IMPERFEKTSIONISTID

tom rachman

imperfektsionistid

Ilmunud sarja „Areeni Bestseller” 1. raamatuna

Originaali tiitel The Imperfectionists Tom Rachman

Copyright © 2010 by Tom Rachman

Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart Toimetanud Terje Kuusik Sarja kujundanud Tarmo Rajamets Küljendanud Piret Jürisoo Korrektor: Annika Reiljan Kõik õigused kaitstud.

Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Jana Linnart, 2011 ISBN 978-9949-9195-8-1 (trükis) ISBN 978-9949-9195-9-8 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

tom rachman

imperfektsionistid Romaan

areeni

bestseller

Clare’ile ja Jackile

SISUKORD

„BUSH LANGEB ARVAMUSKÜSITLUSTES REKORDMADALALE” Pariisi korrespondent — Lloyd Burko

9

„MAAILMA VANIM VALETAJA SURI 126 AASTA VANUSELT” nekroloogide kirjutaja — Arthur Gopal

33

„EUROOPLASED ON LAISAD, NÄITAB UURING” majandusreporter — Hardy Benjamin

59

„GLOBAALNE SOOJENEMINE ON HEA JÄÄTISELE” toimetaja — Herman Cohen

81

„USA KINDRAL ON SÕJA SUHTES OPTIMISTLIK” peatoimetaja — Kathleen Solson

103

„ISLAMIÄÄRMUSLASTE SUGUELU” Kairo korrespondent — Winston Cheung

6

131

„POMMIGA JÕMMID” küljetoimetaja — Ruby Zaga

155

„BAGDADI POMMIPLAHVATUSTES HUKKUS 76 INIMEST” uudistetoimetuse juhataja — Craig Menzies

175

„KÜLM SÕDA ON LÕPPENUD, KUUM SÕDA ALGAB” lugeja — Ornella de Monterecchi

195

„MURE HIINA MAJANDUSKASVU AEGLUSTUMISE PÄRAST VIIS TURUD KRAHHI” pearaamatupidaja — Abbey Pinnola

215

„TULISTAJA TAPAB ÜLIKOOLILINNAKU VERESAUNAS 32 INIMEST” väljaandja — Oliver Ott

239

Tänuavaldused

259

Lugeja teejuht

263

7

„KÜLM SÕDA ON LÕPPENUD, KUUM SÕDA ALGAB” lugeja — Ornella de Monterecchi

Ta on kartnud homset alates sellest ajast, kui see esimest korda juhtus.

Ornella istub oma elutoas diivanil, ajaleht süles, ja näpib alahuult.

Köögist, kus koristaja Marta rebib paberirullist lehti, mille ta peab pindade kriimustamise vältimiseks sättima virna laotud pottide ja pannide vahele, kostab vaikset kärinat. See on üks paljudest reeglitest, mida eelmised koristajad – ja neid on olnud kümneid – ei täitnud. Mõned vallandati pikaldasuse tõttu. Mõned ninakuse eest. Mõned varastasid või kahtlustati neid selles. Teised ei suutnud või ei viitsinud õppida või jätsid voodialused tolmuseks. Marta on siin töötanud ligi kaks aastat ja on senimaani olnud täiesti veatu, kui välja arvata tõsiasi, et ta on poolatar, mida Ornella peab puuduseks. Ka on Martal koristaja kohta kohatult hea figuur, kuigi tema nägu on kui akne lahingutanner, mis seda pisut hüvitab. Martal on komme segadusse sattudes või manitsemise peale maha vaadata, ta silmitseb ainiti põrandaharja ja naeratab.

Keegi pole seda kunagi pidanud trotsiks; see annab märku alistumisest. Mis on selle perenaise puhul parim variant, sest Ornella kodu on maailm, kus pole võimalik olla hea.

Käes pihustipudel aknapuhastajaga, astub Marta ettevaatlikult elutuppa, jalas kõrge kontsaga beežid kingad ja sukad, seljas kitsas seelik ja õlgadel pitssall – võimatu koristajavorm, kuid ta tuli siia otse missalt. Ornella, kes on võtnud üle oma kadunud abikaasa vastumeelsuse religiooni suhtes, nõuab, et Marta käiks koristamas igal pühapäeval. „Kuidas Jumal täna hommikul ka oli?” pärib Ornella. „Kas tal oli minu kohta midagi kena öelda?”

195

Marta naeratab automaatselt aknale enda ees. Pole selge, kas ta saab aru. Nad suhtlevad omavahel inglise keeles, kuid Ornella, kes on seda kasutanud tuhandel diplomaatilisel õhtusöögil, räägib keelt veatult, Marta keel on aga algeline. Ta kõhkleb, juhuks kui perenaine peaks veel midagi ütlema. Kui midagi ei järgne, piserdab ta sinise uduna puhastusvedelikku, mis moodustab aknaklaasil tilgad; need püsivad veidi aega ja hakkavad siis allapoole valguma. Marta töötab tavalisest kiiremini, sest tema abikaasa Wojciech ootab all pargipingil ja kõlgutab jalga, ajades kinganinaga tolmu üles ja määrides oma odavaid halle ülikonnapükse, mida Marta alles täna hommikul pressis. „Rwanda hõim tappis viimase kahe nädala jooksul sadu tuhandeid teise hõimu inimesi,” teatab Ornella käeseljaga vastu ajalehte laksatades. „Kuidas on võimalik hävitada nii kiiresti nii palju inimesi? Juba puhtpraktiliselt? Ja miks ei rääkinud ajaleht sellest midagi siis, kui see aset leidis? Miks alles lõpus?” Ta vaatab Marta poole, kes nühib lapiga akent. Ornella jätkab: „Lloyd Burko märgib oma esikülje artiklis, et küsimus pole ainult aafriklastes. Jugoslaavlased on täpselt niisama hullud ja nemad on ometi eurooplased. Kõik tapavad kõiki teisi. Võibolla oli külma sõja ajal tõesti parem. Sina pole sellega arvatavasti nõus, Marta – sa olid ju otse selle keskel. Poolakana. Vähemalt oli too sõda külm. Kuula nüüd ise: „Rahu on seisund, mida inimkond ei talu. Inimese instinkt on olla vägivaldne”. Nii kirjutab Lloyd Burko. Kas see on tõsi? Ma ei suuda seda uskuda.”

