Jahipenid

1 Vihmasahmakad peksid vastu akent. Vesi nirises mööda klaasi alla ja tilkus katuseservast kõnniteel olevatele kohvikulaudadele. Papli raagus oksad kraapisid akent ägedates tuulehoogudes. William Wisting istus ühes aknaaluses lauas ja vaatas välja. Tuul rebis maast nätskeid sügislehti ja lennutas neid siia-sinna. Vihma käes seisis kolimisauto. Noor paar jooksis auto vahet, käes suured pappkastid, kiirustades siis kangialusesse tagasi. Wistingule vihm meeldis. Ta ei teadnudki, miks, kuid see mahendas kuidagi kõike. Nii et ta langetas õlad ja ta pulss aeglustus. Sumedad džässihelid segunesid vihma häälega. Wisting pöördus leti poole. Hulk küünlaid heitis seintele heitlevaid varje. Suzanne naeratas talle, sirutas käe seinal oleva riiuli poole ning keeras muusikat veidi vaiksemaks. Nad ei olnud selles piklikus ruumis päris üksi. Baarileti tagumises otsas oleva laua ümber istus kolm noort. Suurlinlikust ja hubasest kohvikust oli kujunenud lähedalavatud Sisekaitseakadeemia filiaali tudengite lemmikkoht. William vaatas jälle aknast välja. Sellel seisis kaarjas kirjas jäätunud tähtedega tagurpidi „Kuldne Rahu. Galerii-kohvik”. Suzanne oli sellest alati unistanud. Kui kaua see naisel meeles oli mõlkunud, ta ei teadnud. Ühel talveõhtul oli naine raamatu käest pannud ja öelnud, et see rääkis Hudson Riveri paadimehest. Too oli terve elu New Yorgi ja Jersey vahet seilanud, edasi-tagasi. Päev päeva ja aasta aasta järel. Ühel päeval oli ta langetanud suure otsuse. Ta pööras paadi­ nina ringi ja võttis täiskiirusel suuna avamerele. Ookeanile, millest oli alati unistanud. Järgmisel päeval ostiski naine kohvikuruumid ära. Naine oli küsinud, mis on Williami unistus, kuid mees ei olnud vastanud. Mitte et ta ei tahtnud, ta lihtsalt ei teadnud. Talle meeldis tema elu, nagu see oli. Ta oli politseinik ega soovinud olla midagi muud. Töö uurijana tekitas temas tunde, et ta teeb midagi olulist ja tähtsat. Ta tõstis kohvitassi, tõmbas pühapäevase lehe lähemale ja heitis uue pilgu sügispimedusse. Ta istus tavaliselt seina ääres, kus keegi teda ei 5

märganud. Kuid sellise ilmaga ei olnud väljas palju inimesi ning ta sai rahulikult akna all istuda, ilma et mõni mööduja ta ära oleks tundnud ja sisenenud, et temaga juttu puhuda. Ta oli sellega juba harjuma hakanud, et teda tänaval ära tuntakse – seda tuli üha tihedamini ette pärast seda, kui ta oli lasknud endale augu pähe rääkida ja osalenud ühes vestlussaates, kus ta rääkis käsilolevast juhtumist. Üks leti ees oleva laua ääres istuvatest noormeestest oli tema poole vaadanud ja teisi müksanud. Wisting oli samuti noormehe ära tundnud. Too õppis politseinikuks. Wisting oli kutsutud septembri alguses pidama loengut eetikast ja moraalist. Poiss oli istunud esimeses reas. Wisting tõmbas ajalehe enda ette. Esikülge täitsid kaalulangetamise nipid, hoiatused vihmasaju ägenemisest ja ühe tõsielusarja intriigid. Pühapäevastes väljaannetes oli harva värskeid uudiseid. Line kutsus sündmusi, mis olid toimetuses päevi ja nädalaid avaldamist oodanud, konservuudisteks. Ta tütar oli juba peaaegu viis aastat töötanud ajalehes VG. See amet sobis hästi tema arenenud kriitikameele ja uudishimuga. Ta oli töötanud eri toimetustes, kuid oli nüüd asunud krimiuudiste toimetusse. Seetõttu kirjutas tema toimetus vahest Wistingu käsilolevatest juhtumitest. Ta oleks selle topeltrolliga muidu lihtsalt hakkama saanud. Mis teda tütre karjääri­valiku puhul häiris, oli teadmine, et töö tõttu puutub ta kokku ühiskonna varjupoolega. Wisting oli töötanud politseinikuna 31 aastat. Seetõttu omas ta ülevaadet enamikust brutaalsuse ja vägivalla vormidest, kuid sellega oli kaasnenud ka palju unetuid öid. Ta oleks tahtnud tütart sellest säästa. Ta jättis kommentaaride leheküljed vahele ja libistas pilgu üle ajalehe väheste uudiste. Ta eeldas, et Linelt pole midagi uut. Ta oli tütrega enne nädalavahetust rääkinud ning teadis, et too oli vaba. Ta hindas Linega uudistest rääkimist üha rohkem. Tal oli olnud seda endale raske tunnistada, kuid vestlused Linega olid muutnud seda, millisena ta nägi oma rolli politseinikuna. Tütar vaatas teda ja tema ametikaaslasi väljasseisjana ja see oli sundinud teda nii mõnelgi korral oma üsna kivistunud vaateid endast ümber hindama. Viimati, kui ta oli ta tundnud, et Line seisukohad olid andnud talle kindla jalgealuse, oli siis, kui ta oli pidanud Sisekaitseakadeemias loengut, kus ta oli seletanud, kui oluline on see inimeste turvatundele ja usaldusele, et politsei käituks läbinähtavalt, väärikalt ja korrektselt. Ta oli üritanud tulevastele kolleegidele seletada nende põhiväärtuste tähtsust politsei rollis. 6

Kui ta jõudis ajalehe tagaosas telekavani, tõusid tudengid lauast. Nad jäid ukse juurde seisma ja jakke kinni nööpima. Pikim neist otsis Wistinguga silmsidet. Wisting naeratas ja noogutas äratundvalt vastu. „Vaba päev?” küsis teine noormees. „Kaua süsteemis töötamise eelis,” vastas Wisting. „Töö kaheksast neljani ja nädalavahetused vabad.” „Ja suur tänu hea loengu eest.” Wisting haaras kohvitassi järele. „Pole tänu väärt.” Tudeng tahtis veel midagi öelda, kuid Wistingu telefon helises. Ta võttis selle taskust ja nägi, et Line helistab, ning võttis kõne vastu. „Tere, isa,” ütles Line. „Kas keegi on sulle ajalehest helistanud?” „Ei,” vastas Wisting, noogutades kolmele tudengile, kes olid väljumas. „Mispärast? Kas midagi on juhtunud?” Line ei vastanud. „Ma olen praegu toimetuses,” seletas ta. „Sa olid ju vaba?” „Olin küll, kuid ma käisin trennis ja pistsin vaid korraks nina sisse.” Wisting võttis tassist lonksu. Ta tundis oma tütres ära iseenda. Teadmistejanu ja tahe olla alati seal, kus midagi juhtub. „Sinu kohta tuleb homme ajalehes lugu,” ütles Line ja tegi pausi, enne kui jätkas. „Kuid seekord oled sihikul sina ise. Nad ajavad sind taga.”

2 Line kuulis torus isa hingamist. Ta keerutas kursorit sihitult ekraanil, millel oli avaldamiseks valmis lugu isast. Tema nägu oli esiküljel. „See on Cecilia juhtumist,” seletas ta. „Cecilia juhtumist?” kordas isa toru teises otsas. Isa hääl oli kõhklev. See oli üks neist juhtumeist, millest isa ei olnud tahtnud kunagi rääkida. Mis oli üks raskeimatest ja valusamatest. „Cecilia Linde,” seletas Line, kuigi teadis, et isale polnud meeldetuletust vaja. Isa oli olnud tookord noor kriminaaluurija ja mõrv oli olnud aastakümne enimkajastatumaid. 7

Ta kuulis isa neelatust ja tassi, mis pandi lauale. „Tõesti?” kostis isa vaid. Line tõstis pilgu ekraanilt. Vanemtoimetaja tõusis uudistelaua tagant ja suundus trepi poole, et siirduda ülakorrusele. Õhtuse koosoleku aeg oli käes, seal seoti homse ajalehe viimased lahtised otsad ning langetati lõplik otsus, mida panna esilehele. Materjal tema isast täitis kaks lehekülge ja oleks olnud loogiline esilehelugu. Cecilia Linde tapmine oli endiselt lugejate teadvuses ja müüs kindlasti ka veel praegu hästi, kuigi sellest oli 17 aastat. „Advokaat Henden saatis taotluse menetluse taasavamise ­komisjonile,” seletas ta, kui vanemtoimetaja tema lauast möödunud oli. Isa toru teises otsas vaikis. Uudistejuht korjas kokku pataka pabereid ja järgnes vanemtoimetajale ülemisele korrusele. Line libistas uuesti pilgu üle enda ees oleva artikli. Tegelikult püstitas see rohkem küsimusi kui pakkus vastuseid ning ta mõistis, et loost kujuneb järje­ jutt, ja mitte ainult tema ajalehes. „Looga on tegelenud üks eradetektiiv,” jätkas ta. „Ja mis minul selle kõigega pistmist on?” küsis isa, kuid Line kuulis tema häälest, et ta teadis, mis oli toimumas. Isa oli tookord, 17 aastat tagasi uurimist juhtinud. Temast oli vahepeal saanud hinnatud politseinik. Tuntud nägu, mida sai süüdistada ja mis lihtsustas looga püünele pääsemist. „Nende meelest on tõendeid võltsitud,” seletas Line. „Milliseid tõendeid?” „DNA-tõendit. Nad väidavad, et politsei ise pani selle sinna.” Line nägi oma vaimusilmas, kuidas isa sõrmed tema ees laual olevat kruusi pigistasid. „Ja millega nad seda põhjendavad?” tahtis ta teada. „Advokaat saatis proovi uuesti laborisse ja väidab, et koni, millelt DNA leiti, sokutati sinna.” „Nad väitsid seda juba tookord.” „Advokaat väidab, et nad suudavad seda tõestada, ning teatab, et dokumendid on saadetud taasavamise komisjoni.” „Ma ei mõista, kuidas ta saab midagi tõestada,” pomises isa. „Neil on ka uus tunnistaja,” ütles Line. „Keegi, kes saab anda Haglundile alibi.” „Miks tunnistaja tookord endast märku ei andnud?” 8

