JUMALIKUD RIVAALID REBECCA ROSS
ÜKSKI JUMAL, ÜKSKI OLEND, ÜKSKI SÕDA
EI SAA NENDE
VAHELE TULLA.
Rebecca Ross
JUMALIKUD RIVAALID
Inglise keelest tõlkinud Hana Arras
Proloog
Külm udu oli surilinana depoo üle laotunud ning Iris Winnow mõtles, et ilm ei saakski parem olla. Ta nägi hädavaevu läbi hämaruse rongi, kuid tundis selle maitset õhtuõhus: metall ja suits ja miilavad söed, kõik vihmavärske hõnguga kimpu köidetud. Puuperroon kingataldade all oli libe, kilgendades vihmaveelompidest ja kõdunevate lehtede kuhjadest.
Kui Forest kõrval seisatas, siis seisatas temagi, justkui oleks Iris ta peegelpilt. Neid kahte teineteisest kaugel asetsevate pähklikarva silmade, lainjate kastanpruunide juuste ja ninal kirendavate tedretähnidega peeti tihtilugu kaksikuteks. Kuid Forest oli pikka kasvu, Iris pisike. Ta oli Irisest viis aastat vanem ja esimest korda elus soovis Iris ise vanem olla.
„Ma ei jää kauaks ära,“ lausus Forest. „Kõigest mõneks kuuks, ma arvan.“
Vend viskas talle kuhtuvas valguses pilgu, oodates vastust. Oli videvik, see hetk pimeduse ja valguse vahel, mil tähtkujud hakkavad taevast täpitama ja linnalaternad võbelevad vastuseks elule. Iris tunnetas seda tõmmet – Foresti ainitist murelikku pilku ja kuldset kuma,
mis valgustas madalal rippuvaid pilvi –, ent ometigi uitasid silmad ringi, otsides meeleheitlikult midagi, mis tähelepanu kõrvale juhiks. Viivukest, et tagasi pilgutada pisarad, enne kui Forest neid näeb.
Temast paremal oli üks sõdur. Täiuslikult tärgeldatud vormiriietuses noor naine. Irist tabas meeletu mõte. Mis heiastus ilmselt ka ta näol, sest Forest köhatas kurgu puhtaks.
„Ma peaksin sinuga kaasa tulema,“ ütles Iris ta pilgule vastates. „Veel pole hilja. Saan end meldida...“
„Ei, Iris,“ vastas Forest teravalt. „Sa andsid mulle kaks lubadust, mäletad?“
Kaks lubadust, vaevu päevavanused. Iris kibrutas kulme. „Kuidas ma saaksingi unustada.“
„Siis loe need mulle ette.“
Iris pani käsivarred vaheliti, et peletada eemale sügiskõhedust ja kummalist tooni Foresti hääles. Selles kõlas meeleheitenoodike, mida Iris polnud venna puhul enne tänast täheldanud, ja käsivarred õhukese sviitri all tõmbusid kananahale.
„Hoolitse mampsi eest,“ lausus ta venna baritoni järele aimates. See tõi Foresti näole muige. „Jää kooli.“
„Minu mäletamist mööda oli see enamat kui mühatus „Jää kooli“,“ märkis Forest, nügides saapaga ta jalga. „Sina, andekas akadeemik, kes sa pole kõikide aastate kestel päevagi tundidest puudunud. Selle eest jagatakse autasusid, kas tead.“
„Olgu!“ Iris andis järele, õhetus põski nilpsamas. „Sa ütlesid: „Luba mulle, et sa tunned oma viimasest kooliaastast rõõmu, ja ma tulen tagasi õigel ajal, et näha sind lõpetamas.““
„Jah,“ sõnas Forest, aga tema naeratus hakkas kustuma.
Ta ei teadnud, millal tagasi tuleb. Seda lubadust õele ei saa ta pidada, ehkki jättis jätkuvalt mulje, nagu lõpeks sõda mõne kuuga. Sõda, mis oli alles alanud.
Mis siis, kui mina oleksin olnud see, kes laulu kuulis, mõtles Iris, süda nii raske, et tundus muljumishaavana roiete vastas. Kui jumalannat oleksin kohanud mina, mitte tema... kas ta laseks mul niisama lihtsalt minna?
Ta pilk langes Foresti rinnale. Sinna, kus oliivirohelise vormiriietuse all tuksus venna enda süda. Kuul võib teda tabada sekundi murdosa jooksul. Üks kuul võib takistada tal kunagi enam koju naasta.
„Forest, ma...“
Lause katkestas kime vile, mis pani ta võpatama. See oli viimane kutse rongile ja äkki hakati vagunite suunas liikuma. Iris judises taas.
„Näe,“ ütles Forest nahkranitsat maha pannes, „ma tahan selle sulle anda.“
Iris jälgis, kuidas vend avas pandla ning tõmbas välja oma kollakaspruuni vihmamantli. Ja ulatas talle, kergitades kulmu, kui õde seda lihtsalt põrnitses.
