15.02 !
Igavene rahu
V
ihmapiisad tilkusid Amma parima musta kübara servast alla. Lena paljad põlved põrkasid haua ees vastu maad. Torkimine kuklas tuli liiga lähedal seismisest nii paljudele Maconi moodi olenditele. Inkuubused – deemonid, kes toituvad minusuguste surelike mälestustest ja unenägudest sel ajal kui me magame. See heli, mille nad kuuldavale tõid, kui nad viimase killu tumedat öötaevast lahti rebisid ja vahetult enne koitu kadusid, ei meenutanud midagi terves ilmas. Nagu parv musti vareseid täiuslikult ühes rütmis liigutades elektriliinidelt õhku tõusmas. See oli olnud Maconi matustel. Ma mäletasin kõiki üksikasju, nagu oleks see olnud alles eile, kuigi mõne osa kohta oli raske uskuda, et see üldse toimunud oli. Matused on juba kord sellised, konksuga. Ja terve elu vist samamoodi. Olulised asjad blokeerid sa ülepea ära, aga mingid juhuslikud vildakad hetked jäävad kummitama, nagu mängiksid nad pidevat taasesitust sinu peas. Mida ma mäletan: Amma mind pimedas üles ajamas, et jõuda enne koitu Issanda igavese rahu aeda. Vapustusest tardunud Lena, ihkamas
11
kõike enda ümber vapustusest tarretada. Pimedus taevas ja pooltes haua ümber seisnud inimestes, neis, kes polnud üldsegi inimesed. Kõige selle taga oli ometi veel miski, mida ma meenutada ei suutnud, aga see oli olemas, kusagil minu tajude äärealadel. Ma olin püüdnud sellele mõelda Lena sünnipäevast peale, tema „kuueteistkümnendast kuust” peale, sellest ööst peale, kui Macon suri. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et see oli midagi, mida mul on vaja mäletada.
" Matusepäeva hommikul oli kottpime, kuid minu avatud aknast oli näha kuuvalguse laike pilvede vahel. Tuba oli jääkülm, kuid ma ei hoolinud sellest. Pärast Maconi surma olin öösiti akna lahti jätnud, nagu võiks ta lihtsalt niisama minu tuppa ilmuda, pöördtoolile istuda ja mõneks ajaks külla jääda. Mulle meenus too öö, kui nägin teda pimedas akna kõrval seismas. Tookord ma sain teada, kes ta selline on – mitte vampiir ega mingi raamatutes kohatud mütoloogiline olevus, nagu ma olin kahtlustanud, vaid hoopis tõeline deemon. Selline, kes oleks võinud otsustada toituda verest, aga kes eelistas hoopis minu unenägusid. Macon Melchizedek Ravenwood – siitkandi rahva jaoks Ravenwoodi vanamees, meie linnakese erak. Ühtlasi oli ta Lena onu ja ainus isa, keda Lena eales tundnud oli. Ma hakkasin riidesse panema, ent tundsin siis oma sisemuses sooja tuksatust, mis tähendas, et Lena oli kohal. L? Lena rääkis minu mõtete sügavusest, mis oli nii lähedal kui keegi üldse olla saab, aga samas ka niisama kaugel – see oli keltimine, meie väljaütlemata suhtlemise viis. Niisugust lummajate sosinakeelt oli räägitud juba ammu enne seda kui kuulutati, et minu magamistuba asub Mason-Dixoni liinist* lõuna pool. See oli läheduse ja hädavajaduse salakeel, sündinud ajal, mil teistsugune olemise eest võidi tuleriidale saata. See oli keel, milles me poleks tohtinud suuta suhelda, sest mina *
Piir Marylandi, Pennsylvania ja Delaware’i vahel, mis sümboliseerib kultuurilist piiri Ameerika Ühendriikide põhja- ja lõunaosariikide vahel.
