Ei jäta elamata

Ei j채ta elamata

V

õru Silja Spordi kaupluses oleme sagedased kunded.

Rosinasilmsetest müüjapoistest ümbritsetud omanik Silja Suja vaatab mulle seekord pikalt otsa ja küsib tseremoonitsemata: „Kuidas tervis?“

No... mis ma talle ütlen? Et – olukord on keeruline, haigus jälle tagasi?

4

Seega – seis šitavaata?

Või, et – tänan küsimast? „Näed, kõnnin ikka tagumistel jalgadel.“ „Meil siin oli kah üks vähihaige,“ puurib Silja nüüd pilgu jõuliselt minusse. „40aastane lasteaiakasvataja. Tema läks küll väga ruttu. Pooleteise kuuga oli läinud.“ Hm. Peaksin ma ennast nüüd süüdlasena tundma? Et püsin ikka veel elus, juba seitsmes aasta?

See raamat on põhjalikum vastus kõigile, kes on nende aastate jooksul küll tahtnud, kuid pole söandanud küsida.

5

M

ida kõike ma ka dr Everausi käest ei küsi, enamasti tean vastust juba ette. „See kōik on nii individuaalne,“ tavatseb ta öelda.

Muidugi, inimesed on erinevad. Nagu nende eludki.

Saatus asetab Eestis iga päev 20 inimest sarnasele maailmalõpulävele, kuhu minagi sattusin. Sel hetkel küsib igaüks: „Miks just mina?“ Ja siis, et kelle süül?

Kurja silma, needuse, geenide, reostunud keskkonna, stressi või grillvorstide?

6

Teadlased viilutavad rakke, DNAd ja geene. Psühholoogid sobravad armastuseta lapsepõlves ning liiga pingelises elus. Müstikud lahkavad karmat ja eelmiseid elusid.

Nii või teisiti, siin sa nüüd oled.

Sinu enda elumere lained, summa summarum uhtusid su sellele rannale.

Sinu elatud elu.

Tõenäosus, et tulevad tulnukad ja viivad su oma tähelaeva operatsioonile, on väiksem kui paljuräägitud 1%, mil haigus iseeneslikult seletamatutel põhjustel taandub. Imed muidugi juhtuvad, aga... teistega.

Keegi pole jäänud ilmasambaks, kuid see ei pea ju juhtuma homme! Või ülehomme. Äkki koguni mitte aasta pärast? Eriti veel, kui sul on, mille või kelle nimel kesta.

Midagi peab ette võtma, kuskilt tuleb alustada. Lõppude lõpuks on meil ju 21. sajand, kõrgeltkoolitatud tohtrid, hirmkallid aparaadid, tuhanded tabletid. Aga nad ei anna garantiisid.

Või peaks vaatama mõne nõia, sensitiivi? Teeb korra surra-murra ning jalutadki edasi. Hiljuti näidati telekast mingit brasiillast. Filipiinidel on kuulsad hiilerid, Peruus džunglišamaanid. Ja need Eesti Vollid ja Sassid... Aga keda sellest kirjust menüüst valida? Äkki pöörduks kirikusse? Isegi kui Jumalat pole senises elus väga vaja läinud – järsku ta tõesti on olemas?

Me oleme näinud, kuidas mõned lähevad ruttu, teised kestavad aastaid.

Kolmandad saavad terveks.

Jah, päris kindlasti on see kõik individuaalne.

7

K

elvini esimese sünnipäeva pidasime Kadrioru staadioni lopsakas roheluses. Euroopa, ehk isegi maailma ühe hubaseima ja paremini hoitud spordiväljaku direktor Olavi Sikka on meie ammuaegne sõber ning võimaldas seetõttu torti pakkuda selles minu jaoks tähendusrikkas keskkonnas.

Kuu aega kõndimist harjutanud peoperemees tatsas vapralt ringi, külalised tundsid ennast silmanähtavalt hästi. Mina nautisin peale hullumeelses tempos veedetuid aastaid vanemapuhkust. Tõsi küll, juba järgmisel nädalal pakkisin koti ning lendasin Rwandasse kohtuma väheste maailma allesjäänud mägigorilladega.

Sari „Rännud Kersnaga“ tahtis tegemist.

8

9

10

G

orillad purgis, suundusime raftingule Ugandas, Niiluse alamjooksul.

Päikesetõusul lükkasime paadid vahusele veele.

Ühest neljanda kategooria kosest alla tormates viskas kõrgele õhku ja siis kummuli. Nii pidigi juhtuma, sest see on ju fun! Mulle ei olnud. Vool loopis mind üle kivide, kiskus vee alla. Ja siis uuesti. Ja jälle. Silmade ees, kuskil taeva asemel sillerdas helesinine veepind, milles keerlesid miljonid mullid. Kõrvades laulis vaikus. Selle kõige juures valdas mind kummaline rahu, sest minu peas keegi rääkis minuga.

Ta ütles: „Siia sa ei sure.“ Kui mind kuivale tõmmati, kiirgus kaelast talumatu valu. Õnneks oli neil võtta nii kaelatugi kui valuvaigistid. Algas mitmesajakilomeetrine teekond läbi tulipalava Aafrika pealinna Kampalasse. Reisi korraldaja Janika Vaikjärve vene relvakaupmeestest sõprade abiga pääsesin juba paari päeva pärast magnetresonantstomograafi. Noor neegerarst vaatas pilte ja ütles siis vaikselt: „Saatus tõi teid siia viimasel tunnil.“ Olin kaelas ebamugavust tundnud juba aasta. Keerasin ja venitasin pead igal võimalikul moel, aga blokeering ei kadunud. Kevadel maakodus kukkudes tundsin vastikut valu. Mustamäel tehti mulle seepeale uuringud, osakonnajuhataja isiklikult tegeles minuga. Raviks määrati valuvaigisti.

Tagasiteel Kampalast lebasin lennuki vahekäigus pikali maas. Sellises asendis oli enam-vähem talutav. Liina tuli mulle Londonisse vastu.

11

tor n. Hel istas dok fo le te es is el h ku i apteeg is, k u i esimesena ü le, ri u Oli n Tõn ismäe ah V s ta aa rok ir u rg , kes v K ah ro Täl l, neu jõud nud. oli me E estisse tuse Sel le k aelav ig as e. in m u k k u k t ei v ig asta nud e pär iselt „ L ii na, Vahu ri ai g usest on rask h st le el S s. u tor g e hai a olen juba dok M l. al ta g a on ü ks rask i ll o tr n a ko seda sa ab hoid vabaneda, ag a .“ võtab teid vastu ta , d u in äk rä Pal g ig a muutus. i vai kseks. Kõik jä ik õ K a. m is Kõik jä i se

I

stusime Liinaga hematoloog dr Katrin Palgi vastas. Doktor ei hakanud venitama. „Teie haiguse nimi on müeloomtõbi.“

Sellisest polnud ma kuulnudki. Aga noh, maailmas arvatakse kokku olevat umbes 40 000 haigust. „Kahjuks ei ole see ravitav.“ ... „Aga me saame tema kulgu pikendada, ehk isegi kontrollida. Esimene samm on autoloogiline siirdamine. Peale keemiaravi kogutakse teie enda organismist tüvirakke, mis teile tagasi siirdatakse. Kui hästi läheb, võimaldab see mõnda aega täiesti normaalselt elada. Aga – haigus tuleb tagasi.“ Kunas? „Keegi ei tea. Paari kuu, aga võibolla seitsme aasta pärast.“ 12