Pommuudis: vlogimine algab!
Mõistagi on Lucy väga õnnetu ning välja lööb tema vana mure – kokutamine. Lucy sõbrad ärgitavad teda vlogima, kuid Lucy arvates on see mõte kohutav. Eks ole ta end juba piisavalt naerualuseks teinud? Ent kui Lucy lõpuks vastutahtsi vlogima soostub, ootab teda suur üllatus – tema videoid vaadatakse ja teda julgustatakse jätkama ...
SISALDAB VÄÄRT NÕUANDEID TÜDRUKUTELE OMA VLOGIDE TEGEMISEKS! 8061713 ISBN 978-9949-78-115-7
9 789949 781157 www.egmont.ee AS EGMONT ESTONIA laki 26, TALLINN 12915 Tel 646 1214
Loe ka:
TÜDRUKUD VLOGIVAD!
Lucy kolib ühest riigist teise ja vahetab kooli, mis on juba iseenesest piisavalt hull. Kahjuks õnnestub tal aga ka kohe esimesel päeval uues koolis kõikide ees piinlikku olukorda sattuda. Lisaks filmib üks klassikaaslastest Lucy äpardust ning paneb video veebi üles.
D U K U R D ! Ü D T GIVA O L V cy Locketi f Lu atastroo k i b vee Äpardus koolis teeb YouTube’is kuulsaks!
Tüdrukud vlogivad! Lucky Locketi veebikatastroof
Emma Moss armastab raamatuid, kasse ja YouTube’i. Just selles järjekorras, aga rebimine on päris tihe.
d u k u r d Tü ivad! g o vl ky Locketi f o Lu c o r t as t a k i veeb Tõlkinud Sash Uusjärv
Tänu Emily Hibbsile
First published 2016 by Macmillan Children’s Books an imprint of Pan Macmillan 20 New Wharf Road, London N1 9RR Associated companies throughout the world www.panmacmillan.com Ingrid Selbergi algupärandi järgi. Copyright © Ingrid Selberg Consulting Limited and Emma Young 2016 Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2017 Lizzy Laczynska kujundus
Esimene peatükk Adressaat: morgan_lives_here@hotmail.com Saatja: lucylocket@freemail.co.uk Hei, Morgan! Kuidas läheb? Ma igatsen sind NII VÄGA, eriti veel sellepärast, et täna oli KÕIGE HULLEM päev minu elus. Pane end valmis – võta kummikomme, kohe eriti pirakas peotäis –, sest see on üks tõõõõõõeliselt pikk kiri. Ja palun loe hoolikalt – sa pead teadma KÕIKI DETAILE ja seejärel mulle nõu andma, kuidas ma suudan selle aasta üle elada!
1
Täna oli mul siis esimene koolipäev pärast Inglismaale tagasi kolimist ja ma tahaksin, et see oleks olnud viimane. Tõsiselt – MA SOOVIN, ET ME POLEKS KUNAGI SELLESSE KOHUTAVASSE PAIKA TAGASI TULNUD. Sa muidugi arvad, et ma liialdan, aga tõesti ei liialda. Las ma räägin sulle kogu sellest õudusest järjekorras. Oled valmis? Hea küll, ema viis mu kooli ära ja ma olin ülinärvis. Me peame siin kandma tõeliselt jõledat koolivormi: imelik kuldne pluus (kujutad ette – kuldne!) tumesinine seelik ja pintsak, ning kõige hullemad on veel kobakad mustad paeltega kingad. See kõik tegi mu veel närvilisemaks. Kuidas on võimalik olla enesekindel, kui sul on seljas jubedad sinisest polüestrist riided, mis ajavad su igalt poolt sügelema? Jälk! Kooli kantseleis sain kokku ühe oma klassi tüdrukuga, kelle nimi on Hermione, ja kes on minu „kaitseingel“. Tema ülesanne on mulle kõik oluline kätte näidata ja aidata mul sisse elada. Ta on päris tore, kuigi väga vaikne. Hiina päritolu, vapustavalt läikivate mustade juuste ja supersirge tukaga. Ning jah, ta ARMASTAB Harry Potterit. Nagu VÄGA. Kool näeb välja nagu muuseum –
2
