HOIM

ÜHISKOND

SEBASTIAN JUNGER HÕIM

POSTIMEHE RAAMAT

Kojujõudmisest ja kuuluvustundest

hõim

Sisukord

Mehed ja koerad 15 Sõda teeb inimesest looma 35 Kibedas turvatundes ärgates 55 Telefonikõne Marsilt 75 Post scriptum 92 Tänusõnad 93 Allikad 95 Autorist 111

7 sebastian junger

Autori märkus 9 Sissejuhatus 11

9 sebastian junger

S

ee raamat kasvas välja artiklist, mille ma kirjutasin Vanity Fairi 2015. aasta juuninumbrile ja mis kandis pealkirja „Kuidas traumajärgne stressihäire ületas lahinguvälja”. Mõned selle artikli lühikesed lõigud ilmuvad siin raamatus peaaegu muutmata kujul.

Kogu raamatus kasutatud allikmaterjal on viidatud peatükis „Allikad”. Ma ei kasuta siin joonealuseid märkusi, sest tegemist ei ole teadusliku üllitisega ja joonealused märkused võivad ladusat lugemist segada. Siiski tekkis mul tunne, et mõned teadusuuringud, mis käsitlevad tänapäeva ühiskonda, lahingutegevust ja traumajärgset stressihäiret, võivad mõnda lugejat suuresti üllatada või koguni häirida. Seda silmas pidades otsustasin teksti sisse jätta vähemalt põgusad allikaviited, et lugejad saaksid soovi korral informatsiooni ise kiiresti kontrollida.

Nii raamatus kui ka artiklis leidub väljendeid, mis on mõne inimese jaoks probleemsed või isegi solvavad. Esimene taoline on „Ameerika indiaanlane”. Paljud eelistavad terminit „põlisameeriklane”, aga kui ma proovisin seda kasutada kõneluses apatšist intervjueeritavaga, kelle nimi oli Gregory Gomez, juhtis ta minu tähelepanu sellele, et see termin viitab tegelikult mis tahes rahvusest, Ameerika Ühendriikides sündinud inimesele. Ta tahtis, et ma kasutaksin selle asemel „Ameerika indiaanlast”, ja nii ma tegingi.

Teine probleemne väljend on „traumajärgne stressihäire” ehk „posttraumaatiline stressihäire”. Täiesti mõistetavalt leiavad mõned inimesed, et sõna „häire” võib mõjuda sõjatraumaga heitlevate inimeste häbimärgistamisena. Lõpuks otsustasin selle sõna siiski alles jätta, sest nähtavasti liigitub igasugune pikaajaline traumaline reaktsioon

hõim

Autori märkus

hõim sebastian junger

10

„normaalsete füüsiliste või vaimsete talitluste katkemiseks”, nagu määratleb sõna „häire” Oxfordi Ameerika inglise keele sõnaraamat.

Enamik tervishoiutöötajaid ja paljud sõdurid jäid minuga nõusse.

Raamatus on mitu sündmustes vahetult osalenud inimeste kirjeldust juhtumitest, mis leidsid aset paljude aastate eest, mõnel juhul ammu enne, kui minust sai ajakirjanik. Need stseenid pärinevad minu mälust, ilma et ma oleksin saanud kasutada kirjapandud märkmeid, ja dialoogid ei ole salvestatud mujal kui minu mälus. Tavapäraselt peaks jutumärkides tekst olema salvestatud makilindile või märkmikusse ja kõik sündmused peaksid olema kirja pandud nende toimumise ajal või vahetult pärast nende toimumist. Nende üksikute juhtumite puhul tuli mul aga toetuda üksnes oma mälule. Olles asja põhjalikult kaalunud, otsustasin, et see teguviis mahub minu ajakirjanduslike tõekspidamiste raamesse, kui ma oma lugejatele ausalt selgitan, et ma ei saa seda dokumenteeritult kinnitada. Olen nende lugude tegelasi terve elu mõtteis hoidnud ja oma käitumises endale tihti oluliseks moraalseks eeskujuks seadnud. Kui ma vaid teaksin, kes nad kõik olid, et saaksin neid kuidagimoodi tänada.