„Ta andis,” ütles Line ja neelatas. „Ta olevat tookord helistanud ja sinuga rääkinud, kuid sellega olevat asi ka lõppenud.” Teise otsa sigines vaikus. „Meil on praegu õhtune koosolek,” jätkas Line. „Kuid nad helistavad sulle, et paluda sinu kommentaari. Valmista ette, mida sa öelda kavatsed.” Isa oli endiselt vait. Line pilk jäi ekraanile pidama. Isa pilt täitis suurema osa lehepinnast. Nad olid kasutanud pressifotot tollest korrast, kui isa peaaegu aasta tagasi vestlussaate külaline oli olnud. Stuudio kulissid olid kergesti ära tuntavad ning toimisid subtiilse kinnitusena sellest, et seaduserikkumises süüdistati tuntud uurijat. Sel pildil oli isa tume juuksepahmakas kergelt sassis, ta naeratas pingutatult ning kortsud näos andsid mõista, et mees on nii mõndagi läbi elanud. Isa vaatas rahulikul pilgul oma tumedate silmadega kaamerasse. Ta oli selles programmis jätnud endast õiglase ja kogenud politseiniku mulje, kuid mõjunud ka hooliva ja mureliku uurijana, kes võttis aktiivselt osa ühiskonna arengust. Homme paneb tekst pildi juures inimesi teda teise pilguga vaatama. Pilk võis tunduda ka külm ja pingutatud naeratus võlts. Meedia annab võimu ja ka võtab selle. „Line?” Line kohendas toru. „Jah?” „See ei ole tõsi. Mitte midagi nende jutus ei ole tõsi.” „Ma tean, isa. Sa ei pea seda mulle ütlema, kuid midagi pole teha, see läheb homme trükki.”

3 Toimetuse ruumides valitses vaikus. Tummadel teleekraanidel vaheldusid pildid välismaistest uudistekanalitest, saateks treenitud sõrmede klõbin klahvidel ja üksikud vaiksed telefonikõned. Line oli arvutit kinni panemas, kui vanemtoimetaja õhtuselt koosolekult naasis. Tema nimi oli Joakim Frost, kuid teda kutsuti lihtsalt Frostiks.* * frost – pakane (norra k; siin ja edaspidi joone all tõlkija märkused.)

9

Ta vaatas ruumis ringi, enne kui hakkas tema suunas liikuma. Tema pilgus oli külmust, ta oleks nagu Linest läbi vaadanud. Öeldi, et ta oli oma töö just sellepärast saanud, et tal puudus võime näha pealkirjade taga inimlikke tragöödiaid. Ehk teisisõnu oli tema puuduv empaatiavõime varustanud teda just tööks vajalike oskustega. „Mul on kahju,” ütles ta, olles kindel, et naine oli näinud, mis neil tema isa vastu plaanitud oli. „Kavatsesin sulle just helistada ja sind informeerida, kuid sa oled juba siin.” Line noogutas. Ta teadis, et Frost vastutab selle numbri eest ning tundis meest liigagi hästi teadmaks, et tal pole mõtet vaidlust alustada. Frost võitles lõvina ajalehe ärihuvide eest. Lugesid vaid löövad esiküljed ja Linel polnud isu kuulata mehe juttu sõltumatust ja vabast ajakirjandusest. Pealegi pakkusid tema vastuväited vaevalt Frostile huvi. Mees oli töötanud ajalehes 40 aastat. Tema silmis oli Line endiselt tühine algaja. „Meie ei saa seda peatada,” ütles ta. Line noogutas taas. „Oled sa oma isaga rääkinud?” „Jah.” „Mis ta ütles?” „Las ta kommenteerib seda ise.” Frost noogutas. „Tal on muidugi õigus vastulauseks.” Line lubas endale virila naeratuse. Esiküljel ilmuvale süüdistustele vastulause esitamine polnud suurt väärt. Pealegi oli lootusetu astuda telefonitsi ja veidi enne ajalehe trükkiminekut vastu loole, mille kallal kogu toimetus oli vaeva näinud. „Tead mis, Line,” jätkas Frost. „Ma saan aru, et olukord on raske. Ka minul on raske. Kuid siin on mängus rohkem kui vaid sinu või minu tunded või mõtted. Ajakirjandus peab jääma kriitiliseks valvuriks. Siin on mängus üldised ja ühiskondlikud huvid.” Line tõusis. Mehe argumendid olid võlts suitsukate sellele, mis talle tõeliselt korda läks: läbimüük. Ajalehe koospüsimist oleks saanud tagada ka muuga kui tema isast sensatsioonilise loo kirjutamisega. Lugu oleks saanud esitada ka ilma, et oleks keskendutud ühele inimesele. Kriitika võinuks sama hästi olla suunatud kogu politseile kui organisatsioonile ja avaliku sektori asutusele. Kuid see poleks sama hästi müünud. 10

„Kui sa vajad aega, võid mõne päeva vabaks võtta,” pakkus vanemtoimetaja. „Ja naasta, kui see läbi on.” „Ei, aitäh.” „Ma arvan, et lugu oleks võinud veel vastikumaks minna, kui me oleks lasknud kellelgi teisel selle kirjutada.” Line pööras pilgu ära. Mõte isa näost ajalehe esikülje keskel tegi tal südame pahaks. „Jäta,” palus ta. „Line!” Hüüatus tuli uudistejuhilt. Ta seisis koos ühe õhtuse reporteriga, kuid rebis tolle blokist lehe ja sörkis nende suunas. „Ma tean, et sul on vaba päev ja sul pole kindlasti aega, aga kas sa saaksid sinna kohale sõita?” Line ei jõudnud veel mõtteidki koguda, kuid küsis automaatselt: „Mis juhtus?” „Tapmine Gamlebyenis Fredrikstadis. Politsei pole seda veel kinnitanud, kuid me oleme saanud vihje kelleltki, kes seisab verise laiba kõrval.” Line tundis, kuidas vihje talle üheaegselt jõudu andis ja ta tühjaks tõmbas. Just selliste lugudega armastas ta töötada. Ta tegi seda hästi. Ta oskas leida allikaid ning oli arendanud endas oskuse neilt infot välja meelitades neid ka analüüsida, nii et ta teadis hiljem, mida saab kasutada ja mida ei saa usaldada. Frosti nägu tema ees tõmbus laiale naerule. „Ta helistas meile otse sündmuskohalt?” „Esmalt politseisse, siis meile.” „Vales järjekorras, kuid olgu. Kes hangib pildid?” „Üks vabakutseline on kümne minuti pärast kohal, kuid meil on ka reporterit vaja.” Joakim Frost pöördus Line poole. „Kui sa paari vaba päeva pakkumist vastu ei võta, siis peaksid minu arust jalad selga võtma,” ütles ta ning kiirustas uudistelaua poole. Line vaatas tema selga ja mõistis, et nii talle kui ka teistele oleks mugavam, kui ta veedaks paar järgmist päeva Østfoldis, mitte siin. Uudistejuht ulatas talle paberilehe helistanud ja vihje andnud inimese nime ja telefoninumbriga. „Siin võib midagi peidus olla,” ütles ta. „Esikülg pannakse alles nelja tunni pärast kokku.” 11

4 Ajakirjanik helistas veidi enne kella kümmet. Wisting ei püüdnud tema nime kinni, ainult selle, et ta helistas ajalehest Verdens Gang. „Me kirjutame homses ajalehes Cecilia juhtumist,” ütles aja­ kirjanik sissejuhatuseks. „Advokaat Sigurd Henden saatis menetluse taasavamise komisjonile taotluse.” „Või nii.” „Me soovime sinu kommentaari süüdistusele, et sa oled võltsinud tõendeid, mis viisid Rudolf Haglundi süüdimõistmiseni.” Wisting köhatas ning vastas kindlal häälel: „Ja sinu nimi oli?” Ajakirjanik viivitas ning Wistingul tekkis kahtlus, et mees oli end meelega arusaamatult tutvustanud. „Eskild Berg.” Wisting köhatas jälle. Mees pidi olema üks tavalistest reporteritest ja mitte üks neist kriminaalreporteritest, kellega ta tavaliselt rääkis, kui vajadus tekkis. Ta oli kindel, et oli näinud nime trükis, kuid ei mäletanud, et oleks temaga rääkinud. „Kuidas sa kommenteerid süüdistusi, et sa oled tõendeid võltsinud?” kordas ajakirjanik. Wisting tundis, kuidas kukalt ja selga mööda liikus alla ebameeldiv judin, kuid ta suutis säilitada rahu hääles. „Raske kommenteerida,” vastas ta, „kui ma ei ole saanud tutvuda süüdistuse sisuga.” „Advokaat Hendeni väitel suudab ta tõestada, et Rudolf Haglund mõisteti süüdi võltsitud tõendite alusel.” „Mina ei ole millestki sellisest kuulnud.” „Sina vastutasid uurimise eest, eks ole?” „Vastab tõele.” „Kuid on see tõsi? Kas tõendeid võltsiti?” Wisting vaikis, moodustades peas lauset. Ajakirjanik ootas temalt vaevalt, et ta seda kinnitaks, pigem oli ta selle peal väljas, et talt vastust välja provotseerida. „Ma ei tea Hendeni väidete tausta,” ütles ta aeglaselt, et ajakirjanikul jääks aega see üles kirjutada. „Kuid mul puudub igasugune info selle kohta, et uurimise ajal oleks ette tulnud möödalaskmisi.” „Väidetavalt ei antud ühele tunnistajale võimalust seletust anda,” jätkas ajakirjanik. „Tunnistajale, kes oleks kostnud Haglundi poolt.” 12