12
olin ju surelik, kuid mingil seletamatul põhjusel saime me selles keeles suhelda ja kasutasime seda, et kõnelda väljaöeldamatutest ja sõnadega väljendamatutest asjadest. Ma ei saa seda teha. Ma ei lähe. Loobusin lipsusõlme kallal pusimisest ja istusin voodi peale, igivanad madratsivedrud kisendamas mu istumise all. Sa pead minema. Kui minemata jätad, siis ei andestaks sa seda endale iial. Hetkeks ta ei vastanud mulle. Sa ei tea, mis tunne mul on. Tean. Ma mäletasin seda korda, kui mina olin see, kes voodi peal kükitas ja kartis üles tõusta, kartis ülikonda selga panna, ühineda palvetajate ringiga, laulda „Sa minu juurde jää” ja sõita sünges rongkäigus, esituled põlemas, läbi linna surnuaeda, et matta ema. Ma kartsin, et siis saab sellest tõelisus. Ma ei suutnud sellest mõelda, kuid ma avasin oma meeled ja näitasin Lenale … Sa ei saa minna, aga sul pole valikut, sest Amma asetab oma käe sinu käsivarrele ja viib su autosse, kirikupingile, armetusse rongkäiku. Kuigi sul on valus isegi liigutada, nagu valutaks terve keha palavikust. Su pilk peatub pomisevatel nägudel su ees, aga tegelikult sa ei kuule, mida nad ütlevad. Vähemalt mitte üle selle kisendamise oma peas. Niisiis lased sa neil käe oma käsivarrele asetada, lähed autosse ja nii see juhtub. Sest sa saad sellega hakkama, kui keegi ütleb, et sa saad sellega hakkama. Mu pea vajus käte vahele. Ethan … Ma ütlen, et sa saad sellega hakkama, L. Ma surusin rusikad silmade vastu, mis olid märjad. Klõpsasin tule põlema ja põrnitsesin paljast pirni, keeldusin pilgutamast silmi enne kui pisarad on kuivanud. Ethan, ma kardan. Ma olen siinsamas. Ma ei lähe mitte kuhugi. Rohkem sõnu polnud ja ma asusin uuesti oma lipsusõlme kallal kohmitsema, kuid ma tundsin Lena kohalolu, nagu istuks ta minu toa nurgas. Maja tundus nii tühjana nüüd, kus isa oli läinud, ja siis kuulsin ma Ammat koridoris liikumas. Hetk hiljem seisis ta vaikselt toa uksel ja hoidis oma parimat käekotti kõvasti peos. Tema tumedad
13
silmad uurisid mind ja ta tilluke kogu tundus väga pikk, kuigi ta tegelikult isegi mulle õlani ei küündinud. Ta oli mulle see vanaema, keda mul kunagi polnud olnud, ja ainus ema, kes mul veel alles oli. Ma põrnitsesin akna kõrval seisvat tühja tooli, kuhu ta oli veidi vähem kui aasta tagasi laotanud minu piduliku ülikonna, ja vaatasin siis uuesti lambipirni voodi kõrval. Amma sirutas käe ja ma ulatasin talle lipsu. Mõnikord on mul tunne, et Lena pole ainus, kes mõtteid lugeda oskab.
