elu presidendi korval

Sisukord

Autori eessõna Toimetaja eessõna Naja Girina Sugupuu kirjeldamise katse Lapse mälu Üks viiest Naina Girina Enne Borissi Borissi vaateväljas Borissiga koos Naina Jeltsina Peigmehe kõrval Mehe kõrval Ehitaja kõrval Parteitöötaja kõrval „Esimese“ kõrval Opositsionääri kõrval Presidendi kõrval Kandidaadi kõrval Patsiendi kõrval Jälle presidendi kõrval Lihtsalt kõrval Ekspresidendi kõrval Ilma Borissita

7 9

11 13 16 32

45 47 50 61

85 87 91 99 113 126 169 202 258 269 278 286 289 341

Autori eessõna

Mulle ei meeldi olla avalikkuse ees. Püüan intervjuusid vältida. Hakkasin nendega nõustuma alles pärast Borissi lahkumist.

Nüüd on see mu kohus abikaasa ees. Tema surmast möödunud aastatega on peale kasvanud uus põlvkond, kes teab vähe Venemaa esimesest presidendist ja 1990. aastatest. Moes on rääkida selle aja õudustest ja igaüks ei suuda enam eristada tõde teadlikust valetamisest. Näen Jekaterinburgis Boriss Jeltsini muuseumis päris noori inimesi ja saan aru, et minu silme all avavad nad enda jaoks riigi hiljutist ajalugu. See ajalugu ei osutu üldse mitte nii pilkaseks, kui neile sisendati. Jälgisin, kuidas nad sõna otseses mõttes liibusid ekraanide külge, millel jooksid muuseumi jaoks salvestatud intervjuud 1990. aastate sündmuste pealtnägijate ja osavõtjatega.

Kui me räägime avameelselt oma lootustest, millega elasime üheksakümnendatel, ei varja probleeme ega valu, siis meid usutakse. Venemaa esimese presidendi muuseumis nähtu sai minu jaoks tähtsaks argumendiks. Varem olin ma kindel, et kirjutan mälestusi ainult lastelaste ja nende laste jaoks. Tütred veensid neid raamatuks muutma – ma ei nõustunud. Alles pärast muuseumi avamist sain aru, et neil on õigus.

Kuigi ma ei tundnud ennast kunagi presidendi naisena, mõistan, et olin peaaegu kümme aastat inimese kõrval, kes oma ameti tõttu vastutas hiigelsuure ja vägagi keerulise riigi eest ajastute vahetumisel. Sain väga lähedalt näha palju sellest, millel oli oluline tähendus uue Venemaa jaoks. Nii tuligi välja – minu isiklik elu sai ajaloo osaks.

7

See raamat ei ole ajalooline ülevaade, ma ei pretendeeri toimunust täieliku pildi loomisele. Need ei ole poliitiku memuaarid – ma ei analüüsi ühiskondlikke probleeme. See ei ole ilukirjanduslik proosa: kirjutasin selles keeles, milles räägin. Minul kui autoril on ausalt öeldes ainult kaks väärtust. Ma ei väljendu umbkaudselt – püüan isegi detailides olla täpne. Ma ei oska fakte ilustada.

Naina Jeltsina

Toimetaja eessõna

Kui Naina Jossifovna käsikirja avaldamiseks ette valmistas, rääkisime muidugi pikalt ja ma ei suutnud hoiduda küsimustest.

Lindistasin tema vastused diktofonile lootuses, et täiendame hiljem koos teksti. Ilmnes, et seda on võimatu mehaaniliselt teha.

On asju, millest inimene eri põhjustel ise ei räägi – teine lugu on aga siis, kui temalt nende kohta küsitakse. Mina küsisin – ja tahtsin väga, et meie vestlused ka raamatusse jõuaksid. Rõõmustasin, et Naina Jossifovna sellega nõustus. Nii lisandusid tema teksti minu vaheküsimused.

