V i d e vi kus ära
Kui oled Videvikusära loo läbi lugenud, ootavad sind vahvad lisaleheküljed!
Loe ka: Kaanekujundus Steve Scott © 2016 Hasbro. All Rights Reserved.
www.mylittlepony.com
8081611
Licensed by:
HASBRO and its logo, MY LITTLE PONY and all related characters are trademarks of Hasbro and are used with permission.
Videvikusära ja Kristallsüdame loits
Printsessiks saamine pöörab Videvikusära elu pea peale. Et õppida, kuidas oma uue seisusega hakkama saada, küsib Videvik nõu printsess Kadentsilt. Printsess räägib talle loo sellest, kuidas tema Kristallimpeeriumi valitsejaks sai, ja maagilisest loitsust, mis aitas tal oma südame häält kuulata. Printsess Kadentsist innustust saanuna asub Videvikusära ka ise kristallsüdame loitsu otsima!
ja
kristallsüdame loits
www.egmont.ee HUB is a trademark of Hub Television Networks, LLC and is used with permission.
AS EGMONT ESTONIA laki 26, TALLINN 12915 Tel 646 1214
G . M . Ber r ow
Videvikusära ja
kristallsĂźdame loits G. M. Berrow
See raamat on väljamõeldis. Nimed, tegelased, paigad ja juhtumised on autori kujutlusvõime viljad. Sarnasused tegelike sündmuste, kohtade või isikutega, olgu nad siis surnud või elus, on juhuslikud. HASBRO ja selle logo MY LITTLE PONY ning kõik sellega seotud tegelased on Hasbro kaubamärgid ning neid kasutatakse loa alusel. © 2016 Hasbro. Kõik õigused kaitstud. Tõlkija Kärri Sõelsepp
Mu kolmele lemmikule – Rachelile, Samile ja Sidniele
SISUKORD ✶ ✶ ✶ PEATÜKK 1 Uus kroon 1 PEATÜKK 2 Varsad majas 11 PEATÜKK 3 Kuninglik tunne 23 PEATÜKK 4 Kadentsi lugu 31 PEATÜKK 5 Kingitus 47 PEATÜKK 6 Kutse kohtumisele 57
PEATÜKK 7 Ajurünnak 71 PEATÜKK 8 Gilda hea mõte 77 PEATÜKK 9 Pea pilvedes 87 PEATÜKK 10 Lonks vesiroosi lehe lima 93 PEATÜKK 11 Kabjad kokku 105 PEATÜKK 12 Kristallselge 111 PEATÜKK 13 Ponisõbrad tõttavad appi
119
1
Uus kroon ✶✶ ✶ Terve ponimaa oli Säraturvise ja printsess Mi Amore Cadenza pulmadest saati muudkui tähistanud. Kadents, nagu teda kutsuti, oli kogu ponide kuningriigi üks kõige armastusväärsemaid märasid. Equestria kodanikud, kaasa arvatud värskelt päästetud Kristallimpeeriumi rahvas, elasid õnne ja külluse ajastul. Õunaaedades punasid õunad, suured ja väikesed olendid mängisid lopsakatel rohelistel rohumaadel
1
ja kõigi kolme hõimu ponid elasid rahus ja sõpruses. Ja nüüd oli poniühiskonna kõrgeimasse kihti lisandunud veel üks noor kuninglik poni. See oli nagu kirss kõige maitsvama jäätisekuhja otsas. Igat masti ponid printsess Taevaliku kuningriigi kõigist nurkadest tundsid uue, äsja kroonitud printsessi vastu huvi. Tegemist polnud lihtsalt mingi suvalise poniga. See oli violetse karva, kauni lilla-roosatriibulise laka ja uskumatute võluvõimetega noor ükssarvik. Tema nimi oli Videvikusära ja ta oli tõesti väga eriline. Lood tema hämmastavatest võluvõimetest olid kulutulena levinud San Frantäkust kuni Tallilinnani. Lood olid hakanud muutuma legendideks – eriti lugu sellest, kuidas ta kord täiesti üksi suurele Taevakarule vastu astus, või veelgi
2
