Ilusate asjade püha

Toimetanud Katrin Hallas Kujundanud Triin Voss Tagakaane foto erakogust

© AS Eesti Ajalehed ja Ülo Mattheus, 2010

ISBN 978-9949-444-57-1 Tallinna Raamatutrükikoda

Sisukord

I OSA Aja pilgu ees Śrīvatsa, olemise keerukus ja lihtsus

10

Tagantjärele tark ehk miks minust ei saanud peaministrit

14

Vabaduse hääled ja ajakirjandusvabadus

17

Ükskord on hiina keel

21

Eesti pehmed ja karvased

24

Kas parteid on halvad?

29

Valimisliidud kui alternatiiv?

33

Aatemehed ja aidamehed

36

Parlament, sõber ja peksupoiss

40

Facebook – mis see veel on?!

43

II OSA Kirgastumise ime Elu kadunud mõte

48

Unustatud käsulauad

51

Vaimsest vaesusest

55

Viirastuslik headus

58

Vajadus muutuda

61

Kallistav guru – sinus eneses

64

Kirgastumise ime

68

Mõtle end õnnelikuks

71

III OSA Ellujäämise strateegia Kes päästab enesetapjad

76

Suremise ja elamise kultus

80

Joomariitus ja selle ohvrid

83

Miks kardame selget mõistust?

87

Ärge pange end põlema!

90

Ellujäämise strateegia

93

Stressisurmast on väljapääs

96

Abielu, õnne proovikivi

100

Vidiootidele loodusravi

104

Abort – sex and crime

108

Ööelu valitsevad makaagid

111

Prantsuse õed

114

Surm ilma halastuseta

116 IV OSA Paradoksid

Kui lõikaks end Hummeriks?

122

Kas Jumal oli roheline?

125

Tallinna tsässon

128

Ilusate asjade püha

132

Kliimasoojenemine – viimane religioon

136

Infantiilsus ruulib

140

Kas raha tagab vabaduse?

142

Kas lippu tohib p...sse panna?

144

V OSA Eesti poliitika Demokraatia lõpp?

148

Ühiskond kui kummitempel

152

Patukahetsusest

155

Ühiskonna pingviiniefekt

158

Nukrus ühiskonnast

162

Unistada ju võib

164

Kui uudistel on kitumise maik man

167

Kommarid ahju

170 VI OSA Karu kaisus, kurja küüsis

Utoopiline Eesti

174

Pronksiöö mütoloogia

178

Vene gaas on vere värvi, nafta musta mure värvi

181

Sosnovõi Bor – elu tulemäe all

186

Mässavad mungad

191

Hingekellad olümpiale

195

Tiibet, südametunnistuse hääl. „Ühe Hiina” poliitika taustal

199

Allikad

205

I OSA Aja pilgu ees

Śrīvatsa, olemise keerukus ja lihtsus Dalai-laama on öelnud, et inimese elu tõeline mõte on teha head.

