Hvostov lugemispäevik_algus

RAAMATUD, mis mul öösiti magada ei lase

Lugemispäevik

3

Foto: Andres Putting, Delfi Meedia

Mälestusi inimeselt, kes veel luges raamatuid

Mingil eluhetkel tuli mulle pähe mõte, et prooviks õige vanaraamatu­poodidest üles leida kõik sarjas „Saja rahva lood“ ilmunud vihikud. Esimesed neist, trükitud aastatel 1973–1974, olid mul endal kunagi olemas. „Bulgaaria muinasjuttude“ kaanepilt seisab seniajani silme ees. Selle oli joonistanud Asta Vender. Kunstnik, keda ma pidasin millegipärast plikadele mõeldud raamatute illustraatoriks, aga tol hetkel see ei lugenud – olin siis ja olen ka praegu veendunud, et keegi teine ei saanukski Bulgaaria muinasjutte paremini illustreerida.

Lugemispäevik

7

Siis algas puberteet ja muinasjuttude asemele tulid seiklusjutud, ulmekad ja muu taoline kraam. Enamik „Saja rahva lugudest“ jäigi mul lugemata.

Aga kunagi pole liiga hilja.

Kui minu lapselaps sai üheksa-aastaseks, viisin talle paki vihikuid sellest sarjast. Unejutuna ettelugemiseks. Nagu öeldud, sarja pildilise poole eest hoolitsesid tolle ajastu parimad illustraatorid; võis loota, et laps hakkab neid raamatuid kasvõi piltide pärast vaatama. Ühel õhtul, kui ma läksin uue raamatupakiga tema juurde, avastasin, et... ta oli hakanud neid lugema. Parasjagu olid käsil „Tšehhi muinasjutud“.

Mul oleks rõõmust peaaegu pisar silma tulnud. Olete ehk kogenud seda tunnet, kui kõik tundub kuidagi lootusetu – ja siis korraga tuleb päikesekiir pilve tagant välja ning saabub äratundmine, et elame veel, kõik pole üldsegi kadunud.

Lapsed ei loe enam. Kohe üldse ei loe. Veel kümme-viisteist aastat tagasi võis pedagoogilistest ringkondadest kuulda lohutavat juttu, et nad ei loe ehk raamatuid, aga see ei tähenda, et nad ei võiks lugeda mingeid muid raamatulaadseid tekste arvuti- ja telefoni­ ekraanilt. Enesepettuse aeg on läbi saanud. Lapsed ei loe enam.

Noorukid ei loe. Nooremad täiskasvanud ka ei loe.

Paarkümmend aastat tagasi ütles üks pankur ja poliitik järgmised sügavmõttelised sõnad: „Kaasaja progressiivses kodus enam raamatuid ei ole. Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole.“ Pankur sai külge antiintellektuaali sildi, aga trendidest teadis ta paraku enam kui minusugused inimesed, kes pilkasid ja põlgasid sajandi alguses Eesti arengut määranud raamatuist võõrdunud majandusstrateege.

Ma olen oma elus proovinud paljude minu arvates valede suundumustega võidelda. Olen teinud mõndagi, mida praegu ei tahaks enam meenutadagi. Kandnud sõelaga vett, saavutamata muud kui iseenda täismärgamise. Kohe pealaest jalatallani.

8

Mälestusi inimeselt, kes veel luges raamatuid

Võib-olla on mul jäänud elus veel viimane ülesanne. See kõige õigem. Kummutada arvamus, et raamatud on meie elust kadumas, et need on muutunud tähtsusetuks, sest neil pole praegusele inimesele enam midagi öelda.

Aga pole välistatud, et ma olen ise ka üks paras igand. Mis seal ikka, mind ei häiri selline staatus.

Käesoleva tekstikogumiku võiks pealkirjastada ka „Mälestusi inimeselt, kes veel luges raamatuid“.

Küllap jääb minusuguseid aina vähemaks, aga see ei pea olema pöördumatu – inimkonna ajaloos on renessansiks nimetatud nähtust esinenud korduvalt.

Tšehhi muinasjuttudest ega ka Bulgaaria omadest ma siin ei kirjuta – neil lugudel on see hea omadus, et need ei vaja kommentaare.

Asume hoopis tekstide juurde, millega mul endal oli põhikoolis ja keskkoolis ja isegi veel ülikoolis suuremaid ehk väiksemaid raskusi.

Olen hakanud neist lõpuks aru saama.

Ja tahan aidata tulevikus neist aru saada ka nendel, kes ikkagi loevad kõik saja rahva lood läbi... et jõuda sealt edasi maailma ja Eesti kirjakultuuri tüvitekstideni.

Lugemispäevik

9

Mees La Manchast, kes tegi endale raamatutega liiga „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“, Miguel de Cervantes Saavedra, tlk Aita Kurfeldt. Eesti Riiklik Kirjastus 1955, I köide 519 lk, II köide 567 lk.

