IMMUUNSUS
Sissevaade salapärasesse süsteemi, mis hoiab inimest elus
Philipp Dettmer
2 Mida seal kaitsta on?
Enne kui saame oma keerukat kaitsemehhanismi päriselt tundma õppida, tuleks heita pilk sellele, mida on vaja kaitsta – oma kehale. Teatud mõttes tundub asi lihtne: keha on kõik, mis jääb naha alla, kaasa arvatud nahk ise. Lihtne, eks? Aga see on nagu planeet kosmoses: orbiidilt ei ole vähimalgi määral võimalik näha kogu pilti.
Nii et enne kui teeme midagi muud, tuleb esmalt suunduda teekonnale kummalisse ja võõrikusse maailma, mis on veel veidram kui süvameri või kauge planeet. Maailma, kus ükski elusolend isegi ei tea, et ta olemas on, kus koletised on igapäevane reaalsus, aga keegi ei hooli sellest. Maailma, mis on miljardeid aastaid vana ja olemas ainult iseenda, kõigi ja kõige sees, igal pool meie ümber, kõikjalviibiv, kuid nähtamatu. See on tillukeste olendite maailm, kus piir elava ja surnu vahel on hägune. Kus biokeemiast saab elu põhjustel, millest me veel aru ei saa. Suumime enda sisse ja vaatame ringi –organites, kudedes, oma kõige põhilisemates ehituskivides ehk rakkudes.
Rakud on väga väikesed elusolendid, ühed väikseimad eluüksused maakeral. Ühe raku jaoks on meie keha kui planeet, mis heljub läbi vaenuliku universumi. Oma keha tohutute mõõtmete tajumiseks tuleb seda vaadelda raku vaatenurgast. Raku suurusega võrreldes on meie keha metsikult suur torustik, kus torud on mägede laiused, tulvil vedelikuookeane, kiireid kärestikke läbi koopasüsteemide, mis ulatuvad ühest riigist teise. Kui jätta kõrvale luude kristalliseerunud ja tahked osad, on kogu keskkond, kogu rakkude maailm elus. Rakk võib viisakalt paluda, et sein ta läbi laseks, ja pressida end siis läbi tillukese ava, mis tema selja taga kinni läheb. Ta võib ujuda mööda kanaleid ja ronida lihamägedesse, kui kuhugi minna tahab.
Kui inimene oleks oma raku suurune, oleks inimese keha umbes viieteistkümne ülestikku laotud Džomolungma kõrgune. See oleks lihamägi, mis on vähemalt sada kilomeetrit kõrge ja ulatub kosmosesse. Kui olete
akna lähedal, siis võtke istet ja vaadake taevasse. Püüdke seda hetkeks ette kujutada – nii tohutut hiiglast, et reisilennukid põrkaksid talle vastu pahkluid ja pea oleks nii kaugel kõrgustes, et seda ei oleks nähagi.
Immuunsüsteemi rakkude ülesanne on kõike seda kaitsta. Eriti nõrku kohti, kust sissetungijad võivad siseneda, milleks on peamiselt piirid, keha välispinnad. Kui mõelda välispinna peale, tuleb esimesena pähe muidugi nahk. Naha kogupindala on umbes kaks ruutmeetrit (umbes piljardilaua suurune) ja õnneks ei ole seda kuigi raske kaitsta, kuna suurem osa sellest on valmistatud kõvast ja paksust tõkkest, millel on oma kaitsesüsteem. See tundub pehme, aga kui see kusagilt katki pole, on sellest päris raske läbi tungida.
Inimese tegelikud infektsioonide suhtes nõrgad kohad on limaskestad –pinnad, mis vooderdavad hingamisteid ja kopse, silmalauge, suud ja nina, magu ja soolestikku, paljunemisteid ja põit. Nende kogupindala on raske hinnata, sest see on inimeseti väga erinev, kuid hinnanguliselt on tervel täiskasvanul keskmiselt kakssada ruutmeetrit limaskesti (umbes tenniseväljaku jagu), millest enamjagu asub kopsudes ja seedetraktis.
Limaskesti võib ekslikult pidada siseküljeks. Aga nii see pole – limaskest on väliskülg. Kui vaatame ausalt, mis me oleme, siis teatud mõttes ei ole me midagi muud kui keerukas torustik. Kahtlemata on selle mõlemas otsas kontrollitavad sulgurid. Ning see on üsna märg, ligane ja rõve.
