hobejarve rannal

1.

Ootamatu külaline

Ü

hel hommikul pesi Laura parajasti nõusid, kui vana Jack, kes lamas ukselävel päikese käes, andis talle urinaga teada, et keegi tuleb. Laura vaatas välja ja nägi kerget ühehobusevankrit üle Ploomioja kruusase koolmekoha sõitmas. „Mamma,” ütles ta, „keegi võõras naine tuleb.”

Mamma ohkas. Tal oli häbi koristamata maja pärast ja Laural samuti. Aga mamma oli liiga nõrk ja Laura liiga väsinud ning nad mõlemad olid liialt kurvad, et sellest hoolida.

Maryl, Carriel ja pisi-Grace’il olid kõigil sarlakid olnud. Teistpoolt oja Nelsonid olid samuti haiged, nii et polnud kedagi, kes oleks papale ja Laurale abiks olnud. Arst oli käinud iga päev... Papa ei kujutanud ette, kuidas ta küll suudab arve ära maksta. Ja mis 7

kõige hullem, sarlakid olid Maryle silmadesse löönud ning ta oli pime.

Praegu sai ta juba suurrätti mässituna mamma vanasse pähklipuust kiiktooli istuda. Ta polnud kogu selle pika aja, nädal nädala järel, kui ta veel natukene nägi – ent iga päevaga järjest vähem – kordagi nutnud.

Nüüd ei seletanud ta enam isegi kõige eredamat valgust. Aga ta oli ikka veel kannatlik ja vapper.

Tema ilusad kuldsed juuksed olid läinud. Papa oli need haiguse pärast maha ajanud, nii et ta vaene pügatud pea nägi välja nagu poisi oma. Mary sinised silmad olid endiselt ilusad, kuid nad ei näinud enda ees mitte midagi ja ta ei saanud enam paljalt silmavaatega, ühtki sõna lausumata Laurale teada anda, mida ta mõtleb. „Kes see võiks olla nii vara hommikul?” imestas Mary, pöördudes vankrimürinat kuulatama. „Kaarikus on keegi võõras naine. Ta kannab pruuni suvekübarat ja juhib kõrbi hobust,” seletas Laura. Papa oli öelnud, et ta peab Maryle nüüd silmade eest olema. „Kas sa oskad lõunaks midagi välja mõelda?” küsis mamma. Ta mõtles, et juhuks kui naine peaks jääma lõunaajani.

Kodus oli leiba, pruuni siirupit ja kartulit. See oli kõik. Oli kevad, liiga vara aedviljade jaoks. Lehm oli aher ja kanad polnud veel munema hakanud. Ploomi­ ojja oli jäänud vaid üksikuid väikesi kalu. Isegi pisikesi 8

tuttsabaga jäneseid oli nii palju jahitud, et neid oli harva näha.

Papale ei meeldinud paik, mis oli nii välja kurnatud, et jahisaak jäi kesiseks. Ta tahtis läände minna.

Juba kaks aastat oli ta igatsenud läände minna ja seal asundustalu võtta, aga mamma ei tahtnud tuttavast kohast lahkuda. Ja selleks polnud ka raha. Sestsaadik, kui rohutirtsud tulid, oli papa saanud ainult kaks kehva nisusaaki. Ta oli vaevu jõudnud uutest võlgadest hoiduda ja nüüd veel see arsti arve.

Laura vastas mammale söakalt: „Mis on küllalt hea meile, on küllalt hea kellele tahes!”

Kaarik peatus. Võõras naine silmitses ukseavas seisvat Laurat ja mammat. Ta oli ilus naine kenas pruunis trükimustrilises kleidis ja suvekübaras. Laural oli häbi oma paljaste jalgade, lontis kleidi ja sugemata patside pärast. Siis ütles mamma aeglaselt: „Ennäe, Docia!” „Ma pidasingi aru, kas sa ikka tunned mu ära,” sõnas naine. „Sellest ajast on palju vett merre voolanud, kui teie pere Wisconsinist ära läks.”

Ta oli seesama ilus tädi Docia, kes oli palju aega tagasi Wisconsini suures metsas vanaisa majas peetud suhkruteo tantsupeol põldmarja moodi nööpidega kleiti kandnud.

Nüüd oli ta abielus. Tema abikaasa oli ettevõtja ja töötas läänes uue raudtee ehitusel. Tädi Docia oli 9

üksinda kaarikuga pikal teekonnal Wisconsinist raudteetööliste laagritesse Dakota mail.

