselikus sümboolikas oli anum, milles toimus substantside muutumine ja ümbersünd. Minu psühholoogiliste kontseptsioonide keskmes asus samuti sisemise muutuse protsess: individuatsioon. Enne kui ma avastasin enda jaoks alkeemia, olin korduvalt näinud unenägusid, milles esines ikka ja jälle sama motiiv: minu maja kõrval seisis veel teine ehitis, see tähendab – teine majatiib või juurdeehitis, mis oli mulle võõras. Ma panin oma unenäos iga kord imeks seda, miks ma seda ehitist ei tea, kuigi ma olin ilmselt seal viibinud. Viimaks nägin unenägu, milles ma sellesse juurdeehitisse astusin. Ma avastasin seal suurepärase raamatukogu, mis koosnes suuremalt osalt 16. ja 17. sajandist pärinevatest teostest. Suured paksud foliandid, seanahka köidetud, seisid seinte ääres. Nende hulgas oli mõned, mis olid illustreeritud kum_____________ ** Krateer tähendas Poimandresel, kes kuulus paganlik-gnostilisse sekti, anumat, mis oli vaimuga täidetud ja loova Jumala poolt maa peale saadetud, et need, kes taotlesid kõrgemat tunnetust, võiksid ennast selles ristida lasta. See oli vaimse uuenemise ja taassünni omalaadne üsk. A.J. ** Siin vihjab Jung paavst Pius XII bullale, mis tegi ametlikult teatavaks Assumptio Mariae dogma. (1950) Selles öeldakse, et Maarja kui pruut koos pojaga ja Sophia koos jumalusega olevat üheskoos taevalikus pruudikambris (thalamuses). Seeläbi seati naiselikkuse printsiip kõige lähemasse lähedusse meheliku kolmainsusega. „Antwort auf Hiob”, Ges. Werke XI. 2. trükk, 1973, lk-d 492 jj.
187
malist laadi vasegravüüridega ja sisaldasid imelike sümbolite pilte, milliseid ma polnud iialgi näinud. Ma ei teadnud tollal, millele need viitavad, ja jõudsin alles palju hiljem äratundmisele, et need olid alkeemia sümbolid. Elasin tolles unenäos läbi üksnes kirjeldamatu lummuse, mis lähtus sellest ehitisest ja kogu raamatukogust. See oli keskaegne kollektsioon inkunaablitest ja 16. sajandi trükistest. Mulle tundmatu majatiib oli osa minu isiksusest, minu enda üks aspekt; see kujutas midagi, mis küll kuulus minu külge, kuid millest ma polnud tollal veel teadlik. Juurdeehitis ja eriti raamatukogu viitasid alkeemiale, mida ma samuti veel ei tundnud, mille stuudium aga seisis mul ees. Umbes viieteistkümne aasta pärast oli ka minul teatud määral sarnane raamatukogu tegelikult olemas. Imeline unenägu, mis ennetas minu tutvumist alkeemiaga, oli mul umbes 1926. aasta paiku. Ma olin Lõuna-Tiroolis. Käis sõda. Ma viibisin Itaalia rindel ja sõitsin parajasti tagasi tagalasse ühe väikese mehe, talupoja hobuveokil. Ümberringi lõhkesid mürsud ja ma teadsin, et me peame nii kiiresti kui võimalik edasi liikuma, sest olukord oli väga hädaohtlik.* Me pidime ületama silla ja läbima tunneli, mille võlvistik oli mürskudest osaliselt purustatud. Kui olime tunneli lõpus, nägime enda ees päikeselist maastikku, ja ma tundsin ära Verona ümbruse. Linn paiknes minust allpool, kõik kümbles üleüldises päikesesäras. Mu süda muutus kergeks, me jõudsime rohelisele, õitsvale Lombardia tasandikule. Tee viis läbi ilusa kevadmaastiku, ja me nägime riisipõlde, oliivipuid ja viinamarjavälju. Siis märkasin põiki üle tänava tohutu suurt hoonet, nagu mõne Põhja-Itaalia vürsti lossi. See on tüüpiline härrastemaja koos paljude kõrvalehitiste ja tiibhoonetega. Läbi avara õue viis lossi juurde allee, mis meenutas Louvre’i viivat alleed. Väike kutsar ja mina sõitsime läbi väravaava õuele ja kui olime seal, nägime eemal teist väravat ning läbi selle jällegi päikesepaistelist maastikku. Ma vaatasin ringi: paremal pool oli härrastemaja esikülg, vasemal pool olid teenijatemajad ja tallid, küünid ja teised kõrvalhooned, mis ulatusid kaugele. Kui me olime õue keskele jõudnud, just peavärava ette, juhtus midagi ootamatut: mõlemad väravad sulgusid tumeda mürtsatusega. Talupoeg _____________ * Mürske, mis taevast langevad, tuleb mõista sellistena, mis tulevad „teiselt poolt”, vaenlase juurest. Niisiis on need mõjud, mis lähtuvad alateadvusest, Varju poolelt. Unenäojuhtum viitab sellele, et sõda, mis juba mitu aastat varem oli aset leidnud, polnud veel lõppenud, vaid käis edasi sisemuses, psüühes. Nähtavasti asus seal lahendus probleemile, millele väliselt polnud võimalik lahendust leida. A.J.