Ljudmila Telen

9

Sugupuu kirjeldamise katse

Minu esimene lapsepõlvemälestus – Titovka, küla, millega on seotud kogu meie pere ajalugu. … Tare. Olen vist nelja-aastane, laman Vene ahju peal ja mu kõrv valutab kõvasti. Minu jaoks soojendatakse spetsiaalselt patja, et kõrval oleks soojem. Vanaisa silitab mu jalgu, tal on minust väga kahju. Mulle tundub, et see oli talvel. See on mu esimene mälestus Titovkast. Sellest ajast olen seal olnud ainult suvel – peaaegu igal aastal kogu mu lapseelu vältel. Viimast korda 1946. aastal, kui olin neljateistaastane.

Arhiivimaterjalide järgi asutasid meie küla (see asub umbes 150 kilomeetri kaugusel Orenburgist) 1828. aastal Rjazani ja Voroneži kubermangust väljarännanud. Kesk-Venemaa talupojad hakkasid neid kohti asustama juba Katariina II ajal. Kõik ümberasunud loeti riigi talupoegadeks. Naaberküla nimetati Hohlõ – selles elasid ukrainlased. Natuke edasi jäi tatari küla Mustafino.

Segaabielusid venelaste ja tatarlaste vahel peaaegu ei olnud, aga ka konflikte ei mäleta.

Ema ja isa olid sünnilt Girinid. Arvatavasti olid nad teineteisele väga kaugelt sugulased – Girineid oli Titovkas palju. Palju oli ka Ždanoveid, Podkovõroveid, Samorukoveid … Üksteist ei kutsutud seal enamasti mitte perekonnanime, vaid hüüdnimede järgi. Lapsi näiteks ema või isa nime järgi. Ema – Aleksandra („Ljoksa“, öeldi Titovkas), tähendab lapsed – Ljoksinid.

Isa – Konstantin, tähendab lapsed – Kostinid. Olid ka Maksinkinid ja Anjutkinid … Minu vanaema Domaša lapsi hüüti Domaškiniteks.

13

Meie küla esiisa oli kõige järgi otsustades Rjazani provintsis sündinud Tit Podkovõrov. Minu vaarema oli Vassa Nikititšna – sünnilt Podkovõrova, abielus Girina. Nagu tõendab kiriku meetrikaraamat, abiellus tema poeg, minu vanaisa Aljoša 1908. aastal Matrona Timofejevnaga. Ta oli siis 22aastane. Aga 1910. aastal sündis sealsamas Titovkas neil poeg Jossif – minu isa. Hiljem tulid ilmale isa kaks õde: 1917. aastal sündis Vassa, 1923. aastal aga Jekaterina.

Ema vanemad, Fjodor Fomitš Girin ja Domna Gavrilovna Samorukova, laulatati 5. novembril 1899. 1912. aastal – selle kohta on samuti meetrikaraamatus märge – sündis neil tütar Maria, minu ema. Aga kolme aasta pärast – ema õde Anna. „Miks te hakkasite oma pere mineviku kohta tunnistusi otsima?

Lõiv moele?“ „Lapselapsed hakkasid küsimusi esitama ja äkki sain aru, et ma ei tea isegi oma vanaemadest-vanaisadest peaaegu mitte midagi. Imelik, aga mul ei tulnud elu sees pähe neid millegi kohta küsitleda. Ja vanemaid samuti. Me ei rääkinud kunagi minevikust. Ei olnud kuidagi tavaks, aga pigem lihtsalt ei olnud selleks mahti. Ma isegi ei tea täpselt, kus ma sündisin …“ „Dokumentide järgi Titovkas.“ „Jah, aga ma tean, et vanemad kolisid varsti pärast abiellumist Orenburgi. Kas ema naasis Titovkasse, kui pidi sünnitama? Või läksid nad Orenburgi alles pärast seda, kui mina olin ilmale tulnud? Kuni vanemad elus olid, mind see ei huvitanud. Aga nüüd pole kelleltki küsida.“

Isa ja ema tundsid teineteist lapsest saati, võib öelda, sünnist saati. Nende kodud olid lähestikku. Nad õppisid samas koolis – teist külas ei olnud. Emaema rääkis mulle, et alguses ei tahtnud nad minu isa oma väimehena näha. Oli mingi teine noormees – rohkem kindlustatud perest ja nagu vanaema ütles, „väga asjalik“.