„Aga sul läheb seda vaja,“ vaidles Iris.
„Mulle antakse uus,“ kostis vend. „Küllap midagi sõjas sobivat. Noh, võta nüüd, Lilleke.“
Iris neelatas, võttes venna vihmamantli vastu. Ta pistis käsivarred käistesse, vöötas kulunud riide kõvasti piha ümber. See oli talle liiga suur, kuid lohutav. See tundus turvisena. Ta ohkas.
„See lõhnab nagu kellassepatöökoda, kas tead,“ mõmises ta.
Forest naeris. „Ja mismoodi täpsemalt lõhnab üks kellassepatöökoda?“
„Tolmuste poolde vinna keeratud kellade ja kallihinnalise õli ja nende tillukeste metallinstrumentide järele, millega sa kõiki katkisi osi putitad.“ Kuid see oli vaid osa tõest. Mantel kätkes endas jäänukeid ka Reveli einelast, kus ta koos Forestiga vähemalt kaks korda nädalas õhtustas, kuni nende ema laudu teenindas. See lõhnas nagu jõeäärne park, sammal ja niisked kivid ja pikad jalutuskäigud ja Foresti
sandlipuidune odekolonn, sest kuidas ta ka ei soovinud, ei suutnud ta endale habet kasvatada.
„Sel juhul pakub see sulle head seltsi,“ mainis vend ranitsat õlale vinnates. „Ja riidekapp on nüüd tervenisti sinu päralt.“
Iris teadis, et vend üritab ta tuju tõsta, kuid mõte väiksest kapist, mida nad oma korteris jagasid, pani üksnes kõhu valutama. Nagu paigutaks ta tõepoolest venna riided tolle äraoleku ajaks kuhugi mujale.
„Kindlasti kuluvad lisariidepuud mulle marjaks ära, sest nagu sa hästi tead, käin ma kaasas kõikide tänapäeva moevooludega,“ märkis
Iris irooniliselt, lootes, et Forest ei kuule nukrust ta hääles.
Vend vaid muheles.
Ja oligi kõik. Perroon oli sõduritest peaaegu lage ja rong sisises läbi hämu. Klomp Irise kõris paisus, ta hammustas põske, kui Forest teda kallistas. Ta sulges silmad, tundes linase mundri kratsimist põsel, ja hoidis veena suus sõnu, mida tahtnuks välja öelda: kuidas sa saad armastada seda jumalannat rohkem kui mind? Kuidas sa saad mind nõnda maha jätta?
Nende ema oli sääraseid tundeid juba sõnades väljendanud, Foresti väeteenistusse astumise pärast vihane ja endast väljas. Aster
Winnow oli keeldunud tulemast jaama poega ära saatma ja Iris kujutles, et ta on kodus ja nutab, kui eitus maha kulub.
Rong hakkas liikuma, roomates piki rööpaid.
Forest libises Irise käsivarte vahelt välja.
„Kirjuta mulle,“ sosistas Iris.
„Ma luban.“
Vend taganes mõne sammu, pilk õe omas kinni. Tema silmis polnud hirmu. Üksnes sünge palavikuline sihikindlus. Ja seejärel Forest pöördus, tõtates rongile.
Iris järgnes, kuni vend lähimasse vagunisse kadus. Ta tõstis käe ja lehvitas, kuigi pisarad hägustasid vaatevälja, ja seisis perroonil veel kaua pärast seda, kui rong oli uttu kadunud. Vihmavesi imbus
kingadesse. Laternad vilkusid pea kohal, pinisedes herilaste kombel. Rahvasumm oli laiali läinud ja Iris tundis end õõnsalt – üksildaselt –, hakates kodu poole kõndima.
Käed olid külmad ja ta suskas need mantlitaskutesse. Siis ta tundiski seda – krabisevat paberit. Kulme kortsutades oletas ta, et tegu on Foresti unustatud kommipaberiga, kuni tõmbas selle välja ja uudistas hämaras valguses.
See oli viltuselt volditud väike paberitükk masinakirjas sõnade joruga. Tahestahtmata Iris naeratas, ehkki süda valutas. Ta luges:
Igaks juhuks, kui sa veel ei tea... sa oled kaugelt parim õde, kes mul on kunagi olnud. Olen sinu üle väga uhke.
Ja tulen tagasi koju, enne kui arugi saad, Lilleke.
ÜKS SAATUS.
„Tulihingeline armastusromaan ja haarav uurimus sõja õudustest ja südamevalust... mis sisaldab leidlikku
maailmaloomet, nüansirikkaid tegelaskujusid ning kord unistavat ja kord atmosfääriliselt pingelist proosat.“
PUBLISHERS WEEKLY
„Uue kauni ja romantilise sarja haarav algus. Ross vestab oma lugusid niivõrd haavataval ja delikaatsel viisil, tõeliselt talle omase stiiliga. Ma jumaldasin seda raamatut.“
ADALYN GRACE, NEW YORK TIMESI MENUKI
„BELLADONNA“