Marta korjab puhastuslapid korterist kokku, loputab läbi, väänab välja ja paneb kraanikausi alla. Päeva viimase kohustusena viib ta treppredeli koridori ja ronib ülemisele astmele, et avada ajalehti täis panipaik. Need ajalehed, mis Ornella on läbi lugenud, asuvad vasakul, läbi lugemata lehed paremal. Marta küünitab käe homse, 1994. aasta 24. aprilli lehe järele. „Ei!” hüüab Ornella, surudes käed treppredelile. „Ma ei taha seda veel. Küll ma küsin, kui ma seda tahan. Ma olen alles kahekümne kolmanda aprilli juures. Ma ütlen sulle, Marta. Ära niimoodi ise tagant kiirusta.”

Marta ronib redelist alla ja võtab oma palga – kakskümmend eurot –, pea maas, ja midagi pomisedes. Ta lahkub kiirustades korterist ja hingab välja alles siis, kui on jõudnud terve trepivahe allapoole.

196

Ornella nuusib ringi, kontrollides, ega teda pole selle kahekümne euro eest petetud: koridor, magamistuba, vannituba, kabinet, söögituba, köök, terrass, külaliste magamistuba, külaliste tualettruum, elutuba.

Marta on laitmatu nagu alati ja see ei ole Ornellale eriti meele järele.

Ta istub diivanile, köhatab, pilgutab nagu nägemise teravdamiseks silmi ja uurib 1994. aasta 23. aprilli lehe esikülge – sedasama esikülge, mille juures ta on olnud viimased kolm nädalat. See on päev, millest ta ei suuda edasi liikuda. Homset – 1994. aasta 24. aprilli – on liiga raske jälle taluda.

Ta on lugenud läbi ajalehe viimase kui numbri alates 1976. aastast, kui tema abikaasa Cosimo de Monterecchi lähetati Ar-Riyadi. Mees võis Itaalia suursaadikuna Saudi Araabias takistamatult ringi sõita.

Ornella seevastu oli naisena läänlaste jaoks mõeldud valvatud tsoonis sisuliselt kinnipeetav ning tema kaks poega veetsid kogu päeva rahvusvahelises koolis. Tüdimusest hakkas ta lugema lehte, mis oli 1970. aastate lõpus üks väheseid kuningriigis saada olnud rahvusvahelisi väljaandeid. Ornella polnud kunagi õppinud ajalehe lugemise tehnikat ning seepärast võttis ta selle ette järjekorras nagu raamatu, vasakult paremale, veerg veeru ja lehekülg lehekülje järel. Ta luges läbi viimse kui artikli ning keeldus enne edasi liikumast, kui oli sellega valmis, mis tähendas, et iga numbri lugemiseks kulus mitu päeva. Algul oli väga palju segadusse ajavat. Õhtuti esitas ta Cosimole küsimusi, algul elementaarseid, nagu näiteks „Kus asub Ülem-Volta?”. Hiljem muutusid pärimised keerulisemaks, näiteks „Kui hiinlased ja venelased on mõlemad kommunistid, miks nad siis eri meelt on?”. Viimaks jõudis Ornella küsimusteni palestiinlaste rollist Jordaania siseasjades, apartheidivastaste omavahelistest erimeelsustest ja pakkumisele orienteeritud majanduspoliitikast. Vahel viitas Cosimo mõnele sündmusele, milleni Ornella polnud veel jõudnud, rikkudes nii üllatuse, seepärast andis naine mehele range käsu mitte midagi isegi mitte möödaminnes lekitada. Nii algaski tema aeglane eemaldumine olevikust.

Aasta pärast lehelugemisega alguse tegemist oli ta kuus kuud maha jäänud. Kui nad 1980. aastatel Rooma naasid, oli Ornella parajasti 1970. aastate lõpus. Kui väljas olid 1990-ndad, õppis tema tundma president Reaganit. Kui lennukid rammisid kaksiktorne, jälgis tema Nõukogude 197

Liidu kokkuvarisemist. Täna on väljaspool seda korterit 18. veebruar 2007. Korteri sees on endiselt 23. aprill 1994.

Need on Ornella tänase päeva pealkirjad: „Rwandas on tapetud tuhandeid, kardab Punane Rist”; „Mandela on võitmas Lõuna-Aafrika valimisi”; „Grungestaar Cobain on pärast enesetappu ikooniks saamas”; „Külm sõda on lõppenud, kuum sõda algab”. See viimane on uus analüüs ajalehe Pariisi korrespondendilt Lloyd Burkolt, kes kajastas ka Sarajevo piiramist ning võrdleb nüüd Jugoslaavia tapatalguid hiljutise veresaunaga Rwandas.

Ornella helistab oma vanemale pojale Dariole, et Marta peale kaevata. „Ta unustas mu homse ajalehe alla tuua,” ütleb ta itaalia keeles. „Mida ma nüüd teen?” „Kas sa seda ise kätte ei saa?”

Ornella tõstab ehetest kilisevad käed ja raiub läbi õhu. „Ei,” teatab ta. „Ei saa. Sa ju tead, et ma ei saa.” Mis saaks siis, kui ta peaks lugema kogemata mõnd pealkirja, midagi 1996. või 2002. aastast? Ta ei palu Dariol enda juurde tulla, kuid korrutab oma häda, kuni poeg seda ise pakub.

Ornella avab eesukse ja tõmbub poja sisenedes pisut tagasi, nagu hoidudes suudlusest, kuigi seda ei pakutagi. Isa kannul astub sisse Dario kuueaastane poeg Massimiliano. „Sina ka siin, Massi,” sõnab Ornella ja patsutab pojapoja pead, nagu oleks see üpris armas spanjel, kuid siiski kõigest spanjel. Dario seab treppredeli püsti. Ornella jälgib, kuidas kõõlused poja randmel pingulduvad, kui ta redelist haarab ja seda paigale sätib – ta tahaks poja käsivarrest kinni võtta ja teda peatada.

Ta ei saa vaadata 1994. aasta 24. aprilli. Tundub, et mitte keegi peale tema ei mäleta seda päeva. Ta ütleb vaikselt: „Oota nüüd.”

