07.09 !
Linkubus
M
a seisin valge veetorni otsas, selg päikese poole. Minu peata vari jooksis üle sooja värvitud metalli ja kadus üle serva taevasse. Summerville oli minu all, järvest kuni Gatlinisse viiva 9. maanteeni välja. See oli kunagi olnud meie, minu ja Lena õnnelikolemise koht. Või vähemalt üks neist. Aga ma ei tundnud end kuigi õnnelikuna. Selline tunne oli, et kohe-kohe hakkan oksele. Mu silmad jooksid vett, aga ma ei teadnud, miks. Võib-olla oli põhjuseks valgus. Tule juba. On aeg. Surusin sõrmi rusikasse ja jälle sirgu … vaatasin tillukesi maju, tillukesi autosid ja tillukesi inimesi enda all … ning ootasin, et see juhtuks. Hirm keerles mu kõhus, nii raske ja vale. Siis haarasid tuttavad käed äkitselt mul ümbert kinni, lõid mul õhu kopsust välja ja vedasid mind raudredeli poole. Lõin lõua vastu piiret ära ja komistasin. Sööstsin ettepoole, püüdsin teda lahti raputada. Kes sa oled? Aga mida ägedamalt ma vehkisin, seda kõvemini ta mind lõi. Järgmine hoop tabas mind kõhtu ja ma vajusin kägarasse. Siis nägingi ma neid.
11
Tema musti ketse. Need olid nii vanad ja kulunud, et oleksid vabalt võinud minu omad olla. Mida sa tahad? Ma ei oodanud vastust. Sööstsin tema kõri poole ja tema minu kõri suunas. Just siis nägin ma tema nägu ja mõistsin tõde. Ta oli mina. Kui me teineteisele silma vaatasime, mõlemad teist kõrist hoidmas, veeresime üle veetorni serva ja kukkusime alla. Terve tee alla oli mul peas ainult üks mõte. Lõpuks ometi.
" Mu pea käis raksatades vastu põrandat ja hetk hiljem järgnes talle keha, linad ümber sõlmes. Püüdsin silmi avada, kuid pilk oli ikka veel unehämu täis. Ootasin, et paanika taanduks. Varem olin ma püüdnud oma unedes Lenat kukkumast hoida, nüüd olin mina see, kes alla kukkus. Mida see tähendas? Miks ärkasin ma üles tundega, nagu oleksin ma juba alla kukkunud? „Ethan Lawson Wate! Meie armsa lunastaja nimel, mida sa seal üleval veel teed?” Ammal oli eriline hõikamise viis, mis võis su kas või Hadesest tagasi tuua, nagu isa selle kohta ütles. Avasin silmad, aga nägin vaid üht üksildast sokki, tolmu sees ekslevat ämblikku ja paari räbalaiks loetud lõhkise seljaga raamatut. „Catch-22”. „Enderi mäng”. „Outsiders”. Veel mõni. Minu voodi alt paistev põnev maastik. „Mitte midagi. Lihtsalt akna panen kinni.” Jäin vaatama oma akent, aga ei pannud seda kinni. Ma magan alati lahtise aknaga. Hakkasin seda lahti jätma siis, kui Macon suri – või kui me arvasime, et ta suri –, ja nüüdseks oli sellest saanud rahustav harjumus. Enamasti tunnevad inimesed end turvalisemalt siis, kui aken on kinni, aga mina teadsin, et isegi suletud aken ei suudaks mind kaitsta nende asjade eest, mida ma kartsin. See ei suudaks takistada musti lummajaid ega vereinkuubuseid. Ma ei teadnud, kas üldse on midagi, mis neid takistada suudaks. Aga kui peaks olema mingi võimalus, oli Macon ilmselt otsustanud selle üles leida. Ma polnud pärast Suure valli pealt tagasi jõudmist