188
hüppas oma vankri pukist maha ja hüüdis: „Nüüd me oleme 17. sajandisse vangistatud!” Mõtlesin resigneerunult: jah, nii see on! Aga mis siin ikka teha? Nüüd me oleme aastaks ajaks vangis! Ent siis tuli mulle lohutav mõte: ükskord, aasta pärast pääsen siit välja. Pärast seda unenägu tuhnisin maailma-, religiooni- ja filosoofiaajaloo paksudes köidetes, leidmata midagi, mis mulle võinuks seda asja seletada. Alles väga palju hiljem sain ma aru, et unenägu viitas alkeemiale. Alkeemia kõrgpunkt langes 17. sajandisse. Imelik, et ma olin täiesti unustanud, mida Herbert Silberer oli alkeemia kohta kirjutanud.* Sel ajal kui tema raamat ilmus, tundus alkeemia mulle kui midagi kõrvalist ja veidrat olevat, kuigi ma Silbereri anagoogilist, see tähendab konstruktiivset seisukohta erakordselt hindasin. Ma olin tollal temaga kirjavahetuses ja olin teda ka kiitnud. Nagu näitab tema traagiline lõpp, ei arenenud tema arvamus arusaamiseks.** Silberer oli kasutanud peamiselt hilisemat materjali, millega minul polnud suuremat peale hakata. Hilisemad alkeemilised tekstid on fantastilised ja baroksed; neid on vaja esmalt dešifreerida, et alles pärast seda võiks aru saada, kui väärtuslik on neis peituv. Enam-vähem rahuldava ülevaate alkeemia kohta sain ma alles „Kuldõie” teksti kaudu; selle hiina traktaadi sain ma 1928. aastal Richard Wilhelmi käest. Tollal tekkis minus soov alkeemiat võimalikult paremini tundma õppida. Ma palusin ühel Müncheni raamatukaupmehel mulle teada anda, kui tema kätte peaks juhtuma alkeemilisi raamatuid. Varsti pärast seda saingi esimese teosena „Artis Auriferae Volumina Duo” (1593), mis kujutas ladinakeelsete traktaatide ulatuslikku kogu. Kuid see raamat jäi esialgu peaaegu kaheks aastaks minu lauale tolmuma. Vahetevahel vaatasin pilte ja mõtlesin iga kord endamisi: issand Jumal, missugune mõttetus! Sellest pole üldse võimalik aru saada! Kuid teos ei lasknud mind siiski vabaks, ja ma võtsin nõuks see raamat põhjalikult läbi uurida. Järgmisel talvel tegingi sellega algust, ja leidsin varsti nimetatud lektüüri olevat lummava ning erutava. Tekst tundus mulle ikka ja jälle särava mõttetusena, kuid ometi sattusin ma sageli kohtadele, mis tundusid mulle tähtsad, ja aeg-ajalt leidsin isegi paar lauset, millest uskusin aru saavat. Viimaks jõudsin äratundmisele, et kogu asi on sümbolites, mis olid mulle vanad tuttavad. See on ju fantastiline, mõtlesin ma. Ma pean õppima neid mõistma. Sellest peale olin ma asjast täie_____________ ** „Probleme der Mystik und ihrer Symbolik”, 1914. ** Silberer lõpetas oma elu enesetapuga.
189
likult sisse võetud ja pöördusin selle raamatu juurde nii sageli, nagu aeg seda mulle võimaldas. Kord öösel, kui ma jälle neid tekste uurisin, meenus mulle unenägu, milles mulle öeldi, et ma „olin 17. sajandisse vangistatud”. Viimaks sain ma selle mõttest aru ja teadsin: „Jah, nõnda see on! Neetud lugu, nüüd pean ma kogu alkeemia algusest peale läbi uurima!” Läks veel kaua aega, kuni leidsin alkeemiliste mõttekäikude labürindis teedjuhatava lõnga, sest mitte ükski Ariadne polnud seda mulle pihku pistnud. „Rosariumi” lugedes märkasin, et teatud kummalised väljendid ja kõnekäänud sageli kordusid.* Näiteks solve et coagula, unum vas, lapis, prima materia, Mercurius jne. Ma nägin, et neid väljendeid kasutati alati ühes kindlas tähenduses, kuid lõplikku kindlust mul polnud ja ma otsustasin koostada märksõnaleksikoni koos indeksiga. Aja jooksul oli mul kogunenud mitu tuhat märksõna, ja mul tekkisid terved köited nendest ekstserptidest. Rakendasin puhtfiloloogilist meetodit, nagu oleks tegemist mingi tundmatu keele saladuse lahendamisega. Kuid sel kombel avanes mulle aegamööda alkeemiliste tekstide mõte. See oli töö, mis mulle mitme aastakümne jooksul hingerahu ei andnud. Üsna varsti nägin ära, et analüütiline psühholoogia on märkimisväärselt kooskõlas alkeemiaga. Alkeemikute kogemused olid teatud mõttes minu kogemused, ja nende maailm oli teatud mõttes minu maailm. Minu jaoks oli see loomulikult ideaalne avastus – niisiis, ma olin leidnud ajaloolise paariku oma alateadvuse psühholoogiale ja saanud kindla toetuspinna. Võimalus alkeemiaga kõrvutamiseks ning vaimne kontinuiteet, mis lähtus gnostikutest, andis mulle teatud kindluse. Kui ma lugesin ennast nendesse keskaegsetesse tekstidesse sisse, asetus kõik oma kohale: imaginatsioonide pildiline ja kujundlik maailm, materjal, mille ma olin oma praksise jooksul kogunud, ja järeldused, mida ma sellest kõigest olin teinud – ma hakkasin kõike seda nägema ajaloolisest vaatevinklist. Mu tüpoloogilised uuringud, millele oli alus pandud mütoloogiaga tegeldes, said uue impulsi. Minu uurimuste keskmesse nihkusid ürgsed kujundid ja arhetüüpide olemus ning ma tõdesin, et ilma ajaloota ei saa olla mingit psühholoogiat ning eeskätt alateadvuse psühholoogiat. Teadvuse psühholoogia võib küll individuaalse eluga rahulduda, aga juba neuroosist arusaamine nõuab anamneesi, mis ulatub sügavamale kui ainult teadvuse tundmine, ebaharilikumate juhtumite käsitle_____________ * „Rosarium Philosophorum”. Anonüümne teos, 1550. Sisaldub teoses „Artis Auriferae”. Teine köide, 1593.
190
misel aga tulevad mängu unenäod, mille seletamine nõuab isiklikest reministsentsidest hoopis enamat. Oma tegelemises alkeemiaga näen ma oma sisemist sidet Goethega. Goethe saladus oli see, et ta osales aastasadu kestvas arhetüüpse muutumise protsessis. „Fausti” pidas ta oma opus magnumiks või opus divinumiks. Ta ei nimetanud mitte asjata „Fausti” oma „peaasjaks” (Hauptgeschäft), ja kogu tema elu mahtus selle draama raamidesse. Tema loominguline substants, mis temas elas ja toimis, oli üleisikuline protsess, mundus archetypuse suur unenägu. Minagi olen sarnase unenäo võimuses ja ka mul on peatöö, mida ma alustasin oma üheteistkümnendal eluaastal. Minu elu läbib ja koondab üks idee ja üks siht: avastada isiksuse saladus. See on lähtepunktiks kõigele ja kõik mu tööd on seotud selle temaatikaga. Minu teaduslik töö algas tõeliselt assotsiatsioonikatsetega 1903. aastal. Pidasin seda oma esimeseks teaduslikuks tööks loodusteaduslikus mõttes. Sealtpeale hakkasin ma üht-teist avaldama. Uurimusele „Diagnostischen Assoziationsstudien” järgnesid mõlemad psühhiaatrilised teosed „Über die Psychologie der Dementia praecox” ja „Der Inhalt der Psychose”. 1912 ilmus mu raamat „Wandlungen und Symbole der Libido”, mis tegi lõpu minu sõprusele Freudiga. Sealt sai ka alguse – nolens volens – minu iseseisev tee. Ma alustasin sellest, et pöördusin omaenda alateadvuse kujude poole. See aeg kestis 1913. kuni 1917. aastani, siis rauges fantaasiavool. Alles seejärel, kui saabus rahulikum aeg ja ma ei tundnud end enam võlumäe vangis olevat, suutsin oma eksperimentidesse objektiivselt suhtuda ja hakata neid analüüsima. Esimene küsimus, mille ma tollal endale esitasin, oli: kuidas alateadvust käsitleda? Vastuseks sündis kirjutis „Die Beziehungen zwischen dem Ich und dem Unbewussten”. Esmalt pidasin ma sellel teemal Pariisis loengu (1916)*, mis alles hiljem (1928) täiendatud kujul ära trükiti. Selleks ajaks oli minu käsutuses palju enam materjali ja ma kirjutasin raamatu, kus ma kirjeldasin alateadvuse mõningaid tüüpilisi ilminguid ja tõestasin, et see pole sugugi ükskõik, kuidas teadvus nendega kohandub. Samaaegselt tegelesin ma eeltöödega psühholoogiliste tüüpide raamatu** jaoks. Tähtis osa oli siin küsimusel: milles minu kontseptsioon _____________ ** Ilmus kõigepealt artiklina sarjas „Archives de Psychologie de la Suisse Romande”. Genf, 1916. Ges. Werke VII, 1964. ** „Psychologische Typen”, 1921, Ges. Werke VI, teine trükk, 1971.