Poeg pöördub. „Mis on?” „Äkki teen ma meile enne kohvi?” „Mulle mitte.” „Aga poiss?” küsib Ornella, ehkki Massi seisab sealsamas nende kõrval. „Äkki tahab tema midagi?” „Sa võid temalt ju küsida – Massi?”

Laps kõnnib vastamise asemel eemale. „Tule minuga elutuppa,” ütleb Ornella Dariole, et poega takistada. „Ma tahan sulle midagi näidata.” Ta ulatab pojale 1994. aasta 23. aprilli lehe. „See Lloyd Burko artikkel. See on tõesti lugemist väärt.”

198

Poeg naeratab. „Ma ei hakka sulle ütlema, et see on pisut iganenud.”

Ta pöörab lehte. „Nii, mis siis täna sünnib?” sõnab ta irooniliselt ja loeb paari pealkirja. „Taevake, ma mäletan seda.”

Ornella jälgib poega: kas Dario heidab tema üle nalja? Ta peab mind tobedaks. Noh, ja olengi tobe, mõtleb ta solvangust haavudes. Dario vaatab ema poole, tahab midagi öelda, kuid Ornella pilk liigub poja silmadest kõrgemale, nagu lugedes kortse tema laubal. „Massi!” hüüab Ornella. „Kus sa oled?”

Poiss on kõikjal toas, raamitud fotode kujul. Portreed temast ja Ornella ülejäänud kolmest lapselapsest on laual, kaminasimsil, kristallkapikeses. See on veider, sest elus kipub Ornella lastest tagasi kohkuma – kui talle ulatatakse titt, hoiab ta seda, nagu oleks tegemist väänleva kaheksajalaga. Sugugi mitte kõik portreed ei kujuta siiski lapsi. Mõnel on Ornella abikaasa Cosimo erinevates lähetustes üle kogu maailma.

Mees suri veidi üle aasta tagasi, 17. novembril 2005. Teistel fotodel on Ornella ise, kui ta oli veel silmipimestav, liiga kõhn ja liiga noor. (Ta oli Cosimoga abielludes vaid kuusteist.) Täna on tema nägu teistsugune, matt virsikukarva jumestuskreem, oranž huulepulk, lainerijoon silmade ümber, roheline ripsmetušš nii paksult peal, et kui ta silmi pilgutab, meenutavad ripsmed klammerduvaid konnasõrmi. Juuksed on kollased, kalli raha eest värvitud ja kammitud taha nii tugevasse krunni, et tundub, nagu hoiaks näolõuendit paigas kuklasse seotud sõlm. „Ma peaksin Martast lahti saama,” sõnab Ornella. „Ära ole rumal – ta unustas sulle üks kord ajalehe tuua. Ma toon selle nüüd alla.” „Ei, ei! Oota nüüd, ära torma. Sellega pole kiiret.” „Kas ma ei tulnud mitte selleks?” „Jah, aga ma pole kindel, kas mul on seda praegu vaja.” „Sa ei saa Martat lahti lasta.” Dario mobiil heliseb – digitaliseeritud lamba määgimine. Ornella kulm tõmbub kortsu – tema majas ei ole kaasaegne tehnoloogia lubatud. „Vabandust,” ütleb Dario ja läheb vastama välja lifti juurde.

Massi uitab tagasi, käes valge ristkülikukujuline riistapuu nuppude ja kahe halli kustunud ekraaniga. Ta ei tohi vanaema juures videomänge käivitada.

199

„Lähme kööki,” ütleb Ornella. „Ja ma ei taha seda sinu asjandust näha.” Kui lapsi toita, siis see toimib. Ornella paneb selle lapse toolile istuma. Poisi jalad kõlguvad ja ta viskab ühe Nike jalast, paljastades räpase valge spordisoki. „Mis sulle meeldiks?”küsib Ornella. „Kas sul on kõht tühi?” „Mitte eriti.”

See siin ei söö peaaegu üldse – kas Dario mitte ei maininud midagi selle kohta? Et nad näevad vaeva, et Massi toidu ära sööks. „Noh, minu kodus sa igatahes sööd midagi,” kuulutab Ornella ja tuhnib kappides. „See on ennekõike täiskasvanute toit.” Ta heidab pilgu külmikusse. „Ma teen sulle pastina in brodo’t.” „Ei, tänan.”

Ornella eirab teda ja soojendab puljongit. Poiss silmitseb vanaema.

Tema parfüüm täidab kogu köögi. Kui puljong mulksuma hakkab, matab rasvane kanalõhn parfüümi enda alla. Ornella pöördub Massi poole, käes aurav puulusikas. Ta lükkab poisi tuka kõrvale. „Nüüd näed sa paremini. Aga su lahk ei ole sirge,” sõnab ta. „Ma sätin selle korda.” „Ei, tänan.” „Ma oskan seda hästi.” Ornella kummardub lähemale. Poiss tõmbub eemale.

Massi silmitseb plastikust videomängu, Nintendo DS Lite’i, mille ta sai paari nädala eest. „Kas ma tohin selle käima panna?” „Su söök on peaaegu valmis.” „Ma ei taha süüa.”

Ornella ei lausu sõnagi. Ta keerab pliidi välja. Löödult kiirustab ta elutuppa. Ta seisab liikumatult ja vaatab ust, mille taga seisab tema vanim poeg ja naerab telefoni.

Dario tuleb tagasi sisse, naeratades ikka veel sõnade peale, mis tema vestluse lõpetasid. „Kus Massi on? Me peaksime minema hakkama.” „Püüdsin panna teda midagi sööma. Saan aru, mida sa silmas pidasid – see on võimatu.”

Dario on segaduses. „Me ei saa teda söögi juurest ära.”

Poiss kööberdab köögist välja, jalas vaid üks toss, ise videomängu süvenenud. „Lülita see välja,” ütleb isa. Poiss ei kuuletu, komberdab uksest välja, liiga ametis, et hüvasti jätta.

