Horrorstor sisunaidis

ARSle

03

Me kõik oleme hommikuinimesed, kui kohtleme oma keha ja meelt hoole ja armastusega.

Peatuge hetkeks oma ARSLE juures ja muutke iga hommikusöök uue päeva pidustuseks. Siin istudes maitseb kõik ühtäkki natuke paremini.

SA ADAVAL KULDKOLLASE, MELONI, LÕHE JA PLOOMI TOONIDES L 59 X S 77 X K 82 TOODE NUMBER 7666585634

Päevasel ajal oli Orsk nagu iga teinegi hoo-

ne, moodsatest materjalidest ehitatud mõistlik konteiner, kus sai hoiustada mööblit ja inimesi.

Aga pärast kella ühteteist, kui keegi enam selle vahekäikudes ei uidanud, kui tagatoad läksid pimedaks ja viimased kliendid saadeti väljapääsudeni, kui uksed lükati riivi ja viimased saaliteenindajad läksid koju, muutus see millekski muuks.

Amy istus teise korruse naiste tualetis ning tal polnud kõikjal tema ümber toimuvatest vaevu hoomatavatest muutustest aimugi. Ta teadis vaid seda, et Basil üritas teda tappa. Öisest maratonvahetusest oli ainult üks tund möödunud, kuid Basil käis talle muudkui pinda. Mis talle selle töö juures meeldis? Mis oli kõige rahuldustpakkuvam? Kõige vähem rahuldustpakkuvam? Amy oli alguses vastanud nagu päris inimene, kuni ta oli aru saanud, et küsimused ei olnud midagi muud kui sissejuhatus väga igavasse loengusse inimkapitali tähtsusest Orski kultuuris. Basil rääkis pikalt meeskonnatöö tähtsusest, poe uhkusest, kahest A-st (Avatud ja

HorrorstÖr

38

Aus olek) ning tsiteeris peast Orski asutaja, Tom Larseni autobiograafiat.

Ruth Anne teeskles, nagu ta kuulaks, aga Amy nägi, et ta lahendas laua all salaja sudokut – ja kui tema seda nägi, siis nägi seda ka Basil, aga teda ei paistnud see eriti huvitavat. Miks ta ainult Amyt peedistas? Ta tahtis Basilile öelda, et suur tänu, aga ta saab väga hästi hakkama ning tal polnud tema nõuandeid tarvis. Basil teadis juba, et ta viiakse tagasi Youngstowni harusse, seega miks ta teda lihtsalt rahule ei jätnud? Olles kahevahel, kas midagi öelda või vaikuses edasi kannatada, otsis Amy tualettruumist varjupaika.

Kui Basil nii palju Orskist hoolib, siis ta peaks siia tulema ja küürima hakkama, mõtles ta. Kabiini seinad olid kritseldustega kaetud. Kui need oleksid vaimukad (kohe vetsupaberi rulli all „Rebi siit, et saada humanitaarteaduste magistrikraad“), oleks ta kauemaks jäänud, aga need olid enamasti imelikud ja suvalised nimed ja kuupäevad. Pärast pühkimist ja vee tõmbamist jalutas ta kraanikausi juurde, seebitas käsi, sõrmi ja randmeid ning loputas kaks korda, et puhketuppa tagasi minemisega veel veidi viivitada.

Kui ta tagasi jõudis, vaatas Basil kella. „See on viimase tunni aja jooksul sul juba kolmas tualetis käik.“ „Ja täpselt miks see sinu asi on?“ „Sest sa oled siin, et korruseid kontrollida. Mitte terve õhtu tualetis peidus olla.“ Amy krigistas hambaid. „Ma teen su korruse kontrolle. Lihtsalt anna teada, kui valmis oled.“ Ta marssis tagasi oma tooli juurde. Puhketuba oli sisustatud Arsle laudade ja toolidega; need olid taskukohaste hindade ja lihtsa ning elegantse disai-

39

ARSLE

niga, kuid Amy ei suutnud neis istuda rohkem kui viisteist minutit, ilma et oleks seljavalu saanud.

Ruth Anne istus vaikselt, kolm Blistexi tuubi laual reas ja sudoku vihik põlvedele laotatud.

Ukse kõrval oli hiiglaslik plastikämber, mis oli täis võluvõtmeid. Igasuguste loogikareeglite vastaselt pidi Orski lamedalt pakitud mööblit kokku panema vaid ettevõtte pakutud multitööriista abil.

