röövel

Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha.

Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada.

Otfried Preussler

Röövel Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ rahvusvaheliselt tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

Röövel Hotzenplotzi uued seiklused

Sekeldused kurikuulsa röövel Hotzenplotziga jätkuvad.

www.eestiraamat.ee

Otfried Preussler

l e v Röö lotzi p n e z t o H eiklused s d uue

Punase kraega mees

Kord seisis Kasperli vanaema lõunasel ajal köögipliidi ees ja praadis sellel praevorste. Praepanni kõrval seisis pliidil suur pott hapukapsastega. Hapukapsad aurasid, vorstid särisesid ning kogu maja oli täis oivalist lõhna. Sellest võis aru saada, et täna oli neljapäev, sest neljapäeviti pakuti Kasperli vanaema juures praevorsti hapukapsaga.

Praevorst hapukapsaga oli Kasperli ja Seppeli lemmikroog. Kui nende tahtmist teha, oleks nädal pidanud koosnema seitsmest, või mis veel parem – neljateistkümnest neljapäevast. Seepärast tulid nad neljapäeviti alati lõunasöögiks iseäranis täpselt koju.

Seda tähelepanuväärsem oli vanaema meelest nende tänane hilinemine. „Kuhu nad küll jäid?“ mõtles ta. „Kell on juba kolm minutit kaksteist läbi, ega nendega ometi midagi juhtunud ole?“ Vanaema tõmbas praepanni ja hapukapsapoti tulelt ära. Siis paotas ta pisut potikaant, et kapsaste pealt auru välja lasta. Järgmisel hetkel 11

mässis tihe hapukapsaauru pilv ta endasse. Sellest läksid tema näpitsprillide klaasid nii uduseks, et ta enam midagi ei näinud. „See on tõesti rumal olukord!“ hüüdis ta. „Kui oled juba kord sunnitud näpitsprille kandma, peaksid nendega vähemalt ka nägema!“ Rutuliselt võttis ta näpitsprillid ninalt, et neid põllenurgaga pühkida – ning siis kuulis ta aiateel samme, raskeid kiirustavaid samme, mis päris kindlasti polnud ei Kasperli ega Seppeli omad. Kohe seejärel kisti uks valla ja keegi tuli mürinal kööki. „Nonoh,“ sõnas Kasperli vanaema. „Mitte nii tormakalt, härra ülemvahtmeister! Kas te koputada poleks võinud?“ Ilma näpitsprillideta nägi vanaema üsna uduselt. Ent niipalju oli ta siiski näinud, et tema kööki rühkinud mehel oli hõbedaste nööpide ja punase kraega sinine kuub seljas ning kiiver ja mõõk sinna juurde – nõnda siis pidi tegu olema härra politseiülemvahtmeister Alois Dimpfelmoseriga, tema oli ainus inimene terves linnas, kes kandis sinist hõbenööpide ja punase kraega kuube. „Siin lõhnab ju õudselt hästi,“ lausus punase kraega mees.

Tema hääl tuli vanaemale tuttav ette, kuid härra Dimpfelmoseri hääl see küll polnud. „Kes see siis võiks olla?“ arutas ta endamisi. Ja unustas niiviisi arutades sootuks näpitsprille pühkida ning uuesti ette panna.

Vahepeal oli sinise kuue ja hõbenööpidega mees astunud pliidi juurde ning avastanud panni praevorstidega. „Praevorst hapukapsaga!“ lausus ta vaimustatult. „Neliteist päeva vett ja leiba – ning nüüd äkki praevorst hapukapsaga!“ Siis pööras ta ennast vanaema poole ning ähvardas teda mõõgaga. „Las käia!“ hüüdis ta. „Praevorstid ja hapukapsad jalamaid siia, ma olen näljane ja mul on kiire!“ Kasperli vanaema oli nördinud. „Lubage, härra ülemvahtmeister – kas see peab olema nali?“ Mees katkestas teda järsult. „Ärge hakake vigurdama, vanaema – või te ehk ei tea, kes teie ees seisab? Pange õige näpitsprillid ette, aga ruttu!“ „Jajah, jajah!“ 12