12
teda eriti näinud, pealegi istus ta nüüd kogu aeg tunnelites või oli ametis mingite Ravenwoodi kaitsvate ja köitvate loitsudega. Pärast Lena seitsmeteistkümnendat kuud, kui ilmakord – see lummajate maailma korrastanud habras tasakaal – sai lõhutud, oli tema majast saanud üksildane kindlus. Siin tegi Amma meie majast, Wate’ide majast, oma üksildast kindlust – või siis ebausu kindlust, nagu Link seda nimetas. Amma oleks ilmselt nimetanud seda ennetavate abinõude tarvituselevõtmiseks. Ta oli kõik aknalauad soolaga üle puistanud, toonud välja isa logiseva treppredeli ning meie lagerströömia kõik oksad tagurpidi pööratud klaaspudeleid täis riputanud. Soos, Wader’s Creekis, olid pudelipuud niisama tavalised nagu küpressid, nii et kui ma Peatu & Pätsas Linki emaga kokku juhtusin, kuulsin proua Lincolni suust alati sedasama: „Olete nende vanade pudelitega juba ka mõne kurja vaimu kinni püüdnud?” Teie kurja vaimu võiks küll kinni püüda. Seda oleksin ma tahtnud talle öelda. Proua Lincolni tolmusesse koolajoogipudelisse toppida. Aga ma polnud kindel, kas üldse on olemas pudelit, mis temaga hakkama saaks. Sel hetkel tahtsin ma lihtsalt värsket õhku. Toetasin end vastu vana voodi puitraami ja kuumus hoovas lainena minust üle. See oli paks ja lämmatav nagu tekk, mida ei õnnestu pealt ära lükata. Lõuna-Carolina karm päike andis septembris tavaliselt veidi järele, aga sel aastal mitte. Hõõrusin muhku oma laubal ja komberdasin duši alla. Keerasin külma vee kraanist jooksma. Lasksin sel umbes minuti jagu joosta, aga see oli ikka veel soe. Viis ööd järjest. Ma olin viis ööd järjest voodist välja kukkunud, kuid kartsin Ammale oma õudusunenägudest rääkida. Kes teab, mida ta siis veel meie vana lagerströömia otsa riputab! Pärast seda kõike, mis suvel oli juhtunud, oli Amma end minu ees sulgenud nagu pesa kaitsev pistrik. Iga kord kodust lahkudes ma peaaegu tajusin seda, kuidas ta mind varjuna jälitab, nagu minu isiklik läbipaistev, nagu vaim, mille eest mul põgeneda ei õnnestu. Ja ma ei suutnud seda taluda. Mul oli vaja uskuda, et mõnikord on õudusunenäod lihtsalt õudusunenäod. Tundsin peekoni praadimise lõhna ja keerasin vee duši peale. Lõpuks ometi oli see külmaks läinud. Alles ennast kuivatades märkasin, et aken oli ilma minu abita kinni läinud.