200

„Head aega,” ütleb Ornella sellegipoolest. „Tahtsin sulle rääkida, keda ma nägin,” ütleb Dario, põigates kööki, et ära tuua poja maha unustatud Nike. „Kathleen Solsonit.” See on Dario kunagine kallim, kellega ta kohtus 1987. aastal, kui mõlemad olid ajalehe juures praktikal. „Ta on nüüd jälle siin, tuli Washingtonist tagasi.” „Ja kuidas ta on?” „Samasugune. Vanem.” „Ma ei taha rohkem midagi teada.” „See ei ole praeguste sündmustega kuidagi seotud.” „See on seotud ajalehega. Ma ei taha teada.” „Kas sa tahad homset või ei?” „Ma olen homse pärast mures,” ütleb Ornella häält alandades. „Sa ei mäleta, ega?” „Mida ma ei mäleta?” „Marta tuleb alles teisipäeval.” „Ja sa ei jõua tema vallandamisega teisipäevani oodata?” „Sa said valesti aru.”

Ornella seisab treppredeli juures ja hoiab seda poja jaoks paigal. Ta tahaks närvitsemise lõpetada. See on ju lihtsalt kuupäev – asi pole ju nii, nagu sisaldaks leht ülevaadet tema enda elust tol päeval.

Dario ronib redelist üles ja vaatab panipaigas ringi. „Seda ei ole siin.” „On küll.”

Poeg otsib edasi. „Aga tõesti ei ole. Tahad ise üles tulla ja vaadata?

Seda ei ole, ma kinnitan sulle.” „Ma olen nad kõik tallele pannud,” väidab Ornella. „Ma pole ühtki numbrit vahele jätnud.” „Kahjuks pead selle nüüd vahele jätma. Kas sa soovid 1994. aasta 25. aprilli? See on olemas.” „Ei taha. Ma ei ole veel nii kaugel.”

Dario ronib redelilt alla, hüppab kolmandalt astmelt maha, astub ema juurde ja suudleb teda kiiresti põsele.

Selleks ette valmistamata, lööb Ornella häbelikult õhetama, tõukab poja kõrvale ja saab ennast kogudes vihaseks. „Sa oleksid võinud mind pikali lükata. See pole naljakas.”

Ajalehe toimetus Corso Vittoriol on Ornella kodust Pariolis taksosõidu kaugusel. Ta pole seal kunagi käinud, on alati suhtunud 201

ettevaatusega sellesse kontorisse, mis sisaldab kogu maailma, ent piirneb ise ometi üheainsa kasimata hoonega. Kuid tal pole valikut – tema panipaik ei sisalda homset ja ta peab numbri üles leidma. „Che piano?” küsib tugeva inglise aktsendiga hääl. „Ma ei tea, mis korrusel,” vastab Ornella inglise keeles. „Ma püüan leida ajalehe toimetust.” „Tulge minu järel.” Mees sulgeb nende järel liftiukse ja vajutab sõrmenukkidega kolmanda korruse nupule. Lift hakkab kerkima. „Kas te töötate siin?” küsib Ornella. „Töötan küll.” „Kuidas teie nimi on?” „Arthur Gopal.” „Ah jaa, ma olen teie järelehüüdeid lugenud. Alles hiljuti kirjutasite järelehüüde Nixonile.” „Nixon suri sada aastat tagasi,” satub mees segadusse. „Ja pealegi ei kirjuta ma enam järelehüüdeid. Ma olen kultuuritoimetaja.” „Minu meelest on see pisut ühekülgne. Nixon tegi ka häid asju.”

Ta palub kokkusaamist Kathleen Solsoniga ning Arthur astub uudistetoimetusse, et palve edasi anda. Ornellal on kiusatus talle järgneda, vaadata oma silmaga, kuidas töö käib. Aga ei: kui tahad vorstisöömisest rõõmu tunda, ära mine vorstivabrikusse.

Mõne minuti pärast ilmub Kathleen. „Viimasel ajal kohtan kõiki Monterecchisid. Mõne nädala eest põrkasin kokku su pojaga.” „Jah, ta rääkis mulle.” Ebakindlalt kummardub Ornella Kathleeni embama ja kahetseb seda samal hetkel. Ta kallistab nooremat naist põgusalt ja jäigalt.

Liftiga alla sõites vaikivad mõlemad. Ornella soovib, et poleks Kathleeni emmanud. See oli piinlik. Kas see oli kuidagi Dario suhtes ebalojaalne? „Kuhupoole?” „Ma ei saa liiga kaugele minna,” ütleb Kathleen.

Nad jalutavad mööda Corso Vittoriot, busse, autosid ja põrisevaid motorollereid täis sõiduteed. Ornella peab tõstma häält, et teda kuulda oleks. „Sul on kindlasti rõõm kuulda, et ma loen endiselt truult teie lehte.” „Mis aastani sa oled jõudnud?”

202

„1994. Mis on juhtumisi aasta, kui me teineteist viimati nägime.” „Jah – kui ma lahkusin.” „Ma mäletan isegi kuupäeva, kui me viimati kohtusime – see oli haiglas, kui Cosimo haigeks jäi, 24. aprillil 1994.”

Kathleeni BlackBerry heliseb. See on Menzies. Kathleen annab paar korraldust ja lõpetab kõne. „Sa olid selle inimesega jäme,” täheldab Ornella. „Kardan, et minu ametis ei ole viisakuseks aega.” „See ei saa tõsi olla.” Pärast pausi lisab Ornella: „Tead, vahel ma mõtlen, kas mulle oleks võinud meeldida töö ajakirjanduses. Ütleme, et järgmises elus?” „Kas sa proovisid kunagi?” „Ära ole naeruväärne.” „Sa oleksid võinud.” „Püüdsin Dariot sellele alale suunata, aga talle ei hakanud ajalehed meeldima.” „Ma tean – me olime ju koos praktikal.” „Kuhu ma oleksin võinud jõuda, kui oleksin teinud midagi niisama julget nagu sina?” Ornella heidab Kathleenile kiire pilgu ja vaatab siis mujale. „Nüüd olen ma vana. Viiskümmend kaheksa. Selles vanuses on inimene oma karjääri tipus, kas pole nii?” „Võib olla.” „Sina ja mina oleme sarnased,” sõnab Ornella. „Ära tee nii kohutatud nägu. Me oleme mõnes mõttes väga erinevad. Aga mõnes teises mõttes...”