Geeniused Milwaukees olid otsustanud, et Orski kuusnurksete kruvide, poltide, kruvipesade ja paigaldusplaatidega sobis ainult võluvõti. See ajas kliente pidevalt hulluks, seega hoidsid teenindajad alati üht võtit läheduses. Isegi Amyl oli üks praegu taskus ja vähemalt viis või kuus tükki vedelesid tema Honda põrandal.

Amy heitis toale pilgu. Seina juures oli suur reklaam, mis ütles „Raske töö teeb Orskist perekonna ja raske töö on tasuta“. Totaalselt võlts ja kergelt kohmakas euroopapärane sõnastus oli osa jaemüügihiiglase võlts-Ikea kuvandist ning Amy ei suutnud otsustada, kas see oli vaid natuke solvav või absoluutselt ja üdini solvav. Tema arvates ei olnud miski hullem kui pood, mis üritas näidata, et see ei olnud pood.

Puhketoas ei olnud midagi muud, mis oleks Amy silmi või aju tegevuses hoidnud. Nurgas rippuvast lameekraaniga telekast tuli hääletu CNNi ülekanne. Grupp oranži riietatud kinnipeetavaid marssis ringis mööda betoonist treeningala. Amy teadis seda tunnet hästi.

Basil lohistas oma Arsle Amy lauale lähemale. „Tead, mul oli väga kahju, kui ma nägin su üleviimise taotlust. Ma arvan, et sinus on palju potentsiaali.

Natukene pingutamist ja ma usun, et sinust võiks poe usaldusisik saada.“

HorrorstÖr

40

„Aitäh,“ ütles Amy telerit vahtides. „Ma mõtlen seda tõsiselt, Amy. Ma olin ka kunagi saaliteenindaja nagu sinagi. Siis ma tegin testi ja sain poe usaldusisikuks ja peagi sai minust teenindusjuht, siis korruse juhataja ja siis edutas Pat mind poe asejuhataks. Kui mina seda suutsin, siis suudad sina ka.“ „Just ja siis oleksin teel poe juhatusse, mis tähendab, et ma pean vastutama kõige eest, mis siin poes toimub; mind süüdistatakse iga kord, kui midagi valesti läheb, ma peaksin sagemini koosolekutel käima, ma peaksin pikemaid töötunde tegema, ma peaksin tegelema töögraafiku jamadega ja ma teeniksin tunnis peadpööritavad seitsekümmend viis senti rohkem. Ma ei tee seda testi.“ „Sa juba tegid,“ ütles Basil. „Pat ütles mulle.“ Ruth Anne elavnes. „Tõesti? See on ju suurepärane. Palju õnne, Amy!“ Amy proovis end vaos hoida. „Mis viga?“ küsis Ruth Anne siiralt.

Vaikus süvenes. „See on lihtne test,“ ütles Ruth Anne edasi jutustades. „Sa pead lihtsalt kakskümmend minutit tööjuhendit lugema ja valikvastused täitma ...“ Ta hääl hääbus vaikselt. „Ta ei teinud seda ära,“ selgitas Basil. „Tal jäi kaks punkti puudu. Ma küsisin Patilt, kas nad võiksid peakontoris sel korral erandi teha, aga sa tead ju küll, kuidas nad numbritesse suhtuvad.

Arvud ei valeta kunagi ja nii edasi.“ Amy nägu punetas. Kõik naljatlesid alati, et teenindusjuhi test on niivõrd lihtne, et isegi tehnikud teeksid selle ära. Amy oli nii enesekindel olnud, et ta polnud selleks isegi valmistunud. Ta lihtsalt eeldas, et tüürib sellest kergelt läbi.

41

ARSLE

„Sa võid kuue kuu pärast uuesti proovida,“ ütles Basil. „Kui sa siia pidama jääd, siis ma aitan sul õppida.“ „Ma ei taha su abi,“ ütles Amy. „Sa ise alustasid GARDEROOBIS .“ „Ja mida see näitab?“ küsis Basil. „GARDEROOB on korruse kõige nõmedam osa,“ ütles Amy. „Kirsitarretis võiks ka GARDEROOBIS poe usaldusisik olla. Need on lihtsalt suured ja tühjad ustega kastid.“ „See näitab sinu puudulikke teadmisi GARDEROOBIST,“ ütles Basil. „GARDEROOB on keeruline,“ torkas Ruth Anne vahele. „Inimesed saavad kurjaks, sest neid kappe on nii raske kokku panna.“ „Okei,“ ütles Amy hinge tõmmates. “Väga vabandan. GARDEROOB on ülilahe. See on ajukirurgiaga umbes samal tasemel. Ma poleks pidanud midagi ütlema.“ „Kui sa ei taha siin olla, siis sa ei pea jääma,“ ütles Basil. „Ma tahan siin olla,“ ütles Amy endale küüsi pihku surudes. „Ära solvu, aga ma ei vaja sinu nõuandeid ja palun ära rohkem Tom Larseni memuaare tsiteeri. Ma tean, et see on sinu religioon, aga mulle on see vaid töö.“ „See ongi sinu probleem,“ ütles Basil. „Sinule on see „lihtsalt” töö.“ „Mis see siis olema peaks?“ „Amet.“ „Sama asi,“ ütles Amy. „Ei,“ ütles Basil. „Töö on see selle tüübi jaoks, kes bensiinijaamas kütust tangib. Orski inimestel on ametid. See on kutsumus. Vastutustunne millegi endast olulisema ees. Amet annab sulle eesmärgi.

