JOSEF MENGELE KADUMINE

1.

North King liugles mudases jõevees. Sillale roninud reisijad olid koidikust saati silmapiiri seiranud ja nüüd, mil sadamakraanad ja punaste sadamaladude rivi udust paistsid, ümisesid sakslased sõjalaulu, itaallased lõid risti ette ning juudid palvetasid, paarikesed embasid üksteist uduvihmas, liinilaev oli jõudnud pärast kolmenädalast ookeaniületust Buenos Airesesse. Üksinda reelingu ääres seisev Helmut Gregor mõtles omi mõtteid.

Ta oli lootnud, et salapolitsei kaater tuleb talle vastu ja tal õnnestub vältida tollisekeldusi. Genovas, kus ta oli laevale tulnud, oli Gregor anunud Kurti, et talle see soosing võimaldataks, ta oli tutvustanud end kui teadlast, kõrgelennulist geneetikut, ja pakkunud talle raha (Gregoril oli palju raha), aga vahendaja oli naeratades vastusest kõrvale hiilinud: taoline erisoosing oli reserveeritud väga tähtsatele ninadele, vana korra aukandjatele, haruharva SS-i kaptenile. Kurt oli lubanud saata Buenos Airesesse oma sidemehe, Gregor võis temaga arvestada.

Kurt oli pistnud margad taskusse, aga kaatrit ei olnud siiski tulnud. Niisiis ootas Gregor kannatlikult Argentina hiigel­ suures tollisaalis koos teiste emigrantidega. Ta hoidis kõvasti kinni oma kahest kohvrist, üks suur ja teine väike, ja vahtis ümberringi väljarännanud Euroopat, pikkades järjekordades seisvaid anonüümseid elegantseid ja räpaseid seltskondi, kellest ta oli end terve ülesõidu ajal eemale hoidnud. Gregor oli eelistanud silmitseda ookeani ja tähti või lugenud oma kajutis saksa 11

luulet. Ta mõtles oma elu möödunud neljale aastale alates hetkest, mil ta oli 1945. aasta jaanuaris Poolast rutuga lahkunud ja sulandunud Wehrmachti, et pääseda Puna­armee küüsist: oma mõnenädalasele vangistusele ühes Ameerika vangi­laagris, oma vabanemisele, sest tal olid taskus vale­dokumendid Fritz Ullmanni nimele, oma redutamisele ühes Baieri lilletalus, mitte kaugel Günzburgist, oma sünnilinnast, kus ta oli teinud kolm aastat heina ja sorteerinud kartuleid ning lasknud end kutsuda Fritz Hollmanniks, sellele järgnenud põgenemisele lihavõtete ajal, kaks kuud tagasi, retkele üle Dolomiitide mööda salakaubitsejate võsastunud teid, Itaaliasse saabumisele, Lõuna-Tirooli, kus temast oli saanud Helmut Gregor, viimaks Genovasse, kus Kurt, see bandiit, oli hõlbustanud tema suhtlust Itaalia võimude ja Argentina immigratsiooniasutustega.

2.

Põgenik ulatas tollitöötajale Rahvusvahelise Punase Risti reisi­dokumendi, laevale mineku loa ning riiki sisenemise viisa: Helmut Gregor, 1,74 meetrit, rohekaspruunid silmad, sündinud 6. augustil 1911. aastal Termenos või saksa keeles ­Traminis, Lõuna-Tiroolis, sünnilt sakslane, Itaalia kodakondne, katoliiklane, elukutselt mehhaanik. Aadress Buenos Aireses: 2460 Arenalese tänav, Florida linnajagu, c/o Gerard Malbranc.

Tollitöötaja uuris tema pagasit, korralikult kokku lapitud riideid, hapra heledapäise naise portreed, raamatuid ja plaate ooperimuusikaga, ent tema näole ilmus kohe grimass, kui ta 12

avastas väikese kohvri sisu: süstlad nahaaluseks süstimiseks, vihikud märkmetega ja anatoomilised skeemid, vereproovid, vereseerum – kummaline mehhaaniku puhul. Ta kutsus sadama­arsti.

