Reijo Mäki
Hot Dog Soome keelest tĂľlkinud Katrin Ringeveld
Eesti Raamat Tallinn
Originaal: Reijo Mäki Hot Dog Otava Kaas: OÜ PiktoGraaf Toimetanud Piibe Kohava
© Reijo Mäki First published in 2016 by Otava Publishing Company Ltd. with the Finnish title Hot Dog. Published in the Estonian language by arrangement with Otava Group Agency, Helsinki. © Tõlge eesti keelde. Karin Ringeveld ja OÜ Eesti Raamat, 2017 ISBN 978-9949-596-14-0 (trükis) ISBN 978-9949-596-15-7 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
TURU LINN. KASKENKATU 1. UUS APTEEK. BAARILETT. VARES: „KUULE LUU, MILLINE ON NOVELLIKIRJANIKU NÄGEMUS: KAS RAAMATUKAANTE VAHELE VÕIB PISTA MISTAHES RUMALUST?” LUUSALMI: „SEE ON PARAS PÄHKEL ... LÖÖ PAREM PUDEL JALOVIINA LAUALE. SELLE KÜSIMUSE ÜLE ON JUBA KAPERNAUMA TEEL VÄIDELDUD! PÜHA PEETRUS PÄRIB JESSELT ENTUSIASTLIKULT, ET KUULE MEISTER, NEIST SINU TRIKKIDEST PEAKS JUBA TERVE RAAMATU JAGU MATERJALI KOOS OLEMA? MILLE PEALE JESSE KOSTAB, ET MINE SA PETS ÕIGE PÕRGU, UNUSTA ÄRA ... NII KREISIT JAMA EI USU KÜLL KEEGI!”
PUBI MASINARUUM Turu, Perno linnaosa 1. Hermanni tool 2. Hermanni laip 3. Kiibitseja 1 4. Kiibitseja 2 5. Turvamehe tühi tool 6. Silmaklapiga mees, „Noolesilm” 7. Tukkuja 8. Baaridaam Ester 9. Noormees (riidlev noorpaar) 10. Neiu (riidlev noorpaar) 11.–13. „Ärimehed” 14.–16. „Hipodroomimustlased” 17. Koht, kus tehti esimesed lasud 18. Mõrva viimistlemine kuklalasuga 19. Tulistaja nõutab hipodroomimustlaselt relva ja lahkub
PROLOOG (ONTLIKU MEHE ELU) „Oi-oi milline ponks poiss! Vaadake väikemehe ilmet, on vast kangelane!” Ämmaemand kiigutas käte vahel silmi kissitavat, äsja ilmavalgust näinud vastsündinut, kelle suu oli kõverdumas esimeseks itkuks. Ämmaemand esitles titte kurnatud emale kui uhket võidukarikat. Kostis esimene vääks. Ämmaemand tõdes, et väikemehel on tipptasemel häälepaelad. Poisist kasvab kindlasti kas ohvitser või tangolaulja. Noor ema pühkis silmanurgast valu- ja kergendusepisaraid. Teine õde ulatas emmele sidrunilimonaadi pudeli. Poiss röögatas uuesti, veelgi valjemalt. Vaikis seejärel imestunult, otsekui kuulatamaks, imetlemaks uut, veidrat maailma, kuhu teda oli tiritud. Sünnitussaalis kõlas Soome Raadio. Uudistelugeja kõneles ametlikul häälel, teavitas president Urho Kekkoneni viimasest visiidist Nõukogude Liitu. Õde kiirustas kanalit vahetama ja raadiost hakkas kõlama meloodiline lugu „Hetked öös”. Ämmaemand tardus kuulama. „Kes laulab?” „See on Reijo ... Reijo Taipale. Uus laulja,” teadis noor õde. Poisist sirgus naeratav võrukael, selline aval, seltsiv sell, kelle taolisi külmas, metsases Soomes pole kunagi ülearu. Uudis himulik ja reibas rõõmurull, igas mõttes ontlik väikemees. Ta oli kõikide tädide ja koguni mitme onu lemmiklaps, alati oodatud külaline. Sõbralikult naeratav, inimestega arvestav. Samas oli mündil ka teine pool, ettearvamatu iseloom: koduhoovis ja kooli teel juhtus igasuguseid asju, ümberkaudsed jõnglased õppisid kähku teda pelgama. Murdeeas vehkis ta rusikatega veelgi enam. Ilmnes ka muid üleannetusi. Esemete näppaja ja pahanduste autor ei tulnud iial ilmsiks – juhtumeid ei osatud selle noore 9
mehega miskitpidi siduda. Vanemad tädid tõdesid kohvitasside ääres, et haruharva käitub üks poisslaps nii viisakalt kui too, juba mehe mõõtu noormees. Alati avab ukse ja tervitab. Teismelised plikadki vaatasid poissi üha pikemal pilgul. Elati aastatuhande lõpus. Oli septembrihommik, tulemas selge hilissuvepäev. Reijo Taipale esimese plaadi ilmumise ajal sündinud mees oli öösel hästi välja puhanud, tal oli alati hea uni. Ärgates meenus mehele, et täna pidi tema eksabikaasa talle järeltulija sünnitama. Hambad harjanud, helistas mees Riinale. Too vastas alles viienda kutse peale ja kudrutas: „Kuule, ära täna rohkem helista ... Tarmo on tõbine, ta on täna ja ilmselt ka homme haiguslehega kodus, üritame nädala lõpupoole uuesti, musi-musi.” Siis üritas mees Elsat kätte saada, aga too ei vastanud. Mees muutus pahuraks. Berit viibis komandeeringus. Kuradi litsid! Mis see ometi olgu, kas tõesti peab kogu kamba välja vahetama, raisk! Igavus ja rahutus pugesid kerre, selle peale tegi mees tubli sortsu spiidi. Mõjus otsemaid, veresoontest volksas läbi värskendav vurts. Jess! See oli hea kraam. Annusest sündis ootamatult uudne olek. Mees oli paugupealt vunki täis. Nüüd kähku välja! Pole mingit põhjust jääda tuppa aega raiskama. Linn võis pakkuda mida iganes. Kõik oli võimalik. No limits! Rantakatul tuli mehele rulaatori rataste kidinal vastu hallipäine vanamemm. Vana naine vaatas uurivalt vastutulijale otsa, otsekui kaaludes, keda jõe ääres jalutajaist tülitada. Memm peatus, märgates elegantset ja ausa moega meest: see oli üks haruldaselt rühikas mees. Memm noogutas, ütles vaikselt tere ja rääkis, et otsib Turu linna hoolekandeasutust. Seejärel ohkas memm raskelt ja hakkas pikemalt seletama − ontlik noormees näis tore, selline, kes viitsib kuulata. Memm rääkis silmi vesistades, et tema raisus poeg võtab tema tagant viimast. „Teeb haiget, kui on taoline rist ja viletsus kaelas, poeg raiskab kogu raha viina ja hasartmängude peale, sellepärast on mul kotis kõik minu ehted ja valuuta ... viin need sinna linna hoolekande asutusse tallele. Äkki oskab härra öelda, kuhukanti ...” 10