hõim

Sissejuhatus 11 sebastian junger

1986. aasta sügisel, kohe pärast kolledži lõpetamist, läksin pöidlaküüdiga reisile läbi Ameerika Ühendriikide loodeosa. Ma polnud Hudsoni jõest lääne pool õieti käinudki ja kujutasin ette, et see, mis ootab mind ees Dakotas ja Wyomingis ja Montanas, pole mitte üksnes tõeline Ameerika, vaid ka tõeline mina. Kasvasin üles Bostoni eeslinnas, kus inimeste kodusid varjasid paksud hekid või hiigelsuured õued ja naabrid vaevalt tundsid üksteist. Selleks polnudki vajadust: minu kodulinnas ei juhtunud kunagi midagi, mis oleks nõudnud midagi ühise jõupingutuse sarnast. Kõige halvaga, mis juhtus, tegeles politsei või tuletõrje või vähemalt linna heakorraamet. (Töötasin seal ühe suve. Mäletan, et ühel päeval kühveldasin liiga agaralt ja töödejuhataja käskis mul hoogu pidada, sest, nagu ta väljendus, „peavad mõned meist seda eluaeg tegema”.)

Ameerika eeslinnaelu puhtakujuline etteaimatavus pani mind – mõnevõrra vastutustundetult – lootma, et tuleb orkaan või tornaado või vähemalt miski, mis sunnib meid ellujäämise nimel kokku hoidma.

Miski, mis tekitaks meis tunde, et oleme üks hõim. Ma ei tahtnud hävingut ega kaost, vaid otse vastupidist – solidaarsust. Tahtsin võimalust tõestada oma kogukonnale ja kaaslastele, mis ma väärt olen, kuid elasin ajal ja kohas, kus midagi tõeliselt ohtlikku kunagi ei juhtunud.

Mõtlesin, et see on inimkonna jaoks kahtlemata midagi uut. Kuidas saada täiskasvanuks ühiskonnas, kus ei nõuta ohverdust? Kuidas saada meheks maailmas, kus pole vaja julgust?

Oli selge, et minu kodulinnas taolisi proovikive ei kohta, kuid enda asetamine olukorda, mida ma eriti ei valitse – nagu pöidlaküüdiga läbi terve maa reisimine – tundus rahuldava aseainena. Nii leidsingi ennast

hõim sebastian junger

12

ühel 1986. aasta oktoobrilõpu hommikul Gilette’is Wyomingis, reisi­komps vastu teepiiret toetatud ja maanteede kaart tagataskus.

Poolhaagised sõitsid raginal üle teekünniste ja kihutasid edasi saja miili kaugusele jääva Kaljumäestiku poole. Möödusid veokid meestega, kes möödudes mind vahtima jäid. Mõni keris akna alla ja lennutas minu pihta õllepudeli, mis viga tegemata vastu asfalti puruks kukkus.

Mul oli kompsus telk ja magamiskott, paar alumiiniumist keedupotti ja Rootsis tehtud matkapriimus, mis töötas bensiiniga ja käsipumba jõul. See ja nädala toiduvaru oli kõik, mis mul tol hommikul Gilette’i piiril kaasas oli, kui nägin üht meest mööda linnast kiirteele viivat pealesõitu minu poole tulemas.

Nägin kaugelt, et tal on seljas purjeriidest vana tepitud türp ja käes must lõunasöögikarp. Võtsin käed taskust välja ja pöörasin näoga tema poole. Ta kõndis minuni ja jäi seisma, ise mind uurides. Tema juuksed olid kasimata ja pulstunud ning türbi sääred läikisid mustusest ja rasvast. Ta ei tundunud ebasõbralik, kuid ma olin noor ja üksi ning vaatasin teda kullipilgul. Ta küsis, kuhu ma lähen. „Californiasse,” vastasin. Ta noogutas. „Palju sul toitu kaasas on?” küsis ta.

Mõtlesin järele. Toitu oli mul küllalt – koos kogu mu ülejäänud varustusega – ja temal ilmselt mitte kuigi palju. Ma oleksin andnud toitu igaühele, kes nälga kurdab, aga ma ei tahtnud saada paljaks röövitud, ja mulle tundus, et just see nüüd kohe juhtub. „Mul on natuke juustu,” valetasin. Seisin seal, täiesti valmis, aga tema raputas vaid pead. „Californiasse sa ainult natukese juustuga ei jõua,” ütles ta. „Sul on vaja midagi enamat.”

Mees ütles, et ta elab katkises autos ja läheb igal hommikul jalgsi kolme miili kaugusele linna taha söekaevandusse, et küsida, kas neil on asendustöölisi vaja. Mõni päev on, mõni päev mitte ja sel päeval polnud. „Nii et mul pole seda vaja,” ütles ta oma musta värvi lõunasöögikarpi avades. „Nägin sind linnas ja tahtsin lihtsalt näha, kas sinuga on kõik hästi.”

