Saateks Head lugejad! Teie ees on lood maailmas tuntud ja vähem tuntud või hoopis unustatud inimestest, kes on elanud viimase ligi 2000 aasta jooksul. Tõsi on, et mõned lood on pika aja jooksul ilusamaks räägitud, aga see on sageli ehk isegi kasuks tulnud. Samas ei kajasta see kogumik mitte ainult tuntud ja vähem tuntud persoonide häid tegusid, vaid ka ebaõnnestumisi ja lausa inetuid asju. Selline inimene kord on – mitte kunagi ühetahuline. Isegi kõige hullemas tüübis võib leida midagi head ja kõige positiivsemas inimeses tumedaid külgi. Ühelt poolt näitavad selle raamatu lood inimese suurust, leidlikkust ning südamlikkust, teisalt aga väiksust, rumalust või saatanlikku kavalust ja alatust. Kõiki neid on ühtemoodi õpetlik lugeda: need pakuvad ohtralt näiteid, kuidas võiks ühes või teises situatsioonis käituda ja mida ei tohiks oma elus mingil juhul teha. Mõnikord aga on huvitav teada saada, mida inimesed ühest või teisest asjast arvavad.
HUVITAV / 5 / INIMENE
See kogumik pole ainult kuivade faktide rodu, selles on ka palju naljakaid või liigutavad juhtumeid. Siin on lugusid suurte persoonide tugevustest ja nõrkustest – viimased näitavad seda, et ka nemad on ainult inimesed. Loodan, et need lood aitavad teil mõnusalt aega sisustada ja annavad mõtlemisainet. Koosneb ju inimese elugi lühematest ja pikematest lugudest. Keerulised isiksused võivad olla ka väga lihtsad ja vastupidi. Ja enamasti pole sugugi nii, nagu on üks biograaf öelnud filosoof Immanuel Kanti kohta: polnud tal elu ega lugu. Jah, Kanti elulugu võis ju olla igav, aga tema mõtte lugu mitte. Nende lugude koostamisel on abiks olnud nii eesti-, vene- kui ka ingliskeelsed temaatilised internetileheküljed. Head lugemist ja mõtlemisning teadasaamise rõõmu sellel heitlikul ajal, mil maailm on muutunud suureks globaalseks külaks ja nii paljud asjad on hoopis teisiti kui mõni aeg tagasi. Õnneks inimese olemus pole nii palju muutunud kui kõik muu meie ümber. Heiki Raudla
heiki / 6 / raudla
Tsivilisatsiooni tunnus Palju aastaid tagasi küsis kultuuriantropoloog Margaret Mead (1901–1978) üliõpilaste käest, mis võiks olla üks peamisi tsivilisatsiooni tunnuseid. Tudengid vaikisid ja arvasid, et Mead räägib neile seepeale töödeldud kividest, savipottidest ja õngekonksudest. Kuid õppejõud ütles, et tsivilisatsiooni teket tõestavad suurepäraselt välja kaevamistel leitud inimeste kokku kasvanud puusa luud. Ta selgitas asja. Loomariigis on nii, et kui mõni loom murrab luu, siis ta ei saa enam jahti pidada, ei saa vaenlaste eest põgeneda või nendega võidelda. Ka ei saa ta käia vee juures, et mitte janusse surra. See tähendab kindlat surma, kuna lisaks on ta hea saak kiskjatele. Aga kokku kasvanud puusaluu, mille paranemine võtab kaua aega, on tunnistus sellest, et õnnetut kaitsti. Keegi jäi sel ajal tema juurde, jagas temaga oma toitu ja vett, toimetas ta ohutusse kohta ja ka kaitses teda. Tsivilisatsioon algaski siis, kui tekkis soov aidata kaaslasi, kui neil on raske aeg.