Ornella vaikib. Näiliselt tuli ta siia, et hankida üht vana ajalehenumbrit, ning teiseks, et näha kunagist tuttavat. Nüüd aga tunneb Ornella, et teda ahvatleb hoopis teine suund: ta tahab midagi öelda. Rääkida, isegi üles tunnistada. Rääkida sellele naisele homsest, päevast, milles Kathleenil oli oma väike osa. „Kas sa üldse mäletad mu abikaasat?” „Muidugi mäletan. Muide, mul oli kurb kuulda, et ta on lahkunud...”

Ornella katkestab teda. „Ta oli kohutavalt kena välimusega, kas polnud?” „Oli tõesti.” „Ja parun, tead ju, kuigi ta ei kasutanud tiitlit. Mäletan, et kui me kohtusime, oli Cosimo nii eriline. Ma isegi olin tollal üsna kena neiu – kui sa ei usu, võid vanadelt fotodelt vaadata.”

203

„Sinu ilu oli kuulus.” „Nii see tõesti oli,” kinnitab Ornella, nagu saaks ta alles nüüd sellest tõsiasjast teada. „Ma peaksin nüüd tagasi minema,” ütleb Kathleen, heites pilgu sõnumile BlackBerryl. „Ma ei võtnud jakki kaasa.” „Kohe.” Ornella võtab Kathleenil pluusivarrukast kinni ja juhib ta üle Piazza Sant’Andrea della Valle ristmiku, pööramata tähelepanu punasele tulele ja astudes signaali andvatest autodest mööda. „Nii et sa mäletad, kui Cosimo 1994. aastal haiglasse viidi?” „Muidugi – see oli säherdune vapustus.” „Ega ta nüüd selline vapustus ka ei olnud. Tema probleemid algasid mitu nädalat enne seda, kui ma ta haiglasse viisin.” „Ma ei teadnud seda.” „Oh jaa,” kinnitab Ornella. „Esimest korda sain vist aimu siis, kui me pidime puhkusele minema ja ta jättis selle viimasel hetkel ära.

Püüdsin head nägu teha ja ütlesin, et me võime ka linnas igasuguseid toredaid asju teha. Aga tema sai maruvihaseks. Ma ei teadnud, miks.

Nojah, ta jõi, ja ilmselt olid need asjad kuidagi seotud. Ta lükkas mind külmkappi!” Ornella naerab. „Külmiku uks oli lahti – ma hakkasin jäävett võtma – ja kukkusin vastu riiulit. See oli veider – ta muudkui lükkas mind edasi, nagu püüaks mind külmikusse toppida. Lõin kapis igasuguseid asju ümber. Kapparipurk purunes kildudeks. Ja mina mõtlesin – klaasikillud külmikus, koristaja ei leia neid eales kõiki üles. Keegi neelab mõne kogemata alla. Kui tobe mõte. Igatahes kõndis ta lihtsalt minema. Kartsin kohutavalt, et keegi saab teada, et ta on läinud.

Aga kuna me pidime niikuinii puhkusel olema, ei pannud keegi seda tähelegi – ma püsisin lihtsalt kodus. Mul oli hulgaliselt aega, et külmkapist kilde koristada.” „Milline jube lugu. Nii kurb kuulda,” sõnab Kathleen kõnniteel seisatades. „Ja ma hindan kõrgelt, et sa mulle Cosimost selliseid asju suudad rääkida. Aga – ja palun ära saa minust valesti aru – kas sul oli täna mingi eriline põhjus sisse astuda? Muidugi pole sul selleks põhjust vaja. Ma peaksin lihtsalt tõesti nüüd tagasi minema.” „Aus küsimus. Tavaliselt ei räägi ma isiklikest asjadest kellelegi peale oma koristaja Marta.”

Kathleen naerab.

204

„Miks see nii naljakas on?”

Ornella haarab uuesti Kathleeni käisest ja tirib teda edasi, ajalehest veelgi kaugemale, pikendades jutuajamist, isegi kui see peaks tähendama teise tirimist kogu maa Piazza Veneziale. „Sel ajavahemikul 1994. aastal, kui Cosimo ära oli,” jätkab ta, „helistati mulle pangast ja uuriti mitme sularaha väljavõtu kohta. Mulle öeldi summad, mis olid rabavad – sa ei taha teada. Ma ei saa senimaani aru, kuidas ta nii kiiresti nii palju kulutas. Siis helistas politsei: kuuekümnendates eluaastates mees vahistati kokaiini omamise eest. Läksin talle järele, ta rääkis vahetpidamata. Ta mainis kogu aeg üht austraallannat. Ta oli naise äraoleku ajal kusagilt üles korjanud ning nõudis nüüd, et me sõidaksime ringi ja otsiksime ta üles. Ta oli hamba murdnud – oli kakelnud, suudad sa seda ette kujutada? Kuidagimoodi sain ta koju. Ta muudkui rääkis ja rääkis. Ta tahtis tähistada. „Mida tähistada?” küsisin mina. Ta valas klaasi brändit täis ja sundis mind selle ära jooma. Ta tahtis armatseda.

Mina ei tahtnud. Kuid me tegime seda.”

Ta veab Kathleeni Largo Argentinal üle trammirööbaste jalakäijate saarekesele Rooma varemete ümber. „Siis sai ta vihaseks,” jätkab Ornella. „Rääkis, kuidas ma rikun tema karjääriväljavaateid. Püüdsin aru saada, temaga kaasa mõelda. Ta tiris mind mööda korterit ringi ja karjus. Ta kavatses avada maalistuudio ja keppida paljude tüdrukutega – ta ütles seda mulle, oma naisele. Ta krabas mu rinnahoidja õlapaelast ja tõukas mind, ning see rebenes. Püüdsin talle kogu aeg silma vaadata.

Need olid täiesti tühjad – üks kõige jubedamaid pilte, mida ma eales olen näinud. Ja ta kägistas mind tol pärastlõunal, 1994. aasta 24. aprillil. Mäletan, mõtlesin, et suren. Ta kägistas mind nii pikalt, et mul läks pilt eest.

Kui ma teadvusele tulin, polnud teda enam seal. Tundus, nagu oleks mu kurk sisse vajunud. Kühveldasin näole vett ja püüdsin köögis kraanikausi kohal nutta. Kuid ma ei suutnud korralikult hingata. See oli säärane pentsik nuuksumine – peamiselt neelatamine ja köhimine.