Lõunasöögikarbis oli vorstivõileib, õun ja kotike kartulikrõpse.

Toit oli tõenäoliselt pärit kohalikust kirikust. Mul ei jäänud muud üle, kui see vastu võtta. Tänasin teda, panin toidu pärastiseks oma kompsu ja soovisin talle kõike head. Mees pööras ümber ja läks mööda peale­ sõiduteed tagasi Gillette’i.

hõim

13 sebastian junger

Mõtlesin selle mehe peale terve ülejäänud reisi. Olen tema peale mõelnud terve ülejäänud elu. Ta oli helde, seda küll, aga seda on paljud; ta erines teistest selle poolest, et tundis end minu eest vastutavana. Ta oli mind linnas tähele pannud ja kõndinud pool miili maanteeni, et vaadata, kas minuga on kõik korras. Nagu Robert Frost nii tabavalt kirjutas, on kodu koht, kus, kui sa pead sinna minema, peavad nemad su vastu võtma. Sõna „hõim” on tunduvalt raskem määratleda, aga alustuseks võiks nõnda nimetada inimesi, kes tahtmatult tekitavad tunde, et pead nendega jagama oma viimast toidupala. Mulle igaveseks teadmata jäänud põhjustel otsustas see Gillette’i mees kohelda mind oma hõimu liikmena.

See raamat räägib sellest, miks seesugune tunne on tänapäeva ühiskonnas nii haruldane ja kallihinnaline asi ja kuidas selle puudumine meid kõiki mõjutab. Siin tuleb juttu sellest, mida on meil hõimuühiskondadelt õppida lojaalsuse ja kuuluvustunde ning elu pideva mõtestamise kohta. Raamat räägib sellest, miks tundub sõda paljudele inimestele parem kui rahu ja miks katsumused võivad osutuda suureks õnnistuseks ning katastroofe mäletatakse vahel soojemate tunnetega kui pulmi või troopikapuhkust. Inimestel pole midagi raskuste vastu, tõtt-öelda mõjuvad need hoopis kosutavalt; vilets on hoopis end ebavajalikuna tunda. Tänapäeva ühiskond on täiuslikult omandanud kunsti panna inimesed end ebavajalikuna tundma.

On aeg sellele lõpp teha.

SEBASTIAN JUNGER Sebastian Junger on Ameerika pärjatud tippajakirjanik, toimetaja ja erikorrespondent, kelle raamatud ja dokumentaalfilmid on pälvinud ülemaailmset tunnustust.

Kõik tema teosed on jõudnud New York Timesi menukite edetabelisse ning dokfilm „Restrepo” (kaasautor Tim Hetherington) pälvis Oscari nominatsiooni ning Sundance’i festivali peaauhinna. ◆ Autor arutleb ajaloo, psühholoogia ja antropoloogia taustal, mida võib hõimuühiskonnalt õppida lojaalsuse, kuuluvustunde ja igikestva inimliku tähenduseotsingu kohta. Ta selgitab elu irooniat, kuidas paljudele näib sõda rahust etem ja katastroofikatsumus tekitab tagantjärele suuremat heldimust kui mälestus pulmadest või soojamaareisist. Raamat otsib vastust küsimustele, miks oleme koos tugevamad ja kuidas seda saavutada ka tänases lõhestunud maailmas. ◆ „Esialgu tundus, et raamat kordab igivana lugu „headest metslastest”, kus inimesed hoolivad üksteisest rohkem kui arenenud tsivilisatsioonides. Seejärel aga võtab Junger ette erinevad olukorrad meie ühiskondades, kus kokkuhoidmine kord tugevneb, kord väheneb.

Kohati jõuab ta üsna vastuokslike teemadeni. Näiteks vähenes New Yorgis pärast 9/11 enesetappude arv – häda ja kokkukuuluvustunne andsid järsku elule mõtte.

See raamat ei paku lahendust maailma muutmiseks, aga siin võib olla vihjeid igaühe lähima kogukonna jaoks.

Kui mitte muud, siis tõdeme, et inimvaim ja kultuur arenevad üllatavaid teid pidi.”

Ilmar Raag, esseist, filmistsenarist ja -režissöör

Esikaanefoto © Shutterstock Autori foto © David Beyda