" Kui me Issanda igavese rahu aia porisest nõlvakust üles rühkisime, pakkusin ma Ammale oma käevangu. Taevas oli tume ja vihma hakkas sadama veel enne kui me üles jõudsime. Ammal oli seljas tema kõige väärikam matusekleit ja peas laia äärega kübar, mis kaitses vihma eest suuremat osa tema näost, välja arvatud valget pitskraed, mis kübara serva alt välja jäi. Krae oli kaelusest kinnitatud tema parima kameeprossiga, mis oli märk lugupidamisest. Seda kõike olin ma näinud juba möödunud aasta aprillis, ka siis olin ma tundnud tema parimates kinnastes kätt oma käsivarrel, kui ta mind sellest nõlvast üles aitas. Seekord ma ei osanudki öelda, kumb meist see aitaja oli. Ma ei saanud ikka veel päris täpselt aru, miks Macon tahtis, et ta Gatlini surnuaiale maetaks, eriti mõeldes sellele, mida linnakese rahvas temast arvas. Lena vanaema sõnade kohaselt oli Macon jätnud maha täpsed juhised, nõudes, et ta maetaks just siia. Selle platsi oli ta juba aastaid tagasi ise ostnud. Lena perekond polnud selle üle just kuigi rõõmus, kuid vanaema oli nõudmisele kindlaks jäänud – lahkunu soove austatakse, nii nagu see ühes korralikus lõunaosariigi perekonnas olema peab. Lena? Ma olen siin. Ma tean. Tundsin, kuidas mu hääl teda rahustas, nagu oleksin ma oma käed tema ümber põiminud. Vaatasin üles, kus hauaäärse teenistuse jaoks oli püstitatud varikatus. Kõik oli peaaegu samamoodi nagu igal teiselgi Gatlini matusel, mis oli üsna irooniline, võttes arvesse, kes Macon oli. Väljas polnud veel valge ja mu silm eristas ähmaselt vaid paari varju eemal. Kõik vildakad, igaüks isemoodi. Igivanad korrapäratud
14
read tillukeste hauakividega laste haudadel, taimestiku alla mattunud perekonnakabelid, murenevad valged obeliskid avaldamas austust Konföderatsiooni poolel langenud sõduritele, keda tähistasid väikesed vaskristid. Isegi kindral Jubal A. Early, kelle kuju linna keskel Kindraliplatsi valvas, oli siia maetud. Me liikusime ümber mõne vähem tuntud Moultrie’ matmisplatsi, mis oli olnud siin juba nii kaua, et platsi servas kasvava magnoolia sile tüvi oli kasvanud ümber kõige kõrgema kivist hauatähise, nii et raske oli aru saada, mis on mis. Ja mis on püha. Nad kõik olid siin pühad, mis tähendas, et me olime jõudnud surnuaia kõige vanemasse ossa. Ma teadsin oma ema juttudest, et esimene sõna, mis kõigi Gatlini vanade hauakivide peale raiuti, oli „püha”. Aga kui me lähemale jõudsime ja mu silmad olid pimedusega harjunud, siis teadsin ma, kuhu see porine teerada viib. Ma mäletasin, kus see rada möödub kivisest mälestuspingist rohusel mäenõlval, millel kasvas siin-seal magnooliaid. Ma mäletasin, kuidas isa sellel pingil istus ega suutnud midagi öelda või teha. Mu jalad ei suutnud enam edasi minna, sest nad olid aru saanud samast asjast, mille pea oli välja mõelnud. Maconi rahupaik jäi kõigest ühe magnoolia kaugusele minu ema omast. Vonklev tee on otse me vahel. See oli üks hale rida ühest veel haledamast luuletusest, mille ma olin Lenale valentinipäevaks kirjutanud, aga siin, surnuaial, vastas see tõele. Kes oleks võinud arvata, et meie vanemad, või õigemini minu ema ja see, kes Lenale kõige rohkem vanema eest oli olnud, saavad olema kõrvuti haudades! Amma võttis mul käest kinni ja viis mu Maconi päratusuure hauaplatsi juurde. „Rahulikult nüüd.” Me sisenesime tema hauapaika ümbritseva vöökõrguse musta piirdeaiaga ümbritsetud alale. Selline aed ümbritses Gatlinis vaid kõige paremaid hauaplatse, see oli nagu maju ümbritsev valge lattaed surnutele. Maconi hauaplatsi ümber oli sepisaed, viltu vajunud värav kõrgeks kasvanud rohu sees lahti lükatud. Sellel paigal oli nagu mingi omamoodi olemine nagu Maconil endalgi. Piirdeaia sees musta varikatuse all seisid Lena sugulased: vanaema, tädi Del, onu Barclay, Reece, Ryan ja Maconi ema Arelia, kõik ühel pool musta nikerdustega kirstu. Teisel pool oli salgake mehi ja üks pikas mustas mantlis naine, kes hoidsid eemale nii kirstust kui