Mees kostis, et vaat kui tore, sinnakanti oli temagi teel – tema kontor asus sealsamas, hoolekandeasutuse lähedal, nad võiksid koos minna. Memm ohkas kergendatult, mees naeratas veelgi avalamalt. Ta osutas käega suunda ja hakkas krigiseva rulaatori saatel aeglaselt kaasa astuma. Kui memm kurtis, et ei jaksa enam metsa seenelegi minna, kelkis mees kümne korjatud mustikaliitriga ja mainis teadvat üht väga head lehterkukeseenekohta. Ta juhatas proua jõest paarsada meetrit eemal Ursininkatul seisva maja sisehoovi. Varjulise hoovi tagumises otsas, lammutamiskäsu saanud ehitises oli tema „töötuba”. Nii kui nad uksest sisse said, haaras mees konksu otsas rippuva haamri pihku. Pool tundi hiljem oli mees inventuuriga maha saanud. Tõdenud, et hommikune vedamine oli talle umbes saja viiekümne marga eest kasumit tootnud. Kortsus rahatähti oli markades ja kroonides, pluss hunnik hõbe- ja kuldehteid. Mees pistis linnuluise memme laiba musta prügikotti. Rulaatori võttis ta osavalt lahti, otsustades selle jupikaupa linna prügikastidesse laiali visata. Laiba viiks ta auto pagasiruumis paslikumal ajal ära. Pikalt polnud tarvis juurelda, kuhu taoline pooleteisemeetrine mammi peita. Paraineni kandis, kust mees pärines, leidus hulgi häid, kiirevoolulisi väinasid ja sillakesi, kust oli käkitegu koorem kaduvikku visata. Vaja vaid pisut vanarauda raskuseks kaasa panna. Mees peitis vana naise varanduse keldris asuva töökoja kõrval kambri seinapaneeli taha. Seal oli juba varasemast ajast tallel kalleid kellasid, sõrmuseid, rahakotte ja ridiküle. Koguni kogukas autotelefon. Mees matsutas suud. Oli läinud aega, nälg kippus kallale. Nüüd oleks aeg priske praad pintslisse pista! Teadagi, krõbedate friikatega. Õhtupoolikul keeras ilm poolpilve. Pool kolm sõitis mees taksoga sünnitusmajja. Õhetav, nohisev kookon lebas Irmeli kõrval. Irmeli juuksed olid sassis ja näoilme kivine. 11
Mees beebit sülle ei võtnud, aga uuris hoolega. Piisavalt kaugelt, ukse juurest. „Pagan! On vast jõmakas juntsu. Isasse. Big boy!” Irmeli võttis mahlaklaasi ja võttis suure lonksu. Seejärel heitis mehele pilgu ja sõnas vaikselt: „Olgu. Sellega on nüüd lõpp. Sa oled oma poega näinud. Seal on uks, nüüd võid sa sedakaudu põrgusse põrutada, otsemaid! Ja ära sa värdjas enam kunagi meid kahte vaatama tule!”
ESIMENE OSA 1. Juulikuu lõpu tardunud, soe koidik. Aeglane jalutuskäik hahetuse pehme valguskumaga pintseldatud linnatänavatel. Naasin naise juurest, olin koduteel. Varahommikune linn elas hetkes, mil liiku sid ainult postiljonide pakiautod ja mõned taksod. Atmosfäär oli tüüne, hõõguv ketas idakaarest tõusmas. Mõnele võis see olla imeline hetk, minul oli aga öine viinauim haihtumas. Rinnas niheles määratu tühi tunne. Piinas mind mehi hooti vaevav sündroom, mida nimetatakse post-coital tristresse? Või tavaline, tärkav pohmell? Igatahes oli tegemist kepijärgse pagemisega. Möönan, naise pilt oli mälust hajumas. Mis värvi silmad? Polnud aimugi. Isegi nimi ei tulnud meelde. Öisel baaripukil oli nimi ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud, ning hommikul poole nelja aegu võõrast korterist välja hiilides polnud nime teadasaamisel enam mingit mõtet. Aninkaistenmäki. Siit oleks arukas paremale pöörata, otse kodu poole Läntisele Pitkäkatule, aga peas hakkas idanema hoopis teistsorti mõte. Varahommikused geniaalsused ... Ei hakanud ideed vaagima. Siitsamast viis kerge sörk alla Aurajõe poole. Sir Okke’si pubi mustavad aknad. Välisuksel Down By The Paadisilla plakat. Lähemalt uurides oli tegu hoopistükkis bändikuulutusega: viis ontlikku kutti ja kitarr mürkrohelise Volkswageni furgooni kõrval. Allamäge minek lisas vunki juurde, kaugemal paistis Toomkiriku sild. Pealuusse jäi pöörlema pisut ebameeldiv mõte DBTP-st. Mitmes linnafestival mul käimas oligi? Kuule Vares ... jaa, sina, Jussi seal allpool ... sul on pool elu seljataga, sa pole enam mingi noor naga ... aga ikkagi kõõlud ja sehkendad samadel hommikustel tänavatel, taas põgenemas tont teab mis karnevalilt. Mis sa arvad, kaua selline värk võib veel kesta? Millal saabub hetk, mil 13
sinagi mõistad, et sellega on lõpp? Võpatasin, kuuldes selja tagant, Puuturu poolt automürinat. Pöörasin ringi: takso, kollane tuli katusel. Nüüd tuli kibekiirelt otsustada. Kas jätkata vantsimist üle jõe üht teatud uksekella vajutama või aru pähe võtta? Haigutus. Rammestus otsustas minu asemel, hakkasin käega vehkima ja troska pidas tänavaservas kinni. Pehme tagaiste süleles väsinud pidulist. Kuulsin, kuidas minu vaikne hääl sõnas: „Jaa ... et ... Läntinenkatu. Ma ütlen, millise kangialuse ees peatuda!” *** Ärkasin umbes poole üheteistkümne paiku. Keerutasin paar ähmast minutit kühmulisel padjal pead ja suundusin siis kööki. Tegin mõne ebakindla sammu kraanikausi ja külmiku vahel, paar puist keerutust pliidi ees. Otsekui oleksin iseendaga aeglast boolerot tantsinud. Kas oli üldse olemas sellist tantsu nagu aeglane boolero? Tühja sest, mina hakkasin endale valmistama sentimeetrist Jaloviina, hommikukokteili. Pidin selle saama, enne kui hambaid harjama minna. Olin jooki huulile tõstmas, kui helises telefon. Helistas Ernesto. Vaja vastata! Nõnda muutus minu päevakava paugupealt. Hakkasin end minekule sättima. Hambaid harjates meenus, mis kombel naisega vastu hommikut trehvasin. „Tere õhtust, lugupeetud leedi! Mina teen siin küsitlust, ehk räägiksite pisut oma meestekriteeriumidest!” „Ah minu omadest või? Noh, mees peaks olema sada kaheksakümmend viis senti pikk, hea tantsija ja brünett ... jah, ja usaldusväärne.” „Neli täpset kriteeriumi. Olgu. Muide, minul pole neist ühtegi. Mida sa jood?” „Noh ... ma võiksin näiteks võtta kuusteist senti krigisevkuiva veini ...” Irvitasin peegelpildile. Ja mis muud, kui tööle.
