idulaps

Grethel Vändrik

IDULAPS Idufirma, laste ja iseenda kasvatamise segane teekond

2021

Sisukord Pühendus Lohisevad jalakarvad ja sissejuhatus Tööotsingud ja jääauk Kõik või mitte midagi Suunurgast tilkuvate vereniredega koletis “Aga teeme ära!”

9 11 17 26 29 34

I TRIMESTER Lapse funktsioonid Kaugtöö ja Kardashianid Laiskuse võlu Keeruliselt lihtsad küsimused Kas see ikka on s e e?

Yin-yang Lähme randa!

Poti- ja autojumalad

39 41 43 47 48 53 55 60 63

II TRIMESTER Kahtlused ja kõhuvalu Palju küsimusi, vähe vastuseid Saunamütsidega mutikesed Disainerid ja Xanax Maas vedelevad ajutükid

69 71 78 81 84 87

5

III TRIMESTER 1 töötu + 1 töötu = 2 volaskit Tagasiside kui lumepall Lambipirnid, kanafilee ja programmeerijad Valesti küsija suu pihta lüüakse Häkaton ehk testlaps Mõttetu toode Enam ei viitsi Ootused ja Ferrari Lõpp on algus – sünd

6

93 95 100 106 112 120 128 131 134 142

Lohisevad jalakarvad ja sissejuhatus Saage tuttavaks – see raamat siin on minu ja äkki ka sinu esimene samm elutervemate ja julgemate valikute poole. Ega mineviku-mina teadnudki, kas sellest kirjutisest saab salajane päevik või kirjatükk nimega “Kuidas startup’i luues imelihtsalt läbi kukkuda” või sootuks “Teekond maailma inspireerivaima ettevõtte sünnini”. Mida ma aga kindlast teadsin, oli ja on see, et rasketest ja keerulistest aegadest sünnib alati midagi ilusat ja head. See on ka põhjus, miks ma sellel pöörasel eluperioodil tavapärasest veel varem voodist tõusma hakkasin. Ikka selleks, et tõestada endale, kuidas raskest karantiiniajast koroonaviiruse leviku ajal saab välja pigistada midagi kasulikku. Lisaks soovisin, et ma suudaksin oma ellu tekitada paar tundi ainult iseendale, sest 24/7 kodus abikaasa ja kahe lapsega viibides võib end sootuks kaotada. Päris humoorikas oleks, kui ainuüksi sellest vajadusest sünniks täiesti loetav raamat. Mõtled, et tahaks üksi õndsas vaikuses ja rahus kohvi juua, ja voilá – raamat!

11

Minnes tagasi koroonaaegse elu juurde, siis siin ei ole midagi varjata. Kõik saab alguse pelgalt välimusest – välja kasvanud juuksed, küüned, kulmud, järgi lohisevad jalakarvad ja rasvane krunn.

Halvimal juhul kulmineerub see kõik segaste emotsioonide, närvilisuse ja mõttega: mida ma siin planeedil üldse teen? Kes ma olen? Kas selline saabki meie elu nüüd olema? Sest millal varem olen ma kolm päeva järjest pesemata olnud või enda eksistentsi üle mõtlema jäänud, kui nelja-aastane tütar küsib: “Emme, miks su juuksed nii koledad ja sassis on?” Ma olen inimene, kes ei nõustu üldiselt analüüsimata eriti millegagi ja kogu see olukord on üks nendest asjadest. Ma ei ole nõus kaotama oma elu ülesannet, sihti ega funktsiooni. Ma ei ole nõus loobuma enda põhimõtetest ega arvamusest isegi siis, kui miski mind raamidesse (loe: koduseinte vahele) füüsiliselt surub.

Otsustasin, et see kirjutis siin sünnib millekski, millest kellelgi on kasu, mis paneb kas või hetkekski lugeja muigama, samastuma või annab inspiratsiooni. Ajakirjanik ma ei ole, blogija ka mitte. Aga kes ma siis olen, et tulen siin mingit raamatut kirjutama? Mis tagab, et ma millestki midagi tean ning et see raamat ei ole sinule ajaraisk?

Mis peaks sind ajendama seda lõpuni lugema? Usun ja loodan, et peale “Idulapse” lugemist sa siiski ei soovi, et oleksid nende tundidega parema meelega näiteks riiulis teisi raamatuid suuruse

12

järgi ritta asetanud või kõigi pereliikmete sokke paaridesse pannud.

Aga et mitte enda tutvustamisest kõrvale hiilida, asun asja juurde.

Mul on enda esitlemisel keerukusi, sest mulle ei meeldi end kuidagi defineerida. Kui seda aga peab tegema, ütlen, et olen naine, kes on ühtlasi abikaasa, tütar, õde ja ema kahele lapsele. Ega tegelikult ei ole vahet, kas ma olen naine või mees. Ma ise pean vajalikuks seda mainida, sest ma olen selle üle väga uhke. Naisena siin ilmas ellu jääda ei ole üldse iseenesestmõistetav, aga siin ma olen ning kõigi takistuste kiuste isegi täiesti toimiv elusolend, oma kiiksude ja uskumustega.

Stereotüüpide järgi ma eriti naiselik tegelane ei ole. Kontsi ma ei kanna, viina joon ka pitsist, kui peol isutab ning mehele teen aeg-ajalt Aino (naissoost matslik eesti rahvusest Heino, tead küll) nalju, kui ta kann parasjagu mõne nurga alt eriti hea välja näeb.