Aga isa armastas ema väga ja sai enda tahtmist. Kui isa vabanes sõjaväeteenistusest, abiellusid nad 1930. aastal. 1932. aastal sündisin neil mina.

14

Mu nimel on huvitav ajalugu. Nimi, mis mulle sündides pandi, on Anastassia, aga hüüti kogu aeg lühidalt Naja. Ja mitte ainult mind üksi. Mul on Orenburgis praegugi tuttavaid Anastassiasid, keda peres kutsutakse Najadeks.

Nii kutsuti ka mind kodus sünnist saati ainult Najaks. Naja muutus Nainaks, kui olin kümneaastane. Isale meeldis, kuidas ma väikeste eest hoolitsesin, ja ta otsustas, et ma pean õpetajaks õppima. Aga talle tundus, et lapsed ei suuda välja öelda „Anastassia Jossifovna“. Aga näe, „Naina Jossifovnat“ on lihtsam hääldada. Mulle külla tulnud sõbrad kuulsid, kuidas mu vanemad minu poole pöörduvad. Igor Bogdanov, meie kamba poiss, võttis mind isegi kooli tantsuõhtutel vastu puškinliku parafraseeritud reaga: „Oo, vägilane, siin Naina läheb!“ Nii läkski: omade jaoks olen Naja või Naina, aga dokumentide järgi – Anastassia. Mulle meeldisid mõlemad nimed. Mu instituudiaegne sõbranna rääkis alles hiljuti, kuidas Boriss, näinud mu üliõpilaspiletit, ütles oma kursusekaaslastele: „Hakkame teda Nastjaks kutsuma …“ Ei tulnud välja. Olin juba kõigi jaoks Naja.

Segadus nimega algas tööl. Sõidad töötõendiga komandeeringusse, sellel kirjas „Anastassia“, aga kolleegid kutsuvad Nainaks, algavad küsimused. Või tuleb tuppa instituudi peainsener, pöördub minu poole „Anastassia Jossifovna“, aga mina ei reageeri. Üldiselt tüütas see mind ära ja kord, tulles kolleegiga komandeeringust, astusime sisse teele jäävasse perekonnaseisubüroosse (sattus olema sama, kus me 1956. aastal Borissiga registreerisime). Küsisin: „Kas saab passis nime muuta?“ Perekonnaseisubüroo töötaja muidugi tundis huvi, miks. „Mind on lapsest saati Nainaks kutsutud, aga Anastassiaga harjuda ma ei suuda.“ Tema imestas: „Selline ilus nimi – praegu pannakse kõigile Nastja nimeks ...“ Noh, üldiselt ei osutunud asi keeruliseks.

Kirjutasin avalduse, tõin dokumendid. Boriss oli komandeeringus. Näitasin mehele alles siis, kui uue passi sain. Ta ei reageerinud mitte kuidagi, ei lausunud sõnagi. Lihtsalt hiljem pöördus kaua aega minu poole kui „neiu“. Ei kutsunud mind ei Najaks 15