Sellekohase bänneri, mis trükitud kas paberile või kangale, võib osta igast maailma nurgast, kus asub tiibetlasi. Mina ostsin selle Indiast MacLeodganjist, sealt, kus dalai-laama praegu elab. Tema mõttekäik eesti keelde ümber panduna kõlab umbes nii: „Me oleme sellel planeedil vaid külalised. Me viibime siin kõige rohkem üheksakümmend kuni sada aastat. Selle aja jooksul, kasutades meile antud elu, peaksime püüdma teha midagi head, midagi kasulikku. Kui sa pühendud teiste inimeste õnnele, siis leiad sa tõelise eesmärgi, elu tõelise mõtte.”* Seoses elukohavahetusega seisis elu mõte mul rulli keeratuna nurgas ja tolmus. Nüüd, neid ridu kirjutades, võtsin ma selle ümbrisest välja ja riputasin seinale. Mõte on kirjutatud pruunile paberile, mille üla- ja alaservas on pulk. Ülemise pulga otstesse on seotud nöör, et seda saaks seinale panna, ja alumise küljes on kuldsed tutid, et oleks ilusam. Teksti ümber on joonistatud raam, mille igas nurgas on korrapärane sõlm. See on viide nn lõputuse sõlmele, mis budismis sümboliseerib nii elu ringkäiku kui ka Buddha igikestvat kaastunnet ja tarkust. Sanskriti keeles on sümboli nimi śrīvatsa ja tavaliselt kujutab see rombikujulist sõlmestikku. Śrīvatsa osutab, et olemine ja ümbersündimine pole lineaarne, vaid keeruliselt põimitud protsess, kus kõik lülid on seotud ühte tervikusse.** Vanade õpetuste geniaalsus selgub ikka tagantjärele. Buddha õpetas 2500 aastat tagasi, et kogu olemine on seotud ühte protsessi, kus kõik mõjutavad kõike ja igal teol on tagajärg. Kui Buddha elas, tundus Maa nii suur, nii ääretu, et tervikut suutsid tajuda vaid silmapaistvad visionäärid. Muuhulgas õpetas Buddha, et inimese * The true meaning of life: „We are visitors on this planet. We are here for ninety or one hundred years at the very most. During that period, we must try to do something good, something useful, with our lives.

If you contribute to other people’s happiness, you will find the true goal, the true meaning of life.” H.H the 14th Dalai Lama. ** Śrīvatsa on üks India iidsemaid sümboleid ja nii nagu ka svastika omab laiemalt õnnetoovat tähendust.

Jumal Višnu kaelas sümboliseerib see tema sidet armastatud abikaasa Lakšmiga. Śrīvatsa ehib sageli ka Buddha kujusid, kuna Buddhat peetakse Višnu üheksandaks ümbersünniks.

10

teadvus koosneb informatsioonist, mis ei hävi, vaid kandub elust elusse edasi. Needsamad mõtted jõuavad pikkamisi ka tänapäeva teadlaste töödesse. Samale järeldusele teadvuses sisalduva informatsiooni püsivusest on jõudnud näiteks rakubioloog Bruce H. Lipton. Ta väidab, et meie bioloogiat ei kontrolli mitte geenid ja DNA, nagu teadlased on seni arvanud, vaid hoopis DNAd kontrollivad väljastpoolt rakku saabuvad signaalid, sealhulgas energeetilised sõnumid, mis võivad sisaldada meie varasemat identiteeti. „Minu identiteet, minu „mina” eksisteerib keskkonnas olenemata sellest, kas mu keha on siin või ei ole. Teleri analoogiat kasutades: kui mu keha sureb ja tulevikus sünnib uus inimene („bioloogiline teler”), millel on täpselt sama komplekt identiteediretseptoreid, hakkab see uus inimene jälle „mind” alla laadima. Ma olen jälle olemas. Mu füüsiline keha võib küll surra, kuid ülekanne jääb alles. Minu identiteet moodustab tohutus infohulgas – millest koosneb keskkond – kompleksse allkirja, keeruka signatuuri. Minu veendumust, et indiviidi „edastatakse eetrisse” ka pärast tema surma, toetavad siirdorganitega patsientidega tehtud uuringud. Paljud nendest patsientidest väidavad, et kogesid uue organi saamise järel käitumuslikke ja psühholoogilisi muutusi.”1 Need tõed, mis vanades kultuurides olid iseenesestmõistetavad, on tänase teaduse jaoks uued ja novaatorlikud. Lipton raputab teaduse kõige sügavamaid aluseid, sest kui seni on vähemasti rakendusteadustes hoitud religioon ja teadus lahus, siis Liptoni arvates on see piir kunstlik. Veelgi enam, ta omistab arusaama maailma terviklikkusest ja (vaimsest) seotusest teadusele endale: „Uusimad teadusavastused viitavad enam-vähem samasugusele maailmapildile, nagu oli varastel tsivilisatsioonidel, kes arvasid, et igal looduses leiduval materiaalsel objektil on vaim. Väike hulk tänaseks säilinud pärismaalasi leiab seniajani, et universum on Üks. Pärismaistes kultuurides ei tõmmata kivide, õhu ja inimeste vahele tavapärast eristusjoont, sest kõik objektid on vaimust, nähtamatust energiast, läbi imbunud. Kas ei kõla tuttavlikult? Samasugust maailma, kus mateeria ja energia on lahutamatult läbi põimunud, kirjeldab ka 11

