Issu lumekuninganna joakimi jaaloikur

Joakimi jäälõikur

Suur leiutis toob kaasa suure saladuse!

Joakim tutvustab Annale ja Elsale oma uut leiutist – kummalise moega masinavärki, mis on mõeldud jää lõikamiseks! Kristoff ja teised jääraiujad kutsuvad Joakimi ja tema masina endiga võistlema. Ent järgmisel päeval on riistapuu ühes jääraiujatega kadunud!

Anna, Elsa ja Olafi ülesanne on nad üles leida.

Joakimi jäälõikur

Loe kõiki Anna ja Elsa lugusid!

8021606

www.egmont.ee AS EGMONT ESTONIA laki 26, TALLINN 12915 Tel 646 1214

© 2016 Disney

Joakimi jäälõikur

Dana Felkoff Kennedyle E.D.

Copyright © 2016 Disney Enterprises, Inc. All rights reserved.

Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2016

Joakimi jäälõikur

Kirjutanud Erica David Illustreerinud Bill Robinson, Manuela Razzi, Francesco Legramandi ja Gabriella Matta

1. peatükk

A

arendellis on kõik hommikud ühesugused. Pagariäride ümber heljub värske saia lõhn. Imehea hõng vallan­ dab sündmuste ahela – see äratab lap­ sed, kes äratavad oma vanemad, kes lähevad välja saia ostma, et täita selle­ ga oma lapsukeste kõhtu ja alustada päeva.

Lossis ärkasid Anna ja Elsa samuti saialõhna peale. Nad järgnesid mõ­ nusale lõhnale kööki. Seal ootas neid lossikokk kahe väikese ahjusooja saia­ pätsiga. „Tere hommikust, mu daamid!” ter­ vitas kokk. „Tere hommikust!” vastasid Elsa ja Anna.

Kokk mässis soojad saiad rätikusse ning ulatas Annale ja Elsale. Täna pi­ did õed suunduma turuplatsile ja oma hommikusöögi sinna kaasa võtma. ­Elsa ja Anna tänasid kokka. Nad pa­ nid keebid selga ja asusid teele.

Läbi linnakese kõndides nägid nad, kuidas see aegamisi ärkab. Kaup­ mehed avasid äride uksed ja panid kauba välja. Päev oli ametlikult alanud.

6

Anna ja Elsa möödusid linnaelani­ kest, kes seisid järjekorras, et jääd osta.

Jää oli Aarendelli kuningriigis oluline, eriti soojadel suvekuudel. Linna­elanikud kasutasid seda toidu säilita­ miseks ja endi jahutamiseks.

Kuigi Elsa suutis jääd võluda, kasutas ta seda võimalust vaid hädajuhul.

Aaren­delli jää tõid kohale jääraiujad, kes töötasid kõrgel mägedes. Igal hom­ mikul tõid nad jääd lossi ja linna.

Väljakule lähenedes märkasid õed turuplatsi serva kogunenud rahvasum­ ma. „Mis seal küll toimub?” imestas Elsa. „Uurime välja,” vastas Anna.

Nad kiirustasid üle inimestest kihava väljaku. Selleks ajaks, kui nad 7

platsi teise serva jõudsid, oli rahvast veelgi juurde tulnud. „Ma ei näe midagi!” hõikas Anna.

Ta hüples üles-alla ja proovis piiluda linnaelanike peade vahelt. „Rahu, pea nüüd hoogu,” ütles ­Elsa. Ta puudutas kergelt enda ees seisvat meest. „Vabandust, härra, kas me võiksime läbi minna?”

Mees naeratas Elsale ja astus kõrva­ le. „Andke teed Tema Kõrgusele!” hüüdis ta. Linnarahvas tõmbus kahte lehte ning tegi Elsale ja Annale teed. Õed kõndisid läbi rahvamassi.

Kui nad päris ette jõudsid, vajus ­Elsal üllatusest suu lahti. Tema ees käru peal seisis kõige kummalisem kaader­ värk, mida ta eales oli näinud. Seal oli tohutu suur ühelt poolt avatud tünn.

8

9

Täis oli see kõiksugu kummalisi asju.

Nende hulgas nägi Elsa ka hallitanud juustutükki. Seal oli vintse, kange, renne ja hammasrattaid. Puust ratta peal, mille külge oli kinnitatud vana lumerääts, oli ämber, mis paistis ole­ vat täis väikesi kivikesi, ja roostes kon­ servipurgist tuli pahvakas auru. „Mis imeasi …?” alustas Elsa.

Anna pilgutas üllatusest silmi. „Kas see on sokusarv?” küsis ta masina ühele osale osutades. „Hoo-hoo!” hõikas sõbralik hääl.

Neid tervitas pikk ja turske punaka habemega mees. See oli Joakim, kaupluseomanik. Ta pani uhkelt käe imelikule riistapuule. „Kas ma tohin tutvustada … oma uusimat leiutist?” „Oo! Imeline, Joakim!” ütles Anna.

10

Ta silmitses kaadervärki veel hetke. „Mis see on?” „See on peaaegu sama hea asi nagu Jarlsbergi juust!” vastas Joakim. „Ahaa. Aga mis see on?” kordas ­Anna oma küsimust. „See muudab elu Aarendellis tund­ matuseni!”

11

„Heakene küll, aga mis see on? Ju­ bedalt tahaks teada,” ütles põnevil Anna. „Jäälõikur,” teatas Joakim uhkelt. „Aa. Selge,” vastas Anna. Ent tegeli­ kult ei olnud miski selge. Ta vaatas kü­ sivalt Elsale otsa. Elsa kehitas õlgu. Te­ ma oli täpselt sama nõutu nagu õdegi. „See lõikab jääd, eks ole,” selgitas Joakim.

Ka linnaelanikud olid sama jahmu­ nud. Nad pomisesid üksteisele midagi hämmeldunult. Joakimi masin oli ise tehtud, see oli kaugelt näha. Puulipid olid üsna juhuslikult kokku naeluta­ tud ja paljud osad olid kokku tõmma­ tud kingapaeltega. Üks hammasratas paistis olevat nätsuga paika kleebitud.

Igatahes nägi masin väga kipakas 12

välja. Ei paistnud sedamoodi, et see ­leibagi lõikaks, jääst rääkimata. „Ma olen leiutajate suguvõsast,” ütles Joakim. „Võib-olla olete mu vanaonu Jarlist kuulnud?” „Ega vist,” vastas Elsa. „Tema sai kuulsaks Heiferslingi leiutamisega,” selgitas Joakim.

Elsa ja Anna vaatasid Joakimile kü­ sival pilgul otsa. „See on suurim lehmakandmise seade inimkonna ajaloos!” hooples Joa­kim. „Ah nii,” ütles Anna. „Ja miks neid lehmi kandma peab?” „Et neid ühest kohast teise viia,” vastas Joakim. „Kas neid karjas ei saaks ajada?” küsis Anna.

13