rõõmsaks, et tarvitses kellelgi oma kirja või kaardiga läheneda, kui postkast juba teenistusvalmilt oma punasuu avas.
VÄIKE JOPP Elasid kord väike jopp ja suur jopp - üsna ühtemoodi nagu isa ja poeg. Kummalgi oli läikiv lukk, mis hõlmad kokku tõmbas, palju taskuid ja krae sisse peidetud kapuuts. Päeval said jopid väga harva kokku, siis oli neil palju tegemist. Õhtuks jõudsid nad aga mõlemad esiku varna ja võisid teineteisele jutustada, kus käidud ning mida tehtud. Tavaliselt oli pärijaks suur jopp. „Kuule, kus sa oma taskuserva oled lahti käristanud?“ küsis ühel õhtul suur. „Ah, see juhtus maja taga,“ lausus väike häbelikult. „Ronisime mööda vihmaveetoru ülemise korruse Andruse rõdule, tasku jäi ühe konksu taha kinni.“ Järgmisel õhtul jõudis väike jopp varna, üleni poriplekke täis. „Mängisime lombi ääres merelahingut,“ tunnistas ta. „Äge sõda oli. Ega ma ei tahtnud nii poriseks saada, see juhtus kogemata. Homme püüan ettevaatlikum olla.“ Aga kui uus õhtu tuli, leidis suur jopp väikese varnast, hõlm lõhki, käisel värviplekid, kraeavast välja tolknev kapuuts ribadeks. Nüüd sai suur jopp tõeliselt pahaseks. „Nii see ei lähe,“ ütles ta väikesele. „Kuhu see kõlbab! Marss hõlmad kinni ja rätsepmeistri juurde.“ Rätsepmeister vangutas väikest joppi nähes pead. „Ai, ai!“ noomis ta. „Ise peaaegu uus, aga juba tükid taga. Kui mina noor olin, oleks säherdune asi olnud ennekuulmatu. Kas sa tead, mis
12
13
KILGI KÄSUL Mart mängis lendava propelleriga. Vurr! tegi propeller õhku tõustes, joonistas toas kõrge kaare ja maandus siis ahju peal. Mart lükkas tooli ahju vastu ja ronis oma lennuriista ära tooma. Propeller lebas ahjupealse kaugemas servas. Aga tema kõrval sirutas koibi naksakas kollakaspruun putukas. Kraps! haaras Mart putuka pihku. „Sind mul just oligi vaja. Tuled mulle propelleri peale piloodiks.“ Putuka vuntsid hakkasid värisema. „Ei taha piloodiks. Mul vana pea, ei kannata kõrgust. Pane mind tagasi sinna, kust võtsid. Kui teed nii, tarvitseb sul ainult midagi soovida, öelda: kilgi käsul, minu soovil, ja küll sa siis näed, mis juhtub.“ Minu käsul, sinu soovil... See oli kuidagi tuttav jutt. Niisugusest soovimisest oli Mart kuskilt kuulnud või lugenud. Ta pani kilgi ahju peale tagasi. See vudis sedamaid seinaprakku. Mida siis soovida? Mart tundis kanget kommiisu. Ta patsutas ahju siledat külge. „Kilgi käsul, minu soovil, sõiduta mind Korkna poe juurde!“ Järgmisel hetkel oli ta juba õues. Ahi oli müratult läbi seina tulnud ja kihutas nüüd aiaväravast välja metsateele. Et mitte alla kukkuda, hoidis Mart siibrikonksust kahe käega kinni. Kõrgelt oli kaugele näha. Kurvi tagant tulid vastu Teele ja Mari-Liis, Mardi klassiõed. „Kilgi käsul, minu soovil, ruttu põõsa varju!“ sosistas Mart. Mari-Liisi isa sõitis Mersuga. Mart ei tahtnud, et Mari-Liis tema sõiduriista isa omaga võrdlema hakkaks. Tüdrukud tulid lähemale. „Selle kuusetuka taga ongi Mardi kodu,“ tõstis Teele näpu ja hakkas kihistama. „Ma tean, sa meeldid talle.“
24
25
Pinn! Pinn! Põnn! pinksus kitarr. Ei kuulnud jänesepoeg enam metsa kohinat ega oja mühinat, ei ammugi selja tagant läheneva jalgratturi kellatirinat. Kõrvad olid kogu pikkuses muusikamürtsu täis. „Pimeloom!“ pahandas põder Põrr, kelle jalgratas jänese pikali paiskas. „Kurt kah veel!“ Edasi tilpas jänesepoeg Jupp kolmel jalal. Tümp! Tümp! Tümp! tümpsus trumm. Pinn! Pinn! Põnn! põnksus kitarr. Ei pääsenud kõrvadesse metsa kohin ega oja mühin. Ei kuulnud jänesepoeg ka selja tagant läheneva auto kolinat. „Imeloom!“ kurjustas Karu Kusti jänest rataste alt välja kiskudes. „Kas elu on ära tüüdanud?“ Põõsast kargu murdnud, jätkas jänesepoeg Jupp kahel jalal teed. Võttis aega mis võttis, aga koju ta lõpuks jõudis. Ema oli trepil vastas. „Pojuke, armsake, kuidas pikk tee läks?“ küsis vanajänes. Jänesepoeg Jupp oli trepi ees mängutoosi kinni vajutanud, klapid kõrvadelt ära korjanud. „Ehtsalt, Emsi,“ võis ta nüüd vastata. „Mõnusasti, Mamsi. Mis viga marssida kui musa mängib.“
VARESE SOOJAMAAREIS Toataguse kuusiku ühes õõnsas tüves oli kuldnoka pesa. Sealsamas metsatukas kasvatas ka vares Vaak oma pojad üles. Igal sügisel lendas kuldnokk koos lastega soojale maale, vares oma järeltulijatega jäi kodu pidama. Tänavuse talve eel aga ähvardas teisiti minna. „See ei kõlba kuhugi,“ rääkis vares Vaak kuldnokkade pereisale. „Niipea, kui siin külmaks läheb, lasete teie jalga, meie aga peame
44
45