191
erineb Freudi ja Adleri omast? Kui ma selle üle järele mõtlesin, sattusin ma tüüpide probleemile, kuna inimese otsused on algusest peale määratud ja piiratud tema tüübiga. Tüüpide-raamat käsitleb eelkõige indiviidi vahekorda maailmaga ning tema suhet inimeste ja asjadega. Seal on juttu teadvuse erinevatest aspektidest, võimalikest maailmavaatelistest seisukohtadest, kusjuures inimteadvust nähakse nö kliinilise vaatenurga alt. Töötasin selleks läbi hulga kirjandust, sealhulgas Spitteleri, eriti „Prometheuse ja Epimetheuse”, ent ka Schilleri, Nietzsche, ning oma osa oli antiigi ja keskaja vaimulool. Julgesin oma raamatu ühe eksemplari Spittelerile saata. Ta küll ei vastanud mulle, kuid varsti kinnitas ühes ettekandes, et tema teosed „ei tähenda mitte midagi”, et näiteks „Olümpose kevade” asemel oleks ta võinud samahästi laulda laulukest „Der Mai ist gekommen”.* Tüüpide-raamatus esitasin arusaama, et igasugune mõtteviis on ära määratud inimese psühholoogilise tüübi poolt ja et igasugune vaatlusviis on suhteline. Seejuures tõstatus küsimus ühtsusest, mis seda paljusust kompenseerib. See juhtis mind vahetult tao mõiste juurde. Ma olen juba rääkinud sellest mõjust, mida mulle avaldas taoistlik tekst, mille oli mulle saatnud Richard Wilhelm. 1929. a sündis temaga kahasse raamat „Das Geheimnis der Goldenen Blüte” („Kuldõie saladus”). Just tollal jõudsin ma mõtisklustes ja uurimustes oma psühholoogia keskse mõisteni, nimelt Ise ideeni. Alles pärast seda leidsin tee tagasi maailma. Ma pidasin ettekandeid ja võtsin ette mitmeid väikseid reise. Arvukad üksikartiklid ja ettekanded moodustasid omamoodi vastukaalu mu aastaid väldanud sissepoole pöördumusele; neis sisaldusid vastused küsimustele, mida mulle olid esitanud minu lugejad ja minu patsiendid.** Juba raamatu „Wandlungen und Symbole der Libido” ilmumisest saadik sai mulle südamelähedaseks libiido-teema. Mina käsitlesin libiidot kui füüsilise energia psüühilist analoogi, niisiis peaaegu kvantitatiivse mõistena, ning jätsin seepärast kõrvale kõik libiido olemuse kvalitatiivsed määratlused. Loobusin libiido käsitlemisel senisest konkreetsusest, miska käsitlusaineks pidid nüüdsest olema mitte konkreetsed _____________ ** Spitteler, Carl (1843–1924), šveitsi kirjanik. Kirjutas saksa keeles. Ülistas F. Nietzsche mõjul oma filosoofilises värsseepikas tugevat isiksust, kes võitleb tõe ja ilu eest ning pahe vastu (eeposed „Prometheus ja Epimetheus” 1880–1881 ja „Olümpose kevad”, 1900–1905). Loonud ka lembelüürikat, ballaade, satiire, naturalistlikku ja psühhoanalüütilist proosat (romaan „Imago”, 1906). Nobeli preemia 1919. ** Artiklid sisalduvad Ges. Werke X, 1974 ja Ges. Werke XVI, teine trükk, 1976.
192
tungid – nälg, seks või agressiivsus –, vaid psüühiline energia, kuivõrd tungid on vaid selle mitmesugused välised avaldumisvormid. Ka füüsikas räägitakse energiast ja selle avaldumisviisidest, nagu seda on elekter, valgus, soojus jne. Täpselt nõnda on lugu psühholoogiaski. Ka sel puhul on esmajoones tegu energiaga (suurema või väiksema intensiivsusastmega), ja selle avaldumisvorm võib väga mitmesugune olla. Kui käsitleda libiidot kui energiat, annab see eri vaadetele teatud ühtsuse ning vaieldavad küsimused libiido olemuse kohta – kas tegemist on seksuaalsusega, võimuiha, nälja või millegi muuga – jäävad tagaplaanile. Ma püüdsin leida ka psühholoogias ühtsust, nagu loodusteadustes on universaalne energia. See oli eesmärk, mida ma pidasin silmas raamatus „Über die Energetik der Seele” (1928)*. Mina pidasin näiteks inimlikke tunge energeetiliste protsesside avaldumisvormideks ja leidsin, et need on jõududena analoogsed soojusega, valgusega jne. Nii nagu praegusaja füüsikule ei tule pähegi pidada kõigi jõudude allikaks näiteks soojust, niisama vähe on psühholoogias lubatav kõiki tunge allutada võimuiha või seksuaalsuse mõistele. See oli Freudi esialgne eksitus; hiljem on ta seda korrigeerinud „Mina-tungi” sissetoomisega, et veel hiljem Üliminale nii-öelda ülemvõim anda. Oma raamatus „Die Beziehungen zwischen dem Ich und dem Unbewussten” seletasin ma, kuidas ma alateadvusele toetun, kuid alateadvuse olemuse kohta ei öelnud ma veel midagi. Kui ma oma fantaasiaid üles kirjutasin, sain ma aru, et alateadvus muutub või põhjustab muutusi. Alles siis, kui ma alkeemiat tundma õppisin, sai mulle selgeks, et alateadvus on protsess ja et Mina suhe alateadvuse sisuga käivitab psüühes tõelise muutuse ehk arengu. Indiviidi tasandil on see protsess jälgitav unenägude ja fantaasiate põhjal. Kollektiivses teadvuses on see leidnud kajastumist mitmesugustes religioonisüsteemides ja nende sümbolite muutumises. Individuaalsete ja kollektiivsete muutumisprotsesside uurimise ja alkeemilise sümboolika mõistmise kaudu jõudsin ma oma psühholoogia keskse mõisteni, individuatsiooniprotsessini. Minu töödes on tähtis punkt see, et juba algusest peale olid neis olulisel kohal maailmavaatelised ja religiooni ning psühholoogia vahekorra käsitlused. Kuid alles teoses „Psychologie und Religion” (1940) ja sellega liituvas „Paracelsicas” (1942), eriti selle teises osas „Paracelsus als geistige Erscheinung”, olen ma nende probleemide kohta põhjalikult _____________ * Selle köite artiklid sisalduvad Ges. Werke VIII, 1967.