Gregor värises. Ta oli võtnud arutuid riske, et säilitada see kompromiteeriv kohver, aastatepikkuse uurimistöö hinnaline vili, kogu tema elu, mille ta oli kaasa haaranud, kui tal oli tulnud kiiruga lahkuda oma asupaigast Poolas. Kui Nõukogude väed oleksid ta selle kohvriga koos kinni nabinud, oleks ta ilma igasuguse kohtuprotsessita hukatud. Teel läände, 1945. aasta kevadel sakslaste suure põgenemise ajal, oli ta usaldanud kohvri ühele kaastundlikule meditsiiniõele, kellega ta oli seejärel kohtunud Ida-Saksamaal, Nõukogude tsoonis, üks pöörane retk pärast tema vabanemist Ameerika laagrist, kolmenädalane reis. Siis oli ta andnud selle Hans Sedlmeieri, oma lapsepõlvesõbra ja töösturist isa usaldusisiku kätte. Sedl­meieriga oli ta kohtunud regulaarselt metsades talu ümber, kus ta end kolm aastat varjas. Gregor ei oleks ilma selle kohvrita Euroopast lahkunud: Sedlmeier oli andnud talle selle tagasi enne Itaaliasse sõitu, koos suure sularaha­ ümbrikuga, ja nüüd siis lendab kõik ühe räpaste küüntega idioodi pärast vastu taevast, mõtles Gregor, kui sadamaarst proove ja tihedas gooti kirjas märkmeid inspekteeris. Millestki aru saamata küsitles ta teda hispaania ja saksa keeles ning mehhaanik rääkis talle oma amatöörbioloogi kutsumusest. Kaks meest vahtisid teineteisele otsa ja arst, kes kibeles lõunale, andis tollitöötajale märku, et ta võib mehe läbi lasta.

Sel 22. juunil 1949. aastal astus Helmut Gregor Argentina kaitsvale pinnale.

13

3.

Genovas oli Kurt lubanud talle, et üks saksa arst ootab teda sadamas ja sõidutab ta Malbranci juurde, aga see oli jälle üks vahendaja räägitud ilus lugu.

Gregor astus vihma käes sada sammu, võib-olla istus tema kontaktisik ummikus. Ta silmitses kaldapealseid, sadama­ tööliste balletti, taaskohtunud perekondi, kes kadusid naeratades silmist, nahahunnikuid ja villapakke laevade lastimise alas. Silma­piiril ei paistnud ühtki saksa arsti. Gregor vaatas kella, õhku lõhestas külmutuslaeva sireen, hirmunud Gregor kõhkles, kas minna Malbranci juurde, kuid otsustas oodata, ta oli ettevaatlik. Varsti oli ta üks viimaseid North Kingi reisijaid, kes passis ikka veel kaldapealsel.

Kaks kalaabrialast, koormatud nagu muulad, tegid talle ettepaneku jagada taksot. Gregor järgnes endalegi üllatuseks kahele täitanud tegelasele. Ta ei tahtnud jääda sellel esimesel Lõuna-Ameerika maal viibimise päeval üksinda, muide, tal ei olnud ka kuhugi minna.

4.

Palermo hotellis jagas ta tema üle ilkuvate kaaslastega ilma valamu ja WC-ta tuba: Lõuna-Tiroolist pärit Gregor ei mõistnud ainsatki itaaliakeelset sõna. Ta needis oma valikut, kuid jäi endale kindlaks, võttis vastu paar viilu küüslauguvorsti ja uinus rampväsinuna, kohver pressitud tugevasti seina ja enda vahele, varjul kahe mehe ahne pilgu eest.

14

Juba järgmisel päeval asus ta tegutsema. Malbranci juures ei vastanud tema helistamisele keegi: ta hüppas taksosse, viis oma väikese kohvri jaama hoiule ning suundus siis vaikset tänavat mööda Florida linnaossa. Gregor helistas avara uusklassitsistliku villa ukse taga kella. Tund aega hiljem oli ta tagasi ja kõlistas taas kella, seejärel helistas ta, tulutult, kolm korda ühest kohvikust, kus ta oli varju otsinud.

Enne Genovast lahkumist oli Kurt andnud talle veel teisegi kontakti Buenos Aireses: saksa ärimees Friedrich Schlottmann, õitsva tekstiilifirma omanik. 1947. aastal oli Schlottmann rahastanud lennukiehitajate ja õhuarmee inseneride lahkumist maalt, Skandinaavia kaudu. „Mehel on võimu, ta võib aidata sul leida tööd ja uusi sõpru,” oli Kurt talle öelnud.