hämarad trepid ja koridorid, vanad puidust lauad ja mööbel, koopataolised vetsud (oih, siin öeldakse kempsud või tualetid), ei ühtki joogiveekraani ega snäkiautomaati. Ma kinnitan sulle, et see on nagu otse „Downton Abbeyst”. Meil on tõeliselt tore klassijuhataja ja emakeeleõpetaja, kelle nimi on preili Piercy. Ta meeldiks sulle – ta on noor ja kogu aeg nagu nõksa hajevil ja ta kannab erkkollaseid (täpsemalt neoonkollaseid) sukkpükse. Temalt kuulsin halba uudist, et meil seisab ees ohtralt esinemisi – nagu raamatututvustusi ja debatte. Juba paljas mõte sellele võtab mul kõhus õõnsaks ja sa ju tead, miks! Vahetunni ajal andis Hermione mulle kiire ülevaate teistest meie klassi õpilastest – kaasa arvatud Dakota nimelisest tüdrukust, kes näib olevat meie klassi kõige popim tüdruk, ja tema sõpradest. See Dakota on vihaleajavalt ilus – oma pikkade lehvivate tumedate juustega, mille nimel võiks surra, sarnaneb ta veidi Kate Middletoniga. „AGA MIKS SEE ON SINU ELU KÕIGE HULLEM PÄEV?“ küsid sa nüüd. Ei kõla ju üldse halvasti.
3
Oota ainult, mu jänkist sõber! Pärast lõunat pidi Hermione minema oma kapist midagi tooma ja minul oli vaja meeleheitlikult vetsu minna, nii et tormasin õieti vaatamata esimese ettejuhtuva ukse juurde, aga sealt kõndis välja üks POISS. „Ja kuhu sina oma arust lähed?“ irvitas ta. „Ma-ma-ma…“ kogelesin mina ja tormasin tüdrukute tualetti. See oli nii piinlik! Kui lõpuks välja tulin, oli kell juba helisenud ja pidin järgmisesse tundi jooksma. Ma jooksin ja vaatasin samal ajal kaarti, mille Hermione oli mulle joonistanud, kui komistasin ootamatult ämbri ja harja otsa, mis seisid keset koridori, libisesin vees ja kukkusin – KARMAUH! – täiega istuli (või tagumikule, nagu nad siin ütlevad). Olin otse klassiukse taga ja kõik jõllitasid mind. Oleksin tahtnud põranda sisse vajuda, aga ajasin end lõpuks püsti ja koperdasin klassi … seelikutagumikul suur märg plekk. HIIGLASLIK plekk, Morgan. Ja erakordselt MÄRG. „Vaadake! Ta lasi ennast täis!“ kõkutas see Dakota-plika. „Uus tüdruk tegi purtsu!“ Ja kõik naersid.
4
See ajas mu ülivihale, ma tegin midagi mõtlemata suu lahti ja tahtsin karjuda: „Tegelikult ma kukkusin ja sain väga haiget, aga aitäh kaasa tundmast!“ Aga selle asemel … Võid kolm korda arvata, mis edasi sai. Jep – minu väike probleem võttis asjad üle, hullemini kui seda on väga tükk aega juhtunud. „Tegelikult ma k-k-k-k-k-k-k … Ma k-k-k-k-k-k,“ kogelesin ma. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin uuesti: „Ma k-k-k-k-k-k … k-kk-k …“ Ma ei suutnud sõnagi suust saada ja andsin alla. Valitses jahmunud vaikus ja mina lihtsalt seisin, näost tulipunane. Kõik jõllitasid mind ja Dakota oli lausa telefoni välja võtnud – küllap saatis sõnumeid kõigile, kes seda kõike oma ihusilmaga pealt ei näinud. Ma isegi ei tea, mis oli hullem, kas see õudne kogelemine või mu haledalt märg tagumik. Vahet pole – minuga on lõpp! Hermione üritas mu tuju parandada ja ütles, et plekk on ära kuivanud ja seda pole peaaegu nähagi. Aga ma nägin küll, et isegi tema oli mu koledast kokutamisest jahmunud, nii et ma sama hästi kui loobusin päeva lõpuni teistega rääkimast. Nüüd ma kükitan oma toas ja haletsen ennast – ütlesin isale, et
5
mul on palju koduseid ülesandeid, aga ta vist aimab, et midagi on viltu.