HorrorstÖr

42

See laseb sul ehitada midagi, mis jääb püsima ka siis, kui sind ennast enam pole. Ametil on eesmärk, see pole lihtsalt raha teenimine.“ „Palun, lõpeta ära, tõesti,“ ütles Amy. „Tõsiselt rääkimises pole midagi halba,“ ütles Ruth Anne. „Ta ei oska midagi tõsiselt võtta,“ ütles Basil. „See ongi tema probleem.“ „Ma teen oma tööd,“ ütles Amy. „Ma tulen kohale, teen oma tööd, müün inimestele laudu, ma saan palka. Selle eest Orsk mulle maksabki: töö tegemise eest. Ma ei kavatse elu lõpuni jaekaubandusse jääda.“ „Tõesti? Mida sa siis tegema hakkad?“ „Ma ...“ Amy sai järsku aru, et tal polegi õigupoolest mingeid plaane. „Mul on plaane. Paraku pole see sinu asi.“ „Sa pead laiemat pilti vaatama,“ ütles Basil. „Tead, mida mina näen? Ma näen, et sa pühendad oma elu poele, mis on odav võltsing paremast poest, parema mööbli ja parema juhtkonnaga. See on laiem pilt, mida mina näen.“ „Võibolla on aeg esimene ringkäik teha,“ ütles Ruth Anne. „Mul lasub vastutus ja ma võtan seda väga tõsiselt,“ ütles Basil. „Milline vastutus?“ küsis Amy. „Tõsiselt. See on jaekaubandus. Mis saab siin nii tähtsat olla?“ „Turvalisus,“ ütles Basil. „Ma olen vastutav sinu ja kõigi teiste siinviibijate turvalisuse eest. Ma võtan seda väga tõsiselt.“ „Ma tulen oma päevaga ka ilma sinu kaitseta toime,“ ütles Amy. „Ma ei eksi ära ega sure kusagil NÄIDISTESAALI korrusel nälga.“ „Ma ei saa su suhtumisest aru,“ ütles Basil. „Sa

43

ARSLE

tahad ametikõrgendust, aga sa ei õpi testiks. Sa ei taha terve elu jaekaubanduses töötada, aga sa kukkusid ülikoolist välja. Kas sul on tõesti mingi suur plaan või sa lihtsalt mõtlesid selle kõik välja?“ Amy tõusis püsti. „Kuhu sa lähed?“ küsis Basil.

Ta suundus uksest välja. „Vetsu.“ „Sa ju just käisid!“ hüüdis ta Amyle järele.

Amy sadas naiste tualettruumi uksest sisse. See oli ainuke koht, kuhu Basil talle järgneda ei saanud, et mingit jura ajada ja tal meeleolu veel rohkem alla viia. Kas ta ei saanud siis aru, et ta tundis niigi häbi, ilma et ta oleks teda veelgi enam alandanud?

Kaheksakümmend protsenti testi tegijatest läbisid selle. Kaheksakümmend protsenti! Amy keeras kraani lahti. Torud tegid roppu, röhitsevat häält, mis pani portselani rappuma, ja seejärel purskus kraanist roostesegust vett. Amy keeras kraani kinni ja raputas pead. Kogu see koht on teel põrgusse.

Ta hingas sügavalt sisse ja proovis maha rahuneda. Mis temaga toimus? Ta vaatas peegeldusest oma laigulist nägu. Ta silmad libisesid peegli paremasse serva ja tal jäi hing kinni. Seal oli uus kritseldus.

Peegli kõrval märkas ta uut kritseldust, mida seal varem polnud. Võibolla siiski oli? Ei, päris kindlasti polnud seda enne seal.

