Issu lumekuninganna soe vastuvott

Head reisi, Anna ja Elsa!

Soe vastuvõtt

Loe kõiki Anna ja Elsa lugusid!

8021605

www.egmont.ee AS EGMONT ESTONIA laki 26, TALLINN 12915 Tel 646 1214

© 2016 Disney

Soe vastuvõtt

Olafil on Elsale uudiseid! Lumemehe kõrvu on jõudnud kuuldused Suveriigi Suvekuningannast, kellel on võim suve üle – just nagu Elsal talve üle. Tema riiki ähvardab lausa oht jääda igavese suve lõksu! Olafile meeldib väga mõte igavesest suvest. Ta ootab kannatamatult kuningannaga kohtumist.

Ent Elsa ja Anna arvates võib kuningannal nende abi tarvis minna. Igatahes on oodata põnevat reisi!

Soe vastuvĂľtt

Õdedele üle maailma.

Olgu Anna ja Elsa võlujõud alati teiega!

E.D.

Copyright © 2016 Disney Enterprises, Inc. All rights reserved.

Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2016

Soe vastuvĂľtt

Kirjutanud Erica David Illustreerinud Bill Robinson, Manuela Razzi, Francesco Legramandi ja Gabriella Matta

1. peatükk

A

arendellis oli krõbekülm talvepäev ja kuninganna Elsa oli parajasti tagasiteel lossi. Terve päeva oli ta jaga­nud linnaelanikele tarvilikke asju ja kingitusi. Ta oli viinud jääraiujatele kastitäie uusi saage ja kirkasid. Ta oli viinud tallipoistele tekke ja sooja

suppi. Ta oli ka koolilastele raamatuid kinkinud.

Elsa naeratas. Talle meeldis teisi aidata. Iga päevaga tundis ta end rohkem kuningannana. Äkki riivas ta pead lumepall. „Hei?” hõikas Elsa. Ta hüppas hobuse seljast maha ja vaatas ringi, aga näha ei olnud kedagi. Siis kuulis ta lähedalt põõsastest raginat. Seal oli Olaf, kõndiv ja kõnelev lumemees. „Vabandust, Elsa!” ütles Olaf naeru kihistades. „Ma pidasin parajasti Sveniga lumesõda.” „Pole midagi,” vastas Elsa naerdes ja juustelt lund maha raputades. Ta ei hakanud küsimagi, kuidas saab 6

põhjapõder lumepalle loopida.

Sven pistis pea puu tagant välja ja korskas õnnelikult. Elsa rõõmustas, et talle oli tulnud pähe porgandeid kaasa võtta. Porgandid olid Sveni lemmiktoit. Elsa tõmbas porgandi kotist välja ja lasi põdral ampsata.

Sven müksas teda tänulikult koonuga. „Oh, Elsa, eks ole Aarendell imeline?” hüüatas Olaf ja ajas oma oksakäed lustlikult laiali. „Ma nii armastan lumesõda pidada ja kelgutada ja Sveniga mängida!”

Elsa vaatas ringi. Lumised oksad sätendasid päikese käes. Jääpurikad helkisid. Aarendell oli sel aastaajal tõesti kaunis.

7

„Kuigi siin on jube valge,” jätkas Olaf, „ja külm. Prrr! Sellepärast armastan ma tegelikult suve. Oleks ju tore reisida Suveriiki? Võiksime kohtuda Suvekuningannaga ja näha tema troopilist võlujõudu!”

Elsa kihistas Olafi nalja peale naerda. „Troopilist võlujõudu,” kordas ta noogutades. „See oleks tõesti tore, mis?” „Ei, aga päriselt,” ei lasknud Olaf end segada. „Ma käisin jääraiujate juures ja nemad rääkisid Eldora kuning­riigist, kus on alati suvi.”

Elsa jäi mõttesse. Ta tundis pea kõiki naaberkuningriike, aga polnud Eldora-nimelisest kunagi kuulnud. „Tõesti või?” küsis ta.

8

„Mh-mh!” teatas Olaf rõõmsalt. „Eldora kuninganna suudab valitseda tuld ja kuumust! Täpselt nagu sina jääd ja lund!”

Elsas tärkas uudishimu. Ta ei olnud iial kohanud kedagi teist, kellel on võluvõimed. Talle meeldis mõte 9

sellest, et maailmas võib olla veel keegi temasugune. „Sa kujuta pilti!” jätkas Olaf endamisi kõneledes. „Ja ma nii väga armas­tan suve ja päikest ja kõike sooja ja ...” „Olaf?” katkestas teda Elsa. „Oled sa kindel, et Eldoras on alati suvi?”

Olaf noogutas. „On ju lahe?”

Elsa meelest oli tõesti, ja ta ronis hobuse selga tagasi. Lossis ootasid kuninglikud kohustused. Ent mööda lumiseid välju ratsutades vajus ta mõttesse. Kas Suveriik võib tõesti olemas olla? Kas Suveriigi kuningannal on päriselt võlujõud? Elsa oli nii hajevil, et oleks peaaegu kokku põrganud kõrtsmik Fritzuga, kes laadis 10

parajasti küttepuid suurele saanile. „Vabandust, Fritz!” ütles Elsa teda sadulast piieldes. „Ma peaaegu ei näinudki teid.” „Pole midagi, Teie Kõrgus,” ütles Fritz kummardusega. „Kuidas teil täna läheb?” „Fritz?” alustas Elsa end hobuselt maha libistades. „Kas te olete kunagi midagi kuulnud Eldora kuning­riigist?” „Olen tõesti, Teie Kõrgus,” kostis Fritz. „Alles eelmisel nädalal peatus minu juures üks välismaa kaupmees.

Tema oli just Eldorast saabunud. Ta ütles, et see on üks soojemaid kohti maakeral.”

Elsa tundis põnevusetorget. Kostis 11

sedamoodi, et Olafil oli õigus olnud.

Ta uuris Fritzult ääri-veeri: „Aga kas Eldoras oli siis ka suvi, kui see kaupmees seal käis?” „Teie Kõrgus,” ütles Fritz lahkelt, „minu meelest on igati kohane öelda, et Eldoras on alati suvi.”

Elsa mõtted liikusid tagasi ajale, mil ta oli kogemata tekitanud Aarendelli igavese talve. Ja seda sugugi mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud suve ära külmutada või kaugele Põhja­mäele pageda. Ta ei oleks iial soovinud oma nooremast õest Annast lahkuda. Kõikidest eemaldumine oli lihtsalt tundunud ainuvõimaliku lahendusena, et tema saaks en­daks jääda ja et ta teisi ei 12

vi­gas­taks. Ta ei olnud veel õppinud oma jõudu valitsema.

Ja siis kargas talle pähe mõte – Suvekuninganna ei pruugi samuti osata oma võluvõimeid juhtida. Kuidas muidu seletada igavest suve?

Elsa ei olnud kindel, mida ta teeb, aga ta oli veendunud, et tema abi läheb vaja. „Kohtumiseni, Fritz!” ütles Elsa.

Nende sõnadega hüppas ta tagasi hobuse selga ja kappas tuulekiirul lossi.

Elsa leidis Anna oma toast, kus õde imetles parajasti läikivat turvist kandva naise portreed. „Tere, Elsa!” ütles Anna. Ta nägu lõi õde nähes särama. „Küll mul on hea meel, et sa tagasi oled. Ma lasin 13