„Ka sellest ei tea ma midagi, kuid sellisel juhul olen ma kindel, et komisjon selgitab sellise asjaolu paikapidavuse välja.” „Kuid kas sulle ei tundu, et see on karm süüdistus sinu kui uurimise eest vastutava isiku kohta?” Ajakirjanik soovis ilmselgelt saada temalt isiklikku hinnangut olukorrale. „Sa võid tsiteerida mind just nende sõnadega, mida ma äsja ütlesin,” vastas Wisting. „Täna ma rohkem öelda ei kavatse.” Ajakirjanik proovis veel paar korda, kuid ei saanud teda konksu otsa. Wisting pani telefoni käest, teades väga hästi, et tema arusaam asjast polnud asja juures kõige huvitavam. Ta sai täielikult aru, et ajakirjanduse roll ongi olla valvur. Selle ülesanne oli kritiseerida poliitikuid, võimul olevaid inimesi ja avalikke organeid. See pidi otsima tõde ning paljastama pettuse ja ülekohtu. Ta seisis heal meelel nende printsiipide eest, kuid hetkel tundus, et ta ise oli langenud ülekohtu ohvriks. Pilk liikus taas vihmasele aknaklaasile. Ta vaatas mõtetest raskel pilgul omaenese peegelpilti. Hämar valgus moondas ta näojooni, muutes need võõraks. Ta tundis advokaat Hendenit mitmest kohtuloost. Ta ei olnud olnud Haglundi kaitsja selles 17 aasta taguses kohtuloos, kuid oli praegu tunnustatud ja hinnatud advokaat ühes Norra suurimas ja kuulsaimas büroos ning oli olnud nii Justiitsministeeriumi kantsler kui ka nõunik. Neis kohtulugudes, kus Wisting temaga kokku oli puutunud, oli ta käitunud korralikult ja korrektselt. Ta ei ajanud tühja juttu ja tal olid reeglina trumbid tagataskus, kui ta meedias midagi välja käis. Wisting teadis, et Henden asjaga tegeleb. Advokaat oli paar kuud tagasi palunud toimikut tutvumiseks. Vahetevahel palusid aja­ kirjanikud, eradetektiivid või advokaadid neil arhiivikappe avada, kuid enamasti või peaaegu kunagi ei viinud see kusagile. Sigurd Henden polnud seda tüüpi advokaat, kes kirjutaks avaldusi või pöördumisi vaid selleks, et oma klientidele meelerahu valmistada. Tema professionaalne latt oli kõrge ja ta pidi olema leidnud vanast toimikust midagi, mida ta sai kasutada oma taotluses taasavada vana tapmisjuhtumi menetlus. Wisting ei saanud ainult aru, mis see võis olla, ning tundis, kuidas see ta rahutuks muutis. Suzanne rebis ta mõtetest välja. 13

„Kas sa aitad mind?” küsis ta ja avas nõudepesumasina. Kuum aur tõusis talle näkku ja ta astus sammu tagasi. Wisting tõusis, naeratas talle ja läks leti taha klaase oma kohale panema. Suzanne läks ukse juurde, lukustas selle ja keeras sildi nii, et selle külg, kus seisis „suletud”, oli keeratud väljapoole. Siis hakkas ta küünlaid surnuks puhuma. Wisting avas suu, et rääkida talle Cecilia Lindest, kuid ei teadnud, kust alata, ning sulges selle taas.

5 Vihm tabas esiklaasi, kui ta garaažikompleksist väljus. Vesi nirises ojadena klaasi mööda alla, muutes autot ümbritseva maailma häguseks. Esimestel kilomeetritel kiirteel keerlesid ta mõtted isa ja selle teadmatuse ümber, millega too pidi elama. Ta tundis end abituna, otsekui oleks ta isa reetnud. Ta vaatas vilksamisi kõrvalistmele, kus oli paberileht uudistejuhi märkmetega ning tundis, kuidas pähe hakkasid kerkima muud mõtted. Tal ei olnud mingit võimalust takistada isa loo trükki minekut, kuid ta võis suuta selle esilehelt välja puksida. Kuid see olenes täielikult sellest, mida tal õnnestus võtta oma käesolevast tööst. Tapmise esimesed tunnid olid ajakirjanikule sama olulised kui politseile. Ta vajutas gaasipedaali ja õngitses taskust mobiiltelefoni ning valis juba kohal oleva fotograafi numbri. Tema nimi oli Erik Fjeld. Lühikest kasvu, ümaravõitu ja paksude prilliklaasidega punapea, kellega ta oli ka paaril korral varem koostööd teinud. „Mida sa tead?” haaras Line kohe härjal sarvist. „Nad on lindiga eraldanud suurema territooriumi,” seletas mees. „Kuid kui ma saabusin, polnud siin peaaegu kedagi.” „Kas me teame, kes tapeti?” „Ei, ma ei usu, et isegi politsei teab.” Line vaatas kella. Tähtaeg oli veerand üks. Oma kolm tundi oli veel jäänud. Ta oli varem koostanud esikülje materjali lühemagi ajaga, kuid see olenes rohkem loost kui temast endast. Tapmislood sattusid üha harvemini paberkandjate esilehele. Uudise väärtus langes, kui trükikodade töö ajal netiväljaanded loost juba kirjutasid. Kui, 14

siis pidi lugu olema täiesti eriline ja nende vaatenurk garanteeritult ainulaadne. „Kuid tegu on mehega?” küsis ta, vaadates kojameeste vahelt välja vihmast märjale teele, mis autotulede valguses läikis. „Jah, väidetavalt 50ndates.” Line tegi grimassi. Lugu ei kõlanud just sellisena, millest annaks midagi teha. Noored naised tegid suuremaid pealkirju. Nii see lihtsalt oli. Ja lootus, et tegu oli mingi kuulsusega, oli samuti väike. Jooksu pealt meenusid talle vaid kaks Fredrikstadist pärit kuulsust. Roald Amundsen ja filmirežissöör Harald Zwart. Amundsen oli juba pea sada aastat surnud ja Zwart ei viibinud kindlasti isegi Norras. „On sul aadressi või autonumbrit?” jätkas Line küsimist – see info oleks aidanud neil tapmise ohvri identiteedile lähemale jõuda. „Sorry, kuid just selles kohas, kus ta lebab, pole ei autosid ega maju.” „Kas kohal on juba palju ajakirjanikke?” küsis Line edasi. „Ainult kohalikud Demokratenist ja Fredrikstad Bladist ja üks fotograaf, kes saadab pilte Scanpixile.” „Millised pildid sa said?” „Ma olin siin juba varakult,” seletas fotograaf. „Pääsesin päris ligi ja sain tõsiselt hea seeria. Laibale on pandud tekk peale. Tema koer on seal kõrval ja kael püsti. Fantastiline valgus helkurite sinises kumas. Taustal on eralduslint ja politseimundrid.” „Koer?” „Jah, ilmselt oli ta jalutamas, kui talle kallale tungiti.” Line tundis, kuidas info ta tuju tõstis. Koeraarmastajaid olid kõik kohad täis. „Mis koer see on?” „Mingi pikakarvaline, midagi lastesaate Labbetussi* kanti, kui sa teda mäletad. Ainult et mitte sama suur.” Line naeratas. Ta mäletas Labbetussi. „Jäta koerapildid mulle,” ütles ta. „Kuid saada teised toimetusse. Neil on vaja netti paremaid kui lugejate fotosid.” „Nad tahavad kindlasti ka peni pilte,” protesteeris fotograaf. „Need on tõsiselt head.” * „Labbetuss”, tegeliku nimega „Tre-fire-fem”, [„Kolm-neli-viis”], oli tuntud Norra lastesaade aastatest 1982–1984, kus osales ka Labbetussi nimeline koer.

15

„Oota nendega,” kordas Line. Ta vajas neid enda artikliks. Kui parimad pildid olid juba netis, langes tema enda töö väärtus. Ta lõpetas kõne ilma fotograafipoolsete protestideta. Siis heitis ta pilgu tagasivaatepeeglisse ja kohtas omaenese siniseid silmi. Ta oli meikimata ja juuksed olid pärast töökoha treeningsaali külastust ­sassis. Tundus, nagu oleks viimane tund temas kõik pea peale pööranud. Tal ei olnud tegelikult olnud muud plaanis kui end kodus sohvale heita ja otsida üks hea film. Nüüd sõitis ta kiirust veidi ületades E6 kiirteel Østfoldi suunas. Ta vahetas pärast Vinterbro mahasõitu rada ning võttis lehe selle inimese nimega, kes oli vihjega helistanud. Ta oleks pidanud mehega intervjuu aja kokku leppima, kuid selleks polnud aega. Ta pidi telefoniga leppima. Telefon helises pikalt, enne kui võeti toru. Mehele oli nähtu ilmselgelt mõju avaldanud ning ta hääl värises. Line kummardus ettepoole, pani lehe keset rooli ning roolis käsivarrega, kirjutades samal ajal märksõnu. Mehe loos polnud midagi, mida ta poleks juba teadnud. Ta oli olnud teel koju, kui oli leidnud surnud mehe. „Veri voolas ikka veel,” seletas ta. „Kuid ma ei saanud midagi teha. Ta nägu oli täitsa puru.” Linel hakkas vastik, kuid voolav veri oli midagi, mis mõjus, kui seda eraldi tsitaadina esile tuua, ning võis tuua loo sammukese esilehele lähemale. Ja moodust, kuidas kedagi oli tapetud, maksis alati esile tuua. „Ta tapeti?” küsis ta, et olla kindel. „Jah, jah.” „Tead sa, millega teda löödi?” „Ei.” „Maas ei vedelenud midagi? Löökriista või midagi sellist?” „Ei... Ma oleks ju märganud, kui seal oleks vedelenud näiteks kurikas. Kuid see võis ju olla ka kivi või midagi sellist.” „Sa pidid ju jõudma sinna kohe, kui see oli juhtunud,” leidis Line, viidates värskele verele. „Nägid sa seal kedagi teist?” Torus tekkis vaikus, otsekui oleks mees järele mõelnud. „Ei, ainult mina olin seal,” vastas mees. „Mina ja surnud mees. Ja tema koer.” Lisaküsitlusring ei andnud ka midagi, mida ta võinuks kasutada. Ta lõpetas kõne ning tundis, kuidas temas võitlesid vastakad tunded. 16