193
oma arvamust avaldanud. Paracelsuse töödes sisaldub ohtralt originaalseid mõtteid, milles alkeemia probleemid selgesti esile tulevad, kuid siiski hilisel, baroksel kujul. Pärast Paracelsuse töödega tutvumist näis mulle, et ma olen lõpuks alkeemia olemuse selgeks saanud, ja nimelt selle vahekorra religiooni ja psühholoogiaga, teiste sõnadega: ma hakkasin alkeemiat käsitama kui religioosset filosoofiat. Seda ma tegin teoses „Psychologie und Alchemie” (1944). Selles töös toetusin oma isiklikele kogemustele ajavahemikul 1913–1917; protsess, mille ma olin tollal läbi teinud, vastas alkeemilisele muundumisprotsessile, millest on juttu raamatus „Psychologie und Alchemie”. Loomulikult tõusetus ikka ja jälle küsimus alateadvuse sümboolika seosest kristliku religiooni ja ka teiste religioonide sümboolikaga. Kristlikule sõnumile jätan lausa mitu ust avatuks, kuivõrd kristlikul pärandil on lääne inimese elus keskne koht. Siiski vajab see uut käsitlust, et vastata ajavaimu sekulaarsetele muutustele, kuigi see pärand asub väljaspool aega ja inimese vaimne maailm ei oleks täielik, kui seda pärandit poleks. Ma andsin samuti psühholoogilise tõlgenduse kolmainsuse-dogmale* ja ka mõnele missatekstile, milles ma leidsin analoogiaid kolmanda sajandi alkeemiku ning gnostiku Panopolise Zosimose nägemustega.** Minu katse mõista kristlust analüütilise psühholoogia seisukohalt viis mind lõpuks Kristuse-probleemi kui psühholoogilise kuju juurde. Juba raamatus „Psychologie und Alchemie” (1944) püüdsin ma leida analoogiat Kristuse kuju ja alkeemia keskse mõiste Lapise ehk Kivi vahel. Aastal 1939 pidasin ma seminari Ignatius Loyola „Exercitia Spiritualia” kohta. Samaaegselt olin ma hõivatud „Psychologie und Alchemie” jaoks materjali kogumisest. Ühel ööl ma ärkasin ja nägin voodijalutsis krutsifiksi, mis eredalt säras. See polnud päriselt elusuurune, kuid oli väga selgepiiriline, kusjuures Kristuse keha oli justkui rohelisest kullast. See oli kaunis ja samal ajal ka hirmutav vaatepilt, ehkki taoline nägemus oli minu jaoks harjumuspärane, sest ma näen küllalt sageli elavaid ja eredaid kujutisi, nagu seda juhtub hüpnootilises seisundis. Ma mõtisklesin tollal „Anima Christi”, ühe „Exercitias” leiduva meditatsiooni teemal. Nägemus näis mulle märku andvat, et oma mõtiskluses olin ma midagi tähelepanuta jätnud, ja nimelt Kristuse analoogia aurum non vulgi (ebatavalise kulla) ja alkeemikute viriditasega (rohelisega). Kui _____________ ** 1942. Ges. Werke XI, teine trükk, 1973. ** „Das Wandlungssymbol in der Messe”, 1942, Ges. Werke XI, teine trükk, 1973.
194
ma sain aru, et nägemus viitas alkeemia põhilistele sümbolitele ja et järelikult oli tegemist alkeemikute Kristuse-visiooniga, rahunesin ma mõnevõrra. Roheline kuld – see on elav alge, mida alkeemikud leidsid mitte ainult inimeses, vaid ka anorgaanilises looduses. Neile kehastas ta maailmavaimu ehk anima mundit või filius macrocosmit, Anthropost, kogu maailma eluandjat. Sellest vaimust on täidetud isegi anorgaaniline mateeria, seda leidub ka metallis ja kivis. Nõnda siis oli minu nägemus ühendanud Kristuse kuju ja tema materiaalse analoogi, nimelt filius macrocosmi. Kui mitte roheline kuld, mis mind nii hämmastas, poleks mulle silma torganud, siis oleksin olnud sunnitud arvama, et minu „kristlikus” käsitluses jääb midagi olulist puudu või teiste sõnadega – minu harjumuslikus Kristuse kujus on midagi puudu ja et seepärast pean ma veel vaeva nägema. Ent vihje metallile osutas Kristuse kuju varjamatule alkeemilisele olemusele mu unenäos kui vaimse ja elusa teatud ühendusele surnud mateeriaga. Teoses „Aion” (1951) võtsin ma Kristuse-probleemi jälle käsile. Aga seal ei huvitanud mind ajaloolised paralleelid, mind huvitas üksnes psühholoogiline põhjendatus. Ma ei püüdnud vaadelda mitte Kristuse välised jooni, vaid seda arengut, mille sajandite jooksul oli läbi teinud selle kuju religioosne sisu. Ka oli mulle tähtis, kuidas saadi Kristuse ilmumist astroloogiliselt ette kuulutada ja kuidas seda kuju, kes kehastas oma aja vaimu, käsitleti kogu kristliku tsivilisatsiooni kahe aastatuhande jooksul. See oli see, mida ma tahtsin kujutada, kaasa arvatud kõik olulisemad ääremärkused ja kommentaarid, mis olid aegade jooksul pühade tekstide kohta kogunenud. Kui ma asusin töö kallale, kerkis mu ette küsimus ajaloolisest kujust, inimesest nimega Jeesus. See kuju on erakordselt tähendusrikas, sest selles kõigile tundmatus juudi prohvetis kehastus oma ajastu kollektiivne vaimulaad – võiks ka öelda arhetüüp, Anthropose ürgkuju. Antiikaja Anthropose-idee, mille juured ulatuvad ühelt poolt juudi pärimusse ja teiselt poolt egiptuse müüti Horusest, Isise pojast, haaras kristliku ajastu alguse inimese oma võimusesse, väljendades ajavaimu. Algselt seisis Inimese Poja ja Jumala Poja kuju vastakuti divus Augustusega, maailma valitsejaga. Ja see kuju muutis algselt juudi päritolu messia küsimuse üldinimlikuks omanduseks. Kuid oleks ränk eksitus näha ainult „juhust” asjaolus, et Jeesus, puusepa poeg, evangeeliumi kuulutas ja salvator mundiks, maailma Lunastajaks sai. Ta pidi olema suureandeline, laia haardega isiksus, kui ta oli
195