Meie paljunemisorganid, ninasõõrmed ja kõrvad on samuti augud – sissepääsud suurtesse tunnelitesse ja koopasüsteemidesse, mis meid risti-rästi läbistavad. Kõik need on meie piiripunktid, ühenduskohad välismaailmaga. Meie keha on lihtsalt nende ümber ehitatud. Need välisküljed meie sees on pinnad, mille kaudu miljonid sissetungijad üritavad iga päev meie sisse pääseda. See on päris pikk rinne, mida kaitsta, kui olla rakusuurune. Meie rakkude jaoks on limaskestade pindala sama suur kui Kesk-Euroopa või USA keskosa. Piiritara ehitamisest poleks kasu, sest kaitsta on vaja mitte üksnes piire, vaid kogu pinda! Sissetungijad ei ürita siseneda ainult servadest. Nad võivad ka langevarjudega maanduda. Rakud peavad kaitsma kogu mandrit. Tervenisti.
Ent ikkagi on palju lihtsam tabada vaenlane neis punktides, mitte kusagil mujal – näiteks kui vaadata kõiki organismi veresooni ja kapillaare ning need sirgesse ritta panna, saaksime lausa 120 000 kilomeetri pikkuse toru,
Inimese keha on toru.
mille saaks kolm korda ümber maakera mässida ja mille pindala oleks umbes 1200 ruutmeetrit. Nii et parem on tabada vaenlane piirialal, mis on märksa väiksem ja seetõttu kergemini kaitstav. Ent kergemini ei tähenda, et see oleks lihtne.
Teeme ühe lõbusa katse ja kujutame ette, et tahame ehitada proportsionaalse inimkeha, aga kasutada selleks inimesi endid. Elusatest hingavatest inimestest, lihtsalt et näha, millised hirmsad mõõtmed me saavutaksime.
Esiteks oleks selleks vaja palju inimesi. Keskmine inimkeha koosneb umbes neljakümnest triljonist rakust. Triljonist! Nelikümmend triljonit on 40 000 000 000 000. Väga võimas arv. Kui tahame, et igale keharakule vastaks üks inimene, on meil vaja üle saja korra rohkem inimesi, kui on inimkonna 250 000-aastase ajaloo vältel elanud. Püüame seda pilti hetkeks ette kujutada. Praegu on elus umbkaudu 7,8 miljardit inimest. Kui panna nad õlg õla kõrvale seisma, kataksid nad üllatavalt vähe maad, ainult 1800 ruutkilomeetrit. Seda on veidi rohkem kui Londoni pindala. Neljakümne triljoni saamiseks tuleb see korrutada 120-ga.*
Nõndaks. Meil on nüüd nelikümmend triljonit inimest, kes seisavad õlg õla kõrval. See inimmeri kataks kogu Ühendkuningriigi, viimse kui maanurga, järve ja mäe. Mõõtkavas inimkeha valmistamiseks, mis koosneb rakke esindavatest inimestest, peame need triljonid inimesed virna seadma, nii et nad seisavad üksteise peal, hoiavad kätest ja käevangust kinni, moodustades elusaid struktuure. See lihast tehtud hiiglane kõrgub saja kilomeetri kõrgusele, kosmose piirile. Tema sees on väikeriikide suurused õõnsused, luud, mis on sama tihedad ja suured kui mäed, ning keerukad koopad ja tunnelid. Arterid on täidetud vedelike ja inimestega,
* Ja see on ainult osa kogu pildist, sest meie kehas elavad bakterid, kes on meie elus hoidmiseks vajalikud. Kui palju? Üks bakter iga meie keha neljakümne triljoni raku kohta (mis suuruse poolest on päris kobedad – kui inimene oleks keskmise keharaku suurune, siis oleks bakter umbkaudu küülikusuurune). Kujutleme neid pisikeste jänkupoegadena, siis on see mõte natuke vähem hirmus. Suurem osa neid armsaid jänkusid elab meil soolestikus. Selles meeletusuures koopas elab 36 triljonit jänkut, kes pidevalt surevad ja paljunevad ning lagundavad pilvelõhkujasuuruseid toidukamakaid, et neid saaks jaotada kõigile inimestele, kellest see lihamander koosneb. Ülejäänud neli triljonit jänkut vudivad ringi mööda meie nahka ja kopsude sees, hüplevad hammaste ja keele peal, ujuvad silmade vedelikus ning keksivad kõrvades. Neist räägime pärast veel, aga praegu kujutage ette, et olete kaetud nunnude jänkudega, kes on teie sõbrad ja kes lähtuvad ainult teie parimatest huvidest.
kes kannavad toitu ja hapnikuballoone igasse kehanurka. Kui te oleksite punane verelible, või antud juhul „punane vereinimene“, siis rändaksite ühe minutiga Pariisist Rooma verevoos, mida ajab ringi suurlinnasuurune süda. Kõik oleks tore. Kõik töötaksid koos, et hoida seda lihamäge ja seeläbi ka iseennast elus.