Ta ajas taga veriseid ja jõhkrad detaile lootuses, et see tõukab tema isa loo esilehelt. Omaenese vajaduste rahuldamiseks oleks ta otsekui soovinud, et teine inimene oleks võimalikult palju kannatanud. Ta ei tundnud selles soovis ennast enam ära. Veoauto tema ees keerutas märjalt teelt vett üles. Ta ootas, kuni oli sellest möödas, enne kui valis Numbriabi numbri. Tavaliselt, kui ta kusagile saadeti, toimisid kohale jäänud kolleegid tema varumeeskonnana. Meeskonnana, mis hoidis teda kursis sellega, mida netiväljaanded kirjutasid, kontrollisid omal algatusel infot ja uurisid seda, mida tal vaja oli. Praegu polnud tal soovi rääkida majast mitte kellegagi. Üks naine küsis unisel häälel, millega ta saab aidata. Line palus tal leida Fredrikstadi Gamlebyeni bensiinijaama telefoninumbri. Väikeses linnas kippus info toimuva kohta levima kulutulena ja tema senine kogemus ütles talle, et ööni lahtiolevates bensiinijaamades räägiti peaaegu kõigest. Teda ühendati Østsideni Statoiliga. Naisehääl telefonis kõlas noorena. Line tutvustas ennast ja võttis paberilehe uudistejuhi märksõnadega. „Ma töötan VG-s ja olen teel Fredrikstadi, et kirjutada Heibergi tänaval toimunud tapmisest,” seletas ta ning kontrollis nime paberilehel. „Oled sa sellest kuulnud?” Line kuulis, kuidas bensiinijaamas töötav tüdruk keerutas nätsu suus, enne kui talle vastas. „Jah, siit on mitu tükki läbi käinud, kes sellest rääkisid.” „Kas keegi on öelnud, kellega on tegu?” „Ei.” „Arvatavasti on tegu mehega, kes oli koeraga jalutamas.” „Seal, vallikraavi ääres, käivad ju paljud jalutamas.” „Tal on pikakarvaline koer,” üritas Line. „Selline, nagu Labbetuss. Võib-olla on ta bensiinijaamas käinud?” „Labbetuss?” Tüdruk toru teises otsas oli ilmselgelt liiga noor ja Line ei hakanud seletama. „Tapetu olevat 40–50 vahel,” jätkas ta hoopis. „Ma ei usu, et olen teda näinud,” vastas tüdruk pärast üürikest kõhklust. „Igal juhul mitte täna, kuid ma võin ju teiste käest küsida.” 17

„Hästi. Äkki sa oled nii kena ja kirjutad mu nime ja telefoninumbri üles, juhuks kui sa midagi kuuled. Me tasume kasuliku info eest.” Tavaliselt ta ei maininud inimestega rääkides tasu vihje eest, kuid see võis osutuda otsustavaks, kas inimesed helistavad tagasi või mitte. „Olgu,” ütles tüdruk. „Kas see on sama number, mis ekraanil?” Line vuristas oma numbri ette, et olla kindel, et see oli õige, ning kordas palvet tagasi helistada. „Veider ilm jalutamiseks, muide,” kommenteeris tüdruk. „Vihma sajab ladinal. Terve õhtu on sadanud.” Line jäi tüdrukuga nõusse, kuid ei mõelnud sellele rohkem. Järgmisena helistas ta taksokeskusesse. Dispetšer rääkis laia, mõnusat murret, natuke nasaalset ja lamedate L-idega. Ta ei saanud Linet aidata, kuid ühendas ta Torsnesveienil, sündmuskoha lähedal seisva autoga. „Oled sa kuulnud, kes see võiks olla?” küsis ta, kui oli end tutvustanud. Juht jättis innuka mulje, kuid ei osanud teda aidata. „Kuid õhtuti kondab seal palju välismaalasi,” seletas ta. „Ühte meie juhti rööviti suvel Gudebergis noa ähvardusel.” „Ma arvan, et olen sellest lugenud,” kommenteeris Line ilma, et oleks seda tegelikult mäletanud. Juht lubas kolleegidelt ja tuttavatelt küsida, enne kui Line andis talle oma telefoninumbri lubades, et kasuks tulevate vihjete eest makstakse. Kell armatuurlaual näitas 22.19. Esialgu polnud tal midagi ja tähtajani oli jäänud alla kolme tunni.

6 Kui ta ületas Fredrikstadi kesklinna Gamlebyenist eraldavat silda, oli toimetuse tähtaeg veel pool tunnikest lähemal. Ta ei tundnud linna ning teda juhatas esiklaasile kinnitatud GPS. Heibergi tänav asus ühes nooblis elurajoonis. Mõlemal pool teed asusid suured villad hoolitsetud puuviljaaedadega ning valgeks värvitud lippaedadega. Ühe spordihoone juures oli tee kinni pandud. Patrullauto oli põigiti teele ette pargitud ning lint eraldas piisavalt suure osa ülejäänud 18

teest. Tuul keerutas ja lennutas punavalget linti. Eralduslindi taga seisis paar autot ja paar inimest vihmavarjuga. Line sõitis spordihoone ees olevale parkimisplatsile, peatas auto ja uuris kõledas vihmasajus ümbritsevat. Imes endasse esmamuljet. Kaks strateegiliselt paigutatud helgiheitjat puurisid oma heledate viirgudega pimedusse ja vihma. Kohale, mis pidi olema sündmuspaik, oli püsti pandud suur telk. See kõrgus jalakäijate ja rattatee kohal, mis kulges paralleelselt sissepiiratud teega. Kunstlikus valguses nägi ta kriminaliste, seljas kohustuslikud valged, steriilsed ürbid. Nad käisid jalutusrajal edasi-tagasi ning panid kogu potentsiaalse tõendus­ materjali märgistatud kilekottidesse. Kaks vihmariietes meest, seljal NRK* logo, pakkisid parajasti varustust kohaliku kanali furgoonautosse. Line kummardus tagaistmele, sobras kotis ja tõmbas välja kileka. Nägi selle selga saamisega veidi vaeva ja väljus siis autost. Talle lõi vastu vihma ja tuule pahvakas. Üks juht vilgutas talle parkimisplatsil tulesid. Line sorkis ootava auto juurde. Ta tundis rooli taga ära Erik Fjeldi ning viskus kõrval­ istmele. Põrandamatt oli täis taarat, vorstipabereid ja muud prahti, mis ta jalge all krabises. „Mis uudist?” tahtis ta teada. „Tore sind ka jälle näha,” naeratas mees vastu. Line vastas naeratusele ning mõistis, et fotograaf polnud vahepeal teinud muud, kui oodanud. „Kas ma saaksin pilte näha?” küsis ta. Erik Fjeld lülitas aparaadil sisse pildi näitamise funktsiooni ja keeras ekraani tema poole. Pilt oli parem, kui ta ette oli kujutanud. Surnud mees oli kaetud helesinise vaibaga, mille alt paistis vaid paar kummikuid. Peapoolses otsas istus tema koer. Märg, sassis karv läikis. Koer hoidis pead veidi viltu, mis andis talle kurva ja üllatunud ilme. Kuid koera koon oli ette sirutatud ja suu avatud. Peaaegu oleks võinud koera ulgumas kuulda. Line noogutas rahulolevalt. See oli liigutav pilt. Must asfalt nende ees moodustas samas pinna, kuhu redigeerijad said paigutada pealkirja ja teksti. * NRK – Norra Ringhääling.

19

„Kus koer praegu on?” küsis ta ja tõstis pilgu. Akna sisekülge kattis niiskuse aur. Ta kummardas ja tegi käega selle sisse augu. „Falcki auto viis ta ära.” „Falcki?” „Nemad hoolitsevad linna kodutute koerte eest. Ma arvan, et kõigil hakkas kergem, kui nad koera ära viisid. Seda oli õudne kuulata.” Linele torkas korraga pähe mõte; ta avas esiukse, nii et autos süttis valgus. „Kuhu nad ta viisid?” „Koera?” „Jah. Kus ta nüüd on?” „Nende jaamas, ma kujutan ette. Tomteveienil Lislebys.” Line oli uksest väljas enne, kui mees lause oli lõpetanud. „Kuhu sa lähed?” „Tema koera vaatama.” „Kas ma pean kaasa tulema?” Line raputas pead. „Oota siin. Nad kannavad kindlasti laiba peagi välja. Meil peab ka sellest pilt olema. Ma helistan, kui mul sind vaja on.” Ta lõi ukse pauguga kinni, kiirustas enda auto juurde ja sisestas GPS-i saadud tänavanime ja majanumbri. Tänav asus teisel pool Glommat, keskusest väljas. Üheteist minuti kaugusel, nagu aparaat teda teavitas. Tal kulus kohale jõudmiseks üheksa ja pool minutit. Suure hoone ees, mille fassaad oli hallist terasest ja alumiiniumist, seisis tühikäigul teisaldusauto. Juht keris kokku tõstetrossi ja pani selle tõstepaneeli all olevasse kappi. Ta tõstis pilgu, kui Line oma auto tema kõrvale parkis. Line väljus autost ja naeratas mehele. „Kas teie hoolitsete kadumaläinud koerte eest?” küsis ta ja sasis käega oma juba sassis tukka. „Kas sinu oma on kadunud?” küsis mees ja tõmbas töökindad käest. „Mitte päriselt,” vastas Line. „Kuid ma mõtlesin, et äkki saaksin näha koera, mille te just Heibergi tänavalt tõite.” Ta seisis seintel olevate lampide tugevas oranžis valguses. Mees mõõtis teda pilguga, heledatest juustest kuni kinganinadeni. Teel üles jäi pilk pidama rinnakõrgusel, enne kui ta noogutas. „Selle tapetud mehe koera?” 20