Ta tuli läbi, et vaadata, kas papa tahaks temaga kaasa minna. Tema abikaasa, onu Hi vajas appi asjalikku meest, kes peaks poodi ja oleks raamatupidajaks ning ajaarvestajaks, ja papa võiks selle töö endale saada. „Charles, selle eest makstakse viiskümmend dollarit kuus,” ütles ta. Pinge kadus papa kõhnaks jäänud põskedest ja tema sinised silmad lõid särama. Ta ütles aeglaselt: „Paistab nii, Caroline, et ma võin talukohta otsides ka kenakese palga tasku pista.” Mamma ei tahtnud sellegipoolest läände minna. Ta vaatas köögis ringi ja silmitses Carriet ning Laurat, kes hoidis Grace’i süles. „Ma ei tea, Charles,” kõhkles ta. „Viiskümmend dollarit kuus pole just palju. Me oleme siin ennast sisse seadnud. Meil on juba talu.” „Ole ometi mõistlik, Caroline,” palus papa. „Me võime saada läänes kuuskümmend viis hektarit maad lihtsalt sinna elama asudes... ja maa on seal sama hea kui siin või isegi parem. Kui onu Sam on valmis andma meile talukoha selle asemele, kust ta meid Indiaaniterritooriumil minema ajas, ütlen mina: võtame selle vastu. Läänes on jahiloomi küllalt, liha on saadaval nii palju, kui kulub.”

Laura tahtis nii väga minna, et suutis vaevu rääkimast hoiduda.

10

„Kuidas me saame praegu minna?” küsis mamma. „Mary pole nii tugev, et reisida.” „Õigus,” ütles papa. „Tõsi küll.” Siis küsis ta tädi Docialt: „Kas selle tööga oodata ei anna?” „Ei,” ütles tädi Docia. „Ei, Charles. Hi’l on kohe praegu töömeest tarvis. Võta või jäta.” „See oleks viiskümmend dollarit kuus, Caroline,” ütles papa. „Ja asundustalu.”

Tundus, et läks hulk aega mööda, enne kui mamma leebelt lausus: „Hea küll, Charles, tee, nagu sa paremaks pead.” „Ma võtan selle, Docia!” Papa tõusis püsti ja patsutas oma mütsi. „Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Lähen ja räägin Nelsoniga.”

Laura oli nii erutatud, et suutis vaevu oma talitused korralikult ära teha. Tädi Docia tuli appi ja rääkis uudiseid Winsconsist sellal, kui nad töötasid.

Mamma õde, tädi Ruby oli abielus ja tal oli kaks poega ning ilus väike tüdrukubeebi nimega Dolly Warden. Onu George oli metsatööline ja langetas Mississippi ääres puid. Onu Henry peres olid kõik terved ja Charleyst oli saanud palju asjalikum poiss, kui võis loota, arvestades, kuidas onu Henry oli teda hellitanud. Vanaema ja vanaisa elasid ikka vanas kohas oma lihtsas palkmajas. Nad oleksid võinud nüüd endale ka laudadest maja lubada, aga vanaisa kuulutas, et vanast 11

heast tugevast tammepalgist sein on palju parem kui õhukesest saelauast.

Isegi Must Susan, Laura ja Mary kass, kelle nad olid maha jätnud, lahkudes oma väikesest majast metsas, elas ikka veel seal. Tilluke palkmaja oli mitu korda käest kätte käinud ja nüüd oli seal viljaait, kuid kassi ei veennud miski mujale kolima. Ta elas edasi sealsamas aidas, sile ja pontsakas rottidest, keda ta püüdis, ja kogu ümbruskonnas polnud peret, kus poleks olnud mõnd tema poegadest. Nad olid kõik head hiirepüüdjad, suurte kõrvade ja pika sabaga nagu Must Susan isegi.

Lõuna oli valmis ja maja puhas ning korras, kui papa tagasi jõudis. Ta oli talu maha müünud. Nelson maksis selle eest kakssada dollarit sularahas ja papa juubeldas. „See katab kõik meie võlad ja natuke jääb ülegi,” teatas ta. „Mis sa arvad, Caroline?” – „Ma loodan, et kõik läheb hästi, Charles,” vastas mamma. „Aga kuidas...” „Oota, las ma räägin! Mul on kõik läbi mõeldud,” kuulutas papa. „Mina asun homme koos Dociaga teele.

Sina jääd tüdrukutega siia, kuni Mary on jälle terve ja tugev... ütleme paariks kuuks. Nelson oli nõus meie asjad jaama sõidutama ja teie kõik tulete mulle rongiga järele.”

Laura jäi teda vahtima. Carrie ja mamma niisamuti. „Rongiga?” küsis Mary.

12

Nad polnud mitte iial mõelnud rongiga reisimisest.

Laura muidugi teadis, et inimesed sõidavad rongiga.

Nendega juhtus sageli õnnetusi ja inimesed said surma.

Ta ei kartnud päris tõsiselt, aga ärevil oli küll. Carrie silmad kõhnukeses näos olid suured ja hirmu täis.

Nad olid näinud, kuidas rong ruttab läbi preeria, vedurist tahapoole voogamas pikad keerlevad pahvakud musta suitsu. Nad kuulsid selle möirgamist ja metsikut teravat vilet. Hobused hakkasid lõhkuma, nähes rongi tulemas, nii et sõitja ei jaksanud neid kinni hoida.

Mamma ütles oma tasasel moel: „Ma olen kindel, et me saame kenasti hakkama, kui Laura ja Carrie mulle abiks on.”

13