võimeline oma aja üldist, ehkki teadvustamatut ootust nii täiuslikult väljendama. Mitte keegi muu poleks võinud olla sellise sõnumi kandja, vaid just see inimene, Jeesus. Allutades kõike ja kõiki ning olles kehastunud jumalikus Caesaris, oli tollane Rooma võim röövinud mitte üksnes üksikisikutelt, vaid tervetelt rahvastelt nende iseseisva eluvormi ja nende vaimse sõltumatuse. Tänapäeval on sääraseks ohuks massikultuur. Siin ma näen põhjust, miks nõnda paljudes kohtades käivad kuulujutud ja lootused, et messiaslunastaja saabub pärast lõputut ootamist taas. Ent vormid, mida see ootus omandab, ei sarnane millegi eelnevaga; need on eriomased „tehnikasajandi” lastele. Ma mõtlen siinkohal kogu maailmas levinud UFO-fenomeni.* Ma nägin oma eesmärki selles, et näidata, milline suhe on minu psühholoogial alkeemiaga, ja vastupidi – ma püüdsin alkeemikute töödes avastada mitte ainult religioosseid, vaid ka psühhoteraapia spetsiaalseid probleeme. Keskne küsimus, meditsiinilise psühhoteraapia peaprobleem on ülekanne. Selles olime me Freudiga täielikul üksmeelel. Seejuures õnnestus mul leida teatud analoogia alkeemia sees, nimelt coniunctio (ühinemise) kujutluses, mille suur tähtsus oli juba Silbererile silma torganud. Olin sellele analoogiale tähelepanu juhtinud raamatus „Psychologie und Alchemie”. Seejärel, kaks aastat hiljem, pöördusin ma selle probleemi juurde teoses „Die Psychologie der Übertragung” (1946) ja viimaks oma raamatus „Mysterium Coniunctionis” (1955/56). Nagu peaaegu kõiki probleeme, kui miski on inimlikult või teaduslikult mu meeli ja mõtteid vallanud, on sedagi saatnud või ennetanud unenäod, mis on samuti omamoodi ülekanne. Seekord leidsid mu mõtisklused Kristusest väljenduse ootamatu ja tähelepanuväärse pildi kaudu. Ma nägin jälle unes oma maja koos juurdeehitisega, kus ma polnud veel kunagi viibinud. Võtsin nõuks selle juurdeehitise üle vaadata ja viimaks astusingi sisse. Nägin mingit suurt tiibust. Kui ma selle avasin, leidsin end ruumist, mis nägi laboratooriumi moodi välja. Akna all seisis laud, millel oli palju klaasnõusid ja muid asju, mida võinuks leida zooloogialaboratooriumis. See oli minu isa töökabinet. Kuid teda ennast _____________ * Vrd. „Ein moderner Mythus. Von Dingen, die am Himmel gesehen werden”, 1958. Ges. Werke X, 1974 /vt. eesti keeles: C. G. Jung. Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas. Tln., 1995./
196
polnud seal. Seinte ääres riiulitel seisid sajad akvaariumid, milles paistsid kõikmõeldavat liiki kalad. Ma olin üllatunud: „Mu isa tegeleb ihtüoloogiaga!” Kuni seal seisin ja ringi vahtisin, märkasin ma, et eesriie tõmbub aegajalt puhevile, nagu siis, kui on tugev tõmbus. Korraga tuli sinna Hans, noor talupoeg meie külast, ja ma palusin tal järele vaadata, kas eesriide taga asuvas ruumis on mõni aken lahti. Hans läkski sinna, ja kui ta tüki aja pärast tagasi tuli, nägin ma, et ta oli rängasti vapustatud. Tema näol lasus õudusilme. Ta ütles ainult: „Jah, seal on midagi, seal on kummitus.” Siis ma läksin ise sinna ja leidsin ukse, mis viis minu ema tuppa. Seal ei olnud kedagi. Ma ei tundnud end hästi: selles väga suures toas rippus laest alla kaks rida kaste, kummaski reas viis kasti, mis jäid põrandast kaks jalga kõrgemale. Nad nägid välja nagu väikesed aiamajakesed, põrandapinnaga kaks korda kaks meetrit, ja igas sellises majakeses oli kaks voodit. Ma teadsin, et selles toas võttis mu ema, kes oli tegelikult surnud, vastu oma külalisi ja et voodid olid mõeldud nende jaoks, kes jäid ööseks. Need olid vaimud, kes tulid paarikaupa, nii-öelda vaimudest abielupaarid, kes jäid ööseks ja võisid ka päeva seal mööda saata.* Ema toa vastas paistis üks uks. Ma avasin selle ja astusin hiiglaslikku halli; see meenutas suure hotelli vestibüüli tugitoolide, lauakeste, sammaste ja selle juurde kuuluva toredusega. Kõlas vali puhkpillimuusika. Ma olin seda kogu aja kuulnud kui taustamuusikat, seejuures teadmata, kust see tuleb. Vestibüülis ei olnud kedagi, ainult „brassband” põrutas oma viise, tantse ja marsse. Puhkpillimuusika hotelli vestibüülis viitas hooplevale lõbususele ja ilmalikkusele. Mitte ükski inimene poleks aimanud selle kärarikka fassaadi taga teist maailma, mis paiknes samuti selles majas. Unenägu vestibüülist oli minu heatahtlikkuse või ilmaliku joviaalsuse karikatuur. Kuid see oli ainult väline külg; selle taga asus hoopis midagi muud, mis igal juhul ei seostunud puhkpillimuusikaga: laboratoorium kaladega ja rippuvad vaimude majakesed. Need olid kummalised kohad, kus valitses _____________ * Sel puhul meenusid mulle „vaimude lõksud”, milliseid ma olin näinud Keenias. Need olid väikesed majakesed, millesse inimesed paigutasid väiksed voodid ja ka natuke provianti, „poshot”. Sageli lamas voodis tervistumist vajava haige simulacrum, mis oli savist voolitud. Kunstipäraselt, väikeste kivikestega sillutatud tee viis jalgrajalt sellise majakese juurde, et vaimud sinna sisse keeraksid ja mitte külla ei läheks, kus lamas haige, keda oli vaja terveks saada. „Vaimude lõksudes” veetsid vaimud seejärel öö, et enne koitu jälle bambusemetsa, oma tõelisse asupaika tagasi pöörduda. Autor
197