ega Nainaks. Kui ta oleks siis palunud mul nimi Anastassia tagasi võtta, oleksin seda kõhklemata teinud. Aga ta ei palunud. „Kas Boriss Nikolajevitšile meeldis tegelikult nimi Anastassia rohkem kui Naina? „Varem ta sellest ei rääkinud, aga viimastel aastatel meenutas kuidagi kahjutundega, et ma nime muutsin. Nimi Anastassia meeldis talle tegelikult küll väga. „Miks sa sellest siis, kui ma dokumente vahetasin, vaikisid?“ küsisin ma temalt. Ta vastas: „Sa otsustasid nii.“ See oli üldse talle iseloomulik – ta oli väga taktitundeline inimene. Hiljem pöördusime veel korra selle teema juurde tagasi. Boriss tegi ootamatult lastele ettepaneku: „Hakkame ema Nastjaks kutsuma!“ Tõsi, kõik otsustasid, et nii ei tohi – kui juba kogu maailm tunneb mind kui Nainat … Millegipärast kerkis see teema ikka ja jälle üles. Kord, kui me puhkasime lõunas koos Tšernomõrdinitega, kutsusid Boriss ja Viktor Stepanovitš mind kogu õhtu Nastjaks. Teisel korral tegi Galina Pavlovna Višnevskaja ettepaneku mind topeltnimega kutsuda. Naersime.“ „Kas te pole kunagi oma nimevahetust kahetsenud?“ „Nimevahetus pole mulle kunagi probleemiks olnud. Kuigi mäletan, et Galina Višnevskajale ütlesin ma kunagi: „Vaat kui ma suren, las siis kirjutavad hauakivile „Naina-Anastassia“… Ikkagi tuleb välja, et elu möödus kahe nimega, need elasid minuga rahumeelselt koos.“

Lapse mälu Isa töötas Orenburgi raudtee sõjaväestatud valveüksuses. Arvan, et see oli seotud sellega, et armeeteenistuses sattus ta raudteevägedesse. Teenistusest vabanenud, otsustas ta maalt linna kolida ja leidis töö seal, kus tema sõjaväekogemus kasuks tuli. Ta kandis peaaegu alati raudteelase vormi – (sõduri)vormipluusi ja kalifeesid. Tavakoolis lõpetas isa ainult kaheksa klassi. Üheksandas ja kümnendas käis ta õhtukoolis, kui oli juba täiskasvanu. Õppida meeldis talle kogu elu. Parteisse astus vara. Lõpetas parteikooli, õhtuse marksismi-leninismi ülikooli, sõitis mingitele kursustele Harkivisse. Kirjutas vigadeta.

1934. aastal viidi ta üle Kasahstani – Šalkari linna, mis kuulus tollal Orenburgi raudtee alluvusse. Minu mälestused sellest 16

ajast on üsna katkendlikud. Mida mäletan: Šalkarist lahkusime, kui olin seitsmeaastane. Ja ikkagi on mõni sündmus meie elust selles linnas mälus selgelt säilinud.

Mäletan ääretut liiva, kuni horisondini, tugevat talvepakast ja kuiva kuuma suve. Liiv soojenes nii tugevalt, et meie, lapsed, küpsetasime selles mune. Puistasime toore muna peale kuuma liiva; kui liiv jahtus, tõstsime muna uude kohta ja katsime uuesti tulisega. Ja nii mitu korda, tulemusena sai muna süüa, kuigi valge jäi veidi poolpehme. Vahel peitsime mune üksteise eest, need tuli üles otsida. Nii oli see ühtaegu söök ja mäng.

Või teine mälestus. Oli 1. mai, isa ja ema läksid kellelegi külla. Emal oli pikk gaassall, mis lehvis tuule käes. Sall oli hele, poolläbipaistev – ma ei olnud seda varem kunagi näinud. Ema ehtis ennast üldse harva – ei olnud eriti põhjust. Kui vanemad üle hulga aja valmistusid jälle külla minema, lunisin ma emalt selle salli välja, aga siduda seda nii nagu tema ma muidugi ei osanud. Lihtsalt mässisin end sellesse. Kaua ma vastu ei pidanud: oli nii kuum, et sall tuli ära võtta. Hiljem, kui ma Sverdlovskisse õppima sõitsin, andis ema selle salli mulle. Ma kandsin seda palju aastaid.