Ja siis oli ta jälle seal ja naeris minu üle. Hoidsin tasakaalu säilitamiseks köögikapi käepidemest. Ta surus oma näo minu oma lähedale ja ma virutasin talle kapiuksega pähe nii tugevasti, kui suutsin. Mürtsatus pani kapiukse rappuma, mu käsi surises, Cosimo lõi vankuma. Ta ei leidnud kätele tuge ja kukkus näoli põrandale. Ta põsk sai kriimus205

tada ja verd hakkas voolama. See tilkus põrandale. Mäletan, kuidas ta pani oma sõrme vereloiku.” „Jessas, see on ju täielik õuduslugu,” segab Kathleen vahele. „Mina ei teadnud sellest midagi. Ma ei mäleta muud kui seda, et Cosimo pandi psühhiaatriaosakonda. Kuid Dario ütles, et see oli depressiooni tõttu.” „Depressiooni oli muidugi ka. See tuli hiljem.” Ornella lasi Kathleeni varruka lahti, tema vajadus pihtida kadus äkki ja asendus süütulvaga. „Ära sellest Dariole räägi,” palub ta. „Ära seda üldse maini, kui teda näed. Ta ei tea kõiki neid üksikasju.”

Nad keeravad tagasi toimetuse poole. „Tegelikult,” sõnab Kathleen, „ma mäletan tol õhtul teie köögipõrandal verd. Dario ja mina läksime sinna, kui te olite Cosimo haiglasse viinud. Lasime teie teenija sisse. Mis ta nimi oligi? Rina? Ta ei teadnud, mida teha. Ta ei tahtnud põrandalappi veriseks teha – kartis, et te saate vihaseks – ja ma pühkisin vere värske ajalehega ära.” „Ma tean,” ütleb Ornella. „See number on puudu. Ma tahan, et sa annaksid mulle uue.” „1994. aasta ajalehenumbri? Ma ei tea, kust seda leida võiks. Me viskasime oma paberlehtede arhiivi aastaid tagasi minema. Nüüd on kõik digitaalne.” „Sa ei räägi ometi tõsiselt.”

Naised kõnnivad vaikides edasi ja jõuavad viimaks toimetuse ette. „Kas sa mäletad meie jutuajamist haiglas tol õhtul?” küsib Kathleen. „Kui ma ütlesin, et plaanin minna Washingtoni, kuid see pole veel lõplikult otsustatud? Sa ütlesid, et ma peaksin minema. Et ma peaksin lahkuma Roomast ja Dariost ning selle koha vastu võtma.” „Ma ei öelnud midagi sellist.” „Jah,” kinnitab Kathleen. „Ütlesid küll.”

Teisipäeva hommikul koputab Marta neli korda ja ootab. Tal on võtmed, niisiis astub ta korterisse. Ornella ilmub välja öösärgis. „Vabandust,” ütleb Marta, pea maas. „Sa jätsid mind pühapäeval ilma ajaleheta kohutavasse olukorda,” teatab Ornella. „Täiesti andestamatu!” Ta tahaks seda kohe tagasi võtta. Selle asemel tõmbub ta uuesti magamistuppa.

Ta riietub ja naaseb elutuppa, sätib raamitud fotosid, nagu poleks vihapurset olnudki. „Kui ma siin istun,” selgitab ta Martale, „siis näen 206

Massit, kui ajalehte lugedes pilgu tõstan. Ja kui istun seal, näen Cosimot. Või peaksin panema siia Dario? Tead, kui pilte vahel ümber ei paiguta, ei pane neid enam tähelegi.”

Marta, kes pühib prahti prügikühvlile, noogutab viisakalt.

Rohkem midagi ütlemata läheb Ornella tagasi oma tuppa. „Te soovite täna ajalehte, signora Ornella?” „Ei,” vastab ta läbi magamistoa suletud ukse. „Tänan.”

Ta kuuleb, kuidas välisuks sulgub, ning tuleb uuesti välja. Marta on jätnud kirja, paludes teatud marki puhastusvedelikku ja paberrätikuid. „Taeva pärast,” pomiseb Ornella, „kuidas see tüdruk nii palju paberrätikuid kulutab?” Ta kontrollib, kas diivani alt on tolmu võetud.

Kummargil ringi nuuskides langeb puitpõrandale piisk. Ornella puudutab nägu; see oli pisar. Tugevasti ninaga tõmmates kogub ta ennast, pühib käega põranda üle, tupsutab silmi ja ajab end püsti.

Dario tuleb, kui vaja, kuid ta ei kavatse poega anuda. Teine poeg, Filippo, väldib ema täielikult – ta on pärinud isa intellektuaalse põlguse Ornella vastu. Ja lapselapsed? Tundub, et nad kardavad teda.

Ornella tunneb Cosimost puudust. Nende viimased koos veedetud kümme aastat koosnesid arstidest ja ravimitest, lootuse hetkedest ja lootusetuse kuudest. (Ornella ei rääkinudki Dariole ja Filippole, kuidas nende isa tegelikult suri, et ta leiti kirjakesega, milles seisis: „Aitab.”

Ornella rääkis kõigile, et Cosimo suri infarkti. Kusagil mälusopis ta teab, et pojad teavad. See on seesama sopp, kuhu ta on peitnud kõik teadmised, mida ta ühtaegu teab ja ei tea: mobiilide olemasolu, internet, see, mida teised temast arvavad.)

Ornella avab treppredeli panipaiga all. Ta ronib üles kahe ukseni, mille taga on ajalehed. Ornella pole kunagi varem siia üles roninud. Ta avab mõlemad uksed ja hingab sisse – panipaigas on metallilõhn, mida ta on pidanud ebamääraselt oma sõrmede lõhnaks. Panipaik on kõrge ja sügav ning peaaegu ääretasa täis. Üle kümne tuhande ajalehe. Üle saja tuhande lehekülje. Pool miljonit artiklit. Kõik need vaeva nõudnud read, pandud siia üles oma järjekorda ootama. Üleminek homsele on tulnud ja läinud. Ornella ei leia kusagilt 1994. aasta 24. aprilli lehenumbrit. Ta peab liikuma edasi 25. aprilli juurde.