Vanaema pühkis prillid puhtaks ja pani ette. Järgmisel silmapilgul läks ta näost valgeks nagu äsja pesust tulnud voodilina. „Oh armas aeg – olete see teie? Ma mõtlesin, et te istute neljateistkümnendat päeva pritsimajas luku ja riivi taga!“ „Istumised on istutud, vanaema!“ „Ja kust te selle vormi koos mõõgaga kätte saite? Kui härra ülemvahtmeister Dimpfelmoser sellest teada saab!“ Politseikiivriga mees naeris ning sõnas: „Ta teab seda juba tükk aega. Aga nüüd praevorstid ja hapukapsad siia, või te õpite mind tundma, nii tõesti kui ma olen röövel Hotzenplotz!“ Kasperli vanaema heitis pilgu köögikellale, see oli kaheksa minutit kaksteist läbi. Kuhu jäid küll Kasperl ja Seppel? Ta võttis nõudekapist taldriku ning tõstis sellele ühe praevorsti ja lusikatäie hapukapsaid. „Üks praevorst?“ Röövel lõi rusikaga lauale. „Teil pole ilmselt õiget oidu peas! Ma tahan saada kõik praevorstid – ja kogu kapsa, mis teil seal potis on. Saite aru?“

Mis jäi vanaemal üle? Ta tõstis kõik praevorstid taldrikule ja pani kapsapoti sinna kõrvale. „Noh, nõnda!“ hüüdis Hotzenplotz ning nõudis, et vanaema koos temaga laua äärde istuks. „Et te mingeid rumalusi tegema ei hakkaks.

Head isu!“ Vanaema istus toolil ja oli sunnitud pealt vaatama, kuidas Hotzenplotz praevorstide kallale sööstis. Neid oli ühtekokku üheksa tükki nagu igal neljapäeval. Mees hävitas nad ahvikiirusel, nii mis matsus. Hapukapsaid sõi ta otse potist. Tal polnud sellest midagi, et ta selle juures laudlina täis tilgutas.

14

„Oo, see alles maitses hästi!“ urahtas ta, kui oli kõik kapsad ja vorstid alla kugistanud. „See maitses mulle neetult hästi, vanaema!

Ja nüüd pange ilusasti tähele. Köögikell näitab täpselt veerand üks.

Te jääte kümneks minutiks siia istuma ja olete vait, olete täiesti hiirvaikne. Kümne minuti pärast võite minugipoolest appi hüüda – aga ei minutitki varem. Kas saite aru?“ Vanaema ei vastanud talle. „Hei, teie seal!“ hüüdis Hotzenplotz. „Kas te ei kuulanud mind?

Miks te midagi ei ütle?“ Vanaema ei saanud midagi öelda.

Ta istus toolil ega liigutanud.

Täpselt sel silmapilgul, kui Hotzenplotz hävitas viimase suutäie viimasest vorstis, oli ta ära minestanud – osalt nördimusest ja osalt hirmust.

Lase mind .. valja!

Kasperl koos oma sõbra Seppeliga oli käinud linnast läbi voolava jõekese ääres õngitsemas, kuid nad polnud saanud midagi peale vana luuakontsu ja tühja äädikapudeli. Luua olid nad tagasi vette visanud, pudelit aga mitte. „Sest et,“ oli Kasperl öelnud, „sellega me võime pudelposti saata, kui meil kunagi vajadus peaks tekkima.“ Nagu igal neljapäeval oleksid nad tänagi väga täpselt lõunale jõudnud, kui nendega poleks teel juhtunud üpris märkimisväärne lugu. Üle turuplatsi minnes kuulsid nad pritsimajast summutatud karjumist. „Nonoh,“ sõnas Kasperl. „Hotzenplotzil paistab olevat paha päev.