kvantfüüsika. See on Gaia maailm [---] – maailm, kus kogu meie planeet moodustab ühe elava ja hingava organismi, mida tuleb inimeste ahnuse, ignorantsuse ja oskamatu planeerimise eest kaitsta.”2 Täna, kui maakera on meile väikseks jäänud, mõistame eriti hästi śrīvatsa kui seotud terviku tähendust. Globaliseeruvas maailmas sõltume me üha enam protsessidest, mis toimuvad kuskil kaugel.

Tehastest pihkuv süsihappegaas sajab meile kaela happevihmadena, jõkke paisatud reostus saastab meie toiduaineid, leke mõnes Venemaa tuumajaamas ähvardab meid kiiritustõvega, Nigeerias lennukile istunud terrorist tapab meie lähedased, plastmass, mida toodavad kõik maailma riigid, koondub tohutute ujuvsaartena ookeanidele, mürgitades kõik elusa. Seda rida võib lõputult jätkata.

Maailma terviklikkus ja hingestatus on arusaam, millest lähtub ka James Cameron oma 2009. aastal valminud filmis „Avatar”, kus Maalt saabunud tulnukad, kes on selleks ajaks oma planeedi elukeskkonna juba hävitanud, üritavad sama teha ka planeedil Pandora, mille humanoididest asukad elavad harmoonilises kooskõlas (hingestatud) loodusega. Cameroni sõnum on lihtne ja jõuline: inimene on osa loodusest, ning rumal ja brutaalne on seda sidet lõhkuda.

Tohutu vaatajamenu näitab, et see mõte kannab. On iseküsimus, kas tarbimist nautiv inimkond suudab või tahab pärast selle sõnumi vastuvõtmist ka midagi muuta.

Vähemasti üksikisiku tasandil on see ju võimalik. Meist igaühe võimuses on jätta endast maha võimalikult väike ökoloogiline jalajälg. See eeldab vaid suuremast või väiksemast osast oma tarbimismõnudest loobumist.

Suuremal pildil mängib võtmerolli globaliseerunud ja anonüümne tööstus, kus nii otsustamine kui ka vastutus on kollektiivne ja ainus määrav eesmärk tootja jaoks on kasumlikkus. Kuid globaalsed sündikaadid on vaid kurja üks pool – teisel pool on tarbija ja inimene ise, kellele needsamad sündikaadid pakuvad töökohti, sissetulekuid ja sellega ka tarbimisvõimalusi. Ka siin on kõik põimunud üheks, ennasthävitavaks tervikuks.

Minul isiklikult on küll kartus, et ülerahvastumise ja ületarbimise tingimustes tabab elu Maal juba õige varsti kollaps ja see vari12

seb kokku. Looduse kui terviku seisukohalt on inimkond vähkkasvaja, mis hävitab kogu ülejäänud looduse. Lihtsa loogika kohaselt on kaks võimalust – vähk kas ravitakse välja või elu oma kõrgemates vormides hävib.

Meenutades Buddha väidet, et me sünnime lõputult uuesti, siis võiks siit järeldada, et need, kes meie planeeti tulevikus asustavad, oleme me ise. Või kui tugineda Liptoni käsitlusele: oma tänast identiteeti puudutavat informatsiooni keskkonda maha laadides määrame me ära, millise ja missuguse kvaliteediga informatsiooni salvestavad sellestsamast keskkonnast meie järglased. Ehk siis määravad meie tänased teod ära meie tulevase elu kvaliteedi.