Jõudnud Sedalana peakorterisse, nõudis Gregor kohtumist Schlottmanniga, aga too oli võtnud nädalaks puhkuse. Kuna ta käis peale, juhatas sekretär ta personaliosakonna juhi juurde, see oli kaherealises ülikonnas saksa-argentiinlane, kelle hoiak hakkas talle silmapilk vastu. Gregor kandideeris juhikohale, kuid õlitatud juustega mees pakkus talle „väga austusväärset” töölise ametit: kammida villa, mis saabus igapäevaselt Patagooniast, see oli tavaline nende puhul, kes alles saabusid.

Gregor näpistas end, et sellele vastikule nähvitsale mitte kõrri karata. Tema, heast perest pärit poeg, kahe, antropoloogia- ja meditsiini­doktorikraadi omanik, tema peaks sugema ja kraasima mürgistes aurudes lammaste villa koos indiaanlaste ja makaroniõgijatega, kümme tundi päevas, Buenos Airese äärelinnas? Gregor lõi töötaja kontoriukse tagantkätt kinni ja vandus, et lööb Kurti Euroopaasse naastes maha.

15

5.

Gregor rüüpas apelsinilimonaadi ja resümeeris. Leida töö, õppida iga päev sada sõna hispaania keeles, saada kätte ­Malbranc, endine natsi vastuluureteenistuse Abswehri Bolivari võrgustiku agent, teha halva mängu juures head nägu kahe kalaabrialasega, kuigi ta võinuks lubada endale mugavat hotelli. Ta ei mõistnud mõhkugi kahe vahemeremaalase dialektist, peale selle, et nad olid Abessiinia lahingu fašistidest veteranid. Sõdurid ei reeda teda, seega oli parem hoida madalat profiili ja oma väärtuslikku valuutat, tulevik oli ebaselge, Gregor ei olnud kunagi käitunud järelemõtlematult.

Avallaneda, La Boca, Monserrat, Congreso … lahtivolditud kaardi abil tutvus ta Buenos Airese topograafiaga ja tundis end tibatillukesena selle malelaua ees, tähtsusetu kirbuna, tema, kes oli terroriseerinud mitte väga kaua aega tagasi tervet kuningriiki. Gregor mõtles ühele teisele malelauale, barakkidele, gaasikambritele, krematooriumitele, raudteedele, kus ta oli veetnud oma kõige kaunimad rassiinseneri aastad, kirbe inimihu ja põlenud juuste järgi haisvas keelatud linnas, ümbritsetud vahitornide ja okastraadiga. Ta oli liigelnud mootorratta, ratta ja autoga nende nägudeta varjude seas, väsimatu kannibaldandy, kiiskavad saapad, kindad, vormirõivas, kiiver kergelt viltu. Talle oli keelatud otsa vaadata ja tema poole pöörduda; isegi tema musta ordu kaaslased olid teda kartnud. Nõlvakul, kus sorteeriti Euroopa juute, olid nad purjus, kuid tema püsis kaine ja ümises naeratades viisijuppe „Toscast”. Ta ei lasknud end mõjutada mõnest inimlikust tundest. Haletsus oli nõrkus: suunanäiduga otsustas kõikvõimas mees oma ohvrite saatuse, vasakule silmapilkne surm, gaasikambrid, paremale aeglane surm, sunnitöö või tema labor, maailma kõige suurem, mida ta 16

toitis iga päev konvoide saabudes „adekvaatse inimmaterjaliga” (kääbused, hiiglased, sandid, kaksikud). Süstida, mõõta, lasta verd; lõikuda, tappa, lahata: tema käsutuses oli katsejänestelaste loomaaed, et ta lahendaks kaksikute saladuse, toodaks üliinimesi ja muudaks sakslased viljakamaks, et asustada ühel päeval sõdur-talunikega idaalad, mis olid kistud slaavlastelt käest, ja kaitsta põhja rassi. Rassipuhtuse valvur ja uue inimese alkeemik: imeline ülikoolikarjäär ja võiduka Reichi tänu ootasid teda sõja lõpul.

Verd maapinnale, tema hull ambitsioon ja tema kõrge juhi, Heinrich Himmleri, tahe.

Auschwitz, mai 1943 – jaanuar 1945.

Gregor oli Surmaingel, doktor Josef Mengele.

6.