heiki / 8 / raudla
Paganini Lesk 1800. aasta sügisel sisenes ühte Livorno trahterisse kõhn noormees, käes viiulikast. Ühe laua taga mängisid mehed kaarte. Noormees ühines nendega. Tal ei vedanud, raha sulas ruttu ja varsti polnud tal enam ühtegi krossi. Siis pani noorsand mängu oma viiuli, selgitades, et see on üsna kallis. Teised mängijad nõustusid ja varsti oli ka viiul maha mängitud. Noormees palus anda talle viiul veel kasvõi üheks päevaks, sest tal pidi õhtul olema kontsert. Mehed aga naersid ja üks neist lausus: „Sa ise ju panid viiuli mängu, me ei sundinud sind selleks.“ Selle peale astus laua juurde elatunud prantslane naaberlauast ja sõnas: „Ma olen lihtne kaupmees Pariisist, aga ma armastan muusikat ja olen käinud teie kontsertidel. Te olete Niccolò Paganini. Teie viiul pole just kõige parem, ärge nutke seda taga. Ma annan teile õhtuks teise viiuli. Selle valmistas meister Giuseppe Guarneri, keda eriti veel ei tunta. Võib-olla meeldib selle pilli kõla teile rohkem.“
HUVITAV / 9 / INIMENE
17-aastasele Paganinile meeldis pakutud viiuli kõla väga. Pariisi kaupmees, kelle nimi pole teada, oli noore viiuldaja mängust vapustatud. Pärast kontserti keeldus ta viiulit tagasi võtmast ja kinkis selle noorele geeniusele. „Pole minul, lihtsal asjaarmastajal, sellega midagi teha,“ lausus ta. See Guarneri viiul saatis edaspidi Paganinit kõikjal. Ainult ühel korral, enne üht Pariisi kontserti, jäi viiul „haigeks“ ja Paganini viis selle keelpillimeister Jean-Baptiste Vuillaume’i kätte. Vuillaume tegi viiuli korda ja tänulik Paganini kinkis talle hinnalise ehtekarbi. „Mul oli neid kaks,“ selgitas ta. „Ühe ma kinkisin arstile, kes ravis terveks mu keha, ja teise kingin teile, sest te ravisite terveks mu hinge.“ Kuni surmani ei lahkunud Paganini Guarneri viiulist, mida hakati nimetama ka Paganini Leseks.
Minu abikaasa on geenius Kirjanik Gabriel García Márquez (1927–2014) kohtas ühes tantsusaalis oma tulevast naist Mercedest, kui too oli 13-aastane. Mees lausus tüdrukule: „Ma mõistsin alles nüüd, et kõik luuleread, mis ma olen kirjutanud, on pühendatud sinule. Abiellu minuga!“ Piiga vastas: „Ma olen nõus. Aga kui lubate, siis las ma lõpetan enne kooli.“ Pulm toimus alles 13 aasta pärast. Mercedes oli kirjaniku kõrval, kui too kirjutas oma suurteost „Sada aastat üksildust“. Naine uskus alati, et ta abikaasa on geenius. Poolteise aastaga oli romaan valmis, kuid Márquezel polnud raha isegi selleks, et saata see kirjastusse. Mercedes leidis lahenduse: ta müüs maha oma fööni ja mikseri. Mõne aja pärast tõi ilmunud romaan (1967) Gabriel García Márquezele suured honorarid, ülemaailmse tunnustuse ja 1982. aastal Nobeli kirjandus preemia. Ta oli teose kirja pannud ühel meeleolukal aastal México linnas, väidetavalt suitsetades päevas 60 sigaretti. Parafraseerides kirjandus kriitik Harold Bloomi, võib öelda, et raamatus pole ühtegi rida, mis poleks kuhjatud detailidega.
HUVITAV / 11 / INIMENE
Terve see teos on lugu, kus kõik mõeldav ja mõeldamatu toimub korraga. Miks on see García Márqueze raamat endiselt populaarne? Seda pole lihtne seletada, kuid on fakt, et „Sada aastat üksildust“ on välja antud vähemalt 44 keeles ja et see on enim tõlgitud hispaaniakeelne kirjandusteos „Don Quijote“ järel.
Elas korra, maeti kaks korda 1705. aastal suri iirlanna Margorie McCall ühte tollal tavalisse nakkushaigusesse ja maeti tõve levimise vältimiseks kiiresti maha. Naine pandi kirstu koos hinnalise sõrmusega, sest mees ei suutnud seda paistes sõrmest kätte saada. Asjast said haisu ninna kohalikud kurikaelad. Juba samal õhtul läksid nad surnuaeda, kaevasid haua lahti ja upitasid kirstu august välja. Ka neil ei õnnestunud sõrmust kätte saada ja nad otsustasid sõrme ära lõigata. Niipea, kui sõrme esimene lõige tehti, hakkas veri voolama ja naine ärkas koomast üles.
heiki / 12 / raudla
Kurikaelad jooksid kabuhirmus laiali. Margorie ronis kirstust välja ja läks koju. Tema mees John oli lastega kodus, kui kuulis koputust uksele. Ta lausus lastele: „Kui teie ema oleks veel elus, siis ma oleks kindel, et tema koputab.“ Kui mees ukse avas ja oma suririietes ja verise käega naist nägi, sai ta südamerabanduse ja kukkus surnult maha. Ta maeti sama kirstuga, kus oli lebanud ta naine. Margorie elas veel palju aastaid, läks uuesti mehele ja sünnitas veel mõned lapsed. Kui ta lõpuks suri, maeti ta samale kalmistule. Tema hauakivil on tekst: „Elas korra, maeti kaks korda“.