Me sünnime just sellisesse maailma, millisena me selle endast maha jätame. Me tahaksime ju sündida ilusal päikesepaistelisel päeval, kui taevas on sinine, lilled õitsevad ja muru rohetab. Ja me ju päris kindlasti ei taha sündida maailma, kus taevast katab läbitungimatu sudu; kus tolm on matnud enda alla kõik elava ja hingamiseks peab kasutama maski. Me tahaksime sündida puhtas hästi lõhnavas sünnitusmajas ja mitte haisvas peldikus. Me tahame sündida maailmas, kus inimesed armastavad üksteist, ja me ei taha sündida maailmas, kus käib pidev sõda ja piiratud ressursid kuuluvad neile, kes on tugevamad ja jõhkramad ning suudavad kõige efektiivsemalt oma konkurente eemale tõrjuda.

13

Tagantjärele tark ehk miks minust ei saanud peaministrit Legend prints Siddharthast räägib, et enne lõplikku virgumist, enne Buddhaks saamist, nägi ta kõiki oma eelnevaid elusid ja just sellest sündis kirgas äratundmine elu ning olemise olemusest. Me võime käsitada seda vaid müüdi või suutratele omase ülepaisutatud metafoorina, kuid kindel on see, et sellest hetkest edasi elas Siddhartha, Buddhaks saanu, juba ühe teistsuguse teadmise valguses.

Temast sai inimene, kes muutis maailma.

Aga see on kättesaamatu eeskuju. Enamik meist näeb tagasivaates vaid iseenda elu. Ainult väga vähesed meist kasutavad oma kogemust selleks, et midagi maailmas paremaks teha. Tagasi vaadates paistavad tehtud vead hästi silma. Tagasi vaadates oleme targad.

Teame täpselt, mida oleks võinud teha teisiti või kuidas võinuks oma elu paremini kujundada. Eriti selgelt näeme asju siis, kui elatud aastaid on juba üksjagu kuhjunud ja aeg hakkab käest libisema.

Mind ennast, kui heidan pilgu viimasele kahekümnele aastale ehk siis ajale, kui Eesti taasiseseisvus, tabab sageli hämming ja ma ei oskagi sellele ajale alati selgeid hinnanguid anda, olgugi et ajakirjanikuna olin ma otse ajaloosündmuste keskel. Ma seisin väga lähedal neile, kes langetasid otsuseid, ma teadsin, kuidas need otsused sündisid.* 1990. aasta novembri algul sattusime täiesti juhuslikult kõndima Mart Laariga mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule, et minna ühele Viskiklubi üritusele KuKus. Kirsasaabastes Nõukogude armee soldatid harjutasid väljakul sõjaväeparaadiks, et tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. * Ma alustasin oma ajakirjanduslikku tegevust just siis, kui Eestis tekkis ajakirjandusvabadus – 1988. aastal. Enne seda otsisin vabadust kirjanduses, mis oli üks neid väljundeid, kus sai ridade vahel midagi ära öelda. 1985. aastal, kui alustasin romaani „Kuma” kirjutamist, tegin seda kindla veendumusega, et see jääb sahtlisse. Kirjutasin iseenda jaoks. Kuid siis tuli glasnost ja seejärel perestroika ning mu romaan avaldati 1989. aastal, pärast kaht aastat kirjastuses seismist. Tundub, nagu kaotanuks kirjandus minu jaoks koos Eesti taasiseseisvusega mõtte, kuna nüüd võis ju öelda kõike otse ja avalikult ka ajakirjanduses.

Kirjutasin artikleid eri ajalehtedele, peamiselt Eesti Ekspressile, Hommikulehele ja Päevalehele, hiljem ka ajalehele Eesti Aeg. 1989–1990 olin toimetaja Sirbis, alates 1990ndast hakkasin tegema kaastööd ka Raadio Vaba Euroopale, kuhu jäin pidama kuni RVE Eesti toimetuse likvideerimiseni 2003. aastal.