Näe, mällu on jäänud episood, mille mõtte tabasin alles aastate pärast. Kord koristas isa töölt tulles seinalt portree, mis oli nähtavasti ajalehest välja lõigatud. Ta murdis selle neljaks, võttis seinalt oma vanemate foto ja peitis portree raami taguse papi alla. Ema küsis: mis juhtus? „Blücher on nüüd rahvavaenlane,“ vastas isa. Ja lisas fraasi, mida ma sõna-sõnalt ei mäleta, ainult mõtet – „aeg näitab“. Millegipärast ei tõmmanud ta Blücheri portreed katki, ei põletanud ära, ei visanud minema – peitis ära. Aastakümneid hiljem püüdsin seda portreed leida, palusin vennal vanad fotod üle vaadata. Isa vanemate raamitud pildi ta leidis, kuid selle tagant ei avastanud midagi.

k 17

1939. aastal viidi isa üle Jembi1 jaama – see on ka Kasahstanis, aga juba Orenburgile lähemal. Hakkasime elama kolmekorruselises majas, neid oli jaamas mitu. Meie omas elasid raudteelaste perekonnad. Saime kaks tuba kolmetoalisest korterist. Naabrinaine oli varem samuti raudteel töötanud, aga kui meie Embasse kolisime, oli ta juba pensionil. Minu, mu õe Roza ja vend Ljonja jaoks oli ta lihtsalt „vanaema“. Tegelikult asendaski ta meile vanaema – vaatas meie järele, kui ema ära läks, toitis … Tema abi läks eriti vaja 1944. aastal, kui meie perre sündis neljas laps – Tolja.

Jembis läksin ma kooli. 1941. aasta leidis mind teises klassis. Isa tahtis rindele, aga ta jäeti tagalasse „bronni“. Raudtee oli strateegiline objekt, teenistus seal oli võrdsustatud sõjaväelisega.

Isa oli sageli reisidel, saates kaubakoormaid. Tavaliselt sõitis ta ära päevaks-kaheks, aga ettenägematute raskuste või kontrollimiste tõttu tuli sageli viivitusi ette. Mõnikord ütles tagasi tulles: „Vagun avati.“ Varastati nähtavasti ka sõja-aastatel, kuigi selle eest olid väga karmid karistused. Mäletan, kuidas isa kordas tihti: „Kuidas nad küll ei karda …?“ Meie loomulikult ei mõistnud kõiki sõjaõudusi, aga nägime oma vanemate silmades pidevat hirmu. Kõrvus kajasid isa sõnad „jälle anti linn käest …“. Kõik kartsid, et sakslased vallutavad Moskva. Viiendas klassis hakkasime saksa keelt õppima. Õpetaja oli, nagu ma nüüd mäletan, päritolult volgasakslane. Saksa keelt ei tahtnud me kategooriliselt õppida. Milleks meile keel, mida räägivad vaenlased?

Millegipärast ei ole mul koolist üksikasjalikke mälestusi, kuigi õppisin selles esimesest viienda klassini. Mäletan peaaegu kõiki klassikaaslasi ainult eesnime järgi, perekonnanimesid ei ole mällu jäänud. Peale mu esimese kooliaegse sõbranna – Alja Kulagina. Tema vanemad olid evakueeritud Baltikumist. Hämmastav, et mul on meeles koha nimi, kus nad elasid – Zasulauks.

1

18

Vn (Emba) – siin ja edaspidi tõlkija märkused.

Paljude aastate pärast selgitasin välja, et see on Riia eeslinn. Aga siis teadsin ainult, et Alja tuli kuskilt kaugelt, sakslaste okupeeritud territooriumilt. Veel mäletan Valja Korostõljovi vastasmajast.

Vahel nägin teda aknal ja iga kord lootsin teda kohata, kui Aljale külla läksin. See oli mu esimene armumine – eemalt.