salapärane vaikus. Mul oli tunne, nagu valitsenuks seal öö, sellal kui vestibüül kujutas päevast maailma ja selle pealiskaudset ilmalikku elu. Unenäo kõige tähtsamateks piltideks olid „vaimude vastuvõturuum” ja laboratoorium kaladega. Esimene vihjas mõnevõrra veidral viisil coniunctiole ehk ülekandele; laboratoorium viitas minu tegelemisele Kristusega; Kristus oli ju kala (ichthys). Mõlemad probleemid polnud mulle aastakümneid hingerahu andnud. Märkimisväärne on fakt, et kaladega tegelemine unenäos oli omistatud minu isale. Tema oli nii-öelda kristlike hingede valvur, sest need hinged olid pärimuse kohaselt kalad, apostel Peetruse poolt võrguga kinni püütud. Niisama märkimisväärne on tõsiasi, et minu ema ilmus sinna lahkunud hingede hooldajaks. Nõnda olid minu mõlemad vanemad selles unenäos koormatud cura animarumi (hingede ravi) probleemiga, mis tegelikult on minu ülesanne. Midagi lõpetamata jäänut oli minus, ja seepärast olin ma veel seotud oma vanematega; niisiis, midagi alateadvuslikku ja latentset oli minus ning ootas oma tundi. Nimelt polnud ma veel pöördunud „filosoofilise” alkeemia peaprobleemi, coniunctio poole ja seega ei suutnud ma vastata küsimustele, mis seisid minu, kristlike hingede arstija ees. Samuti oli lõpetamata veel suur töö püha Graali legendi kohta, mille minu naine oli enda eluülesandeks võtnud.* Ma mäletan, kui sageli püha Graal ja kuningas-kalur mulle meelde tulid, kui ma „Aioni” kirjutamise ajal ichthys-sümboliga tegelesin. Ma hindasin väga oma naise tööd ja ei tahtnud end sellesse segada, muidu oleksin pidanud legendi pühast Graalist tingimata oma alkeemiaalasesse uurimusse lülitama. Mäletan oma isa kui kannatajat, kes piinles nagu Amfortas oma haava tõttu**, kui kuningas-kalurit, kelle haav ei tahtnud paraneda – selle kristliku kannatuse ravimiseks otsisid alkeemikud panatsead, kõiki haigusi arstivat imerohtu. Mina kui vaikiv Parzival olin selle haiguse tunnistajaks oma noorusaastate jooksul, ja nagu temagi, nii ei teadnud ka minu keel, kuidas seda välja öelda. Ma ainult aimasin neid kannatusi. Minu isa ei olnud tegelikult iialgi teriomorfse Kristuse-sümboolikaga _____________ ** Pärast minu naise surma 1955. aastal jätkas doktor Marie-Louise von Franz seda tööd Graali legendi kallal ja viis selle 1958. aastal edukalt lõpule. Vrd. E. Jung ja M.-L. v. Franz „Die Graalslegende in psychologischer Sicht”. Studien aus dem C. G. Jung-Institut, Band XII, Zürich 1960. ** Amfortas, püha Graali legendi kuningas, keda haavati mürgitatud odaga, mille tagajärjel ta piinles ja jäi aina rohkem otsa. Parzivali kaastundlik küsimus tema kannatuse põhjuse kohta vabastas kuninga piinast. Tlk
198
tegelnud, aga seevastu kannatas ta sõna otseses mõttes kuni surmani Kristusele kuulutatud ja osaks saanud kannatusi, ilma et ta oleks teadlikuks saanud, et see on imitatio Christist tulenev. Isa pidas oma kannatusi enda eraasjaks; ta oleks võinud abi otsida arstilt, kuid ta ei pidanud seda millekski selliseks, mis on kristlusele üldse omane. Sõnad Pauluse kirjast galaatlastele (2, 20): „Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees”, ei saanud talle täiesti arusaadavateks, sest igasugune vabameelne mõtlemine religiooni teemal ajas teda marru. Ta tahtis oma usuga kooskõlas elada, kuid see murdis tema. Selline on sagedasti tasu sacrificium intellectuse (mõistuse ohverduse) eest. „Kõik ei saa aru sellest sõnast, vaid ainult need, kellele see on antud. Sest on kohitsetuid, kes emaihust nõnda on sündinud, ja on kohitsetuid, kes inimeste poolt on kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes ise on end kohitsenud taevariigi pärast. Kes suudab aru saada, saagu aru!” (Matteus, 19,11 jj) Pime omaksvõtmine ei vii iialgi lahenduseni, vaid parimal juhul stagnatsioonini, ja maksma peavad järeltulevad põlved. Teriomorfne atribuutika viitab sellele, et jumalad, kes viibivad kõrgemates sfäärides, ulatuvad ka madalamal asuvasse ellu. Loomad kujutavad endast teatud määral nende varje, mida loodus ühendab helgete jumalike olevustega. Pisciculi Christianorum sümboolika märgib seda, et need, kes Kristusele järgnevad, sarnanevad kaladega; nende hinged elavad teadvustamata looduses ja vajavad cura animarumit. Niisiis, laboratoorium kaladega oli kirikliku hingehoiu sünonüüm. Nii nagu haavatu end haavab, nõnda paraneja end parandab. Huvitav, et minu unes toimetasid surnud suures osas surnute kallal, see tähendab – tegevus toimus sealpool teadvust, järelikult alateadvuses. Tol hetkel ma ei teadnud veel paljutki, ma ei tunnetanud täielikult oma ülesannet ega suutnud leida rahuldavat seletust oma unenäole. Võisin unenäo mõtet üksnes aimata ja mul tuli veel ületada suur sisemine vastuolu, enne kui võisin paberile panna oma teose „Antwort auf Hiob”(„Vastus Iiobile”). Oma sisemises arengus eelnes see raamatule pealkirjaga „Aion”. Teoses „Antwort auf Hiob” olen ma kristluse psühholoogiat üksikasjaliselt käsitlenud, ja Iiob on teatud määral Kristuse eelkäija. Mõlemaid ühendab kannatuse idee. Kristus oli kannatav Jumala sulane, ja seda oli ka Iiob. Kristus kannatas maailma pattude pärast, ja see vastus oli õige kõigi kristlikult kannatavate inimeste puhul. Ja sellest johtus vältimatu küsimus: kes on selles patus süüdi? Lõppude lõpuks on Jumal loonud nii
199