13
" „Kuule, uinuv kaunitar, tee kähku. Mina olen valmis raamatutele tuld andma.” Kuulsin Linki juba enne kui teda nägin, aga tema häält poleks ma peaaegu äragi tundnud. See oli madalam, kõlas rohkem mehe ja vähem selle poisi moodi, kelle põhiliseks tegevuseks oli olnud trummide tagumine ja halbade laulude kirjutamine. „Nojah, sina oled muidugi valmis tuld andma, aga ma olen üsna kindel, et see, mille pihta, pole mitte raamatud.” Ta istus meie kriimulise köögilaua ääres ja ma vajusin tema kõrvale toolile. Link oli nii palju kogukamaks muutunud, et jäi mulje, nagu istuks ta algkoolilaste tillukesel plasttoolil. „Mis ajast peale sina õigeks ajaks kooli jõuad?” Amma pliidi ääres turtsatas pahaselt, üks käsi puusas, teine ühesilmse nuhtluse, tema õiglust kätte mõõtva puulusikaga munaputru segamas. „Hommikust, Amma!” Selle järgi, kuidas ta seal seisis, üks puus ette lükatud, nägin ma kohe, et sealt tuleb nüüd sõnavaling. See oli umbes niisama selge märk nagu laetud püstol. „Mu meelest on meil rohkem nagu pärastlõuna. Sul oli juba tagumine aeg siia meie seltsi ilmuda.” Palaval päeval seisis ta kuuma pliidi juures, kuid higistama polnud hakanud. Selleks on vaja midagi enamat kui ilm, et panna Ammat astuma kas või tolli jagu kaugemale sellest, kuidas tema asju tegi. Pilk tema silmis tuletas seda mulle meelde, kui terve kanala jagu mune mu sinivalge mustriga taldrikule prantsatas. Mida priskem hommikusöök, seda suurem päev, vähemalt Amma meelest käis see nii. Samas tempos jätkates olen ma kooli lõpetamise ajaks üks priske küpsis, mis ujub ringi vannitäies pannkoogitainas. Tosinast munast munapuder minu taldrikus ütles, et sellest faktist ei pääse kuidagi mööda. Täna oli tõesti esimene koolipäev. Keegi poleks arvanud, et ma hirmsasti Jacksoni keskkooli tagasi kibelen. Kui Link välja arvata, siis kohtlesid teised minu nii-öelda sõbrad mind möödunud aastal nagu kõntsa. Aga tegelikult oli mul hädasti vaja leida mingigi põhjus, et omaenda kodust minema saada. „Ethan Wate, sina sööd selle ära.” Röstsai lendas taldrikule, peekon kannul, ning kõige otsa prantsatas priske kulbitäis võid ja
14
maisitanguputru. Amma oli ka Linki jaoks taldrikualuse pannud, kuid taldrikut selle peal polnud. Isegi klaasi mitte. Ta teadis, et Link ei saa tema mune süüa, nagu ka muud, mida Amma meie köögis kokku segas. Aga isegi Amma ei osanud öelda, milleks Link praegu suuteline võiks olla. Keegi ei teadnud seda, Link ise veel kõige vähem. Kui John Breed oli olnud mingisugune inkuubuse ja lummaja hübriid, siis Link oli temast veel ühe põlvkonna jagu kaugemal. Macon oskas öelda vaid seda, et Link on umbes nagu inkuubuste vaste kaugele sugulasele, kellega sa iga paari aasta tagant mõnes pulmas või matusel kokku saad ja kelle nimegi sa õieti ei mäleta. Link pani käed kukla taha ja sirutas end mõnusalt välja. Puidust tool tema istumise all ragises. „Pikk suvi on olnud, Wate. Mina olen valmis uuesti mängu astuma.” Neelasin lusikatäie tanguputru alla ja pidin talitsema vastupandamatut soovi see välja sülitada. Maitse oli imelik, kuiv. Amma polnud veel kunagi kehva putru keetnud. Võib-olla oli põhjuseks kuumus. „Miks sa ei võiks Ridley’lt küsida, mida tema sellest arvab, ja siis mulle ka teada anda?” Ta krimpsutas nägu ja ma sain