14

Siis olime Laariga juba põgusalt tuttavad. Esimest korda jõudis ta minu teadvusse ühel Pegasuse kirjandusklubi üritusel, 1988. aastal, kus ta rääkis lähemalt fosforiidivastasest meeleavaldusest Tartus. Selle klubi üritused olid kinnised, enamasti oli kohvik inimestest tulvil, sisse lasti vaid klubi liikmeid ja esinejaid. Ilmselt olid seal ka KGB nuhid, teinekord eksis ukse vahelt sisse miilits. Laar, toonane üliõpilane, mõjus oma fosforiidivastases T-särgis paksu ja sümpaatsena. Võib-olla tõesti nagu Winnie Puhh, nagu mõned tavatsesid teda võrrelda.

Tol 1990. aasta novembriõhtul paar aastat hiljem, kui jalutasime Vabaduse väljaku poole, oli ta juba tunduvalt soliidsem, seljas oli tal ülikond ja mantel – kui mu mälu mind ei peta. Väljakul marssivate soldatite saapad levitasid kirbet kirsahaisu. Mõtlesin, et Laarist võiks saada taasiseseisva Eesti Vabariigi peaminister – juhul, kui Eesti peaks vabaks saama. Võib ju väita, et see oli mingi selgeltnägemise hetk. Eesti Vabariigi taastamine ei tundunudki sellel ajal nii iseenesestmõistetav või juba lõplikult otsustatud. Laari usk oli ilmselt tugevam, ta oli juba teinud valiku poliitika kasuks ja kuulus Eesti Kristlik-Demokraatlikku Liitu.* Millegipärast ei tulnud mulle toona kordagi pähe mõte astuda ka ise erakonda ja teha poliitilist karjääri. Ajal, kui erakondade pingid olid lühikesed, võis igaühest saada marssal. Tõsi, paljud neist „marssaleist” kõrbesid kiiresti või pettusid poliitikas, nii et tänapäeval on nende meenutamisega juba tõsiseid raskusi.

Mind segas erakonda, olgu või Hallaste parteisse, astumast mitu olulist tegurit. Esiteks, nõukogudeaegne üheparteisüsteem ja pidev ideoloogiline ajupesu tekitas minus sügava tõrke kõige selle vastu, mis oli seotud mõistega „partei”. Olin sellest eemale hoidnud Nõukogude ajal ega suutnud oma umbusku võita ka hiljem. Teiseks olime me just kätte võitnud võimaluse avaldada oma mõtteid täiesti vabalt ja ma ei kujutlenud, et pean hakkama esindama erakonna * Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit loodi 29. augustil 1989 ja selle esimees oli Illar Hallaste. Sügisel 1991 moodustasid Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Vabariiklaste Koonderakond valimisliidu Isamaa, mis 1992. aasta Riigikogu valimistel võitis 29 kohta ja moodustas valitsuse, mille peaministriks sai Mart Laar. 21. novembril 1992 loodi nende erakondade baasil Rahvuslik Koonderakond Isamaa, mida samuti asus juhtima Laar.

15

ideoloogiat ja loobun oma staatusest sõltumatu ajakirjaniku või lihtsalt mõtlejana. Erakonnastumise protsessis laiemalt tundus mulle vastuvõetamatu seegi, et uutesse erakondadesse astusid ka endised kommunistid, kes vahetasid kameeleonina värvi ja kellest said äkitselt „vabadusvõitlejad”.

Siit ehk ka vastus küsimusele, miks mul jäi tegemata nii parteikui ka poliitiline karjäär ja ma jäin endiselt ajakirjanikuks ja kirjanikuks. Kui asja ka pisku huumoriga võtta, siis olgu see ka selgituseks, miks minust ei saanud peaministrit ja Mart Laarist sai.

Minu arvates oli ta valmis kohanduma, et oma aateid ja eesmärke ellu viia. Hiljem tuli tal vastust anda ebaõnnestunud Iisraeli relvatehingu, kahtlase rublamüügi, nn Laari tagatoa, Savisaare pildi tulistamise ja paljudel teistel teemadel. Laar oli kahel korral sunnitud peaministri ametist tagasi astuma*.