maailma kui ka selle patud ning ta ilmutas end Kristuses, et jagada inimlikke kannatusi. „Aionis” puudutan ma rasket teemat – Jumala kuju heledaid ja tumedaid külgi. Ma osundan „Jumala vihale”, käsule Jumalat karta ja palvele „ära vii meid kiusatusse”. Jumala kuju kaksipidisus etendab Iiobi raamatus otsustavat osa. Iiob arvab, et Jumal asub teatud hetkel tema poolele Jumala enda vastu, ja just seal saabki ilmsiks traagiline vastuolulisus. See ongi peateemaks teoses „Antwort auf Hiob”. Oli ka väliseid põhjusi, miks ma asusin seda raamatut kirjutama. Mu patsientide ja kuulajate rohkearvulised küsimused sundisid mind selgemalt väljenduma moodsa inimese religioossete probleemide kohta. Ma olin aastaid kõhelnud, sest olin hästi teadlik, missuguse tormi ma valla päästaksin. Kuid lõpuks mängisid oma rolli selle probleemi keerulisus ja edasilükkamatus ning ma olin sunnitud asja ette võtma. Ma esitasin seda küllaltki emotsionaalses vormis – nimelt just ühe elamuse näol, mille emotsioone ma maha ei surunud. Selle vormi valisin ma kindla kavatsusega. Mulle oli tähtis ära hoida muljet, et ma tahan „igavest tõde” kuulutada. Minu teos pidi olema ainult ühe üksikisiku küsimus ja hääl, mis loodab publiku kaasamõtlemisele või ootab seda. Mulle pole iialgi pähe löönud mõtet, et keegi võiks arvata – ma tahan üht metafüüsilist tõde kuulutada. Kuid teoloogid heidavad seda mulle ette, sest teoloogiline mõtlemine on harjunud igaveste tõdedega tegelema. Kui füüsik ütleb, et aatomil on nii- ja niisugused omadused ning kui ta neist mudeli loob, siis ei kavatse ta ka sellega igavest tõde väljendada. Kuid teoloogid ei tunnista loodusteaduslikku ja eriti psühholoogilist mõtlemist. Analüütilise psühholoogia materjaliks, selle olulisteks faktideks on inimeste tunnistused ja just sellised, mis esinevad sageli ja mitmesugustes paikades ja erinevatel aegadel ja mis on üksteisega kooskõlas. Iiobi-probleem koos kõige juurdekuuluvaga andis mulle endast teada just unenäos. Nägin unes, et ma tegin külaskäigu oma ammugi surnud isa juurde. Ta elas maal, mulle teadmata kohas. Ma nägin 18. sajandi stiilis maja. See näis väga ruumikas, sel olid mõned kõrvalehitised. Algselt oli see olnud võõrastemaja ühes kuurordis; ma sain ka teada, et aja jooksul oli seal peatunud palju tähtsaid isikuid, kuulsaid inimesi ja vürstlikke hiilgusi. Edasi teatati, et mõned olevat surnud, ja krüptis, mis kuulus samuti maja juurde, asuvat nende sarkofaagid. Minu isa tegutses seal kustosena. Kuid peale selle, nagu ma varsti avastasin, oli isa, vastupidiselt oma eluaja seisusele, mitte üksnes kustos, vaid ka väljapaistev õpetlane. Ma
200
leidsin ta oma töötoast, kuid imelikul kombel olid seal veel ka dr Y – minuga umbes üheealine mees – ja tema poeg, mõlemad psühhiaatrid. Ma ei mäleta, kas ma esitasin mingeid küsimusi või tahtis isa ise mulle midagi seletada, igatahes tõi ta riiulilt suure piibli, paksu foliandi – see sarnanes minu raamatukogu Meriani piibliga. See minu isale kuuluv piibel oli läikivasse kalanahka köidetud. Ta lõi Vana testamendi lahti – ma arvan, et Moosese raamatute koha pealt – ja hakkas üht teatud kohta kommenteerima. Ta tegi seda nii kiiresti ja nii teaduslikult, et ma ei suutnud teda jälgida. Märkasin ainult, et see, mida ta ütles, sisaldas tohutul hulgal igat liiki teadmisi, mille tähendust ma küll enam-vähem aimasin, kuid polnud suuteline hindama ega käsitama. Ma nägin, et dr Y ei saanud üldse mitte millestki aru ja tema poeg hakkas naerma. Nad arvasid, et minu isa viibib omalaadses seniilses erutusseisundis ja sellel, mida ta räägib, pole mingit mõtet. Kuid mulle oli täiesti selge, et siin polnud tegemist mingi haiglase erutusega ja veelgi vähem mingi mõttetusega. Vastupidi, isa seisukohad olid peenelt ja teaduslikult argumenteeritud, ja meie oma rumaluses lihtsalt ei suutnud tema mõtteid jälgida. Isa rääkis midagi väga tähtsat ja haaravat. Ta sattus ka ise sellest vaimustusse ning rääkis seepärast niisuguse õhinaga. Ma vihastasin ja mõtlesin, et küll on kahju, et ta peab seda rääkima meile, kolmele lollpeale. Mõlemad psühhiaatrid esindasid piiratud meditsiinilist seisukohta, mis ka mulle kui arstile loomulikult omaseks sai. Nad kujutasid endast minu varje, nii-öelda varasemas ja hilisemas variandis – kui isa ja poeg. Siis muutus kõik: minu isa ja mina, me seisime meie maja ees, ja meie vastas asus puukuur, kus olid ilmselt puuhalud riidas. Sealt kuuldus kõva kolinat, nagu pillutaks suuri puumürakaid ülevalt alla. Mulle jäi mulje, nagu tegutseks seal vähemalt kaks töömeest, kuid minu isa ütles mulle, et seal on üksnes kummitused. Niisiis, tegu oli omalaadsete poltergeistidega, kes seda lärmi tegid. Seejärel astusime majja ja ma nägin, et sel olid väga paksud seinad. Me läksime mööda kitsast treppi teisele korrusele. Seal avanes meile kummaline vaade: suur hall, mis kujutas endast sultan Akbari diwân-ikaasi (vastuvõturuumi) täpset koopiat Fatehpur Sikris. See oli kõrge ümmargune ruum piki seina kulgeva galeriiga ja nelja sillakesega, mis viisid ruumi keskmesse, mis oli kausikujuline. See kauss asus hiiglasliku samba otsas ja osutus sultani pöördtooliks. Sealt rääkis ta oma nõunike ja filosoofidega, kes istusid harilikult galeriil. Kõik see kokku moodustas hiiglasliku mandala. See vastas täpselt diwân-i-kaasile, mida ma olin näinud Indias.