14
*** Tõstsin taas klaasi huulile. Sedapuhku oli klaasis džinn toonikuga, jook, mida ma tavaliselt ei tellinud. Millegipärast tundus praegu, peenes terrassimiljöös, kuhu pool tundi tagasi olin sattunud, tavalise Jaloviina asemel targem tellida pisut teistsugust jooki. Mõnes mõttes rõhutas peen Suurbritannia taustaga jook minus hetkel valitsevat priid, boheemlaslikku olemust. Riided olid valitud vastavalt olukorrale. Kaelas kirju-mirju sall, peas keigarlik kaabu. Varustust täiendasid lahmakad mustad päikeseprillid ja India puuvillast särk. Kostüüm oli suuremalt jaolt pilapoe kraam, aga tühja sellest, käimas oli festival Down By The Paadisild! Sel puhul pidigi originaalselt riietuma. Hilbud olin hankinud suve hakul viieteistkümne euro eest Humalistonkatu UFF-ist. Investeering oli sooritatud just nimelt taolisi olukordi silmas pidades. Eradetektiivis peab olema tibake kameeleoni, sõltuvalt olukorrast peab ta end maskeerima, eriti siis, kui jälgimise objekt on selline, kes võib ta ära tunda. Silmanurgast hoomatud liikumine muutis mind valvsaks. Kiikasin üle dringiklaasi vasakule. Paarkümmend meetrit eemal seisva laua äärde lonkis Linnankatu poolt lõdval sammul uus nägu. Samuti mütsimees: silmil laia servaga nahkkaabu. Registreerisin hoobilt, et mees oli liiga kõhn, kondise keha ehitusega. Järelikult polnud ta Motorola. Motorola oli tunduvalt turskem sell, kel oli lihast ja polsterdust. Muutsin pisut asendit, pöörasin end jälgimise all oleva terrassilaua poole. Teravdasin pilku. Nahkse, lontis kaabuserva alt ilmus nähtavale lahja sihverplaat, õhukesed rippvuntsid ja ninarõngas. Jäin mingiks ajaks juurdlema. Liigutasin ajusid. Ilmusid ja kadusid kõiksugused pildid, aga kelluke ei kõlisenud. Pidin tõdema, et polnud toda mütsiloduga kangelast iial kohanud. Tõstsin taas klaasi ja märkasin samas palju tuttavamat kuju. Veskisilla poolt lähenes mees, keda ma teadsin, kuigi polnud temaga kunagi kokku puutunud. Too oli Tom Hylsy. Mehe hüüdnimi kõneles põhjalikult tema vaimseist võimeist, teisisõnu 15
kognitiivsest kapatsiteedist. Ristinimi oli tal ... oot ... Touko või Teuvo Hylkyvaara, või Hylynsalo, midagi taolist. Umbes poole oma neljakümnest eluaastast oli mees siiberdanud ringi kohaliku allilma jooksupoisina. Aastad läksid, aga tõusu pätihierarhias ei tulnud, kuna too härra polnud tõepoolest pinali teravaim pliiats. Keegi rootslasest lõuapoolik tont teab kust Dalsbrukist – mingi aeg mehe nutikust imestanud – leiutas talle tabava hüüdnime, ja nii nägi päevavalgust Tom Hylsy, hülss. Touko Hylkyvaara – või midagi taolist – polnud kunagi oma ristinimega rahul olnud ja oli kuuldavasti saadud nime perekonnaseisuametis koguni ametlikuks vahetanud. Kahtlustasin, et Tom Hylsy oli end kohustuslikest rootsi keele tundidest lihtsalt läbi lohistanud. Tom Hylsy peatus terrassi juures ja hakkas pilguga vaba kohta otsima. Seljas oli tal T-särk, mille rinnalt võis lugeda „TRUST ME: I DON’T KNOW WHAT I’M DOING!” Tundus, et härra Padrunikest polnud ka inglise keeles kuigi tugev. Nüüd leidis mehe pilk vaba tooli. See juhtus olema minu jälgimise all oleva laua naaberlaud, kus istus daamide seltskond. Oot, nüüd pidin ajusid ragistama. Mäletasin ma õigesti, et Tom Hylsy oli ka Motorola jõugule vahetevahel kulleriteenust osutanud? Hylsy hakkas terrassitrepist üles astuma, mina võtsin välja mobiili. Toksisin sinna SMS-i. Tsau, Rästik, üks küsimus! Hylsy Tom! Kas see tüüp on Motorola pundis jõlkunud? Valisin adressaadi: Rästik. Ja saatsin sõnumi otsemaid bitipõrgusse. Nüüd hakkasin neid kaht kõrvuti asetsevat lauda innukalt jälgima. Teadsin, et härra Hylsy oli juba aastaid tänavail ja nurgatagustes narkootikume müünud. Ja nüüd istus naaberlauas oma pundiga muusikamaailma suur staar, miss Polly Papegoja, kes oli sel kevadel Kosko kallist võõrutuskliinikust välja lastud. Nihutasin pisut tooli, kuni olin veelgi paremas luureasendis. Kohale saabus teismeliste poiste rühm, ilmselgelt nurga taga õllest julgust saanud. „Tsau, Polly ... Wilma, sul on viimase peal 16
soeng ... Tiiti, you are the beast, oi, ikka best!” Sirutati välja paljaid käsivarsi ja tüdrukutetrio Tres Birdies kirjutas nolkide higistele käsivartele autogramme. Samal ajal kiirustas kohale Marina ettekandja, kes alaealised nokkmütsides kutid promenaadile tagasi juhatas. Tres Birdies. Siinsamas, paarikümne meetri kauguses istus mänedžerguru Erkki „Ernesto” Vahaneni uus muusikaline vaimuvälgatus. Too kolmest pöörasest plikast koosnev bänd oli vähem kui aastaga tõusnud plaadiedetabeli tippu, ennast riigi kõikide suurimate suvefestivalide pealavadele, neljakümne meetri laiustele püünedele sisse söönud. Pöörasin pilku. Teisel pool jõge Linnateatri ääres laiutas Down By The Paadisilla hiigeltelk, areen, kus Tres Birdies pidi täna õhtul – õigemini küll öösel – eelviimasena üles astuma. Viimasena tõusis lavale festivalide peaesineja: Euroopaski laineid löönud Sunrise Avenue. Ohkasin. Aeglane kadakamarjajoogi limpsimine polnud see, mida päikeseliselt DBTP-päevalt ootasin. Praegusel hetkel oleksin pidanud ringi sebima ja siiberdama. Aga siin ma istusin: tööl, tolakostüümis. Oleksin juba ammuilma pidanud pidutsejate hulgas liikuma ja teraselt ringi vaatama, otsima midagi etemat kui läinudöine apaatne, vaga voodikaaslane. Millegipärast oli too külaskäik jätnud suhu halva maitse. Puumaja kahetoalisest korterist lipsasin minema kibekiirelt, kõrvad lidus. Uue Apteegi baarileti äärsel koosolekul oli kunagi neist lahkumistest juttu tehtud. Olin tüüpidele seletanud, et Google’is leidub taolisele käitumisele bioloogiline selgitus. Põhjus on kepi järel mehe vereringesse erituv PCT-hormoon. Novellikirjanik Luusalmi oli tõdenud, et tegu on tuttava mürgiga – tema arust oli selle nimi „liftihormoon” või „KOS”-hormoon ja see tuleneb sõnadest Kone, Otis ja Schindler. Happeline ajuvedelik sunnib meest hella ja õrna voodikaaslase asemel huvi tundma maja liftišahtis ootava metallist puuri vastu. Imesin klaasist suhu jääkuubiku ja kohendasin päikeseprille. Seejärel keskendusin taas probleemile ja pöörasin pilgu teisel pool 17