15
ka varikatusealusest, seistes vihma käes õlg õla kõrval. Nad kõik olid purukuivad. See oli nagu laulatus kirikus, kus vahekäik on külalised kaheks leeriks jaganud – pruudi sugulased ühel ja peigmehe omad teisel pool nagu kaks vaenujalal olevat klanni. Kirstu otsa juures seisis Lena kõrval vana mees. Meie Ammaga jäime seisma teise otsa, kus varikatus meid napilt vihma eest kaitses. Amma haare minu käsivarrel tugevnes, ta tõmbas välja kuldse amuleti, mida alati pluusi all kaelas kandis, ja hõõrus seda sõrmede vahel. Amma polnud lihtsalt ebausklik. Ta oli nägija, pärit naiste soost, kes olid juba mitu põlve ennustanud tarokikaartidega ja suhelnud vaimudega. Ammal oli ohutisi ja nukke igaks otstarbeks, see siin pidi pakkuma kaitset. Ma vaatasin üksisilmi meie ees seisvaid inkuubusi, seda, kuidas vihm jälgi jätmata nende õlgadelt maha voolas. Ma lootsin, et nad on seda sorti, kes toituvad ainult unenägudest. Üritasin pilku kõrvale pöörata, aga lihtne see polnud. Inkuubustes on midagi, mis püüab su ämblikuvõrguna kinni, nad on nagu kiskjad. Pimedas ei paistnud nende mustad silmad välja, nad tundusid olevat salgake tavalisi tüüpe. Paar tükki olid riides nii, nagu Macon oli alati ringi käinud, seljas tume ülikond ja kalli väljanägemisega mantel. Mõni nägi teksastes ja tugevates saabastes, käed sügavale tagitaskuisse surutud, välja pigem nagu ehitustöölised teel töölt baari, et paar õlut võtta. Naine oli ilmselt sukuubus. Ma olin neist lugenud, peamiselt koomiksitest, aga arvasin, et see on mingi vananaiste loba nagu libahundidki. Nüüd ma teadsin, et olin eksinud, sest siin vihmas ta seisiski, niisamuti nagu teised. Inkuubused olid teravas kontrastis Lena perekonnaga, kes oli mähkunud sillerdavalt musta kangasse, mis püüdis kinni isegi selle vähese valguse ja peegeldas seda, nagu oleks selle riide kandjad ise valguse allikaks. Midagi niisugust polnud ma kunagi varem näinud. See oli kummaline vaatepilt, eriti kui arvestada lõunaosariikides naiste matuseriietuse kohta kehtivaid rangeid reegleid. Kõige keskpunktiks oli Lena. See, milline ta välja nägi, oli vastand nõiduslikule. Ta seisis kirstu ees, sõrmed rahulikult selle peale toetumas, just nagu hoiaks Macon tema käest kinni. Tema riietus oli sellestsamast kumavalt mustast kangast nagu ülejäänud perekonnal, aga see rippus varjuna ta seljas. Tema mustad juuksed olid keeratud kõvasse krunni, nii et ühtegi talle nii iseloomulikku lokki polnud
16
näha. Ta tundus murtud ja vales kohas olevat, nagu seisaks ta valel pool vahekäiku. Nagu kuuluks ta kokku teiste Maconi sugulastega, nendega, kes vihma käes seisid. Lena? Ta tõstis pea ja meie pilgud kohtusid. Sünnipäevast peale, kui üks tema silm oli muutunud veidi kollakaks, samas kui teine jäi sügavroheliseks, olid need värvid koos andnud varjundeid, mille sarnaseid ma polnud kunagi varem näinud. Mõnikord olid need silmad peaaegu pähklipruunid, teistel puhkudel ebaloomulikult kuldsed. Nüüd olid need silmad pigem hallid, tuhmid ja valu täis. Ma ei suutnud seda taluda. Ma tahtsin ta sülle võtta ja siit minema viia. Ma