Aga ressursside, toidu ning mõnusalt niiske ja sooja ruumi hiigelrikkus oleks lihtsalt liiga kütkestav. See hiiglane on mandrisuurune ja sinna mahuvad lisaks tema elanikele ka kutsumata külalised. Lihahiiglase sisse üritavad tungida sõna otseses mõttes miljardid parasiidid. Mõned on suured nagu elevandid või sinivaalad, kes tahavad hiiglase sisse muneda, et nende järeltulijad saaksid õgida neid õnnetuid inimesi, kellest koosnevad koed. Teised on pesukaru- või rotisuurused ning tahavad varastada toitu ja hiiglase sisse püsivalt elama asuda, et kasvatada siin oma lapsi. Nad ei pruugi keha koostisosadeks olevatele inimestele halba tahta, kuid on siiski kahjulikud, sest roojavad igale poole ja rikuvad sellega inimeste elu ära. Kõige jälgimad kahjurid, kellega meie lihahiiglane peab iga päev toime tulema, on miljardid ämblikud, kes tahavad tungida rakunimeste suhu või kõrva, et siis oma ohvrite kõhus paljunema asuda. Triljonitest inimestest koosneva hiiglase jaoks ei ole eriti ohtlik, kui ta aeg-ajalt siin-seal mõnest ilma jääb. Aga kui kahjuritel lastakse vabalt paljuneda, võib see olla hiiglase lõpp. Kas pole õudne mõte?
Sellega peavadki teie rakud ööd ja päevad tegelema, alates teie sünnist kuni surmani. Elu ei ole asi, mida võiks võtta enesestmõistetavana. Aga ärge laske mõttel pidevast rünnakust end nukraks teha. Te ei ole tegelikult üksnes lihamägi, kes ootab, et teda vallutataks. Õnneks on teil selles ellujäämisvõitluses suurepärane liitlane, keda me lihtsalt ei oska vääriliselt hinnata ja kiita: immuunsüsteem.
Immuunsüsteem muudab inimese kindluseks. Miljardite universumi kõige tõhusamate ja sõjakamate sõduritega täidetud kindluseks. Nende käsutuses on loendamatuid relvi ja nad kasutavad neid armutult. Immuunsüsteemi sõjavägi on teie elu jooksul juba tapnud miljardeid vaenlasi ja parasiite, kuid ta on valmis tapma veel miljardeid või triljoneid.
Sa ärkad ja tunned kurgus kraapimist. Pea valutab. Oled kergelt pahur, aga sätid lapsed kooli ja ennast tööle. Samal ajal aga toimub su naha all kangelaslik sõda. Miljonid võitlevad ja surevad selle nimel, et sina saaksid porisedes uksest välja astuda.
Enamik meist ei peatu kunagi, et küsida: mis see meie immuunsüsteem üldse on?
Keerukuselt teeb sellele silmad ette ainult inimaju. See on Maa elustiku üks vanemaid ja eluliselt tähtsamaid aspekte. Ilma selleta sureksime mõne päevaga. Raamatus „Immuunsus“ viib YouTube’i populaarseima teaduskanali „Kurzgesagt – In a Nutshell“ looja Philipp Dettmer lugeja teekonnale läbi inimkeha kindluse ja selle kaitseliinide. Meie sees käib pidev hämmastava ulatusega lahing täis sissetunge, strateegiaid, kaotusi ja õilsat eneseohverdust. Tegelikult on su immuunsüsteem selle aja jooksul, mil sa seda lühikest teksti lugesid, tõenäoliselt tuvastanud ja hävitanud mõne vähiraku, mis oli sinu kehas kasvama hakanud.
Köitvate värviliste illustratsioonide ja kaasahaaravate kirjelduste toel muudab „Immuunsus“ immunoloogia põnevaks seikluseks läbi imelise tundmatu maastiku. „Immuunsus“ on hädavajalik ja tähelepanuväärselt lõbus kiirkursus sellest, mis on väidetavalt – ja üha enam – meie keha tähtsaim süsteem.
9 789908 501000 postimehekirjastus.ee