Karjääri pean tavapärasest võib-olla olulisemakski, olen ettevõtlik, vihkan šoppamist ja armastan ilusaid autosid. Kergelt feministi vibe’i annan ka edasi, aga mitte eemaletõukavalt. Teinekord jään ka naissoost isikutele peol silma. Selle fakti põhjustele ma täielikult veel jälile pole jõudnud, aga ega see ei olegi oluline. Nüüd tead minu kohta võimalikult ebaolulist infot ning saame edasi liikuda tähtsamate teemade juurde.

13

Ma alustan “hiilgavalt” ja ütlen, et ma ise üldiselt ei viitsi raamatuid lugeda. Mul on selleks üks väga kindel põhjus (loe: vabandus).

Esiteks jään ma kohe magama, ka kõige huvitavama sisu puhul. Kui sa ei usu, siis sa lihtsalt ei tea, kuidas ma kinos käin. Mu rekord on magama jääda enne filmi jooksvate reklaamide ajal ja ärgata poja nügimise peale: “Emme, hakkame nüüd minema, kõik juba lahkuvad.” Õnneks olen ma leidnud omale abikaasa, kes iga filmi põhilised pöördepunktid mulle pärast ära seletab, sest ma lihtsalt magan need maha. Täpselt sama on raamatutega. Ah, ära üldse hakka targutama, et ju ma ei ole õigeid raamatuid lugenud. Ma olen.

Ma ei jõua esimese peatüki lõppugi, kui juba unest nohisen.

Teiseks, minu jaoks on keeruline leida tõsiseltvõetavaid raamatuid mind huvitaval teemal, mis annavad edasi vajalikku infot, kuid räägivad

samal

ajal

elust

endast,

kellegi

personaalsetest

kogemustest ja põrumistest. Mitte ei lähtu elust ja asjadest teoreetiliselt. Teoreetilise poolega on nii, et kui mul on küsimus, avan ma Google’i ja loen sealt vastuse – kogu informatsioon, alates hemorroidide ravimisest kuni suurimate takistuste ületamiseni abielus,

vaatab

mulle

sealt

vastu.

Ma

ei

soovi

avada

257-leheküljelist raamatut hemorroidide hingeelust (mis mul nende hemorroididega on?) või abielu lahtimõtestamisest, et selle pika ja lohiseva sisu seest vaid paar vastust leida. Selle jaoks on otsingumootorid. Ma soovin avada akna kellegi elusse, kes on

14

midagi läbi elanud ja seeläbi vastusteni jõudnud. See on nii eluline ja nii päris.

Kas teadsid, et Taanis loodi raamatukogu, mis on tegelikult inimestekogu? Raamatu asemel on sul võimalus laenata omale päris inimene, kelle kogemuslugu saad 30 minutit kuulata. Igal inimesel on tiitel, näiteks “Töötu”, “Diagnoositud vähihaige” või “Põgenik”, ja sellele tuginedes saad valida just endale kõige paeluvama pealkirjaga inimraamatu ning ühtlasi veenduda, kui vale on hinnata raamatut tema kaante järgi. Interneti avarustest leiab mitmeid kogemustel põhinevaid artikleid ja blogisid, kuid raamatuid mitte nii väga. Kogemuslood on minu hinnangul ehedamad ja kasulikumad kui eneseabiõpikud sellest, kuidas hommikul kell 5 ärgata, joogat teha, mediteerida ja maalida, sest just nii saad sa edukaks. Sinna kompotti kuuluvad ka raamatud sellest, kuidas raha kõrvale panna, et miljonäriks saada või hoopis mõne kurikuulsa startup’i “edulugu”, sest kes nendest põrunud ettevõtmistest ikka viitsib lugeda? Mina viitsin!

Mulle läheb korda see, kuidas inimene jõuab oma elus punkti, kus soovib midagi drastiliselt muuta. Näiteks ärgata igal hommikul kell 5 või teha tšakrate avamiseks musta kitse ohverdamist täiskuu ööl nelja tee ristumiskohas. Mind huvitab, miks keegi tunneb vajadust seda teha? Mis selleni viib? Mis olukord elus paneb teda midagi uut

15

välja mõtlema? Kes teda on reetnud või milles ta on läbi kukkunud?

Mis või kes on teda motiveerinud oma valikuid tegema? Ja seda kõike ausalt, ilma filtrite ja muu mullita. See on see, mis mind köidab. Ja muidugi – kuidas see kõik autorit on aidanud, milliseid probleeme tema elus lahendanud ning kuidas mina sellega samastuda saan (muide, mis vaesest kitsest sai?). Ma püüan siin kirjutades lähtuda samast põhimõttest.

Minu soov ei ole õpetada, kuidas luua pere kõrvalt startup’i, vaid pigem anda edasi selle teekonna ilu ja valu minu elu, kogemuse ja silmade kaudu. Jagan üht teelõiku oma senisest elust, mille edasine kulg ja õppimised jäävad veel mulle endalegi avastada. Siin raamatus ei ole asju, mis on valed ja mis on õiged. Siin on puhas, ilus, siiras elu – oma vingerpusside, takistuste ja ventilaatorisse lendava s*taga ning mina kõige selle keskel koos oma laste ja abikaasaga. Ehitamas ettevõtet, mis mind paelub, mis paljude inimeste elu sihipärasemaks muudab ja juhtimiskultuuri edendab – isegi kui me haledalt põrume, on see kogemus. Kui sa oled praegune/tulevane lapsevanem või praegune/tulevane ettevõtja, meeskonna- või personalijuht, siis see raamat ongi sinule.

Kummutame müüte, süüvime veidi IT-maailma (aga mitte liialt detailselt), räägime laste kasvatamisest, pereelust, abielust ja raskusi trotsides edasipürgimisest.

16