Teatri avaldumisvormid on nii keerulised ja mitmekesised, et teatrit võib põhjendatult nimetada semiootika entsüklopeediaks. —Juri Lotman. Lavasemiootika.
Ita Ever – Vera Malmgren. Bengt Ahlforsi „Tuhk ja akvaviit” (2013) tähistas Ita Everi 60 aasta tööjuubelit Eesti Draamateatris. Foto autor Herkki Erich Merila, kujundaja Kadri Hallik.
2
Ita sõna Kui kellad hakkavad lööma ja valgus läheb põlema, oled nagu tsirkusehobune, kõik muu taandub, kõik valud, mured kaovad kuskile ära. Ja niipea kui sa tuled lavalt ära, võivad nad jälle sind hakata koormama.
3
Ita Ever . 1954. Foto A. Manukjan EFA.250.0.61027
Ita
EVER Lava on elu Pühendusteos Ita Everi 90. sünnipäevaks
KIR JASTUS
See puudutab mind
Näitleja ja dramaturg Priit Põldma
Mind viidi Eesti Draamateatrisse esimest korda nelja-aastasena. Lavastus oli „Võlur Oz”. Ei mäleta sellest palju, aga Ita Ever kurja läänenõia kassina on küll meeles: sarmikas, plastiline, krutskeid täis. Kass mis kass. Lavakooli ajal püüdsime kursusekaaslastega ikka vaatamas käia neid lavastusi, kus Ita Ever mängis. Repertuaaris olid „Augustikuu”, „Tuhk ja akvaviit”, „Finaal”, „Kolm talve”, „Kriidiaed”... Lavakooli tudengid on teadagi kõige nõudlikumad ja kriitilisemad teatrikülastajad. Ega need lavastused tervikuna meie silmis teab kui säravad olnud, tundus, et laval on üleliia palju ebamäärasust ja konventsionaalsust, liiga vähe elusat mängu. Kui Ita Ever lavale ilmus, mõjus see saalile juba sündmusena. Publik oli tal esimesest hetkest peos. Aga tema ei lasknud selle eelhäälestuse peal kordagi liugu. Ta mängis. Lakkamatult. Suhtles aktiivselt partneritega, otsis põnevaid psühholoogilisi kohandumisi, ootamatuid nüansse, elusaid 41
reaktsioone. Ei olnud laval iseenda märgina, vaid erksa ja otsingulise näitlejana. Nii tundus meile, väga kriitilistele teatritudengitele. Lavakooli neljandal kursusel oli mul õnn viibida Uku Uusbergi „Ivanovi” proovides. Ita Everile oli see Maria Knebeli ja Elmo Nüganeni lavastuste järel kolmas „Ivanov”, kus ta osales, iga kord erinevas rollis. Esietenduse-eelne õhtu. Seljataga oli pikk ja intensiivne peaproovide nädal. Kontrolletendus lõppes kella 23 paiku ja Uku tahtis vahetult pärast seda veel tagasisidet anda. Aga Uku tagasiside, põhjalik, detailitäpne ja kujundlikult sõnastatud, võis kesta teinekord sama kaua kui läbimäng ise. Kogu trupp istus Draamateatri suures saalis, Uku oli üksi laval. Ta hakkas jutuga just jõudma nende stseenideni, kus Ita osales, ja vaatas korra kella – see hakkas üks saama. Uku: „Ita, kui sa tahad, siis sa võid koju minna.” Ita: „Mis minul viga on? Teised on siin sama kaua istunud, kui mina.” Uku: „Aga sina oled palju kauem teatrit teinud, kui teised.” Ita: „Ma ei lähe kuhugi! Räägi edasi! See puudutab mind!” Pärast „Ivanovi” esimese hooaja viimast etendust istuti tegelaste toas koos ning Ita võttis sõna. Ütles, et oli proovide alguses segaduses, miks Uku nii palju räägib. Aga lõpuks tundis, et Uku oli talle selle materjali ja tegelase omaseks rääkinud. Ja nüüd tahaks ta veel mõnes Uku lavastuses mängida. „Ivanov” kestis neli tundi, sageli mängiti seda järjestikustel päevadel, trupp oli suur ja lavastus hakkas aja jooksul vaikselt lagunema. Meie, pisiosi täitnud poisid, muutusime hooletuks, jäime vahel lavale hiljaks... Ita Everi puhul oli 42
Ita Ever – Avdotja Nazarovna, Guido Kangur – Lebedev. „Ivanov”. 2017. Foto Siim Vahur
43
selline asi mõeldamatu. Viimases pildis pidid kõik tegelased lavale tulema, et Ivanovi heitlust jälgida. Avdotja Nazarovnal, keda Ita mängis, polnud selles stseenis midagi öelda, aga ta oli kohal. Ita oli iga kord veerand või pool tundi enne seda stseeni lavahorisondi taga valmis, istus üksi ja ootas etteastet. Sel laval, kus ta oli üle kuuekümne viie aasta tööd teinud, mänginud. Ita Ever tähendab minu jaoks teatrikultuuri, kannatlikkust, vastutustunnet. Veendumust, et see kõik „puudutab mind”. Jaanuaris 2021
44
Ita sõna Teate, kui mina oleksin praegu noor, siis ma oleksin punkar. Kõigi nende püstiste tukkade, raudneetide ja nahktagiga. Intervjuus Ingrid Veidenbergile. LP Eesti Päevaleht 2011, 26. märts.