terrassi seisva laua poole. Tüdrukutebändi Tres Birdies seltskonnale. Näoga jõe poole istus Elsi Nieminen, keda tunti paremini nimega Polly Papegoja. Noorele eale vaatamata oli neiu Pollyl selja taga edukas solistikarjäär. Esimene album „Polly soovib seksi” müüs poole aastaga plaatina, tee tähtede poole oli sillutatud. Aga siis tekkisid pisikesed probleemid teatud kemikaalidega. Teadvuse avardamine läks kalliks. Polly oli läbipõlemisest meedia kaudu pikalt ja laialt vahutanud. „Ei saanud oma materjaliga miskitpidi ühele poole. Olin otsekui mingis pimedas äravoolutorus ...” Uus tõus algas, kui Polly ootamatult avalikkusele teatas, et on „leidnud endale õed, hingesugulased”. Ja päevalgust nägi Tres Birdies. Nii kõlas ametlik versioon, mida meedia kaudu laiale avalikkusele esitati. Mina juhtusin teadma, et tegelikult käis see asi pisut teistmoodi. Mänedžer Ernesto Vahanen oli noore kullatüki kiirest allakäigust raevunud. Murdis pead, mida ette võtta, kõrvetistevastaseid tablette läks nagu leiba. Kuni tuli hiilgav idee ja ta otsustas Polly ümber, tähekese toeks ja kaitseks, koguda tüdrukutekvarteti – või koguni kvinteti. Niisiis hakkas Ernesto staariks pürgijate posti läbi vaatama. Tihedate intervjuude ja prooviesinemiste järel tõdes mänedžer, et kolmest plikast piisab. Tres Birdies, siin see oli! Tegelikult ebales ta algul isegi. „Tead, Vares ... mulle tuli see idee täitsa lambist pähe, see oli viimane võimalik variant, aga vaata nüüd!” Müstilised on menu teed, koguni Ernesto Vahaneni sugusele raudsele ametimehele. Süsteem oli otsekohe tööle hakanud. Reibastele tibidele tekkis austajaskond ja algas uskumatu tähelend. Renditud hitiautorid tegid tüdrukute triole sobivaid palasid, kõik toimis. Ja mis narkotsi puutus, siis rahunes ka see probleem maha. Preili Polly Papegoja polnud juba mitu kuud mõnuaineid pruukinud. Siider ja vein olid lubatud, artistil pidi mõni pisike pahe ju olema. Pollyst vasemal lösutas lõdvalt, päikeseprillid laubal, Mona Ström, kunstnikunimega Tiiti Tihane. Punajuukseline, prink Porvoo neiu oli Pollyst paar aastat vanem. Kui Polly roll oli olla bändi „kullake,” siis Tiiti ülesanne avalikkuse ees oli bitši 18
mängida. Tema stiil olid nahast miniseelikud, meeletud kontsakingad ja sügav dekoltee. Seljaga rannapromenaadi poole istus Steffi Nikko ehk Wilma Wästrik. Wilma oli trio „piprake”. Plikal oli taeva poole tõusev juuksetups, mis tuletas meelde pigem kakaduud kui kodust västrikku. Randmetelt õlgadeni kaunistasid käsi tätoveeringud ja alahuult ilustas (või kolestas) kolm teravat terasest noolepead. Spice Girlsi liikmeil olid omal ajal hüüdnimed Baby, Sporty, Posh. Nüüd võis ajakirjandus plikasid samamoodi kutsuda ja vahvaid pealkirju koostada, kui trio kohta iga nädal viidati nimedega kullake, bitš ja piprake. Trio Tres Birdies oli kuum, nad olid meedia märg unenägu. Ja suurepärasel mänedžeril Ernesto Vahanenil oli igavene jõul. Kuulsusele lisas hoogu seegi, et tüdrukutetrio inimsuhteis oli keerdkäike rohkem kui küllalt. Üks avalikkust intrigeeriv ja elevile ajav fakt oli see, et Wilma Wästrik oli varem kurameerinud Tiiti Tihase praeguse kutiga. Ja et Tres Birdiesi mänedžer Erkki „Ernesto” Vahanen oli Turu ringkonnakohtus sellelesamale härrasmehele välja protsessinud lähenemiskeelu, põhjuseks jätkuvad ähvardused ja paar kallaletungi, millel oli ka tunnistajad. Too tulipäine rusikakangelane oli Mikko-Oli Torola. Seega M. O. Torola. Mees, keda tunti Turu allilmas ja teatud ring kondades Salost Porisse viival rannikujoonel nimega Motorola. Tegu oli alla kolmekümneaastase Turust pärit mehega, gangsteriga, kes vaatamata noorele eale oli juba kogenud rets. Üks põhjus, miks ma istusin hetkel Aurajõe kaldal, hotell Marina terrassil, oligi see, et Ernesto Vahanen tahtis teada, kas härra Motorola üritab tema kullast kallimale investeeringule, tüdrukutebändile, enne tähtsat esinemist läheneda. Ernesto muretses, ja põhjusega. Minule aga tähendas tema mure tööd, teenistust, pisut piprasalaamit leivaviilule. Eraettevõtja elu oli selline. Pidi iga mahapudenenud saiatüki järele kummarduma. Seetõttu olin nüüd ohverdamas parimat osa oma festivalipäevast pealepassimisele. Ma ei teinud seda esimest korda. Viimaste aastate jooksul olin Ernesto Vahaneni palvel preili Polly Papegojal mitmes kahtlases 19
urkas silma peal hoidnud. Üks minu ülesandeist oli ka praegu jälgida, et äsja narkovõõrutusest saabunud täheke ainult siidriklaasi kummutaks. Aga kõige rohkem tekitas Ernestole peavalu siiski pätikuulsusega mister Motorola. „See kuramuse kaabakas on minu projekti mürk. Seesamune sitapea tiirutab ringi just nimelt sellistes ringkondades, kus äritsetakse kõikvõimaliku sitaga, mis ajab inimese pea pöördesse. Tiiti on muidugi pätipoisist sillas. Säärane tätoveeritud jõmm on ilmselt parim, mida Porvoo tibi oma unistustes oskab ette kujutada. Olgu pealegi, aga mind jätku see gangster rahule. Ja Pollyl pole ka mingit narkodiilerit enda lähedusse vaja.” Mõttelõnga katkestas liikumine objekti läheduses. Tom Hylsy võttis pükste tagataskust punase Northi sigaretipaki ja paremast küljetaskust välgumihkli. Välgumihkel oli tühi. Samal ajal hakkas Wilma Wästrik sigaretti süütama. Tom Hylsy tõusis, lähenes ettevaatlikul sammul ja kummardus miss Wilmalt tuld küsima. Asi sai toimetatud. Tom Hylsy tänas, tõstis parema käe mütsiserva äärde au andmiseks ja siirdus oma laua juurde tagasi. Kibrutasin kulme. Mis praegu juhtus? Keegi sai tuld, tore, aga äkki vahetati seal veel midagi? Ühtäkki polnud minu laud enam mõnusalt varjuline. Päikeseketas rühkis jõeveere kõrge lehtpuu tagant välja ja hakkas Marina terrassi seda osa kõrvetama. Nihutasin taas tooli, et päike otse silma ei paistaks. Jälgisin mingi aeg rannapromenaadil patseerivat, suviselt kirevas riides rahvamassi. Suurem osa jalakäijaist näis suunduvat Teatterisillale, kust sai otseteed lõigata Itäisele, Rantakatule püstitatud, võrkaiaga ümbritsetud festivali toitlustus piirkonda, ja Samppalinnanvuori äärsesse parklasse, kuhu oli terveks nädalavahetuseks püstitatud üüratu kaetud püüne. Mitmes DTBP see oli? Festival oli lükatud käima ammu, kaheksakümnendatel. Idee sündis Tinatoobi nurgalauas. Festivali nimetuse üle vaieldi pisut, aga jõuti kokkuleppele, et nimetuses ei tohi olla ühtegi ingliskeelset sõna ning kõik klišeed ja vihjed jõele on samuti kategooriliselt keelatud. Ja sedaviisi loomulikult valitigi siis linnafestivali nimeks Down By The Paadisild. 20
