"Hullutussõnad" sisunäidis

7

armumise tundmuses saab oletusest ootus lahvatavaks lummuseks on end läitmas lootus oletusest ootusse ja märgist märkamisse igapäevalisest unest äkki ärkamisse ... on kui koske kukkumine oma turvatõkkest hüpe üle oma varju jumalikku jõkke

- lootuse voog -

armumise aimdus tekib märkamatust märgist kild hinge sädet sütitama taeva tulevärgist

- vine -

tahaksin kþnetada salatilehte teha tehteid tikrimarjadega vajutan varbaid rohelusse kui vette maa kþdinal vastab päevakoer-harjadega puud paitavad lennul puusi nii lahedalt latvadega teen lu-luusi bodhisattvatega

8

9

Helinaid kõlab kui Kuu tagant kukkunud sosinaid veeremas taskust On see vaid unenäos või juba juhtunud see mõtlemise mõeldamatu raskus Ma võin nagi jätta seinale minna heinale ja mõelda Sinule ja mõelda minule ja olla salamahti lahti-lukku-lahti

- Luuletus on see, mis sa ütlemata jätad -

Ma võin lüüa jalad seinale Jalad seinale ja mõelda Sinule ja mõelda minule ja minna muinasjuttu lukku-lahti-lukku

- Tuulepäine -

Ma pole õilis, ei ole vaga. Ööõitest kleidis Sind tahan armastada...

Pole vahet, olen lukustatud kleiti, päevakübaras või napilt hilpudes!

Maailm taevaks tõusis, kui Su leidsin, seal ei kõnni keegi, nööbid ees.

Ma ei suuda olla kombeliselt leidlik, võlts viisakus ei ole minule.

Igapäiselt olen ihne nagu veidrik, lõpmatusi kingin hetkedes.

Ma pole õilis, ei ole vaga. Ööõites kleidis Sind tahan armastada!

Ma ei hooli, kui sealt pilvesoontest lausa kaela kallab vihma üha!

See, mis põleb sulavates joontes lihtsalt tõmbab valla vetemüha.

Tunned, kuidas lõhnab sool ja mesi?

Tunned, kuidas … äkki tormab meel?

Aimad, et me võime kahekesi tõmmata end uttu Linnuteel?

10

11

heidan põime kui sügisjoonik põlev soonik see vöö kogu öö kogu öö joo piimjas mesi puutumisi puutumisi voolab riivab riivab riivatu pind pind pinnal huuled soolaterane suu tõmme vinnal vinnal on aeg tõmmu on Kuu

- kogu öö -

põim lõime Päev vöötab Öö

- Tule tee -

Hull käsi minu puutepinnal triivib veab vaikselt vastuvärinasse tee…

Munk mõistus maha murrab niuderiivid, seest sagaratest saadik patune.

All nihke naha süütevalmis sooned koos viivitavad sisse hingamist.

Veel õhus lõkkel, sõrmeotsajooned pea sööstavad, kus sündiv sügavik!

Käe lahkmel ohkab vaikus nagu kinnas uit uskumatu puudutusemee…

Vein hõõgub avatuna pealispinnas.

Rõõm langeb tilgatumaks tuike eel!

Kui segunemas iga hingetõmme, kaob kusagile viimne paralleel…

Sees vallutamas ilmalõpu tunne, lööb vihur läbi rõõmude allee!

Lööb tõrvikuisse taevatrepid alla ja vastutuulde väravad kõik valla!

12