Vallutav sar m
Ever ja tekstiraamat – lahutamatud. 2016. Foto Sven Arbet / Ekspress Meedia / Scanpix
88
89
Ita sõna Ma armastan enda juures seda, mida Pansogi ütles: armastage endas last, ärge kaotage last endas. Olen tajunud, et see laps on minus alles. Ka nüüd, vana näitlejana. Ja see mulle enese puhul meeldib, olen sellega rahul ja saan sellest väga palju. Ja viimasel ajal on mulle hakanud meeldima üksinda kohvikus istuda. Olla kuskil natuke seina ääres ja vaadata elu, mis seal käib. Vaadata inimesi ja nende suhtlemist. Hiiglakihvt. Vastab Ita Ever / küsitlesid Tõnu Oja, Roman Baskin, Kadi Herkül. Teater. Muusika. Kino 2015, nr. 6.
Ita Ever ...
Voldemar Panso
... sigines Moskvasse GITIS-e eesti stuudiosse 1950. aastal. Oli kleenuke, punajuukseline, piuksuva häälega, lapseohtu. Mäletan teda GITIS-e treppidel ja koridorides: ta oli e s t o n k a, kes kõigile silma hakkas ja meelde jäi. Kuigi mõjus pelgliku gasellina, kes ei tea veel midagi ei elust ega kunstist ega armastusest. Moskvast tagasi pöördudes teadis ta maailmast nii mõndagi. „Kuuendas majakorruses” mängis õhtut kandvat rolli, veel pisut hapralt, punktiirselt, nooruse veetluse ning nooruse puudustega. Muret tekitas kõige enam hääl. Siis tulid abielud, laps, rollid, metamorfoosid. Ja kui uuesti meie eluteed kokku viisid, seisis laval küps anne, vallutava sarmi ning saalisoppe valdavate jõuliste madalate rinnatoonidega. Ja mis kõige meeldivam: ei mitte kostüüme loopiv ega rolli valiv primadonna, vaid seesama lihtne e s t o n k a GITIS-e treppidelt. 91
Kuidas ande ja inimese küpsemine toimuvad Everi juures sünkroonselt! Kui mitmed on alustanud Everi-taoliselt sädeleva, lootustandva noorena, aga siis kaob noorus ja kaob näitlejanna. Itast on saanud inimhingede looja. Ta on ajatu. Tema tulevikurollid ootavad ta ümberkehastumise kunsti. Temaga on proovisaalis huvitav töötada. Tal puudub õnneks targutav tarkus, kuid teda suunab hästiarenenud näitlejalik intelligents. Vastandina mitmetele, ta enne teeb ja siis räägib. Ja kui tegemisega välja tuleb, siis ei räägigi. Tal on tugev näitlejalik intuitsioon, mis on suureks õnnistuseks; kuid õnneks ta taipab, et ei maja ega rolli ei ehita ainult intuitsiooniga. Ja ta on õnnistatud maitsega, mis on õppimatu ja mis on seletamatu edu üks seletatavaid peapunkte. Küsisin kord proovisaalis „Aurukatla” proovil, kui ta vanatüdrukust Miilile hakkasid siginema kummalised toonivõnked, kui silm muutus teiseks ja üks käsi hakkas laual ja kintsul harkis-sõrmi kummalisi saatežeste tegema, mis siginesid vist ootamatult talle endalegi. Jah, küsisin siis, et kuidas tal roll sünnib. Ei Ita osanud vastata midagi peen-analüüsivat. Ütles, et näen teda, aga kõnnib ees ja eest, siis kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteisel käe alt kinni ja varsti oleme üks. Täitsa näitleja jutt! Seda näitleja ja rolli ühinevat plahvatusjõudu, julget andumist rolli siseelule, kuju äärmuslikest piirjoontest rolli hõõguva tuumani jõudmist oleme näinud viimastel aastatel Ita Everi loomingus otse kuldsete viljapõldude külluses. Meenutagem vaid Bahri „Kontserdi” Mariet, „Pühajärve” langetõbist Izoldat, Vargamäe Mäe pere nappi ning valdavat Maretit, „Aurukatla” Miilit, „Kolme õe” Mašat ja „Ivanovi” Sarrat. Milline galerii! 92
Voldemar Panso, Ita Ever ja Ilmar Mikkor lavastuse „Tants aurukatla ümber” proovis. Foto Gunnar Vaidla
Veršininisse klammerdunud Maša ookeanitäis nuttu – seda pean oma viimaste aastate suurimaks teatrielamuseks. Kui palju oleme näinud naisnäitlejate lahjat nuttu ning odavaid pisaraid. Ja äkki selline endaandmine nagu Everi Maša! Selleks on lihtne retsept: hõõguv kaos, täpne tehnika, julgus, talent, töö ja muusade poolehoid. Voldemar Panso. Portreed minus ja minu ümber. Eesti Raamat, 1975, lk. 242–243. 93