võin tuua Volvo ja me võime sõita mere äärde ja edasi kuni Savannah’ni välja. Me võime tädi Caroline’i juurde peitu pugeda. Astusin talle sammu võrra lähemale. Tema perekond oli kirstu äärde kogunenud, nii et ma poleks pääsenud Lena juurde inkuubuste reast möödumata. Kuid ma ei hoolinud sellest. Ethan, ära tee! See on ohtlik … Üks pikka kasvu inkuubus, arm jooksmas üle näo nagu mälestus metslooma rünnakust, pööras pead ja vaatas minu poole. Õhk meie vahel oleks nagu ringlaineid tekitanud, nagu oleksin ma kivi vette visanud. See tabas mind, lõi mul õhu kopsudest välja, nagu oleksin ma hoobi saanud, kuid ma ei suutnud reageerida, sest tundsin, et olen tardunud – minu ihuliikmed olid tundetud ja kasutud. Ethan! Amma silmad tõmbusid vidukile, aga enne veel, kui ta midagi teha jõudis, asetas sukuubus käe arminäo õlale ja pigistas, peaaegu märkamatult. Otsekohe olin ma inkuubuse haardest vabanenud, veri voolas taas minu jäsemetesse. Amma noogutas naisele tänulikult, kuid see pikkade juuste ja veel pikema mantliga daam ignoreeris teda ning kadus nende rivi sisse. Jõhkra armiga inkuubus pööras end minu poole ja pilgutas silma. Mõte jõudis kohale isegi ilma sõnadeta. Sinu unenägudes näeme. Mul oli ikka veel hing rinnus kinni, kui valgepäine härrasmees, vanamoeline ülikond seljas ja nöörlips ees, kirstu juurde astus. Tema silmad olid juustega nii teravas kontrastis, et ta nägi välja nagu mingi jube tegelane vanadest mustvalgetest filmidest.
17
„Haualummaja,” sosistas Amma. Mees nägi pigem hauakaevaja moodi välja. Ta puudutas siledat musta puud ja nikerdatud kaunistus kirstu peal hakkas kuldset valgust kiirgama. See kaunistus nägi välja nagu vanaaegne vapp, selline, nagu neid võib näha muuseumides ja lossides. Ma nägin suure laiuva võraga puud ja lindu, mille alla oli voolitud päike ja kuusirp. „Macon Ravenwood Ravenwoodide kojast, kaarna ja tammepuu, õhu ja maa kojast. Pimeduse ja valguse kojast.” Ta tõstis käe kirstult ja valgus järgnes talle, nii et kirst jäi uuesti pimedusse. „Kas see on Macon?” küsisin ma sosinal Ammalt. „Valgus on sümbol. Selles kastis pole midagi, temast ei jäänud midagi, mida maha matta. Sellised need Maconi-sugused juba kord on – põrmust tulnud ja põrmuks saavad nagu me kõik. Neil käib see lihtsalt palju kiiremini.” Haualummaja tõstis taas häält. „Kes pühitseb selle hinge minekut teise ilma?” Lena sugulased astusid ette. „Meie,” ütlesid nad kooris, kõik peale Lena. Tema lihtsalt seisis ja vahtis maad. „ Ja meie samuti.” Inkuubused nihkusid kirstule lähemale. „Lugegem siis loits tema sealpoolsusesse saatmiseks. Redi in pace, ad Ignem Atrum ex quo venisti.” Haualummaja hoidis tuld oma pea kohal ja see lõi heledamalt leegitsema. „Mine rahus tagasi tumedasse tulle, millest sa tulnud oled.” Ta heitis tule õhku ja sellest langevad sädemed valgusid alla kirstu peale, põletades kukkumskohal puu sisse augu. Nagu märguande peale tõstsid Lena perekond ja inkuubused käed üles ning viskasid õhku tillukesi hõbedasi asju, kõige enam veeranddollarilisesuurusi, mis kuldsete leekide sajus Maconi kirstu peale langesid. Taeva värv hakkas muutuma öömustast koidueelseks siniseks. Ma pingutasin silmi, et näha, mis asjad need olid, kuid oli liiga pime. „His dictis, solutus est. See öeldud, on ta vaba.” Kirst hakkas kiirgama peaaegu pimestavat valgust. Mu silmad seletasid hädavaevu haualummajat, kes seisis minust kõigest paari meetri kaugusel, just nagu kannaks meid tema hääl ja me ei seisakski Gatlinis haua ääres. Onu Macon! Ei!