Täna elame me Eesti Vabariigis, kus valitseb turumajandus ja kust Nõukogude armee on lahkunud, erinevalt mitmest teisest endisest NSV Liidu vabariigist, kus Vene armee on endiselt kohal ja külvab segadust. Suur osa sellest on Laari teene. Samas mulle tundub, et ta on pidanud alla neelama palju kibedaid pille, taluma vääritimõistmist ja otsest valet, ning minu arvates on see kõik teda inimesena muutnud. Winnie Puhhiga ma teda enam ei võrdleks.

Aeg muudab nii loomi kui ka inimesi.

* Laar oli peaminister 21.10.1992–8.11.1994 ja 25.3.1999–28.1.2002.

16

Vabaduse hääled ja ajakirjandusvabadus Kui küsida, mis eristab nõukogudeaegseid vabaduse hääli – Ameerika Häält ja Raadio Vaba Euroopat* – tänasest Eesti ajakirjandusest, siis kindlasti on see missioonitunne. Nende raadiote eesmärk oli rääkida tõtt ja lõhkuda valede impeerium.

See oli kunagi möödunud sajandi kuuekümnendatel. Mäletan, et mu sõbral Elduril oli Lätis valmistatud raadio VEF. Seda lühisagedusel kruttides võis tabada jaama, kus räägiti küll eesti keeles, aga hoopis teistsugust juttu kui muudel kanalitel. Olin siis veel paras jõnglane, jutust ei saanud suurt aru, aga huvitav oli ikkagi. Hääl voogas lainetena, kord tuli valjemalt ja siis vajus jälle ära kuhugi kaugele. See oli Ameerika Hääl. Eldur, kes oli minust mitu aastat vanem, ütles, et seal räägitakse maailma asjadest, nii nagu need tegelikult on, ja et selle raadio kuulamine on keelatud. Kruttisime raadio sellele lainele küllap just sellepärast, et see oli keelatud. See kõik oli väga põnev. See voogav hääl, mis tuli kuskilt kujuteldamatust Ameerikast. Teadmine, et midagi tuli Ameerikast, see oli tõesti uskumatu. Seda enam, et selle kõige taustal oli teadmine, et meid sinna Miki-Hiire maale niikuinii ei lasta. Lapsena uskusin pigem, et kunagi lendan Gagarinina kosmosesse.

Läks vastupidi, kosmosesse ma ei lennanud, küll aga sattusin 1990. aastal Ameerikasse ja seal, New Yorgi stuudios tegin esimesed lood Raadio Vaba Euroopale. Münchenis paikneva RVE eesti toimetust juhtis sellal Toomas Hendrik Ilves, New Yorgi stuudios oli Maire Raidma, kelle abil salvestasin ka oma esimesed lood.

Raadio Vaba Euroopa oli algul kommentaariraadio ja selle eesmärk külma sõja perioodil oli rääkida ausalt sellest, mis toimus okupeeritud Eestis ja Nõukogude Liidus, lähtudes vaba ja demokraatliku ühiskonna arusaamadest ja väärtushinnangutest. RVE jätkas kom* Inglise keeles oli selle raadio nimeks paralleelselt nii Radio Free Europe kui ka Radio Liberty, Nõukogude Liidus mõistagi tunti seda Radio Svoboda nime all. Eestikeelne Raadio Vaba Euroopa muutus Eestis kuuldavaks alles pärast seda, kui Nõukogude Liidu segajad Gorbatšovi ajal pealt ära võeti. Kuuldavus oli sellele vaatamata halb ja see olukord muutus alles siis, kui RVE saateid hakati edastama ka Eesti kohalikes raadiokanalites. Ameerika Hääl (The Voice of America) oli kuuldav ka Nõukogude ajal.