parem lugu sellest, kuidas ta Kenterloti kuningliku õukonna päästmiseks kujumuutjate kurja kuninganna alistas. Kõik ponid ootasid elevusega, millised imed nii ainulaadse printsessi valitsemisaega saadavad. Ka Videvikusära ise oli elevil. Ta ei kandnud mitte ainult uhket uut tiitlit, vaid ta oli saanud kingiks midagi väga ainulaadset. Videvikusära oli saanud komplekti täiesti isiklikke tiibu. Täiesti ehtsaid pegasusetiibu! Nüüd oli ta ametlikult üks väga erilist tõugu ponidest – alikornidest. See tähendas, et Videvik võis nüüd kasutada ükssarvikute maagiat, pegasuste lennuvõimet ning maaponide hea ja ausa südame jõudu. Ta meenutas iga päevaga üha rohkem oma õpetajat, andekat ja lahket printsess Taevalikku. Kuigi Videvik oli alikorniks saamisest
3
väga elevil, ei võtnud ta oma uusi võimeid iseenesestmõistetavalt. Oli suur au olla osa millestki nii haruldasest ja ebatavalisest. Ta ei hoolinud sillerdavatest kalliskividest ja uhketest eluruumidest lossis, mis nüüdsest tema käsutuses olid. Videvikusära jäi hea meelega esialgu Ponilinna. Talle meeldis õppida raamatukogus koos Astlaga, draakonibeebiga, kes oli tema abiline number üks, ja lõbutseda oma parimate sõpradega. Luksuslikud lossiruumid võisid oodata. Sellest alates, kui printsess Taevalik saatis Videvikusära Kenterlotist ära sõpruse maagiat uurima ja õppima, oli ta tundnud, et Ponilinn on ta tõeline kodu. Videvikusära ei olnud kindel, mida ta tunneb, kui sealt lahkuma peab. Ja oma kuningriigi juhtimine? See oli veel hoopis teine lugu.
4
Oli tõsi, et Videvikusära armastas teisi ponisid aidata ja jagada nendega huvitavaid teadmisi, mida luges oma armastatud raamatutest. Ja talle meeldis ta ametikoht Ponilinna talvekoristuse juhina. Aga terve kuningriigitäie ponide juhtimine ei tundunud eriti lihtne. Nii paljust oli ta Taevaliku juures õppides aru saanud. Videvik oli närvis. Tal oli juhirolli kohta veel nii mõndagi õppida. Aga samas, alati oli ju midagi uut õppida. Videvikusäral polnud kunagi millegi kohta piisavalt teadmisi. Maailm oli nii suur ja huvitav!
✶✶✶ Ühel pärastlõunal Ponilinnas, kui pegasused olid just paar pilve taevasse lükanud, et
5
kerge vihmasabin korraldada, läks Videvik koju, et taas kord kõik oma raamatud üle vaadata. Ta lootis leida mingeidki juhtnööre selleks, kuidas saada heaks printsessiks ja juhiks. Kuskil pidi ju ometi olema tekste, mis hädas ponile abiks oleks. Ta arvas juba, et tal näkkab, kui võttis kapja raamatu „Printsessi päitsed”. See oli üks ta lemmikraamatuid kuninglike ponide kohta, aga ikkagi polnud see täpselt see, mida tarvis. „Aga kuidas sellega oleks, Vidi?” hüüdis Astel ja tõmbas ühelt alumiselt riiulilt välja tolmunud, sinakasroheliste kaantega raamatu. Kõrgemate riiuliteni ta ilma redelita ei ulatunud. Videvik uuris raamatut pealkirjaga „Lilla valitsus”, mille oli kirjutanud keegi Kristallkuul. Aga ka see ei sobinud. Seal oli lihtsalt palju laulusõnu.
6
„Astel!” ahastas Videvik. „Mida ma teen?” Ta tõstis kabja lootuse kaotanult õhku. „Mul on kellegi abi vaja. Ma tean, et juhil on vaja teada midagi enamat, kui ma juba tean.” Videvikusära hakkas harjunud kombel mööda tuba ringi astuma. Ta tegi seda nii tihti, et põrandalaudadele oli suur ring sisse kulunud. Astlale meeldis seda Videvikuringiks kutsuda. Astel tõmbas soomuselise kulmu kortsu ja klõbistas küünistega. „Just!” Ta kargas kõrgele üles ja lõi mitu raamatut riiulitelt alla. Hetk hiljem ilmus ta raamatuhunnikust välja, käes tuttav sinise-kollasekaaneline raamat. Videvik tundis kohe ära, et see on „Julgustükk ja teekond tontlikku torni”. Videvik oli kõik kartmatust poniseiklejast rääkivad raamatud kolm korda läbi
7