Udu, ägedad vihmahood, arktiline külm oli tunginud Buenos Airesesse ja voodisse naelutatud Gregor oli rõhutud meeleolus, ta oli end külmetanud. Ta jälgis tuulutusavast väljailmunud prussaka kulgemist ja värises tekkide all. Ta ei olnud alates 1944. aasta sügisest end kunagi nii halvasti tundnud. Nõu­ kogude armee oli tunginud Kesk-Euroopasse: ta oli teadnud, et sõda on kaotatud, ega maganud enam, tema närvid olid viimseni krussis. Tema naine Irene oli ta jalule aidanud. Tulnud suvel Auschwitzi, oli naine näidanud talle esimesi pilte nende pojast Rolfist, kes oli sündinud mõned kuud tagasi, ning nad olid veetnud idüllilised nädalad. Hoolimata tema ülesande mahukusest, neljasaja neljakümne tuhande ungarlase saabumisest, olid neil olnud nagu teised mesinädalad. Gaasikambrid 17

töötasid täisvõimsusel; Irene ja Josef suplesid Solas. SS põletas mehi, naisi ja lapsi elavalt kraavides; Irene ja Josef korjasid mustikaid, millest naine keetis moosi. Leegid nilpsasid välja krematooriumitest; Irene imes Josefi riista ja Josef võttis Irenet.

Enam kui kolmsada kakskümmend tuhat Ungari juuti hukati vähem kui kaheksa nädalaga.

Kui Josef oli sügise hakul olnud kokkuvarisemise äärel, oli Irene jäänud tema kõrvale. Nad olid kolinud uude barakki, kus olid vann ja köök ning neid teenindasid Jehoova tunnistajad.

Gregor vaatas öökapile asetatud Irene portreed, 1936. aasta foto, nende Leipzigis kohtumise aasta. Ta oli töötanud ülikooli haiglas, Irene oli läbisõidul, ta õppis Firenzes kunstiajalugu.

Armastus esimesest silmapilgust: noor naine oli üheksateist, hele ja saleda kehaga, Cranachi Veenuse moodi, tema naise­ ideaal. Gregor köhis ja talle meenus suvekleidis Irene tema käevangus Müncheni Inglise aias, õndsalik Irene Opeli kupees, mis vuras nende pulmapäeval, sõja eelõhtul, Reichi maanteedel. Gregor raevutses, imetledes tuhandes kord fotol oma abikaasa peenikesi huuli. Irene oli keeldunud järgnemast talle Argentinasse koos nende väikese pojaga, keeldunud elamast põgenikuelu teispool ookeani. Mengele figureeris Ameerika sõjakurjategijate nimekirjas ja tema nime oli mainitud mitmel kohtuprotsessil.

Tegelikult oli ta temast vabanenud. Aastate jooksul, oma Baieri peidikut ümbritsevates metsades ja võõrastemajades, oli ta tundnud, kuidas naine üha enam eemaldub. Sedlmeier, isa ja tema kaks venda, Karl ja Alois, olid talle öelnud, et musta riietunud Irene leidis lohutust teiste meeste juures. „Selleks et teda katta” oli naine jutustanud Ameerika sõjapolitseile, et ta oli surnud lahingus. „Lita,” oigas Gregor oma hotell Palermo katusekambris: rindelt naastes olid tema kaaslaste naised 18

võtnud neid vastu kui kangelasi; tema naine oli aga armunud mingisse Freiburgi kingapoodnikku ning saatnud ta siis ukselävelt ei kuhugi.

7.

Vannitoas, samal korrusel, rätik ümber piha, imetles Gregor oma siledat kõhtu ja karvutut rindkeret ning oma naha pehmust. Ta oli alati oma nahka hellitanud. Tema vennad ja Irene olid pilganud teda plikaliku edevuse pärast, tema kombe pärast kulutada tunde oma naha niisutamisele ja enda peeglist vahtimisele, aga tema õnnistas oma koketsust, mis oli päästnud tema elu. 1938. aastal SS-i astudes ei olnud ta lubanud tätoveerida oma SS-lase numbrit kaenla alla ega rinnale, nagu nõudis määrustik: kui ameeriklased ta pärast sõda kinni võtsid, olid nad pidanud teda lihtsaks sõduriks ja vabastanud ta paari nädala pärast.

Gregor astus peeglile lähemale ja silmitses oma kulmukaart, oma kergelt eenduvat laupa, nina, kelmikaid huuli, eest ja profiilis, tegi üllatunud näo, siis kelmika, seejärel äkitselt karmi ja mureliku. Pikka aega oli aarja rassi insener mõtisklenud selle üle, kust pärines tema mõistatuslik nimi, Mengele, mis kõlas nagu jõulupräänik või karvane kaheksajalg. Ja miks olid tema jume ja juuksed nii matid? Günzburgis olid klassikaaslased hüüdnud teda mustlaseks Beppoks ja alates sellest hetkest, mil ta oli end Buenos Aireses tumedate vuntside taha varjanud, sarnanes ta hidalgo või itaallasega: suvalise argentiinlasega.