17

mentaariraadiona ka kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate esimese poole pöördelistel aastatel. Ka siis oli Eestis niisugust „ruuporit” vaja, sest vabadust summutada püüdvad jõud polnud kaugeltki vaibunud ja ühiskonna väärtushinnangud olid välja kujunemata. Nii ei jäänud ka meil, RVE Eesti kaastöölistel muud üle kui jätkata samas vaimus, kujundades vabale ajakirjandusele ja poliitilisele kultuurile omaseid arusaamu.

Algul tegeles Eesti-poolse kaastöö vahendamisega 1988. aastal loodud Sõltumatu Infokeskus*, 1991. aastal kaldus raskuskese ajalehe Sirp toimetusse, kus ma töötasin kirjandustoimetajana ja mul oli omaette kabinet. Poolest saadik muutus mu kabinet ka Raadio Vaba Euroopa stuudioks.

Samal 1991. aastal otsustas Ilves, et kommentaaride asemel tuleks hakata pigem tegema intervjuusid Eesti poliitikute ja ühiskonnategelastega. Ilves tõi meile ka mõned diktofonid ja korralikud Sennheiseri mikrofonid ja nii hakkasime tegema intervjuusid, mis sageli täitsid enamiku Raadio Vaba Euroopa tunnisest programmist. Intervjuude edastamine käis lihtsal viisil – telefonitoru mikrofonipoolsel otsal keerati karp pealt ära ja makk ühendati juhtme ja klemmidega telefonitoru külge.

Ilvese huvi siin toimuva vastu oli väga suur, küllap siit ka tema soov, et edastaksime autentset materjali otse sündmuste keskelt.

Nii sai ka tema täpsemalt teada, mis Eestis toimus. Võtsime intervjuusid kõikidelt poliitikutelt, seinast seina. Teinekord juhtus, et värske salvestis läks eetrisse otse diktofonilindilt. Raadio Vaba Euroopa oli tol ajal kindlasti üks operatiivsemaid uudiste edastajaid.

Sellal polnud ju ei internetti ega Uudisteagentuuri BNS. Ma mäletan, et tegime õhinaga Eesti riiki, sarjasime internatse ja endisi kommareid ning tõstsime esile kõike seda, mis viis Eestit iseseisvuse poole. Hiljem, kui iseseisvus juba käes, kandis raadiot seesama missioonitunne – edastada vaba ja sõltumatut informat* Eesti teabeagentuur Sõltumatu Infokeskus alustas 1988. aasta juunis tegevust kui tsensuurivaba ühiskondlik-poliitiline foorum. Asutamise algtõuge tuli samal kuul Tallinnas toimunud Sõltumatu Noortefoorumi otsusest.Sõltumatu Infokeskus edastas teateid ja üllitas ajakirja Heinakuu ning lühiajaliselt ka ajalehte Teataja.

18

siooni. Mida aeg edasi, seda vähem oli selles raadios subjektiivsust ja üha enam hakkas ta sarnanema sõltumatu avalik-õigusliku ringhäälinguga.

Missioonitunde kõrval oli Raadio Vaba Euroopa tunnuseks seegi, et see ei olnud poliitikute poolt manipuleeritav, nii nagu see on sageli tänase ajakirjanduse puhul. Minu arvates edastab tasakaalustatud, kallutamata informatsiooni praegu vaid Eesti Rahvusringhääling, kuigi ka selle puhul on aeg-ajalt kuulda parteikontoritest avaldatud poliitilisest survest. Seda survet ei olegi nii keeruline avaldada, sest rahvusringhäälingu tegevust koordineerib enamikus poliitikutest koosnev Ringhäälingu Nõukogu ja rahvusringhäälingu rahastamine sõltub poliitikute poolt riigieelarve kaudu jagatavast rahast.

Erameediat mõjutavad aga suuresti selle juhtide ja omanike poliitilised vaated ja sidemed. Postimehe puhul tavatsetakse osutada AS Eesti Meedia juhatuse esimehe Mart Kadastiku lähedastele suhetele Reformierakonnaga; Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi suuromaniku, Hans H. Luige sõpruskonda näib kuuluvat nii Reformierakonna kui ka IRLi liikmeid, kelle sidemed Luigega pärinevad ehk juba Sõltumatu Noortefoorumi loomise aegadest*.