HorrorstÖr

44

Mis asi see Mesitaru veel oli? Jalgpallimeeskond? Clevelandi narkojõuk? Värvi sisse oli kraabitud kakskümmend kritseldust ja need kõik järgisid sama mustrit: nimi, sõna „Mesitaru“ ja ajavahemik. Uksele lähemal märkas ta mõningate erinevustega veel mõnda.

45

Amy kuivatas käed teksapükste külge ja lahkus tualetist. Koridoris tundis ta, kuidas Orski tühi, 20 000 ruutmeetri suurune ruum teda ümbritses nagu hiiglaslik labürint. Teeninduskoridorid, tagatoad, ISETEENINDUSLADU, MÜÜGIKORRUS, NÄIDISTESAAL ja hiigelsuur parkimisplats, mis neid kiirteest eraldas. Orsk oli niivõrd suur, et see vajas oma territooriumile kindlat arvu inimesi, et seda kontrolli all hoida. Kolm ei olnud selleks kindlasti piisav. Pood tundus elusa ja rahutuna, justkui kasvaks see aeglaselt. Inimtühjana tundus Orsk ohtlik.

KÕMM! Amy tardus. Mis hääl see oli?

KÕMM-KLÕPS-KÕMM! Tema ees sirutus koridor, mille mõlemas seinas olid juhatuse ruumidesse viivad uksed. Koridori seintel olid plakatid, mis ülistasid jätkusuutlikkust ja rohelist eluviisi rohelisema planeedi heaks

ARSLE

Ja kõige pikem:

HorrorstÖr

46

ning kinnitasid Orski pühendumust tulevastele generatsioonidele. Nende läheduses oli trepp, mis viis alla esimesele korrusele. Hääl tuligi sealtpoolt.

Möödusid sekundid ning Amy hingamine oli kõige valjem heli ruumis.

Ta tegi sügava hingetõmbe ja sundis end mõistlikkusele. Ta oli tööl. See polnud lihtsalt võimalik, et ta oleks praegu mingis ohuolukorras viibinud.

Mitte kunagi ei oldud kedagi Best Buys mõrvatud või Targetis röövitud. Kui oli olemas mõni veel turvalisem paik kui suurkorporatsiooni omanduses olev massiivne poekarp, siis Amy seda küll nimetada ei osanud.

Kuid ometi ei suutnud ta rahutusest vabaneda.

Ta laskus mööda treppe esimesele korrusele ja jäi seisma.

Nüüd oli heli palju pehmem: klõps, kõmm ... klõps, kõmm ... klõps, kõmm ...

Töötajate sissepääsu uks, mis oli kohe kaardilugeja kõrval, paukus tuule käes. Amy haaras kergendatult lingist ja surus ukse lahti, paljastades laternate all oranžis valguskumas helendava parkimisplatsi. Ta pilgutas üllatunult silmi. Oli hilisõhtu. Poes ei olnud aknaid, katuseaknaid ega seinakellasid, seega mitte ühtegi viisi kellaaja ja välistemperatuuri teadmiseks. Nagu kasiino eksisteeris ka Orsk lõputus hetkes. Soe ja niiske tuuleiil voogas ukseavast sisse. Kui välja arvata rabas krooksuvate konnade nähtamatu armaada, oli öö täiesti vaikne.

Amy nägi oma väikest punast Hondat kaugemal parkimisplatsil. Ta soovis, et saaks mööda sooja asfalti jalutada, juhiistmele libiseda ja minema sõita ... aga kuhu? Ta ei saanud ilma võlgu oleva rahata koju naasta. Ta ei saanud ilma tööd kaotamata minema minna. Tal ei olnud kuhugi minna.

47

ARSLE

Amy põrutas töötajate sissepääsu ukse kinni kõvemini, kui oli kavatsenud, nii et laest sadas värvipudemeid alla. Uks ei jäänud kinni ning ta taipas, et miski oli ukse vahele kinni jäänud ning ei lasknud lingil lõpuni sulguda. Närimiskumm, suur roosa nutsakas. Amy vaagis, kas ta peaks selle välja urgitsema, aga otsustas siiski, et närimiskummi koristamine ei kuulunud tema töökohustuste hulka.

Kui Basil tahtis vastutustundlik olla, siis võis tema seda ise teha.