Telefon ärkas ellu. Kiikasin ekraani: Luusalmi. Puudutasin rohelist telefonitoru. „Tere Luu! Kuidas käsi käib? Kuidas härra sõnakunstniku Tallinna-reis läks?” „Vahva oli, tänan küsimast. Olen värske ja terve, allpool pole mingit leket ega kipitust tunda. Kõik on okei.” „Rõõm kuulda. Muide, kuidas edeneb lühiprosaisti DBTP? Oled oma kalli musirulli Ursula seltsis liikvel?” Hoomasin Luusalmi vastuses tillukest viivitust. Hääletooniski toimus pisuke muutus. Vastus oli napp: „Noh ... kõike juhtub ... see suhe läks kuidagi läilaks.” „Kuidas nii?” „Selles on süüdi Ursula poeg, Kenneth.” „Mis juhtus? Hakkas see topski sind taas ähvardama?” „Ei ... läks hoopis nii ...” Luusalmi ohkas sügavalt. „Tähendab ... noh, Ursula rääkis, et oli möödunud nädalal oma poolteist pudelit magusat veini nahka pannud. Ja siis hommikumantlis diivanile ära kustunud. Lõunauinakule. Kenneth tuli tuppa ... vargile!” „Kas too lurjus pani Ursula plasmateleri pihta? Samsung kadus koos poisiga pandimajja?” „Oleks see ometi nii läinud. Aga too ... kriminaal virutas hoopis magavalt Ursulalt teemantiga kliitorirõnga ära!” Ahmisin õhku. Uudis lõi nii-öelda jalad alt. Polnud sõnu. „Kui ma seda kuulsin, oli see kui hoop kõhtu,” oigas Luusalmi. „Tuimastussüst libiidosse, suts ja valmis. Ma olen ju nii tundeline mees. Kunstnikuhing. Sa tead ju küll ...” „Jaa, seda ma tõepoolest tean. Avaldan ... kaastunnet. Tähendab, sul on nüüd DBTP-ga hoopis uued plaanid?” „Nii võib öelda küll. Muuseas, sellel teemal tõmbas mulle äsja traati härra antikvaar Pastor Alanen ja küsis, millal me oma külaskäiguga tema galeriid austame. Bool pidavat juba valmis olema. Ja seda on Pastori sõnul piisavalt. Mõni käbedam külaline on ilmselt juba läbi põiganud.” „Galerii! Kas meie tubli Pastori sopaka- ja pornoantikvariaat on nüüd galerii?” 21
„On. DBTP ajaks. Kui on seda performance’i-värki ja muud ...” „Ah jaa, too performance’i-värk! Seda peab küll oma silmaga nägema.” „Sedapsi jah. Sellepärast helistangi. Olen juba mõnda aega Apteegi baarileti ääres oodanud, et millal see härra eradetektiiv kohale ilmub. Et võiksime alpinismiga tegeleda, ületada Kaskenahde ilma lisahapnikuta.” Kiikasin käekella. „Tead. Mul on siin üks tööots pooleli. Ei oska täpset kellaaega öelda ... Ei usu, et siin enam üle tunni läheb. Olen Marina terrassil. Helistan, kui tulema hakkan!” „Siiralt teie! Teeme nii!” Pistsin telefoni vöökotti. Samas hoomasin, et Polly Papegoja tõuseb lauast, ilmselt vetsu minekuks. Aga võta näpust, miss Polly võttis suuna terrassinurka, kus istusin. Neidis tippis otsustavalt, huuled kokku surutud, ilme vihane. Polly seisatas minust meeter eemal, mõõtis mind paljuütleval ilmel ja sülitas viimaks välja kaks sõna. „Raisk! Vares!”
2. Minu nägu venis lahmakaks igrekiks. Pelgast üllatusest. „Kas sa näe! Tõepoolest! Ega mu silmad ometi peta! Preili Polly!” „Keda sa, vanamehenäss, siin passid? Sinusugusel pole peenema seltskonna terrassidele asja!” „Džinni joon. Malaariavastast rohtu. Kas sa näe, sinagi oled siin!” „Olen jah. Sa pole mind muidugi kindla peale märganud?” „Ole nüüd, istun siin täitsa niisama. Üritasin telefoni teel äriasju ajada.” „Right. Ega mina juhtumisi sinu äri ole? Ah?” 22
„Polly-Polly. Ära hakka mingeid veidraid järeldusi tegema. Tead, istu parem toolile, võta aeg maha.” „Kindla peale ei istu. Nice hat. Mis firma oma?” „Ristopekka Välihuhta. Polly, sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud. Mokk ilmaasjata torssis.” „Põhjust on. Kurat. Peab selle teema härra mänedžeriga jälle üles võtma. Säärane usaldamatus ajab närvi, taas keegi sabas. Kõrini hakkab saama ...” „Polly! Kuula mind ära. Kui sa Ernestot silmas pead, siis pole mina selle mehega üldse kontakteerunud. Välja arvatud kevadtalvel, kui ühe arengumaalt pärit kunstiinimese korteris toimus jämm.” „Sa, Vares, oled otsekohene ja aus soome mees. Valet juba sinu suust ei kuule.” „Selle koha pealt on sul õigus. Küsi kas või Ernestolt endalt, kui ei usu.” „Vaat see on teine aususe etalon!” „Kuule Polly, jäta ometi järele ... kas see pole juba pisut paranoiline?” Polly Papegoja kiikas üle õla oma laua poole ja pomises siis: „Whatever. Ühesõnaga: mine sa, Jussi Vares, õige pikalt perse!” Polly oli juba minemas, aga kiikas veel kord minu kaabut. Ja sõnas: „Tead mis, Vares. Igal peakattel on oma sõnum. Kas sina tead, mis sinu lodu message on?” „Muidugi. Aga ma luban sul sellegipoolest öelda, kuna sa ilmselt seda väga soovid.” „Sellist peakatet kandva kuti sõnum on, et ta tahab hirmsasti kanni vahele saada.” „Täpselt nii. Naelapea pihta! Mida sa siis arvasid, mis põhjusel ma taolise peakatte välja valisin?” Polly lahkus õlgu võdistades ja kadus siseruumi, ilmselt vetsude poole. Pidasin viivu aru, kas otsekohe promenaadile rahva sisse kaduda. Aga selline käitumine oleks olnud liiga läbipaistev. Ettekandja põikas laua juurde ja tõstis tühja klaasi kandikule. 23