Koormatäis armastust sinu haletsusväärselt ja häbistatud parimalt sõpsilt. Lucy XoX
Lucy vajutas nuppu „saada“ ja põrnitses mõned minutid tuimalt ekraani. Ta oleks tahtnud, et Morgan vastaks otsekohe ja ütleks midagi, mis ta tuju parandaks, aga ta teadis, et ajavahe tõttu Inglismaa ja Ameerika vahel pole see tõenäoline. „Lucy! Sööma!“ hõikas ema allkorruselt. Lucy ohkas, sulges arvuti ja silitas löödult oma kohevakarvalist hallikassinist kassi, kelle nimi oli Udu pasun. Ja just siis hakkas tema telefon voodi kõrval laual sumisema. Oh! Sõnum Morganilt!
6
Morgan: Oot. Sa pead kandma KULDSET pluusi???????? Lucy itsitas – tõenäoliselt kirjutas Morgan talle sõnumi salaja koolis laua all – ning tippis sisse vastuse.
Lucy: KAHJUKS JAH. Morgan: Pole ime, et sul on stress Lucy: Lol Morgan: Mul on kahju, et sul oli nii hirmus päev. Lucy: Tnx, M Morgan: Hei, tead, mis su tuju kohe PALJU paremaks teeks? Lucy: Hm, kui ma söön sada Krispy Kreme’i*? * Ameerikast alguse saanud rahvusvaheline pontšikukohvikute kett. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui ei ole märgitud teisti.)
7
Morgan: Just … kuni sa oksele hakkad! Aga tead, mis veel? Lucy: Ma tean, millele sa vihjad … ja ma pole nõus! „Õhtusöök! On! Nüüd! Laual!“
Lucy: Ema kutsub mind sööma.
Eemal nüüd, räägib pärast, kui saad?
Morgan: Ikka! Me võime sellest, tead küll millest, edasi rääkida Lucy pööritas viimase sõnumi peale naeratades silmi – ta teadis, millele sõbratar vihjas ja ta ei kavatsenud seda PÄRIS KINDLASTI teha –, viskas siis telefoni voodile ning müdistas trepist alla kööki. „Siin sa oledki! Ma vaevu nägin sind pärast kooli,“ ütles isa. „Sa panid otsejoones üles oma tuppa.“ „Kas kõik läks täna ikka hästi, kullake?“ küsis Lucy ema leebelt. „Mul oli tööl hirmus tihe päev, aga ma mõtlesin kogu aeg sinu peale.“
8
„Nagu ma isale ütlesin, kõ-kõik … läks hästi,“ ütles Lucy, kallas endale klaasi morssi ja vältis ema pilku. Tema hea tuju haihtus kiiresti. „Hei, Maggie, kas sa morssi tahad?“ ütles ta, üritades teemat muuta. Ta väike õde noogutas innukalt ja tagus „Lumekuninganna ja igavese talve“ multika pildiga plastkruusi vastu lauda. „Me tahame igatahes kõigest kuulda,“ ütles ema, kelle murelik hääl hakkas Lucyile närvidele käima. „Mitte et ma arvaksin, et sul oligi paha päev, aga kui see, noh, saad aru, ei olnud kõige parem, siis ära muretse – me kõik oleme selle läbi teinud.“ „M-M-UL EI OLNUD P-P-P-PAHA PÄEV!“ plahvatas Lucy järsku. „Miks kõik üldse minu elu vastu nii suurt huvi tunnevad? K-k-k-kas me ei võiks lihtsalt l-l-l-lasjanet süüa, p-palun?“ Ta märkas, et ema heitis isale mureliku pilgu ja ta teadis, MILLES asi oli. Tema kogelemine. See muutus ainult siis nii kohutavaks, kui tal oli stress või ta oli endast väljas, ning samal ajal kui Lucy üritas päevased sündmused maha vaikida, kõneles tema kogelemine kogu perele valjusti ja selgelt, et oli juhtunud midagi hirmsat. Ta oleks
9