Päeva vahelejätmine mõjub kummaliselt: äkki ei tundu need virnad üldse enam nii autoriteetsed – vähem ajalehe ja rohkem tavalise paberi 207

moodi. Ornella laksab käega vastu vasakpoolset virna, seda, mis on juba läbi loetud, ja sikutab paar lehte välja. Ta viskab need panipaigast alla. Õhus lendavad ajalehed laiali ja üksikud leheküljed hõljuvad vaiksel sahinal põrandale.

Ornella tõmbab välja veel lehti, seekord paksu paki, ja laseb käest kukkuda. Need maanduvad mütsuga põrandal ja paiskuvad laiali. Ta tõmbab välja veel lehti. Ta loobib neid alla, kuni käsivarred valutavad ja põrand redeli ümber on paksult ajalehtedega kaetud.

Ornella silmitseb virnu, mis on endiselt panipaigas – seni läbi lugemata ajalehti. Ta tõmbab välja 1994. aasta 25. aprilli oma ning viskab selle põrandale. Ta tirib välja veel mõned ja siis veel.

Ta jätkab samamoodi ligi tunni, käed trükivärvist mustad, põlved ülemisel astmel tudisemas, kuni on valmis. Panipaik on tühi, kogu põrand kui mustvalge ookean.

Ornella ronib alla, teadmata, kuidas redelilt maha astuda. Ta tallub ajalehtedel, kaotab jalgealuse, ajab käed ehete tilinal laiali ja maandub virna otsas. Ta libiseb hunnikult alla, ahhetab ja jääb siis naerdes paigale. „Tobe tüdruk!”

Silma hakkab rasvases kirjas pealkiri: „... Afganistani pealinna”.

Ornella sikutab numbri välja, see käriseb pisut tema keharaskuse all.

Pealkirjas seisab: „Talibani võitlejad hõivasid Afganistani pealinna” (1996. aasta 28. septembri leht). Ta kaevab kuhjas ja valib huupi veel ühe lehe: „Dow sulges rekordiliselt 6000-st kõrgemal” (15. oktoober 1996). Ja veel üks: „Clinton lööb teise ametiaja võitmiseks Dole’i” (6. november 1996). Tundub, et ta lamab 1996. aasta otsas.

Ornella lükkab need numbrid kõrvale ja kaevub 1998. aastani: „Clinton eitab seksi praktikandiga” (27. jaanuar 1998); „Titaanlik noos: laevahukk tõi 11 Oscarit” (24. märts 1998); „Kaksikrünnakutes USA saatkondadele Ida-Aafrikas hukkus kümneid inimesi” (8. august 1998); „Esindajatekoda algatas Clintoni tagandamise” (20. detsember 1998).

Ta jõuab uude aastatuhandesse: „Dow Jones ületas 11 000 punkti piiri” (15. jaanuar 2000); „Milošević lahkub protestide saatel” (6. oktoober 2000); „Iraak keeldub uutest inspektsioonidest" (2. november 2000).

2002. aasta pealkirjad tekitavad Ornellas hämmeldust: „Nullpunkt puhastati Kaubanduskeskuse rusudest” (31. mai 2002); „Bali pommi208

rünnakus hukkus kümneid inimesi” (13. oktoober 2002); „Bush asutas sisejulgeoleku ministeeriumi” (26. november 2002).

Ta kaevub 2004. aastasse: „Teadlased kloonisid 30 inimembrüot” (14. veebruar 2004); „Putin valiti tagasi ametisse” (15. märts 2004); „USA annab võimu üle Iraagi ajutistele juhtidele” (29. juuni 2004); „Islamiäärmuslane tappis Hollandi filmilooja” (3. november 2004).

Ornella libiseb edasi 2006. aastasse: „Bush tõkestas esimese vetoga tüviraku-uuringud” (20. juuli 2006); „Põhja-Korea teatas esimesest tuumakatsetusest” (10. oktoober 2006).

Ja siis 2007. aasta: „Apple tutvustas suure käraga iPhone’i” (10. jaanuar 2007); „Bush saadab Iraaki veel 21 500 USA sõdurit” (11. jaanuar 2007); „Komisjoni hinnangul põhjustavad kliima muutusi inimesed” (3. veebruar 2007); „Afroameeriklasest senaator teeb presidendiks kandideerides ajalugu” (11. veebruar 2007).

Nüüd on ta omadega valmis. See on umbkaudu olevik.

Ta seisab kõigi nende ajalehtede keskel ja mõtleb Martale, kes tuleb homme. Ornella võiks lehed enne ära koristada. Teisest küljest avaldaks see Martale muljet – lõpp on sellel totrusel vanadest ajalehtedest ühel ja uutest teisel pool. Ja lõpp tehnoloogiakeelule – enam ei tule draamat, kui Marta abikaasa juhtub talle mobiilile helistama, kui naine siin on.

Järgmisel päeval kiirustab Ornella ukse juurde. „Ma tahan sulle midagi näidata. Tule, tule!” Ta üritab Martal käest haarata, kuid koristaja võtab alles mantlit seljast. Ornella ootab kannatamatult. Tänane ajaleht on Martal kilekotti peidetud, nagu senised juhtnöörid ette näevad. „Tule!” kordab Ornella. Ent koridori keskel jääb ta seisma. „Mis on?” küsib Marta. „Sa arvad kindlasti, et ma olen lolliks läinud.” Ornella võtab koristajal käest kinni. Marta ei tõmba kätt ära, vaid laseb end edasi tirida. „Oh aeg!” hüüatab Marta segadust nähes. „See katki läks?” „Mis läks katki?”

Marta on juba põlvili maas ja koristab ajalehekatastroofi. „Midagi ei läinud katki, ma tegin seda meelega. Pole põhjust muretseda. Ma viskasin need ise alla,” protestib Ornella. „Ma veetsin terve öö lugedes. Kella neljani hommikul. Ma pole veel kaugeltki järje peale saanud. Mul on igasuguseid küsimusi. Sa pead mind aitama.”

209

Marta, kes tõlgendab seda palvena kõik kiiremini ära koristada, vastab: „Jajah, ma teen seda, ma teen seda.” „Oota – kuula nüüd hetk. Jäta need sinnapaika. Ütle, kuhu me tänase ajalehe panime?” „Millise tänase?” „Selle tänase.” Ornella osutab sõrmega allapoole, ent sõrm osutab vaid mitmele tuhandele tänasele nende jalgade all. Ta lisab: „Selle tänase, mille sa kaasa tõid. Selle, mis on kilekotis.”