R

aske on leida inimest, kes pole midagi kuulnud don Quijotest. Veel keerulisem on leida kedagi sellist, kes on selle raamatu läbi lugenud.

Minu esimene katsetus oli kunagi üheteistkümne-kaheteistkümneaastasena. Asi lõppes mõistagi ebaõnnestumisega. Tõsi, juba lasteaialapsena olin näinud telekast venelaste vändatud mängufilmi hullumeelsest Hispaania hidalgost, aga sellest jäi vaid ähmane mälestus kui mingist õudukast. Režissöör Grigori Kozintsevi tehtud film valmis 1957. aastal; minu lapsepõlves oli see ikka veel suhteliselt värske linateos, mida näidati telekas teatud regulaarsusega.

10

Mees La Manchast, kes tegi endale raamatutega liiga

Kunstnik (arvatavasti) Juan de Jáuregui

Miguel de Cervantes Saavedra (arvatavasti tema); maalitud umbes 1600. aastal

No oli see vast kole film! Stseen, kus don Quijote võitleb ­inimesenäoliste veinilähkritega, kummitas mind enne magama­ jäämist õige pikalt. Siin oli sarnasust hästi palju hiljem valminud Ameerika filmiga „Alien“ („Tulnukas“), milles kosmose­laeva meeskond peab maaväliste eluvormidega kokku puutudes ellu jääma.

Kozintsevi filmis torgib hidalgo mõõgaga grimassitavaid nahkseid paunasid, torkehaavadest purskab mingit vedelikku, keegi ei saa öelda kindla peale, et see on vein, võib olla ka lümfi­vedelik või ei tea mis. Ega ma lapsena saanudki aru, mis seal ekraanil täpselt toimub.

Lihtsalt oli väga hirmus.

Või siis koht, kus don Quijote on sattunud sadistliku hertsogi ja hertsoginna õukonda; talle tehakse näitemäng (siin peaks vist kasutama ingliskeelset sõna prank tähenduses „tüng“, „vemp“), kus äsja surnud õuedaam ärkab imelisel kombel ellu. Lapse pilguga vaadates oli see järjekordne lugu elavast surnust. Umbes nagu Gogoli „Vii“ põhjal tehtud õudukas. Sealgi tõusis nõida mänginud näitlejanna puusärgist üles; seegi ebasurnu oli samasuguste ilusate, ent ülimalt julmade näojoontega nagu Kozintsevi filmis donna Altisidora, kes ärkab ellu ning hakkab tema suriaseme ees põlvitavat õnnetut don Quijotet pilkama.

Viie-kuueaastane laps ei peaks niisuguseid filme vaatama, aga kuidagi need stseenid minuni jõudsid.

Don Quijote raamatus olevad Gustave Doré illustratsioonid andsid omapoolset kinnitust minu peas kujunenud kahtlusele, et tegemist on õudusjutuga. Esimese peatüki päismikus olev gravüür meenutab vägagi Hieronymus Boschi kujutatud põrgulikke stseene – vingerdav madu, suur nagu eelajalooline dinosaurus, nahkhiiretiibne draakon, maharaiutud pea...

Nagu öeldud: esimene lugemiskatse läks mul aia taha – olles varateismelise ning seetõttu täiesti kohkumatu lugejana end valmis pannud gootilikuks õudusjutuks, avastasin õige peatselt, et Cervantese tekst koosneb talumatult pikkadest ja mõttetuist heietustest, mis pole ei põnevad ega õudsed ega isegi naljakad.

Lugemispäevik

11

Gustave Doré illustratsioonid, „Don Quijote“, Eesti Riiklik Kirjastus 1955

12

Mees La Manchast, kes tegi endale raamatutega liiga

Ma ootasin midagi sellist nagu Thomas Mayne Readi „Peata ratsanik“ või Robert Louis Stevensoni „Aarete saar“ või Walter Scotti „Ivanhoe“.

Viimane nimetatuist on puhtakujuline rüütliromaan. Taolist kraami ma lugesin ja hindasin. Neid raamatuid ei saanud kunagi liiga palju olla, pigem valitses nõukogude kirjastuspoliitika tõttu taolise kirjanduse terav põud.

Ja nüüd ma siis sain Cervantese romaani esimesest peatükist teada, et Hispaanias La Mancha maakonnas elav hidalgo Alonso Quijada luges ööd ja päevad rüütliromaane ning läks selle tagajärjel peast segi, hakates ette kujutama, et temagi võiks olla rändrüütel, kes läheb laia maailma seiklema. Teatud lugemiseelistustega varateismeline mina leidis otsemaid, et hidalgo hullumine ülemäärase rüütliromaanide lugemise tõttu on vastuvõetamatu kontseptsioon.

Täielik jama!