Normaalseid vihikuid ei jätkunud, peaaegu kogu sõjaaja kirjutasime tükkideks lõigatud ja vihikuteks õmmeldud ajalehtedele – ridade vahele. Et kirjutatud tekst paremini näha oleks, tehti tint paksem – lisati sinna keemilise pliiatsi grafiitsüdamikku.

Hiljem jutustas Boriss mulle palju hirmsast näljast Uuralites, kus tema pere sõja ajal elas. Tükk vintsket kliidega pooleks leiba jaotati kõigi peale ja juhtus, et teist toidukorda kogu päeva jooksul ei olnud. Meie elu oli muidugi kergem, sest meil oli kogu sõja oma aiamaa. Kasvatasime kartuleid, arbuuse, meloneid, kõrvitsaid. Kõrvitsaid ema talvel küpsetas. Nende magus maitse jäi kogu eluks meelde. Ilmselt sellepärast, et olime kogu aeg näljased. Hiljem hakkasin Moskva lähistel suvilas ise ka kõrvitsaid kasvatama. Need sarnanesid muidugi vähe nendele, mida ma lapsepõlves sõin. Jembis kasvasid kõrvitsad hiigelsuurteks – olid rattasuurused, väljast valged, mahlase kollase viljalihaga, eriline sort, mida ma rohkem kuskil ei ole kohanud.

Meid ei päästnud näljast mitte ainult oma aiamaa, vaid ka Titovka sugulaste abi. Nii ema kui ka isa vanematel oli oma majapidamine – lehmad, lambad, kanad. No muidugi ka juurviljaaiad, kus ei kasvatatud ainult köögivilju, vaid ka nisu, rukist, hirssi. Titovkas elasid üldse kõik kuidagi ühtmoodi hästi. Kuigi kolhoosnikud andsid sõja ajal suure osa toiduainetest riigile, jäi midagi peredelegi. Kui me pärast suvist koolivaheaega Jembisse tagasi tulime, anti meile kaasa hirssi ja jahu – veidike, nii palju, kui jaksasime kanda.

1943. aasta suvel andis vanaisa Aljoša meile lehma jaoks raha.

Lehm elas meiega aasta või natuke kauem, tänu temale oli laste jaoks piim pidevalt majas. Aga ükskord „viidi“, nagu ema ütles, lehm ära. Hoidsime teda kodu lähedal ühes lagunenud kuuris, 19

mille ust avada polnud kuigi raske. Kes „viis“ – me ei teadnud.

Räägiti pagulastest-tšetšeenidest. Võib-olla võtsid rääkijad asjata patu hingele. Tšetšeene ei olnud Jembis teab kui palju, pigem nad torkasid silma – kandsid suuri karusnahkseid mütse (neid nimetati „tšetšenkadeks“). Tšetšeene oli hale vaadata – kõhnad, igavesti näljased, elasid ajutistes, käepärasest materjalist kokku klopsitud majakestes. Kohalikud elanikud toitsid neid – eriti kui valmisid arbuusid, melonid, kõrvitsad. Mäletan, isa sortis meie keldri juures kartuleid, tema juurde tuli tšetšeen, palus abi.…

Isa kallas kartuleid tema suurde riidest kotti. Tšetšeene Jembis peljati, isegi lapsi hirmutati nendega, kuid rohkem haletseti. Ega solvatud. Ma muidugi ei mõistnud, kust nad Kasahstani ilmusid.