Line noogutas, esitles ennast ning seletas, kus ta töötab. Ta koges tihti, et see võis lõppeda kahte moodi. Nad kas keeldusid, kui kuulsid, et ta on ajakirjanik, või siis kohtas ta neid, kellele meeldis ajaleht, kus ta töötas. Need olid inimesed, kes seda iga päev kohvitassi kõrvale lugesid ning kes nägid võimalust osaleda järgneva numbri sisu kujundamises. Mees tema ees tõmbas käega läbi vihmast märgade juuste. „Tahad sisse astuda ja tere öelda?” küsis mees, noogutades peaga enda selja taga asuva garaažikompleksi poole. Line naeratas ja järgnes mehaanikule halli, mille laes rippusid jalgrataste read. „Leitud esemed,” seletas mees, viibates käega. „Drillo on seal.” Ta osutas käega ruumi tagaotsas asuva ukse suunas. „Drillo?” kordas Line. „Jah, me kutsume teda nii,” naeratas mees. „Drillol on ju just selline koer.” Õigus, mõtles Line. Jalgpallikoondise treeneril oli ju pikakarvaline koer, just selline, nagu ta oli fotol näinud. Ka see mees oli Fredrikstadist pärit, kui ta õigesti mäletas. Siis oli linnal veel üks kuulsus. Mees tema ees lükkas lahti järgmisesse ruumi viiva ukse. See oli hämaralt valgustatud ning koosnes neljast trellidega eraldatud boksist, mille ukse ees oli traatvõre. Esimeses boksis oli paks hundikoer, halli ninaga ja tühi vaade silmis. Ta pilgutas loiult silmi ja langetas siis koonu käppade vahele tagasi. Alumises puuris oli koer, kelle Falcki keskuse meeskond oli juba Drilloks ristinud. Loomal oli silmis tume pilk ja ta jälgis iga nende liigutust. Silmad oleksid olnud kui klaasist, vaadates neist otse läbi, kuid samas neile otse silma. Line astus päris puuri võre ligi. Koer puuris tõusis ja lonkis rahulikult lähemale. Line pani pihu vastu traati. Koer vaatas talle otsa ja nuusutas õhku, kuid saba ei liputanud. Mees astus Line selja taha. „Tahad sa tema juurde puuri minna?” Ta ei oodanud vastust, vaid tõmbas traatvõrega uksel riivi eest. Line astus sisse. Koer istus maha ja vaatas teda rahulikul pilgul. „No tere siis kah,” tervitas Line ning sügas koera lõua alt. Siis tõstis ta koera kõrvad üles ja uuris neid. 21

„Tead sa, kas ta on kiibistatud?” küsis ta ning pöördus tunkedes mehe poole. Mehe suunurk kerkis. „Ma ei usu, et keegi on jõudnud selle peale mõelda,” ütles ta ning astus ühe kapi juurde. „Kuid meil on siin kusagil vahend selle väljaselgitamiseks.” Kunagi ammu, enne seda, kui Linest oli saanud krimireporter, oli ta kirjutanud artikli koerte märgistamisest. Seda sai teha kahte moodi. Kas tätoveerides tunnuse kõrva siseküljele või loomaarsti poolt nõelaga kaela vasakule küljele õla kohale süstitud mikrokiibi abil. Elektrooniline kiip sisaldas registreerimisnumbrit, mida sai internetist otsida ja omanik üles leida. „Siin see ongi,” ütles mees ning tõmbas välja aparaadi, mis sarnanes nendega, millega poes loeti toodete triipkoode. Line üritas kiipi käega katsudes leida – see oleks pidanud asuma otse naha all, kuid ta ei leidnud midagi. Mees tuli tema juurde ja tõmbas kiibilugejaga koera kaela mööda üles ja alla. See piiksatas ja ekraanile ilmus viieteistkümnekohaline number. 578097016663510.

7 „Jäta see põlema,” palus Wisting. Suzanne oli tagumise laua kohal kummargil ja kavatses just küünla ära puhuda, kui Wisting katkestas teda. Naine vaatas talle küsivalt otsa. „Istu korraks,” palus ta ja läks laua juurde. Suzanne vaatas teda segaduses pilguga, kuid võttis istet. Küünla sära valgustas naise nägu. Pähkelpruunide silmade iiriseid ümbritsesid hallid täpid, mis peegeldasid valgust nagu kvartskristallid. Wisting sulges silmad ja kogus end, enne kui võttis naise vastas istet. Kui Suzanne oli järginud Hudson Riveri paadimehe eeskuju, oli Wisting tundnud, otsekui oleks naine tema juurest minema purjetanud. Kui naine oli oma kohviku, millest ta nii kaua unistanud oli, kätte saanud, oleks temast otsekui saanud teine inimene, mitte see, kelle ta oma ellu oli lubanud. Asi oli ilmselt kõige rohkem selles, et naist polnud peaaegu kunagi kodus. Kohvikust oli saanud tema 22

jaoks kõige tähtsam asi ja see võttis oma aja. See oli avatud kuus päeva nädalas, kaksteist või neliteist tundi päevas. Majanduslikult oli ta investeerinud peaaegu kõik, mis oli saanud oma maja eest, mille oli müüki pannud, kui ta oli Wistingu juurde kolinud, kuid kõige olulisem investeering oli aeg. Tal oli paar abilist, kuid ta tegi peaaegu kõik ise, kaasa arvatud koristamine ja raamatupidamine. Kui nad kokku kolisid, oli naine täitnud selle tühjuse ja leina, mis oli tekkinud pärast Ingridi surma. Nüüd oli tühjus peaaegu tagasi ja neil oli harva aega rääkida. Peaasjalikult peeti lühidaid vestlusi pärast sulgemisaega, nagu nüüd. Wisting sirutas käed üle lauaplaadi ja põimis oma sõrmed naise omadesse, olles kahevahel, kust alustada. Cecilia juhtum võis talt ikka veel une viia, kuid ta ei rääkinud sellest kunagi. „Seitseteist aastat tagasi läks kaduma Cecilia Linde nimeline tüdruk,” alustas ta. „Ma mäletan seda lugu küll,” katkestas Suzanne teda, vaadates tühjas kohvikuruumis ringi, otsekui oleks tal igav. „Ma olin just siia kolinud. Ta oli Johannes Linde tütar.” Wisting noogutas. Johannes Linde oli aktiivne kinnisvarainvestor ja ärimees, kes sai tuntuks, kui lõi 80ndate keskpaigas oma rõivamärgi. Iga teine tiinekas oli kandnud lohvakat Canesi kampsunit. Johannese tütar oli paljudel reklaamiplakatitel modelliks. „Neil oli Ruglandis maakoht,” jätkas Wisting. „Nad olid seal igal suvel. Johannes ja tema naine ning lapsed Cecilia ja Casper. Cecilia oli tol suvel 20-aastane. 15. juuli pärastlõunal jäi ta kadunuks.” Küünal nende ees oli rahutu. Steariin voolas peene nirena küünla­ hoidjat pidi alla, moodustades kiiresti tahkuva tiigi. Suzanne jälgis teda liikumatul pilgul. Oodates järge. „Ta läks veidi pärast kella kahte jooksma,” jätkas Wisting. „Veidi enne kella seitset andis isa tema kadumisest teada.” Tuulehoog pani maja naksuma. Vihm peksis vastu aknaid. „Tol suvel oli väga palav,” meenutas Wisting nagu muuseas. „Cecilia Linde treenis peaaegu iga päev. Ta jooksis pikki vahemaid, kuid mitte kindlat rada pidi. See koht on turiste ja radasid täis ning talle meeldis katsetada uusi kohti ja ta võis olla kuni paar tundi ära. See muutis otsimise raskeks. Perekond arvas, et ta oli jala välja väänanud või kukkunud ja end ära löönud, kuid see juhtus enne mobiiltelefoni aega, nii et ta ei saanud ju lihtsalt helistada ja abi kutsuda. 23

Nad otsisid lähimate teede äärest, kuid kui nad teda ei leidnud, andsid nad politseile teada. Ma olin kriminaalosakonnast esimene, kes perega kohtus, ja tema leidmine jäi minu ülesandeks.” Ta sulges hetkeks silmad. Seitseteist aastat tagasi oli ta teinud tihedat koostööd Frank Robekkiga. Too oli olnud Wistingust aasta noorem ning lõpetanud Sisekaitseakadeemia pärast teda. Nende koostöö oli olnud hea, kuid Cecilia loo ajal oli midagi juhtunud. Robekk oli eemale tõmbunud ja hakanud tegelema muude asjadega. Ei Wisting ega teised heitnud talle seda ette. Nad teadsid, mis tal südamel on ning et Cecilia kadumine pidi olema talle isiklik piin. „Me otsisime terve õhtu ja öö,” jätkas Wisting, üritades vältida mõtet Frank Robekkist. „Inimesi tuli üha juurde. Politseikoerad, tsiviilkaitse, Punane Rist, skaudirühmad, suvilanaabrid ja muud vabatahtlikud. Kui läks valgeks, tuli mängu ka helikopter. Mõnikord lõpetas tüdruk jooksuringi suplusega, nii et otsingute ala laiendati järveni.” „Te leidsite ta kaks nädalat hiljem,” meenutas Suzanne. „Kaksteist päeva hiljem,” noogutas Wisting. „Ta oli visatud Askeskogenis maanteekraavi, kuid me saime juba ammu enne seda aru, et ta on langenud kuriteo ohvriks.” „Kuidas siis?” Wisting lasi naise sõrmedest lahti. „Teda ju ei olnud,” ütles ta. „Keegi ei kao lihtsalt ära.” Ta köhatas, otsekui selleks, et saada lahti sellest, mis takistas vana uurimisloo meenutamist. „Paljud olid teda näinud,” jätkas ta. „Kui uudis levis, andsid tunnistajad endast märku. Jalutajad, suvilaomanikud, noored ja talu­ pidajad. Ta oli kõigepealt jooksnud läände, Nalumstrandasse. Jätkanud siis piki randa ida poole Gumserødi taluni. Seal lõppesid kõik jäljed.” Wistingu silmade ette kerkis kaart, mis oli tema kontori seinal rippunud, täis punased täppe, mis tähistasid igat tunnistajat. Nad võisid tõmmata punktist punktini joone otsekui laste joonistusvihikus ning järgida Ceciliat talle saatuslikuks saanud jooksul. „Teisipäeva hommikul, kolm päeva pärast Cecilia kadumist, tuli Karsten Brekke politseijaoskonda. Ta oli lugenud Cecilia juhtumist, nagu ka kõik teised. Nad kasutasid Canesi kampsunite reklaamifotot, kui teda esilehtedel taga otsisid.” 24