Nii võib täheldada juhtumeid, kus Eesti ajakirjandus on muutunud poliitiliste manipulatsioonide instrumendiks, avaldades neile lekitatud materjale, mille taga pole raske märgata kellegi poliitilisi huve. Näiteks avaldas Postimees 2009. aasta detsembris loo sellest, kuidas endine siseminister Jüri Pihl ja puhkusel olev põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder sõidutasid poolteist aastat tagasi, 2008. aasta juulis, päästekopteriga oma lapsi3. Lugu ilmus vahetult pärast seda, kui sai teatavaks Jüri Pihli avaldus Kapole, milles Pihl süüdistas peaminister Andrus Ansipit, justiitsminister Rein Langi ja välisminister Urmas Paeti riigireetmises.

Poolteist aastat vana kopteri-uudis oli ilmselgelt otsitud ja näis kõnelevat poliitilisest kättemaksust Pihlile. * Hans H. Luik oli üks 1988. aasta kevadel loodud Sõltumatu Noortefoorumi algatajaid. Hiljem poliitikas nime teinutest kuulusid sinna Mart Laar, Lauri Vahtre, Tiit Pruuli jt.

19

Mõistagi on niisugusel toetusel ka oma hind. Vaatamata näiteks Reformierakonna seisukohale, et kõik käibemaksuerisused tuleb kaotada, on ajalehtede käibemaks jätkuvalt vaid 9 protsenti üldise maksumäära 20 protsenti asemel. Ehk siis sõprus ajakirjandusega kaalub üles erakondliku käibemaksuideoloogia. Tõsi, ka perioodiliste väljaannete käibemaksu on siiski tõstetud, kuni 2009. aastani oli see 5 protsenti.

Kui kõnelda nn tõsisema (era)meedia üldisest perspektiivist ja suunitlusest, siis majandushuvide ja kasumlikkuse kõrval näibki ainuke sisuline eesmärk olevat kanda parempoolset ideoloogiat, mis omakorda toetab kahte esimest eesmärki. Metoodika ja sisu osas iseloomustab ajakirjandust negatiivsete uudiste kunstlik tekitamine (niisugused uudised on tihti väga otsitud ja põhjendamatud), ebaterve huvi tuntud ühiskonnaliikmete eraelu ja rahakoti vastu, samuti krimiuudised ja glamuurne seltsielu. Uhkest valvekoerast on saanud kuri klähvija, kes haarab püksisäärest igaühel, kes millegi vastu eksib. Eesti ajakirjandust iseloomustab analüüside ja ülevaadete taandumine väikese lugejaskonnaga nišitooteks.

Väga halvasti on esindatud välispoliitika ja kultuur. Ehk siis, see ei ole see ajakirjandus, mida mõned on tavatsenud nimetada kvaliteetajakirjanduseks.

Ajakirjanduse sisu dikteerib täna ühelt poolt raha ja reklaamiturg ning teiselt poolt meediatarbija maitse ehk klikkide arv väljaande kodulehel, kui väljenduda veidi kujundlikumalt. Kuid võiks olla vastupidi, ajakirjandus võiks püüda oma auditooriumi kujundada, selle asemel, et kiire kasumi nimel alluda halvale maitsele põhjusega, et sellist ajakirjandust on odavam toota ja kasumlikum müüa.

Tagantjärele mõistan suurepäraselt, mille Eesti ajakirjandusruum 2003. aastal kaotas, kui RVE Eesti toimetus suleti. RVE oli tõeliselt vaba hääl, see ei sõltunud ei rahamaailma pitsitustest ega parteikontorite survest. RVE oli üks vaba ja missioonitundelise ajakirjanduse lipuhoidjaid. Täna tundub, et ajakirjanduse lipud on vaid pooles mastis.

20