Ei hakanud baarist uut tooma. Haarasin kõrvallauast sinna unustatud ajalehe ja avasin selle. Samas märkasin, et Tres Birdiese lauda marssis kanaarilinnukollases pintsakus kõhukas, kiilakas, neljakümnendates aastates mees. Seal ta oli, muusikamänedžer Erkki „Ernesto” Vahanen. Võpatasin. Ah sa mait. Olukord muutuks veelgi piinlikumaks, kui Polly vetsust naaseks. Niisiis tõusin lauast ja lipsasin tänavale. Ernesto ei jõudnud mind märgata. Hea seegi. Marssisin vastuvoolu. Kitsal Teatrisillal juba trügiti. Otsustasin Apteeki suunduda teist teed pidi: ületaksin jõe kaugemalt, Aurasilla kaudu. Peatusin jõeäärse lehtpuu all, võtsin seljast kirju puuvillase pluusi ja toppisin prügikasti. Selle all oli mul tavaline must T-särk. Olemine läks hoobilt mõnusamaks. Galerii Jolle juurde jõudes helises telefon. Rästik. „Tere Rästik. Said mu sõnumi kätte?” „Jah. Küsimus seisnes Tom Hylsys?” „Seesama kangelane. Kas too paukpadrun käib Mister Motorolaga tihedalt läbi?” „Kuidas kunagi. Ta pole Motorola jaoks tähtis kruvi. Tom Hylsy on Tom Hylsy ... detonaator kärsanud, püssirohi märg. Aga kuidagimoodi peab ka selline tegelane endale igapäevast kebabi- ja õltsiraha koku kraapima. Ta on selline odav kuller. Rassib mitme bossi heaks. Üks sõrmenips ja Hylsy lendab hoobilt kohale! Eks Motorolagi ole teist vahel põrgatanud.” „Hästi. Seda ma arvasingi. Tahtsin lihtsalt üle kontrollida.” „Vares, mille pärast sa Motorola sabarakkude järele pärid?” „Niisama, huvi pärast. Noh, tegelikult on mul siin üks projekt käsil.” „Jussi, ole sa Torolaga ettevaatlik. Too tüüp on bad news!” „Olen aru saanud jah. Pirakas persevest, kes et ei mahu oma tätoveeritud keresse äragi. Aitäh, et helistasid!” „Üks asi veel!” Rästikul näis midagi meenuvat. „Šerif on linna jõudnud!” 24
Ma ei saanud millestki aru. Pomisesin: „Mida ... kes?” „Jaa-jaa! Sinu uue ameti leidnud semu. Seesama, kes politseitöö marjakorjamise vastu vahetas.” Hakkas pärale jõudma. Küsisin juba valjemal toonil: „Räägid sa ikka Prännist? Eero Prännist?” „Kellest veel! Ma mõtlesin, et see asi peaks sulle huvi pakkuma. Eile õhtul tuli mulle vastu ehe kummitus.” „Tõsiselt räägid või? Temast pole paar aastat midagi kuulda olnud. Kus sa kriminaalkonstaabliga kokku jooksid?” „Ma tulin Hansa poolt, kõndisin üle Eerikinkatu. Ja seal ta seisis. Kaubamaja kõrval. Nagu siil udus. Paar korda pidin hoolega uurima, et kust ma seda tüüpi tunnen. Oli kui kõndiv kummitus!” „Miks sa nii ütled ... mida sa sellega silmas pead?” „Mees oli väheke muutunud. Kuradima palju tegelikult. Politseinikuajaga võrreldes.” „Mis mõttes?” „Igas mõttes. Tema sihverplaat on mulle ju üsna tuttav. Mitmeid kordi üheskoos Apteegis ühes lauas istutud, politseinikuhärra õhtuõltsil, ja sina, ja vahel ka Pastor. Nüüd oli teda raske ära tunda. Mees oli otsekui teisest ilmast. Jäi selline tunne. Ta vaatas kuskile kaugusesse. Kuramuse nigel nägi välja.”
3. Aurasilla all ujus savistelt põldudelt värvitooni saanud ollus. Jõesängis kiikus nööriga sillakäsipuu külge kinnitatud traktori sisekumm. Sellel lösutas akuutset alkoholimürgitust hankiv poissmeestepeo sangar. Tema semud üritasid möödujaile ühe euro eest kanamune pähe määrida. „Osta muna, proovi, kas saad Oskarile pihta!” Ei ostnud. Hetk fooritule taga. Paavo Nurmi ausamba juures. Ja siis Kaskenahdest üles. Mantu grilliputka luugi taga sabas seisev näljane 25
festivalirahvas ummistas koguni kõnnitee. Olin purjus keskealiste kauni flirdi pealtnägijaks. Üks asjapulk pinnis: „Lissu, kumb sa tahaksid täna öösel olla, minu moosipirukas või tiigrikook?” Tundus, et Lissu polnud kuigi innukas. „Ma ei tea ... telli parem need hot dog’id ära ... ma põikan Apteegi vetsu, vaja paar kringlit emailile asetada ...” Kodupubi Uus Apteek uksel oli samuti saba. Teatasin šveitserile, et mul on laud reserveeritud orkestrilava vastas, klaveri kõrval. Möödusin trügijaist paremalt poolt. Rahvast oli üksjagu, kui arvestada, et kell oli väheke üle keskpäeva. Enamus külastajaist olid tundmatud näod. DBTP-nädalalõpp ajas süsteemi sassi: tuttavaist, turvalistest äärelinnakõrtsidest julgeti kesklinna õhku nuusutama tulla. Trügisin sisse. Avastasin vanaaegse kassaaparaadi kõrval pukil konutava kuti, kes oli siin varemgi käinud. Novellikirjanik Luusalmi käsi tõusis lõdvaks tervituseks. „Tere, Vares. Nice hat! Oled naisteajakirjast mingit temaatilist artiklit lugenud? Härra on oma stiili värskendamas?” Võtsin kaabu peast. „Ah see või? Peakate on seotud minu uue harrastusega. Tulin just boolerotunnist.” „Tõesti? Aga mina olen vana kooli tša-tša-tšaa-mees.” „Seda ma tean. Kaua aega juba.” Ulatasin kaabu üle baarileti baarmen Hatsale. „Hatsa, pane see kuskile ära. Tulen sellele ükspäev järele. Võibolla.” Tellisin Hatsalt suure õlle. Luusalmi ees oli kohvitass. Kergitasin kulmu. „Mis lahti? DBTP käimas ja Luusalmi ei manusta?” „Pidin vahepeal tassikese kohvi võtma. Olen päev otsa Tallinnast toodud kraami larpinud. Ega mina pole selline tavaline, ohjeldamatu joomahimu käes vaevlev somm ... sellepärast pean vahet.” Luusalmi rüüpas kohvi, näis viivu juurdlevat ja hakkas siis seletama: 26
„Kohv on müstiline jook, selle kõiki toimeid täpselt ei teatagi. Ühele on see tervislik jook, teisele aga võib tont teab millist südame arütmiat tekitada. Mulle tuli mõte kirjutada raamat ...” Siinkohal pidin ohkama. Jälle sama jura. Alistusin kuulama. „Tead, sarimõrvalood müüvad hetkel meeletult. Pean möönma, et me, novellikirjanikud, oleme omadega pisut pigis. Aga nüüd on mul teema. Linnas liigub ringi mingi tavaline tüüp, täitsa tipp-topp mees, aga tal on dissotsiatiivne isiksusehäire. Kohv sunnib teda veretegudele, avab ajus nood salajased solgitorud. Mehe alateadvuses peidab end kolm erinevat sarimõrvarit! Vaat kui hea idee! On ju? Mis sa arvad? Mul on raamatu pealkirigi valmis. „Trio Saludo!” Kuidas kõlab?” Siinkohal hakkas baarmen Hatsa baarileti taga tähendusrikkalt köhatama. Tal oli asja. „Kas härraste kirjanduslikule vestlusele vahele võib segada, oleks pisut teavitamist.” „Shoot, baby!” Luusalmi vehkis julgustavalt kätega. „Paar päeva tagasi astus siit läbi üks vana tuttav nägu. Selline larhv, keda pole jumal teab kui kaua aega näinud. Tegu oli kui tina tuhka kadunud kriminaalülemkonstaab...” Kiikasin Hatsat, kulmud kipras. Meenus Rästiku kommentaar. „Pränni või? Eero Pränni?” „Seesama tüüp jah.” „Kuidas Eerol ... mis meeleolus ta ka oli?” „Meeleolu kohta ei oska ma midagi öelda, sellest veerandi aastasaja pikkusest baaripsühholoogipraktikast ei piisa. Sõnastaksin hoopis nii, et ta oli üsna ... rabava väljanägemisega. Võpatasin, kui mees uksest sisse astus.” „Miks siis?” „Mida ma selle kohta ütleksin.” Hatsa sügas kukalt. „Pränni, keda mina mäletan vahetevahel siia õllele põikamas, oli pesapalli kohtuniku moodi mees. Vana rahu ise. Pintsak, teksad, lühike soeng, sile lõug ...” „Selline see Eero on. Mees, kes rahvamassi hulgast silma ei torka,” möönsin. „Hea omadus kriminaalpolitseinikule, kes 27