„Oli ta teda näinud?” küsis Suzanne. „Ei, kuid ta oli näinud inimest, kes oli eeldatavasti tema mõrvar,” vastas Wisting. „Ta oli sõitnud oma traktoriga maanteel Staverni suunas. Ristmikul, kus Gumserødi talu tee jõuab Helgeroaveienile, oli ta näinud valget roostelaikudega Opel Rekordit. Pakiruum oli lahti ja üks mees kõndis kruusateel edasi-tagasi.” Wisting mäletas ikka veel kirjeldust mehest, mille nad olid saanud. Oma traktori roolist oli Karsten Brekkel olnud hea võimalus võõrast meest uurida. Valge T-särk ja teksased. Tume, külgedelt tihe juuksepahmakas. Nägu oli lai ja tugeva lõualuuga. Silmad olid lähestikku ja laup kipras, otsekui oleks ta millegipärast mures olnud. Kuid kõige olulisem seisnes kahes detailis. Ta nina oli kõver ja suunurgas rippus koni. Wisting oli saatnud kriminalistid Gumserødi teeotsale. Nad ootasid ju ainult, et oleks midagi teha, ning kammisid terve ristmiku läbi. Muude asjade hulgas, mis nad tõendite kilekottides tagasi tõid, oli kolm koni. „Nad leidsid veel midagi,” torkas Suzanne vahele. Oli näha, et talle meenus loost üha rohkem. „Kassetimängija? Või midagi sellist?” „Tema Walkmani,” noogutas Wisting ning mõtles sellele, kuidas aeg oli aastatega muutunud. Nüüd laeti muusikat ilma traadita tasku­suurustesse mobiilidesse, mis olid tegelikult arenenud arvutid. Tookord pidi muusikat mängima kassetilt. „Me saime selle samal pärastlõunal,” jätkas Wisting. „Ta kuulas joostes alati muusikat. See seisis ajalehes. Kaks tüdrukut leidsid selle maantee number 302 teepervest, kohe enne Fritzøehuseti teeotsa.” „See on ju vaat et linna teises servas.” „Mitte just teises servas, kuid igal juhul polnud see loogiline koht, kui võtta arvesse tema jooksuteed ja Sigaretimeest.” „Sigaretimeest?” „Ajalehed ristisid ta nii, kui said tunnistusest teada. Ka meie kutsusime teda nii.” Wisting silitas peoga lauaplaati. „Kuid olgu, polnud kahtlustki, et see oli Cecilia Walkman.” Ta neelatas. Selle vana loo detailid kerkisid talle rääkides eredalt silme ette. Kollane AGFA kassett. 90-minutine. „Ta oli kirjutanud sellele oma initsiaalid,” jätkas ta. „CL ja ­raadiprogrammi nime, mille ta oli lindistanud. Poprush.” 25

Wisting neelatas veel kord ja nägi, et Suzanne niheles toolil. Ta mäletas lugu ning mõistis, mida mees järgmiseks räägib. Ajalehtede pealkirjad olid sellest kubisenud, kui uudis oli pommina lõhkenud. „Kriminalistidel polnud ikka veel piisavalt materjali,” jätkas ta. „Nad uurisid Walkmani lootuses leida sõrmejälgi, kuid leidsid vaid ühe inimese jäljed.” „Cecilia.” Wisting noogutas ja ohkas. „Makk oli minu kontoris kolm päeva, enne kui mul tuli mõte linti mängida.”

8 Falcki jaama ühes ruumis oli neli meest. Nende määrdunud tunked haisesid õli ja metalli järele. Kõik osalesid innukalt koera surnud omaniku väljaselgitamises. Üks nooremapoolsem Falcki töötaja näitas neile, kuidas logida sisse lehele, kus töötajad said teha päringu märgistatud koduloomade registris. Klaviatuuri klahvid mehe ees olid määrdunud kätega kontoritöö tegemisest pruunid ja tal kulus sisselogimiseks ilmatu aeg. Line vaatas kella. See näitas 23.27. Ta andis endale veel tunni info kogumiseks, enne kui informeerib toimetust olemasolevast. See jätab talle napi pooltunni loo kirjutamiseks. „Nii,” ütles noormees ja oli valmis. „Mis see number oli?” Mees kasutas ühte sõrme ja toksis numbrid Line ettelugemise järgi sisse. Siis vajutas ta Enter ja kulus vaid sekund ning vastus oligi ekraanil. Jonas Ravneberg W. Blakstadi tänav 78 1630 Gamle Fredrikstad Linel oli märkmik juba valmis ja ta kirjutas aadressi kiirustades üles. Siis vaatas ta uuesti kella. Tal oli kulunud mehe, kes oli kõige tõenäolisemalt tapetu, nime teadasaamiseks 27 minutit. Nimi ei kõlanud tuttavalt. „Teate te, kes see on?” küsis ta. Mehed tema ümber raputasid pead. Lootus esikülge vallutada vähenes. „OK,” ütles ta ja toppis märkmiku kotti. „Aitäh abi eest.” 26

Vihm oli tihenenud ja kuigi ta hoidis jakki peakohal, sai ta liiga märjaks. Ta viskus rooli taha, käivitas auto ja sisestas GPS-i W. Blak­ stadi tänav 78. Sel ajal kui see satelliidiga ühendust lõi, otsis ta internetist seal elava mehe nime. Ta ei leidnud teda mujalt kui maksu­ ameti andmebaasist. Ei mingit varandust, tagasihoidlik sissetulek. W. Blakstadi tänav asus kolmeteistkümne minuti kaugusel. Ta kummardus ja uuris väikest kaarti ekraanil lähemalt ning nägi, et aadress asus vaid kiviviske kaugusel kohast, kust oli leitud surnud mees. Ta helistas sõites Numbriabisse. Et end eesootavaks ette valmistada, tahtis ta teada, millised telefoninumbrid on aadressile registree­ ritud. Kas seal olid naine, lapsed või elukaaslane. „Ma ei leia kedagi W. Blakstadi tänavalt Fredrikstadis,” teatas naine teises otsas. „Aga Jonas Ravneberg?” Vastus tuli peaaegu sama kähku. „Ei leia ühtegi Jonas Ravnebergi.” Line lõpetas kõne tänamata ning otsis viimaste helistajate hulgast fotograafi numbri. „Erik.” „Oled sa kuulnud kellestki Jonas Ravnebergist?” Fotograaf kordas nime ning venitas vastusega, otsekui oleks tal kahju, et ei saa aidata. „Ei... täiesti tundmatu nimi. Kes see on?” „Koera omanik.” „Tapetu?” „Me ei tea veel, kuid tõenäosus on suur. Ta elab W. Blakstadi tänaval.” „See on ju siinsamas. Sõidad sa sinna?” „Juba teel.” Kojamehed hõõrusid ägedate liigutustega esiklaasi. Line oli ettepoole kummargil ja pingutas silmi, et näha läbi häguse klaasi teed. Huvitav, kas politsei oli juba nime ja aadressi leidnud. „Mis teil seal sünnib?” tahtis ta teada. „Mitte midagi. Tahad sa ikka veel, et ma ootaks laibaauto ära?” „Jah. Ma helistan, kui mul on pilte vaja.” Just sel hetkel, kui ta kõne lõpetas, sai ta sõnumi. See oli uudistejuhilt. Millal lugu valmis on? tahtis too teada ja seejärel Broneerisin sulle Quality’s Nygatal toa. Line ei jõudnud veel vastata, kui sai temalt uue sõnumi. Kas sinuga on kõik korras? 27

Tund. Umbes. vastas ta. Ja saatis veel ühe sõnumi. Kontrolli Jonas Ravnebergi. Pere, töö... Tee, mida oli pakkunud elektrooniline kaardilugeja, oli politsei kriminalistide poolt ikka veel suletud. Ta pidi maanteele tagasi keerama ja sisenema elamurajooni teiselt poolt. W. Blakstadi tänaval olid ühel pool teed valgeks võõbatud ridamajad. Teisel pool oli lagendik, mis ulatus paralleelselt teega jooksva vallikraavini. Vallikraavi tagant paistsid läbi raagus puude mõrvarühma tööd valgustavad prožektorid. Iga väikest majakest ümbritses valgeks võõbatud lattaed. Number 78 oli reas viimane. Teda üllatas, et politseist kedagi siin ei olnud. See võis tähendada kahte asja. Ta oli kas valedel jälgedel või siis oli ta politseist sammu ees. Ta aeglustas käiku ja vaatas maja, sõites aeglaselt mööda, märkamata midagi erilist. Siis keeras ta tee lõpus olevale kruusatud platsile. Tema kohal kaljuplatool kõrgus öötaeva taustal vana kindlus. Ridamajal oli kaks korrust. Kõigis akendes oli tuli, ka keldriakendes. Line jäi autosse istuma, et näha, kas keegi liigub. Maja jättis korras ja hoitud mulje, prügikottidele olid eraldi statiivid. Üle tee maja ees seisis punane Mazda. Line käivitas auto, sõitis mööda ja jättis numbri meelde ning saatis selle siis sõnumiga mootorsõidukite registrisse. Vastus tuli enne, kui ta oli jõudnud ümber pöörata. Jonas Ravneberg. Ta sõitis tagasi kruusatud platsile ja ootas veel paar minutit. Ta nägi elutoa seinal maastikumaali ülemist serva ja teisest aknast osa köögisisustusest. Aias olev lihtne sepistatud värav käis tuule käes kinni-lahti. Maja jättis täiesti mahajäetud mulje. Kui ta auto ukse avas, saabus uudistejuhi sõnum. Vallaline. Lapsi ei ole. Vanemad surnud. Sotsiaalabil. Puudub teksti ja pildiarhiivis. Tapetu? Kinnitamata, vastas Line ja väljus autost kummargil. Vihm oli vaibunud ja muutunud uduvihmaks. Õhk oli jahedam. Tuulehoog sahistas musti raagus puid. Line võdistas õlgu ja sammus ridamajade suunas. Asjaolu, et mehel polnud lähedasi, muutis asja mitmes mõttes lihtsamaks, samas tundis ta veelgi suuremat huvi selle vastu, kes Jonas Ravneberg oli. Tema väheste otsingute alusel jättis ta üsna tähtsusetu mulje. Ja ometigi oli keegi talt elu võtnud. Praegu jäi mulje, et tapmine oli olnud juhuslik, mitte plaanitud kallaletung. Uudisteloo saaks hästi selle nurga alt kirjutada. Tal oli jäänud teha kolm asja, enne kui ta sai kirjutama 28