18
Sähvatas tuli, nagu oleks välk sisse löönud, ja siis see kustus. Me kõik seisime jälle ringis ning vaatasime mullast hauakühmu ja lilli. Matusetalitus oli läbi. Kirst oli kadunud. Tädi Del asetas käed kaitsvalt Reece’i ja Ryani ümber. Maconit ei olnud enam. Lena langes põlvili porise rohu sisse. Maconi hauaplatsile viiv värav paugatas tema selja taga kinni, ilma et keegi oleks seda sõrmeotsagagi puudutanud. Tema jaoks polnud see veel läbi. Mitte keegi ei läinud mitte kuhugi. Lena? Sadu tugevnes peaaegu otsekohe, ilm oli endiselt tema kui loomuliku, lummajatemaailma ülima ürgjõu lõa otsas. Ta ajas end püsti. Lena! See ei muuda midagi! Õhk oli täis tuhandeid odavaid valgeid nelke, plastlilli, palmilehti ja lippe kõigilt haudadelt, mida viimase kuu jooksul oli külastatud, kõik see lendles lahtiselt õhus, kukerpallitas mäenõlvast alla. Isegi veel viiskümmend aastat hiljem räägivad linnakese inimesed sellest päevast, kui tuul oleks peaaegu kõik magnooliad Issanda igavese rahu aias ümber puhunud. Tormituul tõusis nii kiiresti ja nii ägedana, et peksis kõigile näkku, lõi nii kõvasti, et oli võimalik vaid hädavaevu vankudes püsti jääda. Ainult Lena seisis sirgelt, hoides kõvasti kinni hauakivist enda kõrval. Tema juuksed olid kummalisest krunnist lahti keerdunud ja pekslesid ta ümber, ta polnud enam üleni pimedus ja varjud. Ta oli nüüd selle kõige vastand – ainus ere laik tormis, nagu kiirgaks just tema kehast meie kohal kummuvat taevast lõhestavat kollakaskuldset valgust. Maconi koer Koll Radley, kes Lena jalge ees istus, niutsus ja tõmbas kõrvad peadligi. Tema poleks seda tahtnud, L. Lena peitis näo kätesse ja ootamatu tuuleiil puhus varikatuse minema sealt, kuhu see niiskesse mulda oli torgatud, ning lennutas selle kukerpallitavana nõlvast alla. Vanaema astus Lena ette, sulges tema silmad ja puudutas ühe sõrmega oma lapselapse põske. Samal hetkel, kui ta Lenat puudutas, peatus kõik, ja ma teadsin, et vanaema oli kasutanud Lena väe ajutiseks leevendamiseks oma empaadivõimeid. Aga Lena viha ta endasse võtta ei suutnud. Mitte keegi polnud selle jaoks piisavalt tugev.