pidevalt postil peab olema, mingi moosinägu sellega hakkama ei saaks.” „Polnud ta mingi moosinägu, see vana Pränni. Ega ka värskendatud versioon. Aga teatud sorti filme too üleeilne Pränni tuletas meelde küll ... Kas te zombifilme olete näinud? Selliseid, mis räägivad elavatest surnutest? Ma pidin mehele koguni kaks korda otsa vaatama, et oot, klient tuleb kuidagi tuttav ette, aga kes ta kurat on? Enne aru ei saanud, kui ta küsis, kas Vares käib siin nagu tavaliselt. Ainult hääl oli samasugune nagu aastate eest.” Kergitasin kulme. „Räägi edasi. Missugune ta siis välja nägi?” „Ta oli vahepeal teinud läbi kardinaalse muutumise. On sellest kolm aastat, kui viimati nägime? Mees pole pärast seda juuksuris käinud. Juuksed olid hallisegused ja poolde selga. Kõhnunud oli ta ka, nägu nagu kitsejälg. Põsed täitsa lohkus. Ja habe! Lõug ja pool nägu sama karva hallid nagu juuksed. Oli vast vaatepilt!” Põrnitsesin Hatsat, kulm kipras. Rästik oli samuti telefonis maininud, et see Eero Pränni, keda ta juhtumisi kuskil Kaubamaja kandis märkas, oli kui teiselt planeedilt pärit. Kogusin viivu mõtteid. Seejärel pomisesin: „See sinu kirjeldus meenutab parmusid ja paadialuseid.” „Ma arvasin alguses ka sedasama, kui uksele vaatasin. Geoloogi moodi ta oli tõesti, pidin ta peaaegu ukselt tagasi käratama. Enne kui jagasin, et tüüp on Pränni. Ja täpsemalt uurides sain aru, et ta pole tilkagi võtnud.” „Tähendab, kaine oli?” „Paar õlut võttis. Kukkot tellis, otsekui vanast rasvast ...” „Tähendab, polnud pohmellis ka. Aga välimuselt täitsa prükkar?” Hatsa noogutas. „Tummaks võttis. Ma olin sellisest muutusest üsna rabatud.” Kiikasin Luusalmit silmanurgast. Seejärel pidin välisukse poole piiluma. Sealt tungis jälle mingi seltskond sisse. Kambast õhkus käega katsutavat lavaenergiat. Mõned näod olid ajalehtedest tuttavad. Osad minule tundmatud, aga nendegi käitumine andis mõista, et nad olid autogramme jaganud nii tänavail, turgudel kui 28
cappuccino-kohvikuis. Üks nooruke neidis, laubal üüratud oranžid päikeseprillid, tippis Hatsat teavitama: „Tereee, siia saabusid DBTP esinejad ja varsti tulevad ajakirjanikud neid intervjueerima ja pildistama. Kas siin fotografeerida ikka võib?” „Pildistamine on suisa soovitatav.” Hatsa tõstis pöidla üles. „Loodan, et nood leheneegrid sedapuhku baari nime õigesti kirja paneksid. Meie asutus on ajalooline, aga baari nimi on Uus Apteek. Mitte Va-na ...” „Jaa ... okei ... aga küsimus ei seisne hetkel üldse selles, sinu baaris ... vaid rohkem ikka esinejates ...” Luusalmi itsitas endale vuntsi. Novellikirjanik tegi Hatsa suunas käega püstoliliigutuse ja tulistas: „Kuulsid. Lehest saad lugeda, et sa töötad Kana Apteegis. Rahuldu sellega.” Kiikasime silmanurgast sarkofaagi ääres sehkendavat muusikale orienteerunud punti. Hakkasid meenuma nimed. Tumedas riides pigimustade juustega noor naine oli Angie: üleshaibitud singersongwriter, kelle lauludes oli kuuldavasti „tähtis anarhofeministlik sõnum”. Järelikult oli neiu staar. Laigulises, sööbiva ainega töödeldud nahktagis uhkeldav suurt kasvu mees oli MC Ape-Man, mister Ahv. Mõõtsin tüüpi pealaest jalataldadeni. Selge. See siis oligi too uus räppar, kellest praegu palju juttu tehti. Mehel olid jalas kamuflaažkangast disaineripüksid ja pilkupüüdvad tank saapad, kindlasti mingi eksklusiivse firma toodang. Mehest õhkus kadestusväärset elegantsi. Mõtlesin, et kui sel kangelasel oleks olnud peas kollasest kummikindast venitatud kukehari, siis oleks ka see mõjunud viimase moekarjena. Kolmas täht oli Eire. Sarmikas naine oli kohalolijaist ainus, kelle muusikat ma olin vahel koguni kuulanud, ajaviiteks, autoraadiost. Eire oli aastatetaguse tüdrukuteduo brünett osapool, kes parasjagu innu ja hooga arendas isiklikku soolokarjääri. Taas käis uks ja nüüd astus sisse punt mehi ja naisi salvestite ja fotoaparaatidega. Meedia ... Samas kambas oli ka üks tuttav nägu, ajakirjanik Ruuhio. Lehvitasime. Ruuhio läks otsejoones Eirega vestlema. Mõtlesin, et ega ometi Tres Birdies kavatse siia tulla, 29
et endale reklaami teha. Loodetavasti mitte. Oli oht, et Polly Papegoja teeks mürtsu, kui mind jälle samas kohas näeks. Pöörasin muusikamaailma tegijatele selja ja vaatasin taas Hatsale otsa. „Räägi veel Eerost ... Pikemalt juttu ajasite?” „Mitte palju. Ekspolitseinik polnud suurem asi jutumees. Küsisin, kas konstaabel on ka eradetektiivi trehvanud. Raputas pead.” „Ja kogu lugu?” „Jah. Nii oli. Ma ütlesin veel, et võin su telefoninumbri anda. Kui see tal kadunud peaks olema ... Ta vastas, et pole vaja. Number olevat alles, aga tal pole praegu asja. Aga palus sind tervitada.” Juurdlesin taas viivu tuttava politseiniku eriskummalise metamorfoosi üle. Ja küsisin siis: „Kui kaua ta siin viibis?” „Juttu puhuda ta ei tahtnud. Läks leti äärest teise sarkofaagi taha ... oli endasse tõmbunud, põrnitses ühte punkti. Mingi aeg läksin korraks tagatuppa ja kui leti taha tulin, oli mees kadunud. Astus lihtsalt läbi ...” Noogutasin ja kadusin vetsu. Pissuaari ääres soristades siirdusin ajas tagasi. Olime Eero Pränniga ühel ajal sõjaväes, trehvasime uuesti siinsamas Apteegis täiesti juhuslikult kümme aastat hiljem. Kriminaalkonstaabel Eero Pränni oli Helsingi Kriminaalpolitseist Turusse üle toodud. Abielulahutus seljataga, uued tuuled puhumas. Tutvus hakkas tasapisi arenema. Eero Pränni oli muhe mees, mõnus kambajõmm: elus palju näinud ja kogenud ning tal oli selle maailma veidruste kohta alati oma arvamus. Kohtusime vahetevahel, et toopi tõsta, kas siin, Apteegis, või Martti linnaosas, Pränni kortermaja alumisel korrusel asuvas nurgabaaris. Prännist oli mulle mitme tööotsa juures palju abi olnud. Tänu temale sujus koostöö politseinikega libedalt. Nüüd oli olukord täiesti vastupidiseks muutunud. Turu Kriminaalpolitseisse oli pealinnast ilmunud verivärske boss − kriminaalpolitsei ülem Veli Wetter. Sitapea oli külm kui kala ja vihkas minusuguseid eraettevõtjaid. „Sellised isetegevuslased, need on lihtlabased šarlatanid.” Tüüp ei võtnud vaevaks oma arvamust enda teada jätta. Prännilegi oli Wetter vastukarva: 30