Basil kortsutas kulmu, kui Amy puhketuppa naasis. „Sa ei saa kogu aeg vetsukabiinis peidus olla. Me peame ringkäiku alustama.“ „Töötajate sissepääs on katki,“ ütles Amy. „Miks sa allkorrusel käisid?“ „Ma kuulsin ukse paukumist ja otsustasin vastutustundlik olla. Keegi on lukuga jamanud. Seda ei saa sulgeda.“ „Turvarike,“ ütles Basil. „Näete nüüd? Täpselt sellepärast me täna siin olemegi!“ Ta tormas välja asja uurima. Ruth Anne sulges oma sudoku-raamatu. „Kas sa arvad, et keegi hiilis tõesti poodi sisse?“ „Ma ei tea, mis toimub,“ ütles Amy. „Aga tualeti seinal on uued kritseldused ja ma vannun, et kakskümmend minutit tagasi neid seal veel polnud.“ „Mul hakkab juba tunne tekkima, et ma ei oleks pidanud sellega nõustuma,“ ütles Ruth Anne, mängides Blistexi korgiga. „Ma tahtsin ületunde, aga arvasin, et võin numbrimõistatusi lahendada.

Ma ei uskunud, et me tegelikult kedagi leiame.“ „Midagi halba ei juhtu,“ ütles Amy, enne kui Woody Woodpeckeri naer toa täitis. Ta kontrollis telefoni: appi. „Mina lülitan oma telefoni majas olles alati

HorrorstÖr

48

välja,“ ütles Ruth Anne. „Siis ma ei saa neid sõnumeid kunagi.“ Basil tormas hingetuna tuppa tagasi. „Ma sain ukse kinni, aga ma ei suutnud seda lukku panna.

Meil on kindlasti turvarike olnud,“ teatas ta. „Hakkame parem kohe korrust kontrollima.“ Ta jalutas tahvli juurde, joonistas rohmakalt poe üldplaani ja hakkas nende graafikut kirja panema. „Olen poe osadeks jaotanud, et oleks lihtsam otsida, ja määrasin igaühele oma tsooni. Esimesel korral kontrollib Ruth Anne NÄIDISTESAALI .

Amy, sina võtad MÜÜGIKORRUSE ja mulle jääb ISETEENINDUSLADU.“ „Oota, me läheme lahku?“ küsis Ruth Anne. „Suur ala on ju vaja katta,“ selgitas Basil. „Ma ei usu, et see on hea mõte,“ ütles Amy. „Ja naiste vetsus on mõned kritseldused, mida sa nägema peaksid.“ „Kritseldused on hetkel mu kõige väiksem probleem,“ ütles Basil. „See on päris imelik …” „Ma tunneks end palju kindlamalt, kui me kõik koos kõnniks,“ ütles Ruth Anne. „Mis ma siis tegema peaks, kui ma kellegi leian? Ma mõtlen, et see ongi kogu asja mõte, kas pole? Sa tahad, et ma kellegi leiaks. Aga mis juhtub, kui ma leiangi? Ja ma olen täitsa üksi?“ Basil nägi järsku välja, nagu vaevaks teda ränk peavalu. Ilmselgelt oli ta diagrammi joonistamisse palju aega ja vaeva investeerinud, ilma et ta oleks detailide peale liigselt mõelnud. Lahku minemine võis olla mõistlik plaan, kui poodi patrullisid kamp transameestest kantpäid, nagu Tommy, Gregg ja teised, aga mida pidi Ruth Anne tegema, kui ta üksinda mõne sissemurdja peale oleks sattunud.

49

ARSLE

Mida oleks pidanud keegi teine nende hulgast tegema? Ausat ja avatud olekut demonstreerima? „Kui me koos liigume, siis on meid liiga lihtne vältida,“ ütles Basil. „Me peame lahku minema. Siis katame suurema ala.“ „Ruth Anne ja mina jääme kokku,“ ütles Amy. „Mõtle vastutuse peale. Meie katame NÄIDISTESAALI ja sina võtad MÜÜGIKORRUSE ja ISETEENINDUSLAO.“ Ainuüksi „vastutuse“ mainimine sundis Basilit ettepanekuga nõustuma. „Hästi, aga peame kohe pihta hakkama,“ ütles ta. „Keegi võib juba vabalt siin sees olla ja poe vara lõhkuda.“ Oli peaaegu 23.30 õhtul, kui nad LASTETOA ja kohviku kõrvalt NÄIDISTESAALI korrusele sisenesid. Otse nende ees oli trepp, mis viis alla MÜÜGIKORRUSELE . „Püsige valvsad ja hoidke silm terav,“ ütles Basil vankumatu väepealiku hääletooniga. „Saame pärast esimest patrulli jälle puhketoas kokku.

Kui midagi peaks täna öösel juhtuma, siis seal saame kokku, okei? Ja kui te midagi kahtlast näete, siis helistage kohe mulle. Mind on sellisteks situatsioonideks ette valmistatud. Hoidke meeles: teie turvalisus on minu kohustus.“ „Selge,“ ohkas Amy. Nad läksid lahku.