V
algus. See torkis, põletas ja rebis teda. Laotas ennast üle metsade ja järvede nagu manitsus edasi hingata, nagu lubadus, et uus elu on saabumas. Valgus, mis täitis sooned rahutusega ja võttis talt une. Juba maikuus oli ta ärkvel, kui koidukuma läbi kardinakiudude ja pilude sisse paistis. Ta kuulis, kuidas verest tühjaks jooksva talve külm maapinnast välja immitseb. Ojad ja jõed kohisesid ja kerkisid, kui mäed talvekasukad maha koorisid. Varsti täidab valgus ööd, sirutab end välja ja pimestab, raputab elu sisse kõigele, mis oli kõdunenud lehtede all tukkunud. See täidab puude pungad soojusega, kuni need puhkevad ja mets äsjakoorunud elude näljakisast kaigub. Kesköine päike ajab inimesed oma urgudest välja ja täidab nad igatsusega. Nad naeravad, armatsevad ja solvavad üksteist. Juhtus, et inimesed läksid kaduma, et miski pimestas neid ja nad eksisid teelt. Aga ta ei tahtnud uskuda, et nad surid. Ta suitsetas ainult teda otsides. Iga kord, kui Lelle uue sigareti süütas, nägi ta vaimusilmas tütart enda kõrval eesistmel. Kuidas too nina kirtsutas ja talle üle prilliraamide ainiti otsa vaatas. „Ma arvasin, et sa oled maha jätnud.“ „Olengi. Praegu on lihtsalt erand.“ HÕBEDATEE
7