„Too väike, higine käkk nurgakabinetis − kõige sitem ülemus, kelle alluvuses kunagi olen töötanud!” Minu ja Pränni vahel oli kujunenud usaldus, koguni sõprus. Aga umbes kolm aastat tagasi juhtus midagi. Eerot oli üha raskem kätte saada. See muutis mind algul murelikuks. Miks Pränni eemale hoiab? Siis mainis keegi meie pundist, et oli Eerot mitmeid kordi linna peal näinud, efektse naisterahva seltsis. See näis olevat mõjuv põhjus. Teada värk. Naiste ilmumine muudab tihti meeste eluolu. Lasin tal olla rahus. Ilmselt soovis Eero Pränni kärpida „õllekoosolekuid” ja keskenduda uuele suhtele. Kulus kuid, mille jooksul me ei suhelnud. Mõned SMS-id, ei muud. Siis tuli mulle üks tööots, millega seoses vajasin Eero ametialast abi. Minu suureks hämminguks teatas mobiil, et mehe number ei ole kasutusel. Helistasin politseimajja ja sealt teatati keerutamata, et kriminaalülemkonstaabel Eero Pränni enam politseis ei tööta. Olin kui puuga pähe saanud, koguni veidi solvunud. Sellest, et Pränni oma otsusest vanale sõbrale isegi tekstisõnumi vahendusel teada ei andnud. Äärmiselt veider käitumine. Hiljem võtsin ühendust ühe pooltuttava politseinikuga ja pärisin, mis Pränniga oli juhtunud. Too sell seletas ebamääraselt ja üldsõnaliselt: „Otsus lähtus ilmselt isiklikest probleemidest ... võimalik, et asi oli mehe peanupus ... kuidas need psühholoogid ilusasti ütlevadki ... läbipõlemine ja nii edasi ...” Samas ilmnes, et Eero Pränni ei elanud enam Turu linnas. Mees oli üürikorteri üles öelnud ja kodukanti, Põhja-Soome kolinud. Kurikkasse. Mõni nädal hiljem panin katseks teele postkaardi. Kuna ma tema elukohta täpselt ei teadnud, kirjutasin saaja aadressiks Eero Pränni, Kurikka. Mainisin paari reaga, et kui Eero soovib vestelda, ükskõik millest, võib ta mulle iga kell helistada. Vastus saabus kuu aja pärast. Piltpostkaardil oli põllusiil, paar kipakat heinaküüni ja kaunis päikeseloojang. Eero tänas mind kaardi eest ja kirjutas lühidalt, et helistab, kui asja on. Ja soovis mulle kõik head. 31
Suhtlus lõppes. Kurikkast ei kostnud enam ei kippu ega kõppu. Läksin baarileti juurde tagasi. Hatsa ja Luusalmi olid ilmselt teemat vahetanud. Luusalmi seletas: „Üks Siimu-nimeline mees irvitas Viru hotelli baaris selle üle, et Venemaa üritab suurriigi staatust taastada. Ehitab impeeriumit. Siim tõdes, et tõeliselt suurriigilt nõutakse peale põrgulikult suure maa-ala midagi enamat. Ja hakkas siis Venemaad lahkama, jupp jupi kaupa. Põllumajandus: miljon hektarit külmavõetud põldu, üksikud külmavõetud kapsapead. Meelelahutusäri: täis või pohmellis tsirkusekarud. Toiduainetööstus: linn, mille nimi on Mineralnije Vodõ, aga Vene mineraalvesi on ilma mullita. Masinaehitus: Mineralnije Vodõ lähedal asub metallurgialinn, kus valmistatakse selliseid vibraatoreid, mis ei surise ega mahu sisse ka. Aga kapsasupp maitseb hää ja luuaga saab lumekihist ikka jagu! Venemaa ruulib!” Jutu lõppedes jälgisime meediategelaste tööd artistidega. Ajakirjanik Ruuhio oli Eire juurest siirdunud intervjueerima uut objekti, otsiti soodsat rakurssi MC Ape-Manile. Hiphopi kangelase taustaks oli apteegikapp, kus kunagi hoiti mürke. Sahtlitel ilutsesid hoiatussildid, pealuud ja säärekondid. Ilmselt soovis Ruuhio fotograaf rõhutada Ape-Mani saatusliku-seksika räppari imidžit. Hatsa seiras mõtlikul ilmel soodsate rakursside otsimist ja pomises: „Tähtis pole see, mis on, vaid see, kuidas näib. Sedasi need asjad käivad! Muide, mulle meenus, et üks asi on sellel hiphopi härral ja endisel ülemkonstaablil sama. Riietusega seoses. Too militaarmuster!” Heitsin Hatsale silmanurgast pilgu. Kas Pränni oli stiili vahetanud? „Kamuflaažkangast tagi. Mingi sõjaväelao ülejääk,” meenutas Hatsa. „Ja sellised laigulised, pesemata khakivärvi püksid. Reitel taskud.” „Jahimehestiilis?” „Täpselt nii. Mees oli kui karulaanest välja karanud.” 32
Luusalmi mõtted olid meie vestluse ajal hoopis mujal. „Jah, Venemaal on need külmavõetud kapsapead argipäevane põhitoit, aga Soomes, Savomaal hoopistükkis piduroog. Kuopios peab igas peielauas kapsasuppi pakkuma.”
4. „Tänud, Hatsa, ninaesise eest! Me läheme nüüd Pastori Antikvariaati ...” Baarman näitas pöidlaga üle õla ja tuletas meelde: „Vares! Oot-oot, kas midagi maha ei jäänud? Sinu superstiilne kaabu!” „Ah see või? Anna müts parem idapiiri vaeslastele!” „Teadmiseks, Vares! Idapiiri vaeslapsed on tänapäeval rasvaimus käinud onud ja tädid, kes elavad Itä-Pasilas. Nende visiitkaardid on inglise keeles, nad on heategevusorganisatsiooni Plan mahitusel arengumaa lastele vadereiks, higistavad treening jalgrattail, mängivad geopeitust, teevad maheõlut, harrastavad sado-masot ... ja trendikaid peakatteid on neil terve kapitäis.” Mühatasin. Kaabu jäi riiulile. Olek oli juba üsna paljutõotav, paar õlut olid vere käima pannud. Väikestviisi hakkas ilmet võtma teise joomapäeva parim bukett. Tuttav võdin alakõhus. Teadagi, tilluke hoiatav hääl üritas ka midagi öelda, aga ma summutasin selle. Otsustavalt. Nüüd läheb kõik kui lepase reega! Hommikul, enne Ernesto Vahaneni kõnet ja tööotsa olin juba otsustanud anduda DBTP day number two peibutustele. Just nimelt teine päev on ehe hõrgutis, vahva ja pisut ohtlik. Esimene õhtu klaase tõstes on tavaliselt ettevaatlik avamäng, häälestus. Kolmas jooma päev, kui sellist spordiala haruharva ette juhtub tulema, on juba enam-vähem sundseis. Kisub nüriks ja väsitab. Olen alati valmis alla kirjutama novellikirjanik Luusalmi leiutatud maksiimile: „Teine on parim!”
33