Kuula kuidas ta sõimab ja vannub!“ „Ta ei sõima,“ vastas Seppel. „Ta hüüab appi. Vahest on tal hambavalu või kõht haige?“ Tollest vanaema kohviveski loost peale arvas Kasperl Hotzenplotzist ikka halvasti.

16

„Loodetavasti on tal kõht haige ja hambavalu ka,“ lausus ta, „ja peale selle veel igal varbal kaks konnasilma!“ Sellest hoolimata lippas ta koos Seppeliga pritsimaja juurde kuulama, mis on lahti.

Pritsimajal oli üksainus pisike aken, seegi enesestmõistetavalt trellitatud. Kui selle akna all seista, võis summutatud häälega öeldust üsna hästi aru saada. „Appi!“ kostis pritsimajast. „Appi, mind pandi siia kinni! Tehke lahti, laske mind välja!“ Kasperl ja Seppel naersid. „See pidigi teiega juhtuma!“ hüüdsid nad. „Meil on hea meel, et te lõpuks seal sees olete, härra Hotzenplotz!“ Neljateistkümne päeva eest olid nad kinnivõtmisele kaasa aidanud.

Selle eest olid nad saanud härra linnapealt tasuks viissada viiskümmend viis marka viiskümmend viis penni, ning härra vahtmeister Dimpfelmoser oli sestpeale ülemvahtmeister. „Laske välja!“ karjus hääl. „Ma ei ole röövel Hotzenplotz!“ „Jaa, muidugi,“ katkestas teda Kasperl. „Seda me teame, te olete hoopis Punamütsike ja seitse härjapõlvlast!“ „Ei, pagana päralt! Ma olen ometi ülemvahtmeister Dimpfelmoser!“ „Jätke kord ometi oma kisa, härra ülemkrahhmeister – kohe tuleb politsei!“ „Jama, mina ise olengi politsei! Kas te mind häälest ära ei tunne?

Laske mind siit välja, ma olen ametiisik!“ Kasperl ja Seppel ei uskunud ainsatki sõna, mis too summutatud hääl kuuldavale tõi. Nende jaoks oli lugu vesiselge. Hotzenplotz tahtis neid haneks tõmmata, aga see ei pidanud tal korda minema. „Kui te olete tõesti härra Dimpfelmoser, siis tulge ometi aknale,“ sõnas Kasperl, „et me teid näeksime!“ „Ma ei saa. Ma laman kinniseotult põrandal. Kui te mind siit jalamaid välja ei lase, määran ma teile karistuse. Kas saite aru? Te saate endale kaela ka-ris-tu-se!“

17

Nagu alati, nii leidsid Kasperl ja Seppel seegi kord väljapääsu.

Seppel toetas selja vastu pritsimaja seina, Kasperl ronis tema õlgadele ning vaatas võretatud aknast sisse.

„Noh, laske tulla!“ hüüdis ta. „Näidake end, kus te olete?“ „Ma laman siin, tuletõrjeauto all. Kas sa näed mind?“ „Ei,“ kostis Kasperl, „ega auto pole klaasist. Ärge ainult arvake, et keegi teie rumalate luiskelugude õnge läheb!“ „Need pole kellegi luiskelood! See on puhas ametlik politsei poolt kinnitatud tõde! Ma palun teid, uskuge mind ja laske mind siit välja!

Mis ma pean tegema, et te mind ometi uskuma jääksite?“ Kasperl ja Seppel oleksid teda meeleldi veel natuke kuulanud.

Neid rõõmustas, et röövel Hotzenplotz oli paluma hakanud. Kuid raekoja tornis lõi kell veerand üks, ja korraga meenus neile, et täna on neljapäev. „Vinguge aga rahus edasi!“ hüüdis Kasperl läbi aknavõre sisse. „Ma pean kahjuks koos oma sõbra Seppeliga koju lõunale tõttama, härra ülempähhmeister Plotzenhotz – või arvate ehk, et laseme teie pärast praevorstidel lõhki säriseda?“

19