19
Tuul vaibus ja vihm taandus tibutamiseks. Vanaema tõmbas käe Lena küljest ära ja avas tema silmad. Sukuubus, kes nägi ebatavaliselt sagrine välja, vaatas üles taevasse. „Varsti tõuseb päike.” Juba põletas päike endale teed läbi pilvede ja üle silmapiiri, puistates siin-seal valguskilde ja elu ebakorrapärastes ridades hauakividele. Rohkemat polnudki vaja öelda. Inkuubused hakkasid kaduma, õhku täitsid imemist meenutavad helid. Rebestamiseks nimetasin ma oma peas seda, kuidas nad taeva lahti kiskusid ja kadusid. Ma hakkasin Lena poole minema, kuid Amma sikutas mind käest. „Mis on? Nad on ju läinud.” „Kõik mitte. Näed, seal …” Tal oli õigus. Hauaplatsi servale oli jäänud kõigest üks inkuubus, kes nõjatus vastu nutva ingliga kaunistatud kulunud hauakivi. Ta tundus olevat minust veidi vanem, üheksateist võib-olla, tal olid lühikesed mustad juuksed ja kahvatu nahk nagu kõigil temasugustel, kuid erinevalt teistest inkuubustest polnud tema enne koitu kadunud. Kui ma teda vaatasin, astus ta tammepuu varjust otse heleda hommikupäikese kätte, silmad suletud, pea päikese poole kaldu, nagu paistaks see päike vaid talle. Amma eksis. Ta ei saanud olla üks neist. Ta peesitas päikese käes, mida ükski inkuubus teha ei saaks. Kes ta selline oli? Ja mida ta siin tegi? Ta tuli lähemale ja tabas mu pilgu, nagu oleks ta tajunud, et ma vaatan teda. Siis nägingi ma tema silmi. Need polnud inkuubuse mustad silmad. Need olid rohelised nagu lummajal. Ta jäi Lena ette seisma, surus käed taskusse ja kallutas pea kergelt viltu. See polnud kummardus, pigem kohmakas lugupidamisavaldus, ja mõjus miskipärast palju ausamalt. Ta oli ületanud nähtamatu vahekäigu ning tõelise lõunaosariikide üllameelsuse hetkel oleks teda võinud pidada lausa Macon Ravenwoodi pojaks. Mis pani mind teda vihkama. „Tunnen sulle sinu kaotuses kaasa.” Ta avas tüdruku peo ja asetas sellele väikese hõbedase asja, samasuguse nagu need, mida kõik olid Maconi kirstu peale heitnud. Lena sõrmed sulgusid selle ümber. Enne veel kui ma end liigutada jõudsin, lõhestas õhku eksimatult äratuntav rebestamine ja kadunud ta oligi.
20
Ethan? Ma nägin, kuidas ta jalad hommiku raskuse all nõtkusid – kaotus, torm ja siis veel see viimane taeva rebestamine. Selleks ajaks, kui ma tema kõrvale jõudsin ja käe tema keha alla libistasin, oli ta juba minestanud. Kandsin ta künkanõlvast alla, Maconi ja surnuaia juurest eemale. Ta magas mu voodil kerratõmbunult terve ööpäeva, aeg-ajalt ärgates ja siis uuesti uinudes. Paar oksaraagu oli tema juuksepulstidesse kinni jäänud ning ta nägu oli ikka veel mõne koha pealt porine, aga koju Ravenwoodi ta minna ei tahtnud ja ega keegi teda sundinudki. Ma andsin talle oma kõige vanema ja pehmema dressipluusi ning mähkisin ta meie kõige paksema vatiteki sisse, kuid ta värises ikka veel, isegi magades. Koll lamas tema jalgade ees ja Amma käis iga natukese aja tagant ukse peal passimas. Mina istusin akna all toolil, selle tooli peal, kus ma muidu kunagi ei istunud, ja põrnitsesin taevast akna taga. Ma ei saanud akent lahti teha, sest väljas podises ikka veel torm. Magades vajusid Lena sõrmed lahti ja sõrmede vahel oli tilluke hõbedast linnuke, varblane – kingitus Maconi matustel käinud võõralt. Ma püüdsin seda tema sõrmede vahelt ära võtta, aga ta käsi tõmbus uuesti linnu ümber tugevalt rusikasse. Veel kaks kuud hiljemgi kuulsin ma seda värvukest nähes alati taevast rebestavat heli.