201
Järskus ma märkasin, et sealt keskmest tõuseb järsk trepp üles – ja see enam ei vastanud tegelikkusele. Üleval oli väike uks, ja isa ütles: „Nüüd viin ma su kõrgeimasse kohalolekusse!” Mul oli tunne, nagu oleks ta lausunud „highest presence”. Siis laskus ta põlvili ja puudutas laubaga põrandat, ja mina matkisin teda ja laskusin samuti suures heldimuses põlvili. Aga mingil põhjusel ei suutnud ma laupa päriselt põrandale lähendada. Mul jäi vahest üks millimeeter lauba ja põranda vahele. Kuid ma olin selle liigutuse koos isaga kaasa teinud, ja korraga ma teadsin, võib-olla oma isa läbi, et seal üleval ukse taga üksikus toas elas Uurija, kuningas Taaveti väejuht. Selle mehe oli kuningas tema naise Batseba pärast häbiväärselt reetnud; ta oli oma sõdalastel käskinud Uurija vaenlastega lahingusse maha jätta. Pean selle unenäo puhul paar seletavat märkust tegema. Selle esimene stseen kirjeldab, et ma olin mingi endale teadmata ülesande delegeerinud oma isale, see tähendab alateadvusele. Isa oli ilmselt piiblist (loomisloost) hõivatud ja püüdis meile oma vaatekohta vahendada. Kalanahka köidetud piibel märgib mingit teadvustamatut ainest, sest kalad on teadvuseta ja tummad. Minu isal ei õnnestunud oma teadmisi edasi anda, sest publik on osaliselt võimetu aru saama, osalt pahatahtlikult rumal. Pärast seda ebaõnnestumist läksime üle õue „teisele poole”, kus ilmselt tegutsesid poltergeistid. Poltergeistinähtus leiab enamasti aset puberteediealiste noorukite läheduses; see tähendas, et mina olin alles ebaküps ja polnud veel võimeline kõike taipama. India allusioonid avasid „teise külje”. Kui ma olin Indias, siis tolle saali mandala-struktuur oma tsentrumisse koonduva ülesehitusega jättis mulle mõjuva mulje. Saali kese oli istekohaks Akbarile /akbar = suur/, kes tervet subkontinenti valitsedes oli nagu Taavetki „selle maailma isand”. Kuid Taavetist veelgi kõrgemal asus tema süütu ohver, tema truu väepealik Uurija, kelle ta vaenlaste meelevalda jättis. Uurija oli Jumala poolt hüljatud jumalamehe, Kristuse prototüüp. Kuid Taavet oli peale kõige muu veel ka Uurija naise „endale võtnud”. Ma sain alles hiljem aru, mida see vihje Uurijale tähendas: ma olin sunnitud avalikult ja endale kahjuks rääkima Vana testamendi vastuolulisest Jumalast, ja surm röövis minult mu abikaasa. Need olid sündmused, mis mu alateadvusse peitunult mind ootasid. Sellele saatusele pidin ma alistuma ja see nõudis, et ma oma laubaga põrandat puudutaksin, sest nõnda oleks minu alistumine täielik. Kuid miski minus tõrkus, miski minus ütles: „Kummardu, kuid mitte lõpuni.” Miski minus ei alistunud saatusele ja keeldus olemast tumm
202
kala; ja kui seda poleks vabas inimeses olnud, siis poleks mitu sajandit enne Kristust mingit Iiobi raamatut üldse kirjutatud. Inimene pole kunagi jumalikku ettekirjutust vastuvaidlematult omaks võtnud. Vastasel juhul – mida tähendab vabadus inimese jaoks ja mis on selle mõte, kui inimene pole võimeline vastu vaidlema juhul, kui teda miski ähvardab. Uurija asub Akbarist kõrgemal. Teda hüütakse isegi unes „highest presence”; seda väljendit kasutati kõikjal õigupoolest üksnes Jumala poole pöördudes, kui Bütsants välja arvata. Ma ei saanud sel puhul mitte mõelda budismile ja selle vahekorrale jumalatega. Kahtlemata on usklike asiaatide jaoks Tathagata lihtsalt Kõrgeim – keegi absoluut – ja sel põhjusel kahtlustati hinajaana-budismi täiesti ekslikult ateismis. Jumalate vägevus teeb inimese võimeliseks Loojat tundma. Tal on isegi võimalus hävitada osa enda loodust, ja nimelt inimtsivilisatsiooni. Tänapäeval võib inimene radiatsiooni kaasabil lõpu teha igasugusele kõrgemale elule maakeral. Maailma hävitamise idee esineb juba budismis: sansaara-ahel, põhjuslikud seosed, mis viivad vältimatult vananemise, haiguse ja surmani, võivad katkeda, võivad saada ületatud – ja see on eksistentsi illusiooni lõpp. Schopenhaueri-poolne elutahte eitamine lihtsalt ennetas seda tulevikuprobleemi, millele me täna nii hirmutavalt ligineme. Unenägu paljastas ühe varjatud mõtte ja aimuse, mis juba ammugi inimkonna kohal ripub – see on idee loodust, mis oma loojast natuke, kuid otsustavalt kõrgemale küünib. Pärast seda kõrvalepõiget unenägude maailma pöördun ma jälle tagasi oma raamatute juurde: „Aionis” on puudutatud veel teistki probleemideringi, mis nõudis eraldi käsitlemist. Ma püüdsin näidata, mil määral Kristuse ilmumine langes kokku uue eooni, Kalade ajastuga. Selleks on Kristuse elu ja objektiivse astronoomilise sündmuse samaaegsus, nimelt kevadpunkti sisenemine Kalade tähtkujusse. Seetõttu tuleb Kristust mõista mingis sünkroonis Kaladega, sest Kristus esineb kui uue eooni isand (nagu Hammurapi oli Jäära tähtkuju isand). Sellele probleemile on pühendatud minu teos „Synchronizität als ein Prinzip akausaler Zusammenhänge”.* Kristuse-probleemi juurest, mida ma vaatlesin „Aionis”, jõudsin ma lõpuks Anthropose, suure inimese – psühholoogiliselt „Ise” – ilmumise ja selle väljenduse juurde indiviidi kogemuses. Vastuse olen ma katsunud _____________ * 1952. Ges. Werke VIII, 1967.
203