hakata, mõtles ta. Maja kiiresti üle vaadata, saada politseilt ohvri isiku kohta kinnitus ja naabritega rääkida. Ta avas värava. Selle postile oli kinnitatud silt „Ettevaatust, koer”, millel oli koera pilt. Trepini viivaid ebaühtlaseid kiviplaate mööda oli raske kõndida. Ta peatus trepimademel. Õuelamp heitis maja esiküljele tuhmi valgust. Uksepiidal olevad sissemurdmise jäljed olid ikkagi selgelt näha. Murtud puutükid olid püsti. Ta jäi trepimademele seisma ja otsis taskust mobiili ning valis politsei numbri. Kulus jupp aega, enne kui ta sai operatiivkeskusega ühendust. Kui nad vastasid, esitles ta end vilunult, kuid viivitas hetkeks, enne kui jätkas. „Kas tapetu isik on kindlaks tehtud?” küsis ta. „Ma ei saa seda kommenteerida.” Line vaatas enda ümber ringi ja astus treppi mööda ukseni. „Kas tal ei olnud siis taskus rahakotti või midagi muud, mis oleks reetnud, kes ta on?” „Kas sa ei kuule?” vastas hääl teises otsas. „Me ei kommenteeri seda.” Line ei lasknud end segada. „Ma arvan, et ma tean, kellega on tegu.” Torusse sigines vaikus. „Jonas Ravneberg, 48-aastane. Elab W. Blakstadi tänav 78.” „Tähendab see, et sa seisad praegu tema ukse taga?” „Jah, kuid keegi on minust ette jõutud.” Ta katkestas lause poole pealt. Ukses oleva väikese, krobelise klaasiga akna taga liikus vari.

9 Suzanne tõusis lauast, kõndis läbi hämara kohviku ja astus leti taha. Ta võttis pooliku veinipudeli ja ühe klaasi ning vaatas siis küsivalt Wistingu poole. Mees noogutas ja naine võttis veel ühe klaasi. Mehele meeldis, et naine hoolis temast. Selline oli naine olnud ka siis, kui ta temaga tutvunud oli. Punane, tume vein läikles küünlavalguses. Wisting võttis klaasist mõlema käega kinni ja hoidis pilku sellel. Mälestused muutusid 29

elavaks. Ta nägi vaimusilmas, kuidas ta oli tööle pannud Cecilia Linde Walkmani, kuulanud kahinat, kui lint pingule tõmbus. „Lint hakkas käima keset laulu,” seletas Wisting ja keerutas klaasi. Üks neist lauludest, mis olid olnud sel suvel top kümnes. Tumedanahalise Seali-nimelise laulja „Kiss from a rose”. Nad mängisid seda vahel ikka veel raadios. Iga kord, kui ta kuulis seda kähedat, kuid samas mahedat häält, hakkas tal paha. „Siis muusika katkes ja kostis Cecilia hääl,” jätkas Wisting. Ta sulges silmad ja meenutas seda alasti meeleheidet tüdruku hääles, peaaegu jõuetust. Ja kui taiplik ja kaine peaga ta samas oli olnud. Ta oli kuulanud linti koos Frank Robekkiga. Pärast seda oligi Frank end tasapisi loost eemale tõmmanud. See oli olnud tema jaoks liiast. „Ta ütles oma nime, kus ta elas, kes olid tema vanemad ning mis päev oli,” jätkas Wisting. „Esmaspäev, 17. juuli.” „Esmaspäev?” küsis Suzanne. „Ta kadus ju laupäeval.” „Kui ta kaheteistkümnendal päeval leiti, oli ta olnud vaid paar tundi surnud.” Suzanne noogutas äratundvalt. „Ta oli teda vangis hoidnud.” „Me ei leidnudki kunagi peidukohta üles, kuid arvame, et tal võis neid mitu olla ja et ta võis teda ringi kolida ning et Cecilial õnnestus kuidagi välismaailmale teade jätta.” „Mis ta ütles?” Wisting mäletas seda peaaegu sõna-sõnalt. Tüdruk oli kainelt ja metoodiliselt teada andnud, mis oli juhtunud. Laupäeval, 15. juulil röövis mu üks mees, kui ma jooksmas käisin. See juhtus Gumserødi talu teeristil. Tal oli vana, valget värvi auto. Ma olen praegu selle auto pagasiruumis. Kõik käis nii kähku. Ma ei jõudnud teda korralikult vaadata, kuid ta haises kirbelt, suitsu ja veel millegi järele. Ma olen teda varem näinud. Tal olid seljas valge T-särk ja teksased. Tumedad juuksed. Väikesed, mustad silmad ja tihedad, mustad kulmud. Viltune nina. Wisting lükkas veiniklaasi käte vahel edasi-tagasi, sellest joomata. Sosistava hääle kainus jättis lindistusest lavastuse mulje, otsekui oleks ta seda paberilt ette lugenud. Alles salvestuse lõpus katkes ta hääl ja muutus nutuks. Siis lindistus lõppes, sama järsult kui oli alanud. Innukas saatejuht hüüdis Hei-hei-hei ja Balalaika, enne kui tutvustas järgmist plaati. 30

„Ja see oli kõik?” Wisting raputas pead. „Salvestus kestis minut ja 43 sekundit,” seletas ta. „Sa jõuad selle ajaga päris palju öelda. Ta ütles, et auto oli tund aega ringi sõitnud, enne kui peatus. Kuid et ta oli jäänud pakiruumi mitmeks tunniks. Kui mees lõpuks kapoti avas, olid nad olnud suures, pimedas garaažis. Mees pimestas teda taskulambiga ja käskis tal koti pähe tõmmata. Siis käsutas ta naise garaažist välja, üle taluõue keldrisse. Ta oli seal kaks päeva, enne kui ta taas autosse kamandati. Ta nägi koti serva alt oma jalgu, kui teda edasi-tagasi käsutati, ning arvas, et nad olid ühes talus. „Kuidas tal õnnestus sõnum lindistada?” „Walkman oli jäänud pakiruumi ja ta luges teate lindile. Kuhu mees ta viis või kuidas ta Walkmani välja viskas, me ei tea.” Suzanne viivitas. „Kas ta oli talle midagi teinud, seal keldris?” „Ta oli teda lihtsalt vaadanud.” „Vaadanud?” „Keldriruumis, kus ta viibis, olid valged seinad ja laes ere valgus. Üleval seinas oli kitsas luuk. Seal ta seisiski ja vaatas teda.” Küünal nende ees hubises ja leek kustus steariinijoas. Sinine suits tõusis rahutult lae poole. Wistingut ei hoidnud öösel unetuna mitte ainult mõte sellest, mida Cecilia Linde oli pidanud nende kaheteistkümne päeva jooksul taluma, vaid ka mõte teisest tüdrukust, kes oli kadunud aasta varem – Ellenist.

10 Krobelise klaasi taga oleval varjul oli pea kuju. See kadus taas ja Line jõudis astuda vaid sammu tagasi, enne kui W. Blakstadi tänav 78 uks lahti löödi. Ukse serv tabas teda otse näkku ja ta sadas selg ees trepist alla ning tundis, kuidas soe veri mööda nina alla voolas. Mobiiltelefon pudenes kusagile kiviteele. Kuju ukseavas tormas välja. Line jõudis meest vilksamisi näha, siis komistas too tema jalgadesse ja kukkus talle otsa. Mees oli üleni mustas ja oli tõmmanud pähe kootud maski. Line haaras instinktiivselt 31

mehe jalast ja hoidis seda kinni. Nad veeresid ringi. Mees üritas end temast lahti raputada ja lõi teda rusikatega. Line pööras ära, et löögid tabaksid ta selga. Valuhood jõudsid alakehasse, kuid ei pannud teda lahti laskma. Löögid katkesid. Mees ajas end püsti ja vedas Linet kaasa. Line tõstis pilgu ja nägi, kuidas mees haaras majaseina najalt metallist reha. Ta tõstis selle peakohale ja lõi teda. Reha piid tabasid kintsu ja kannikasse. Line karjus valust ja laskis lahti. Mees viskas reha tema suunas, surus end temast mööda ja jooksis väravast välja. Line tõusis ja nägi, kuidas mees jooksis üle platsi, kuhu Line oli oma auto jätnud, ja edasi vana kindluse suunas. Siis kadus ta pimedusse. Line jäi seisma, ettepoole kummargil, toetades käsi põlvedele. Tundis, kuidas süda tagus rinnus ja suus oli vere maik. Tema ees kruusal lebas midagi, mis läikis tuhmis tänavalaterna valguses. Ta kummardus ja korjas selle üles. See oli tikutoosisuurune musta katusega sinine mänguauto. Liikuvate osadega mudelauto. Pakiruumi luuk oli lahti. Ta lükkas selle nimetissõrmega kinni ning pistis auto taskusse. Tõmbas siis käe­ seljaga üle huulte, et pühkida ära veri, mis oli voolamise lõpetanud. Tema peas hakkasid kuju võtma üksikud selgepiirilised, ratsionaalsed ­mõtted. Oletatav tapja ründas VG ajakirjanikku. Tal oli lugu. Esiküljelugu. Kui seda ka esiküljele ei panda, ei saanud nad avaldada samas väljaandes lugu tema isast ja lugu sellest, mis oli temaga juhtunud. Selline kahekordne eksponeerimine oleks olnud veider. Frost oli sunnitud isa süüdistustega artikli avaldamise edasi lükkama, võib-olla isegi nii kauaks, kuni süüdistustele suudeti vastata ja sensatsioon jäi ära. Ta otsis pilguga telefoni. Ekraan helendas ja ta nägi, et telefonikõne operatiivkeskusega tiksus edasi. „Hallo?” ütles ta torusse. Ta kuulis kaugusest politseisireene. „Oled sa seal?” küsis mees teisest otsast. Hääletoon, mis oli kaks minutit tagasi olnud alustuseks keelduv, oli täielikult muutunud. „Mis juhtus?” „Ta oli siin,” seletas Line ja tundis, et hakkas värisema. „Kes?” „Tapja.” 32

See ei saanud olla keegi teine, mõtles ta. Samal hetkel jõudis talle kohale, kui ohtlik oli olukord tegelikult olnud. Mees, kes talle kallale tungis, oli vaid paar tundi varem kellegi maha löönud. Ta vaatas kella. 23.55. Tähtajani oli jäänud kaheksakümmend minutit.