Heitsin ebausutava pahna kõrvale ning võtsin ette sarjas „Seiklus­ jutte maalt ja merelt“ ilmunud ungari kirjaniku Géza Gárdonyi „Egeri tähed“, mis ravis minu hingehaavad terveks nagu imeline palsam. Või oli abi hoopis poolaka Henryk Sienkiewiczi romaanist „Ristirüütlid“? Või oli see Eduard Bornhöhe „Vürst ­Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“? Mis see abivahend täpselt oli, ei oska praegu nimetada, aga mingite raamatutega sain ma C ­ ervantese põhjustatud hingehaava ära plaasterdatud.

Jätan isikliku lugemistrauma praegu siiapaika ning asun Cervantese suurteose ilmumise põhiliste kirjanduslooliste seikade juurde.

16. sajandil sündinud ning 17. sajandi alguses kirjandusliku kuulsuse saavutanud Hispaania väikeaadliku Miguel de Cervantes Saavedra romaani „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Man­chast“ peetakse läänemaailma kirjandusloos epohhiloovaks teoseks. Öeldakse, et kirjandus enne don Quijotet kuulub ühte ajastusse ning pärast teda juba hoopis teise. Žanr, mida nimetatakse romaaniks, olevatki üldse alguse saanud Cervantese teosest. Cervantes olnud peale selle esimene realist.

Lugemispäevik

13

Eesti Kirjanduse Selts, 1924

Eesti Riiklik Kirjastus, 1955

Järgneva neljasaja aasta kestel ei ole läänemaailma kirjandus suure hispaanlase mõjust pääsenud. Aga sellest veidi hiljem.

Esitan nüüd romaani lühikokkuvõtte. Nagu eelnevalt mainitud, läks keegi Alonso Quijeda nimeline hidalgo rüütliromaane lugedes peast segi ning otsustas loetu mõjul taastada rändrüütlite auväärse institutsiooni. Isand Quijeda muutis oma nime rändrüütlile vastavaks, võttes nimeks don Quijote. Nimel on tähendus – see on tuletis rüütli raudrüü ühe elemendi tähistusest, nimelt puusakaitsest.

Või kubemekaitsest? Ega tea, piiblis on näiteks sõna „puus“ kasutatud meesterahva suguelundi sünonüümina. Igatahes on see nimi – Quijote – natuke naeruväärne. Nagu ka rändrüütliks hakanud mehe sõjaratsu nimetamine Rocinanteks – see võiks tähendada kas ülimat hobusekronu või kõikide kronude kronu.

Jah, õigesti arvatud, tegemist on rüütliromaanide paroodiaga.

14

Mees La Manchast, kes tegi endale raamatutega liiga

Kas rändrüütellus ajaloolise nähtusena üldse eksisteeris? Selle olemasollu uskumine on puhas romantism; siin võib-olla aetakse ka termin segi röövrüütellusega, mis oli paraku vägagi olemas. Meie segasevõitu hidalgo elas 17. sajandi alguses, aga rändavad rüütlid seostuvad kõrgkeskaegsete ballaadide ja ristisõdade tegelikkusega; no ütleme ettevaatlikult umbes 11. sajandiga, ajaga, mil trubaduurideks nimetatud laulikud-poeedid esitasid õukondlikel koos­ viibimistel lugulaule kuningas Arthuri ümarlaua rüütlitest, vaprast Rolandist, mitte vähem vaprast Parzifalist, võib-olla isegi kõikide rändrüütlite esiisast Pühast Georgist ehk Jürist, kes tappis kahevõitluses draakoni.

Rüütliromaanid kui kirjanduslik žanr hakkas mujal Euroopas umbes 15. sajandil vaikselt hääbuma – seda renessansiks nimetatud ajastu mõjul –, aga Hispaanias õitses taoline kirjandus veel kogu 16. sajandigi.

Tollased lugejad ei võtnud neid lugusid kui väljamõeldist. Võitlused kurjade maagide, lohede ja hiiglastega oli tõelisus. Nõiduse kütkeis olevate printsesside vabastamine oli samasugune reaalsus nagu tulised lahingud paganatega ehk mittekristlastega ehk siis muhameedlastest mauride, araablaste ja türklastega. Muidugi, viimaste vastu võideldigi, aga rüütliromaanides nägi asi välja nii, et üks vapper rüütel läks üksipäini terve mitmekümnetuhandelise sõjaväe vastu ning lõi selle mängleva kergusega mättasse.

Siinkirjutajat huvitab ennekõike Cervantese romaanis esile tulnud idee sellest, et lugemine võib osutuda ohtlikuks. Või ütleme pehmemalt: raamatutest üle võetud rollide kandumine pärisellu võib hakata meie elu muutma. Cervantes oli esimene, kes niisugusele mõttele tuli.

Tema tegi ukse lahti ja kes kõik on sellest uksest sisse trüginud!

Näiteks Rootsi väikelinnas Lillköpingis elav Kalle Blomkvist on end täis ahminud detektiivilugusid ning, olles Sherlock Holmesi deduktiivse meetodi täiuslikult omandanud, saab temastki üliosav kurjategijate jälitaja – mille Astrid Lindgren on suurepärase Lugemispäevik

15