aru, et see oli juba jutuks tulnud. „See on meie eelviimane aasta ja mina olen Jacksoni kooli ainus Linkubus. Ma olen üleni üks suur võlu ega tee kellelegi valu. Priskelt musklit ja ei mingit …” „Et mida? Sul on midagi, mis riimub sõnaga musklit? Kuklit? Peksmist?” Ma oleksin naernud, kui pudru allasaamisega poleks nii palju tegemist olnud. „Tead küll, mida ma mõtlen.” Teadsin küll. See oli isegi rohkem kui irooniline. Lena nõbu Ridley oli sireen – suuteline panema iga poisi kus tahes tegema kõike, mida tema tahtis, ja siis, kui tema tahtis –, kuni Sarafine Ridley’lt selle võime võttis, mistõttu temast sai surelik kõigest paar päeva enne seda kui Link osaliselt inkuubuseks muutus. Üsna varsti pärast seda kui ta hammustada sai, nägime kõik, kuidas ta muutuma hakkas, otse meie silme all. Linki rasvased naeruväärselt turris juuksed olid muutunud naeruväärselt lahedateks rasvaselt turris juusteks. Tema lihased paisusid, punnitades biitsepsites nagu käte ümber käivad täispuhutud ujumispadjad, mida ema oli sundinud teda kandma ka veel siis, kui ta oli
15
juba ammu ujuma õppinud. Ta nägi välja pigem nagu mingi tüüp tõelisest rokkbändist, mitte nagu poiss, kes kõigest unistab rokkariks saamisest. „Mina sinu asemel Ridley’ga jamama ei hakkaks. Mis siis, et ta enam sireen ei ole, probleeme tekitada oskab ta ikka.” Kraapisin pudru ja munad röstsaiale, toppisin peekoni sinna vahele ja keerasin kokku. Link vaatas mind nii, nagu tahaks oksele hakata. Nüüd, kus ta oli osalt inkuubus, ei olnud toidul tema jaoks enam seda võlu. „Mees, mina Ridley’ga ei jama. Ma võin küll loll olla, aga mitte nii loll.” Mul hakkasid selles osas kahtlused tekkima. Kehitasin õlgu ja toppisin poole hommikusöögivõileivast suhu. Ka see maitses kuidagi imelikult. Peekonit oli vist liiga vähe. Enne kui ma midagi öelda jõudsin, haaras üks käsi mul õlast ja ma võpatasin. Hetkeks olin ma tagasi unenäo veetorni otsas, valmis ründajale vastu hakkama, kuid see oli kõigest Amma, kes oli valmis ette kandma oma tavapärase esimese koolipäeva manitsuse. Või nii ma vähemalt arvasin. Oleksin pidanud märkama, et tal oli punane nöör randme ümber. Uus ohutis tähendas alati seda, et äikesepilved hakkavad kogunema. „Ma küll ei tea, mis teil, poistel, arus on, kui te istute siin, nagu oleks täna üks täiesti tavaline päev. See pole veel läbi – ei see kuu ega see süda ega see lugu Abraham Ravenwoodiga. Teie kaks käitute nii, nagu kõik teod oleks juba tehtud, tuled põlema pandud ja on aeg kinost lahkuda.” Ta tasandas häält. „Jah, aga see on niisama suur eksimus, nagu oleksite paljajalu kirikusse läinud. Tegudel on tagajärjed ja me pole neist veel pooligi näinud.” Ma teadsin, et tegudel on tagajärjed. Seda võis näha kõikjal, kuhu vaatasid, kui väga ma ka ei püüdnud neid mitte märgata. „Vabandust?” Link oleks pidanud teadma, et kui Amma nägu pilve läheb, on mõistlikum suu kinni hoida. Amma haaras Linki särgist kõvasti kinni, tekitades värskeid pragusid pealetriigitud Black Sabbathi pildi sisse. „Hoia sina mu poisi ligi. Sinu sees on praegu probleeme ja sellest on mul kümme korda kahju, aga need on sedasorti probleemid, mis võivad hoida teid kaht lollpead teistesse sattumast. Kas mõistad, Wesley Jefferson Lincoln?” Link noogutas hirmunult. „Just nii.”