Tšetšeenid olid lihtsalt osa meie elust. 1944. aasta küüditamistest kuulsin ma siis, kui olin juba päris täiskasvanu. … Meile oli neil aastail vist ainsaks maiuspalaks piimapulber – see sarnanes suurele valgele kakule. Kasahhid müüsid pulbrit jaamas. Kui meil raha ei olnud, murdsid nad meile tasuta tükikesi. Piimapulbrit sai pudistada ja kaua-kaua mäluda – selle maitse oli magusapoolne. Me olime valmis iga päev jaama selle järele jooksma. Mina, nii nagu vist kõik lapsed, armastasin magusat. Mäletan siiani ema kukekommide ja piimas keedetud suhkru maitset. Nendel aastatel ei olnud peensuhkrut – ainult suures tükis peasuhkur, mida isa väga osavalt noaga purustas, tulid ühesuurused kuubikud. Aga minu koduküla Titovka külapoes müüdi ainult üht sorti kompvekke – värvilisi padjakomme, mingeid muid maiustusi seal ei olnud.

Kui raske sõja-aastate olme ka ei olnud, lapse mällu jäi ka rõõmsaid pildikesi.

Kevadel õitsesid Žemi jõe taga tulbid. Maastik oli seal liigendatud: künkad vaheldusid põldudega. Tulbid muutsid need värvilisteks vaipadeks – alguses valged, pärast kollased, edasi punased.

Räägiti, et kuskil kasvasid mustad tulbid – mina neid ei näinudki.

Huvitav, et värvid ei segunenud kunagi. Me korjasime sületäied neid stepililli (millegipärast peeti neid põllulilledeks), tõime koju, 20

jaotasime naabritele. Vaase tollal ei olnud – panime purkidesse, pottidesse, mannergutesse. Kaua need ei seisnud, võib-olla sellepärast, et vesi, mida tihti vahetati, oli jääkülm – seda võeti pumbast. Kord rääkisin nendest lapsepõlve mälestustest SRÜ2 riikide juhtide kohtumisel, mis toimus meie juures presidendi residentsis. Pärast seda õnnitlesid Nursultan Äbišulõ Nazarbajev3 ja Leonid Danilovitš Kutšma4 mind korduvalt sünnipäeval hiigelsuurte tulbikorvidega.

1945. aasta alguses viidi isa üle teenima Orenburgi. Vanemad väiksematega – Roza ja Toljaga – sõitsid ära, aga meid Ljonjaga jätsid õppeaasta lõpuni naabritädi hoole alla. Mäletan, kuidas ema tahtis ära sõites kaasa võtta lemmiktoalilled – kaks roosi ja kummipuu. Roosid olid nii suured, et need tuli Jembisse jätta, aga kummipuu topiti siiski kaubavagunisse.

Meie elasime üheksa-aastase Ljonjaga kahes pooltühjas kardinateta toas, ilma ema ja isata. Naabrivanaema tegi meile süüa, pesi riideid, triikis. Ta oli meile ammu pereliikmeks saanud ja vanemad jätsid meid Ljonjaga rahulikult tema hoolde.

1945. aasta 9. maid ei tähistatud Jembis sugugi nii nagu Moskvas – ei olnud saluute ega öiseid pidutsemisi. Aga pidupäeva oli siiski tunda. Meie maja lähedal asusid suured veereservuaarid. Et vesi suvel üle ei kuumeneks ega talvel jäätuks, olid need kaetud mullaga ja nägid välja nagu väiksed künkad. Päeval, kui võitu tähistati, laoti nende peale lauad – saadi tribüün, millele esinejad tõusid. Aga ümberringi oli palju inimesi, nad kallistasid, käratsesid, rõõmustasid. Mulle tundub, et olid ka valjuhääldajad, kust kostis muusikat. Ühise pidupäeva tunnet mäletan hästi. Päevad möödusid, õppeaasta lähenes lõpule. Meie Ljonjaga ootasime, et kohe-kohe tulevad vanemad meile järele.

Ma ei suuda siiani rahulikult meenutada seda, mis juhtus nendel maipäevadel, kuigi möödas on juba üle 70 aasta.

Sõltumatute Riikide Ühendus

Kasahstani president 1991–2019

Tol ajal Ukraina president

2 3 4

21