Gregor naeratas, pihustas peale kölnivett ja märkas oma ülemiste lõikehammaste vahel pragu. Vaatamata lüüasaamisele 19

ja põgenemisele, endiselt eemalviibivale Malbrancile, oli ta palavikust jagu saanud ja tal läks kõvaks nagu muiste. Kolme­ kümne kaheksa aastase mehe kohta, keda elu ja sõda ei olnud säästnud, arvas ta, oli ta endiselt kütkestav. Gregor kammis juuksed tahapoole nagu William Powell filmis „Surm rentslis”, riietus ja väljus, taevas oli selge, Rio de la Plata tuuleke kosutav.

Juba paar päeva oli ta uidanud Buenos Aireses. Hiiglaslik 9. juuli avenüü ja selle obelisk; Corrientes, selle kabareed ja raamatupoed; Barolo pilvelõhkuja ja Mai avenüü juugendkohvikud; rasvaste paberitega kaetud muru Palermo pargis; kesklinna kihavad tänavad, Florida tänava luksuslikud poed ja pagariärid. Päev varem oli ta jälginud grenaderide vahtkonnavahetust Casa Rosada väljakul, presidendipalee ees, teda ümbritsevate suvaliste inimeste palavikulisust, nende sõja­ asjanduseaustust. Armee oli stabiliseeriv institutsioon Argentinas nagu igal pool mujalgi. Ainult sakslased nägid kurja vaeva, et hävitada kollektiivsest süütundest oma traditsioonid, oli ta pomisenud metroos, mis sõidutas teda Palermo sarasse.

Kõikjal olid kaunid naised, lilled, hulkuvad koerad, plataanid ja kummipuud, sigarettide ja grill-liha aroomid, uhkema väljapanekuga poed kui Euroopas. Ajaleheputkasid kaunistasid River Plata punase äärepalistusega valges särgis Alfredo Di Stefano fotod ning Carlos Gardeli ja Agustín Magaldi portreed koos Neitsi gravüüride ning staaride ja staarikeste ajakirja ­Sintonia esikaanelugudega.

Gregor astus trammi ja sulandus jalakäijate massi ning autodega; metropol, mis oli juba oma asutamisest alates avatud desertööridele ja šarlatanidele. Gregor ei rääkinud kellegagi.

Märgates punase habemega juute, venkude poegi, kes olid pagenud eelmise sajandi tsaari pogrommide eest, läks ta teisele poole teed. Oma plaanil oli ta tõmmanud punase ringi 20

Vila Crespo ja Onve väljaku linnaosa ümber, kuhu juudid olid sisse seadnud oma rõivaateljeed, hirmust kohata seal mõnd Auschwitzi varju, kes võinuks ta paljastada.

Gregor ei olnudki eriti desorienteeritud. Õitsva majandusega Argentina oli kõige arenenum riik Ladina-Ameerikas. Pärast sõja lõppu oli laastatud Euroopa ostnud Argentinast toiduaineid. Buenos Aires oli täis kinosid ja teatreid; katused olid hallid, koolijütsid kandsid rangeid vormirõivaid. Ning nagu Saksamaal Reichi ajal, oli au sees rahva liidri kultus, duo, operetirõivas karu ja kalliskividega ehitud varblane. Päästja ja rõhutu: Juan ja Evita Perón vaatasid võidukalt vastu kõikidelt pealinna majaseintelt.

8.

Gregor lõi aega surnuks, dešifreerides ajalehtedest nende armastuslugu. Paar oli kohtunud jaanuaris 1944. aastal, ühel hea­tegevusüritusel, mis oli korraldatud mõni päev varem San Juani laastanud maavärinas kannatanute heaks. Noor näitleja Eva Duarte oli võlutud ühest võimukamast võimulolevaist ­kamarilja ohvitseridest, puudustkannatanute häälekandjast, tuntud sportlasest, heast kõnelejast, ilvese silmade ja indialase näojoontega noorest kolonel Perónist, kes kutsus üles kogu riigi mobiliseerimisele, et abistada hävinenud linna.