16
Oma kohalt laua ääres vaatasin ma Amma poole. Ta polnud Linki oma haardest lahti lasknud ning ta ei kavatsenud ka mind veel niipea minema lasta. „Amma, ära hakka end nüüd üles keerama. See on kõigest esimene koolipäev. Selle kõrval, millest me läbi tulime, on see ju tühiasi. Ega Jacksoni koolis pole mingeid painajaid ega inkuubuseid ega deemoneid.” Link köhatas. „Nojah, päris nii see tegelikult pole.” Ta üritas naeratada, kuid Amma väänas tema särki veel ägedamalt, kuni Link oma toolilt kerkis „Au!” „Nii et sinu meelest on see siis naljakas?” Seekord oli Linkil piisavalt aru peas, et suu kinni hoida. Nüüd pööras Amma end minu poole. „Ma olin juures, kui sa kaotasid oma esimese hamba selle õunaga ja kui sa Pinewoodi võiduajamisel ratta kaotasid. Ma olen lõiganud kingakarpe katki, et teha ruumilisi pilte, ja glasuurinud sünnipäevadeks sadu väikeseid vormikooke. Ma ei öelnud mitte ühtegi halba sõna, kui sinu veekollektsioon ära auras, kuigi ma olin sulle rääkinud, et see aurab ära.” „Ei öelnud.” See oli tõsi. Amma oli konstant minu elus. Tema oli olemas, kui mu ema suri, see oli peaaegu poolteist aastat tagasi, ja kui mu isa selle tõttu aru kaotas. Ta laskis Linki särgist lahti niisama järsku kui oli sellest haaranud, silus oma põlle ja tasandas häält. Mis selle tormi vallandajaks ka polnud, igatahes oli see nüüd möödas. Võib-olla oli põhjuseks kuumus. See mõjus kõigile halvasti. Amma vaatas aknast välja, Linkist ja minust mööda. „Ma olen olnud sinu jaoks olemas, Ethan Wate, ja ma olen ka edaspidi olemas, nii kaua kui sina siin oled. Nii kaua kui sa mind vajad. Mitte üks minut vähem. Mitte üks minut rohkem.” Mida see veel pidi tähendama? Mitte kunagi varem polnud Amma minuga niimoodi rääkinud – nagu võiks kunagi tulla aeg, kui mind pole siin või kui ma teda enam ei vaja. „Ma tean, Amma.” „Sa vaata mulle praegu silma ja ütle, et sina ei karda nii palju nagu mina, kaugeltki mitte nii palju.” Tema hääl oli vaikne, peaaegu sosin. „Me tulime tagasi ühes tükis. See on tähtis. Kõik muu annab välja nuputada.”
17
„Päris nii lihtne see asi pole.” Amma rääkis ikka veel nii vaikselt, nagu istuksime me kirikus esimeses reas. „Pane nüüd hoolikalt tähele. Kas sellest peale, kui me Gatlinisse tagasi jõudsime, on miski, kas või üksainus asi, tundunud samasugune?” „Vabandage, aga kui Ethan ja Lena on need, kelle pärast te muretsete, siis ma luban, et nii kaua kui mina ringi kõnnin, supertugev nagu ma olen, ei juhtu nendega igatahes midagi halba.” Ta pingutas uhkelt oma muskleid. Amma turtsatas. „Wesley Lincoln. Kas sina siis tõesti ei mõista? Neid asju, millest mina räägin, saad sina ära hoida niisama palju nagu sa saad hoida taevast maa peale kukkumast.” Võtsin suure lonksu šokolaadipiima ja oleksin selle peaaegu laua peale välja sülitanud. Maitse oli liiga magus, selle suhkur kattis mu kurgu kleepuva kihina nagu köhasiirup. Sama lugu nagu munadega, mis maitsesid nagu vatt, ja pudruga, mis maitses nagu liiv. Kõik oli täna kuidagi valesti, kõik asjad ja inimesed. „Mis sellel piimal viga on, Amma?” Ta raputas pead. „Ethan Wate, mina ei tea. Mis sinu suul viga on?” Oleks ma vaid teadnud. Kui me uksest välja ja Loksu sisse saime, pöörasin ma end ja heitsin veel viimase pilgu Wate’ide majale. Ma ei tea isegi, miks. Ta vaatas aknast välja, piilus kardinate vahelt, jälgis, kuidas ma ära sõidan. Ja kui mul poleks aru peas ja kui ma Ammat ei tunneks, siis oleksin võinud vanduda, et ta nuttis.