Marta kõhkleb, nagu võiks see olla mingi proov.

Ornella istub elutoa diivanile, elevusest pinevil, pulss kiire. Ta avab tänase ajalehe ja nihutab ennast mugavamalt patjade vastu. Ta köhatab, pilgutab silmi nagu selleks, et selgemini näha, ja uurib esikülge.

Ta pöördub Marta poole, kes, saanud käsu olla perenaisele seltsiks, on pannud triikimisaluse püsti elutoas. Ornella küsib: „Kas sa ei tahaks seda lugeda koos minuga?” „Ei, ei.” „Siin on palju sellist, mis ajab mind segadusse. Ma loodan sinu abile. Näiteks, kes on Britney Spears ja miks ta oma juuksed maha ajas?” „Ma ei tea,” vastab Marta triikrauast tõusva auru sisina saatel. „Ja see siin: see rumal paavst tegi inetuid märkusi moslemite kohta ja nüüd ähvardavad nad kirikud õhku lasta.” Ornella tõstab pilgu. „Kas sul pole äkki ohtlik kirikus käia, Marta?” „Ei, ei.”

Ornella keerab lehte. „Tundub, et kõik lasevad ennast muudkui õhku. Ja kõik need arvutid – kas sina saad sellest arvutiasjandusest aru?” „Mis asjandusest?”

Kuid Ornella teab sellest liiga vähe, et osata isegi küsimust sõnastada. „Lihtsalt üldiselt.” „Mitte eriti.” Äkilise kiindumussööstuga patsutab Ornella enda kõrvale diivanile. „Miks sa ei võiks hetkeks pausi pidada ja minu kõrvale istuda? Ma teen sulle kohvi! Me võiksime päevauudiseid arutada. Kas sa ei arva, et see oleks vahelduseks päris tore?”

Marta, nägu murelik, vaatab korteris ringi – kõik need pesemist vajavad põrandad ja pühkimist ootavad pinnad. Ja tolm voodite all?

210

Kui Marta on töö lõpetanud, saadab Ornella ta ukseni. „Homme näeme?” „Jah, okei,” vastab Marta maha vaadates. „Homme.”

211

1994. Corso Vittorio, Rooma 1990. aastate alguseks hakkas ajalehe edu Milton Berberi juhtimisel sumbuma, peegeldades lugejaskonna kahanemist kõikjal trükiajakirjanduses. Televisioon oli aastaid ajalehtede lugejaskonda vähendanud ja ööpäevaringsed uudistekanalid andsid uue hoobi. Eelmisel õhtupoolikul valminud hommikulehed tundusid üha enam ajast ja arust. Tiraaž langes uuesti alla kahekümne viie tuhande.

Suurem mure oli Milton ise. Kuigi ta jäi intellektuaalselt jõuliseks, vedas füüsis alt: diabeet, hüpertoonia, nägemise halvenemine, kuulmise kadumine.

1994. aastal kutsus ta toimetuse kokku. „Milleks see ajaleht olemas on?” alustas ta.

Paar ajakirjanikku naeratas närviliselt. Keegi sosistas mingi nalja. „Tõsiselt,” jätkas Milton. „Ma olen ise selle üle mitu korda pead murdnud.

Miks nägi Cyrus Ott nii palju vaeva, et see leht asutada? Miks pidi nii rikas ja võimas mees selleks vaevuma? Ametliku versiooni kohaselt oli Ottil kirg uudiste vastu ning ta uskus, et maailm vajab soliidset väljaannet. Mina seda ei usu. Ma olen ajakirjanik – loomu poolest vastu õilsatele motiividele. Tegelikult tuli Ott siia pitsa pärast.”

Kõik pahvatasid naerma. „Mis puutub minusse,” jätkas Milton, „siis ei saa minagi teha nägu, et mul oleksid õilsamad motiivid. Mulle lihtsalt meeldib ajalehte välja anda: kõik need pealkirjad ja tähtajad. Ei midagi õilsat. Aga, rahvas,” lõpetab ta, „mina tõmban nüüd joone alla. Mul on aeg tagasi astuda.”

Paar toimetajat ahhetas.

Milton muigas. „Oh, jätke nüüd – ärge teeselge üllatust. Ärge teeselge säärases klatšiveskis nagu see toimetus, et te klounid midagi ei teadnud.”

Siis kadus Miltonil hääl. Ruum oli vaikne, oodates tema järgmisi sõnu.

Milton haaras hommikuse ajalehe, tõstis selle rutakalt üles ja suundus oma nurgakabinetti. See oli tema viimane päev ajalehe juures. Kolm kuud hiljem suri ta Washingtonis infarkti.

Miltoni asendamine ei olnud lihtne. Boyd tõi kohale rea keskpäraseid juhte, kes kõik pidasid vastu paar aastat, enne kui jäid Otti aktsiapadjal pensionile.

Kuid see kõik ei aidanud peatada tiraaži langust. Toimetust kärbiti väljakurnamisega, stiiliküljed suleti täielikult, eriti kultuuri- ja spordiosa muutusid tühermaaks.

212

Ajaleht täitis endiselt iga päev kaksteist lehekülge, kuid omalugude osakaal kukkus järsult ja vohama hakkasid uudisteagentuuride lood. Kui teised ajalehed võitlesid teleuudiste pealetungi vastu värvi ja kireva graafika kasutuselevõtmisega, jäi see ajaleht soliidselt mustvalgeks.

Järgmine väljakutse pidi osutuma veelgi hirmuäratavamaks: internet.

Esmalt avasid paljud väljaanded oma võrgulehed ja võtsid juurdepääsu eest tasu. Lugejad aga liikusid lihtsalt tasuta materjalide juurde. Nii hakkasid meediakompaniid üha rohkem ja rohkem lugusid tasuta võrku panema, lootes, et netireklaamid hüvitavad kokkuvõttes tiraaži vähenemise verejooksu.

Kuid selle ajalehe reaktsioon oli isikupärane: ette ei võetud midagi. Toimetaja Herman Cohen nullis kõik jutud veebilehest. „Internet on uudistele seesama,” ütles ta, „mis autosignaalid muusikale.”

213