Pärast piduõhtut suundus Perón raadiosse, kus Evital olid väikesed töösutsakad, siis Evita töö ministeeriumis, kus Perón tema saatust lihvib. Naise kirglikkus ja üllus rabasid teda; ta võttis naise oma sekretariaati tööle ja peagi elasid nad koos.

Evita allus talle kõiges: „Perón, mu päike, mu taevas, mu 21

kondor, kes lendab kõrgel ja kaugele, mäetippude juures jumala lähedal. Minu elu mõte.”

Esirinnas Peróni edutatakse veelgi. Nüüd on ta juba sõja­ minister ja asepresident. Ta suurendab militaarvägede eelarvet, loob õhuarmee, ähvardab raadios rünnata naabermaad Brasiiliast, viimata seda kunagi ellu. Ilmasõja lõpul sunnivad Ameerika Ühendriigid militaarhuntat korraldama vabu valimisi.

1945. aasta veebruaris toob suur vabadusmarss režiimivastased tänavale. Argentina kõmiseb, ohvitserid on lõhestunud, kõige liberaalsemad vabanevad natsionalistidest, võtavad Peróni kinni ja tagandavad ta ametist. Peróni poolehoidjad mobiliseeruvad, CGT* üleskutsel marsivad töölised, ametiühingutegelased ja puudustkannatajad Buenos Airesesse Mai väljakule ning nõuavad presidendipalee väravate ees Peróni vabastamist ja valitsusse naasmist. Perón abiellub Evitaga ja võidab paar kuud hiljem presidendivalimised.

Provintsist pärit ambitsioonikad ja kättemaksuhimulised Evita ja Perón olid sarnased. Perón oli kõledate Chubut’ maakonna steppide laps, tema isa oli ebastabiilne luuser, ema truudusetu naine; Evita oli provintsi bigaamse prominendi ebaseaduslik tütar. Evita ei olnud veel sündinud, kui Perón juba kuueteistaastaselt sõjakadettidega liitus, 1911. aastal. Paraná, Andid, Amazonase missioonid: noor soldat avastas Argentina sisemaad vastavalt oma lähetuspaikadele ja nägi tööga juhmistunud peoone, Buenos Airese tapamajade töölisi, keda koheldi palju halvemini kui tapale toodud loomi. Avastas ebavõrdsuse rikkas riigis, mis oli peamine oma seadusi dikteeriva Inglismaa toorainetega varustaja: inglased kontrollisid raudteed, pangad ekspluateerisid pampade ja hiigelsuuri punase kebratšopuu * Võimas ametiühing Üldine Töökonföderatsioon (tlk).

22

metsade rikkusi, eraldades sealt parkaine. Võim kuulus suurmaaomanikele, kes korraldasid uhkeid pidusid. Buenos Aireses seisid kõrvuti palee ja hurtsik, Coloni teater ja La Boca bordellid.

1929. aasta kriis laastas Argentinat. Kasvas töötute ja kodutute inimeste arv, streigid halvasid maa, anarhistide kambad rüüstasid külasid. Perón muutus kärsituks. Kaasmaalaste hädade suhtes ükskõiksed korrumpeerunud juhid tekitasid defitsiidi, ülistasid demokraatiat, kuid petsid valimistel. 1930. aastatel: oopiumisuitsetajad, rahaskandaalid, eeter ja kokaiin, relvastatud hold-up. Keset nigelat kümnendit saabus teismeline Evita Buenos Airesesse, et saada näitlejaks.

Süümepiinadeta produtsendid kasutasid nääpsukest naiivitari ära. Evita raevutses: ta ei unusta midagi ega andesta iial. Ta unistas kiskuda need reeturid välja nende õõvastavatest koobastest, jätta parunid ilma suhkrust ja karjast, sest nad olid ühendanud oma jõud välismaiste kapitalistidega, kes tallasid temasarnased vagurad jalge alla. Evita oli fanaatilisem ja kirglikum kui Perón.

1946. aastal on nad viimaks Argentina juhid, neid toetavad kirik, sõjaväelased, rahvuslased ja proletaarlased: käes on mõõga­ aeg.

9.

Perónid tahtsid Argentina emantsipeerida ning kuulutasid välja esteetilise ja tööstusrevolutsiooni: pööbli korra. President Perón kõmistas ja lõi lärmi raadios, lummatud rahvamasside ees žestikuleeris ja hooples, lubas alanduste ja sõltuvuse lõppu, ulmelist elu, suurt hüpet: tema on päästja, õiglane ühiskond kirjutab Argentina ajalooraamatutesse.

23