11 Wisting vaatas leti kohal rippuvat kella. Viie minuti pärast kaksteist. Ta ei teadnud, mida homne toob, ainult seda, et ta peaks olema maksimaalselt välja puhanud. Samas ei olnud ka magama minek alternatiiv. Mõtted oleks nagunii teda mitu tundi ärkvel hoidnud. Suzanne jättis väsinud ja kurnatud mulje, kuid mitte nii ükskõikse, kui ta võis vahel olla, kui Wisting naisele oma tööst rääkis. Naise silmisse oli ilmunud uudishimulik pilk, nagu siis, kui nad teineteist kohtasid. „Kurjategija nimi oli Rudolf Haglund,” ütles ta ja võttis klaasist esimese lonksu. „Talle määrati kõige karmim seaduslik karistus, 21 aastat vangistust.” „Ta ei tunnistanud end süüdi?” Wisting raputas pead. „Istub ta ikka veel trellide taga?” „Ta lasti pool aastat tagasi katseajaga välja ja ta töötab selle kallal, et menetlus taasavatakse.” „Mis alustel?” Wisting võttis klaasist uue lonksu. Seekord veidi suurema. „Ta väidab, et tema vastu kasutati valetõendeid, mille politsei oli võltsinud.” „Valetõendeid?” „VG kirjutab sellest homme,” noogutas Wisting ning rääkis telefonikõnest Linega. Suzanne nõjatus toolileenile ja jäi istuma, klaas süles. „Kuidas ta kinni võeti?” küsis ta. „Kas teil polnud siis tema DNA-d?” Wisting hingas sügavalt nina kaudu sisse ja lasi õhu aeglaselt välja, otsekui oleks loo selle osa rääkimine eriti raske. „Cecilia Linde oli alasti, kui ta leiti,” alustas ta. 33

„Oli teda kuritarvitatud?” „Ei. Kohtumeditsiin ei leidnud sellest jälgegi.” „Kuidas ta suri?” „Ta lämmatati, kõige tõenäolisemalt padjaga. Tal olid suus ja silmades verevalumi täpid ja väiksemate kaelakontide murded.” Suzanne pööras pilgu ära ning ta mõistis, et oli olnud liiga detailne. „Samal päeval, kui Cecilia leiti, saabus esimene vihje Rudolf ­Haglundi kohta,” jätkas ta hoopis. „Me olime teda taga otsinud Karsten Brekke traktorilt nähtud kirjelduse järgi. Norrakas, umbes 30-aastane. Umbes 180 cm pikk. Tumedad juuksed ja viltune nina. Me saime 93 nime, mis kirjeldusele vastasid. 32 neist omasid valget autot. Neist elas piirkonnas 14. Kolme neist teadis politsei juba varasemast.” „Mille eest Rudolf Haglund süüdi oli mõistetud?” „Liputamise. Ainult üks rikkumine paar aastat varem, kuid sellest piisas, et ta meie huviorbiiti tõuseks. Lisaks paar varasemat maha­ kantud lugu, kus teda süüdistati salaja piilumises. Teised kaks olid pereisad, kes olid süüdi mõistetud varguse ja pettuse eest. Rudolf ­Haglund elas üksi. Polnud kunagi abielus olnud ega omanud lapsi. Kitsas suhtlusringkond. Töötas mööblilaos. Teda kirjeldati kui erakut.” „Kuid tapmine polnud ju seksuaalse motiiviga?” Wisting kehitas õlgu. „Milline muu eesmärk sai tal olla, et hoida noort naist päevi vangis, kui mitte seksuaalne?” „Raha väljapressimine?” pakkus Suzanne. „Isa oli rikas.” „Mingit nõudmist ei esitatud,” seletas Wisting. „Me istusime ja ootasime ju seda. Me ühendasime nende telefoni pealtkuulamis­ seadeldisega, hoidsime postkastidel, suvilal ja elumajal silma peal. Kuid keegi ei pöördunud nende poole.” „Mis talle siis saatuslikuks sai?” „Päev pärast seda, kui me olime kuulutanud mehe ja auto ­Gumserødi ristil tagaotsitavaks, andis ta teada oma auto varastamisest, kuid kulus aega, enne kui meie sellest teada saime.” „Miks?” „Ta andis sellest teada Telemarki politseijaoskonnas. Teatas, et auto oli seisnud Bjørkedalis, just teisel pool maakonna piiri. Alles siis, kui me saime vihje ja hakkasime asja uurima, saime me sellest teada.” „Kas te leidsite auto üles?” 34

„Mitte kunagi. See oli vana valge Opel Rekord. Samasugune nagu see, mida nähti Gumserødi talu juures. Seda on kerge varastada, kuid ta peaks ju uuesti välja ilmuma. Enamik varastatud autosid leitakse üsna kiiresti üles. Kui tegu ei ole just kalliste autodega, mis viiakse piiri taha.” „Te arvate, et ta üritas sellest lahti saada, et jälgi kaotada?” Wisting noogutas. „Asi on selles, et ta läks politseisse vargusest teatama kolmapäeval, 19. juulil. Seal seletas ta, et oli auto jätnud reede, 14. juuli pärastlõunal puidukoorma juurde ning võtnud kaasa seljakoti, telgi ja kalastus­vahendid ning läinud metsa. Kui ta pühapäeval naasis, oli auto kadunud. Suzanne küsimused olid samad, mida uurijad olid endale esitanud. „Miks ta sellest kohe teada ei andnud?” „Ta pidi kõigepealt koju jõudma ja ta seletas, et ta läks jala.” „Jala?” „Ta elas Dolvenis, sinna pole rohkem kui paar miili ja kui läbi metsa minna, siis veelgi vähem. Kui ta koju jõudis, kuulis ta uudiseid kadumisest ega tahtnud politseid tülitada. Paar päeva hiljem sõitis ta rongiga Porsgrunni ja andis politseijaoskonnas varastamisest teada. Auto oli nagunii nende piirkonnas varastatud.” „Te arvasite, et ta valetab?” „Mitte keegi kümnest vandekohtunikust ei uskunud teda.” „Kuid millised tõendid teil olid?” „Kinnivõtmise alus oli nõrk,” tunnistas Wisting. „Kuid meil õnnestus leida vanem mees, kes elas otse Bjørkedaleni raudteeületus­ koha kõrval ja kes tavatses seal, kuhu Haglund end väitis olevat auto parkinud, koeraga jalutada. Ta ei mäletanud, et oleks selle koha peal üldse mingit autot näinud. See andis meile võimaluse süüdistada Haglundi valeinfo andmises. Et tema autot oli kasutatud Cecilia röövimisel, sai olla ainus põhjus, miks ta oleks pidanud autovarguse kohta valetama. Kui mees traktoril ta ka veel fototuvastusel ära tundis, siis sellest eeluurimisvangistuseks piisas.” „Te olite kindlad, et see oli tema?” Wisting nõjatus seljatoele. Surmkindlus oli aastatega kahanenud, kuid ta oli olnud kindel. Täiesti kindel, juba enne seda, kui nad said konide DNA-proovide vastused. Alates hetkest, kui ta oli istunud 35

Rudolf Haglundiga silm silma vastas ja teda üle kuulanud. Nendes väikestes, mustades ja põhjatutes silmades oli hiilanud mingi kurjus. Pealegi oli ta haisenud, täpselt nii nagu Cecilia oli lindil kirjeldanud. Kirbelt, sigaretisuitsu ja veel millegi järele. „Oli ka asjaolusid, mis rääkisid selle vastu, et see oli olnud ­Haglund,” ütles ta ja ajas end sirgu. „Cecilia oli öelnud, et lebas auto pakiruumis tund aega, enne kui auto peatus. Sündmus­kohalt Haglundi koduni oli 15–20 minutit sõitu, kuid ta ei pidanud temaga ju tingimata otse koju sõitma või siis võis Cecilia aja suhtes eksida. Olulisim vastuolu oli see, et tal polnud keldrit. Cecilia ütles, et teda hoiti valgete seintega keldris, kus oli ere valgus ja mille seinas oli luuk. Haglundi juures midagi sellist ei olnud. Kuid kokkuvõttes andis see meile kindlust uskumaks, et ta oli viinud ta kusagile mujale, mingisse majja või hoonesse, mille võtmeid ta omas või kuhu sisse pääses.” „Leidsite te sellise koha?” „Ei. Järeluurimises oli selle koha peal auk, kuid sellel polnud enam tähtsust, kui analüüsi tulemused saabusid. Me leidsime ühel konil olnud süljeproovis, mille tapja Ceciliat oodates maha viskas, Rudolf Haglundi DNA-profiili.” Ta tõstis veiniklaasi, vaatas selle sisu ning meenutas seda kergendust, mille telefoniteade oli andnud. Lahenduse leidmist oli jõuliselt nõutud. Meedia oli iga päev nõudnud uusi tõendeid, progressi ja läbimurret. Ja iga päevaga, kui nad polnud suutnud neile anda rahuldavaid vastuseid, olid süüdistused tulemusetusest, lohakusest ja mannetusest suurenenud. Mitte ainult meedia ei süüdistanud neid, vaid ka poliitikud, kes kallasid õli meediatulle, võttes politsei­ juurdluse kohta negatiivselt sõna. Kui saabusid DNA-tulemused kohtu­meditsiini instituudist, oli see olnud vabastav. Need ei tõestanud mitte ainult, et Rudolf Haglund oli see õige, vaid ka seda, et politsei oli valinud õige taktika. Kuid nüüd leidis Haglundi kaitsja seega, et tal oli tõendeid selle kohta, et DNA-jälg oli võltsitud. Kell leti kohal oli üle kaheteistkümne. Vaid mõne tunni pärast pidi ta süüdistusega silmitsi seisma.

36