hitleriarmee

DAVID STONE MEHED, TEHNIKA JA ÜLESEHITUS

HITLERI ARMEE 1939–1945

Inglise keelest tõlkinud Rein Turu ja Marek Laane

Originaali tiitel: David Stone The Men, Machines and Organisation Hitler’s Army 1939–1945 Esmatrükk 2009. aastal Suurbritannias Anova Books Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. © David Stone, 2009 ISBN 978 1844860845 (ingl k) ISBN 978-9985-3-2546-9 (eesti k) © Tõlge eesti keelde.

Rein Turu, Marek Laane, 2012 Tõlkinud Rein Turu (lk 1–174) ja Marek Laane (lk 175–284) Erialatoimetaja Toomas Hiio Tõlke toimetanud Leino Pahtma

Tänuavaldused Olen tänulik kõigile neile, kes nii hea meelega ja lahkelt pakkusid või lubasid kasutada tsitaate ja illustratsioone oma teostest või oma organisatsiooni varadest. Nende hulgast tuleks eriti mainida George Fortyt, kes lubas mul kasutada mitut tsitaati oma suurepärasest uurimusest, mis käsitleb Saksa jalaväge aastatel 1939–1945; Brian Davist, kes lasi mul kasutada palju fotosid – hulk neist olid varem avaldamata – oma eraarhiivist; ja major Rodney Goodinsoni, kes väga lahkelt andis mulle fotokoopiaid paljudest Saksa sõjaväe dokumentidest. Sageli ei õnnestunud autoriõiguste omanikega kõigist jõupingutustest hoolimata ühendust saada, ja kus selliseid materjale on kasutatud, on neile sealsamas või bibliograafias kohaselt viidatud. Suurem osa selle raamatu uurimistööst tuli paratamatult teha Saksamaal ning siinkohal tuleks eriti mainida silmapaistvat abi, mida andsid Dresdenis asuva Bundeswehri sõjaajaloo muuseumi töötajad, kes hea meelega võimaldasid mulle ligipääsu muuseumi arhiivile ja museaalidele ning varustasid mind heldelt originaalpiltidega eraldusmärkidest, varustusest ja muudest asjadest. Saksamaal tuleb mul tänada ka Anne Dorte-Krauset ja Berliinis asuva Saksa ajaloomuuseumi teisi töötajaid nende abi eest tekstile lisatud illustratsioonide identifitseerimisel ja allikate tuvastamisel. Teised muuseumid ja organisatsioonid Saksamaal ja mujal, kes selle teose valmimisele otseselt või kaudselt kaasa aitasid, on ära toodud bibliograafia lõpus. Erilist äramainimist aga väärib mu sõber ja endine kolleeg, Bundeswehri kaadriohvitser ooberstleitnant Peter Hellerling, kes mind Saksamaal tublisti abistas, ja tema hinda-

matule panusele on pikemalt viidatud autori märkustes. Eraldi tänu väärivad ka Terry Hughes ja David Green, kes nägid vaeva mitme selle teose töövariandiga, ning nende konstruktiivne kriitika, nõuanded ja parandused tulid lõplikule käsikirjale suuresti kasuks.

Kõik vead, väärtõlgendused või kohatud väited, mis võisid teosesse ikkagi jääda, kuuluvad üksnes mulle. Minu naine Prue luges esimeste variantide korrektuuri ning tegi kunstnikuna mõned illustratsioonid eraldusmärkidest. Jeremy Whitehorn Tivertonis asuvast Heartland Old Booksist võimaldas mulle ligipääsu mitmetele sõjaeelsetele publikatsioonidele, mis käsitlevad 1933. aasta Saksamaa taasrelvastumisprotsessi, aga ka hilisematele, kuid sama haruldastele teatmematerjalidele. Tivertonis oli mulle toeks Twyford Photographic and Print ja eriti Keith Luxton, kelle trükk, reproduktsioonid, skaneerimine ja tekstitöötlus olid nagu ikka esmaklassilised. Ma olen rõõmus, et see projekt võimaldas mul uuendada ja jätkata oma seitsmeaastast koostööd David Gibbonsi ja Tony Evansiga Londoni kirjastusest DAG Publications. David Gibbons, kes toimetas raamatut kirjastuse Anova Books jaoks, toimetas ka lõplikku käsikirja ja lõpptulemusele tulid tema alati konstruktiivsed ettepanekud, ideed ja parandused tohutult kasuks.

Lõpuks tänan nagu ikka oma igati toetavat, lõputult kannatlikku ja innukat kirjastajat John Leed, aga ka Komal Patelit ja teisi Anova Booksi töötajaid.

David Stone

Korrektuuri lugenud Kalev Lattik Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Foto tiitlil: Saksa väed marssimas 13. septembril 1939 (Hulton Archive / Getty Images)

Piltide autoriõigused Kirjastus on teinud kõik mis võimalik, et neil lehekülgedel sisalduv materjal oleks reprodutseeritud autoriõiguse omanike täiel nõusolekul. Kui olete teadlik mõnest ettekavatsemata vahelejätmisest, palun võtke meiega otse ühendust, et saaksime tulevastes väljaannetes teha vajalikud parandused.

Conway Picture Library: 13, 15, 16, 22, 24, 25, 28, 29, 30, 31, 33, 37, 39, 42, 45, 47, 48, 50, 52, 53, 54, 55, 56, 57, 58, 62, 67, 68, 76, 85, 86, 93, 99, 109, 111, 112, 114 ülal vasakul ja paremal, 116, 142, 148, 149, 151, 152, 153, 154, 155, 156, 158, 159 ülal, 161 all, 162 ülal, 163 ülal, 166, 169, 170 keskel ja all, 171, 172 vasakul, 174, 175, 178, 179, 182, 183, 184, 185 vasakul ja ülal, 187, 188, 189 all, 190 ülal, 192, 196 ülal ja all, 198 paremal, 200, 201 ülal, 203 vasakul, 205, 211, 212 ülal, 213, 214, 215, 217 vasakul, 218, 220 paremal, 221, 222 vasakul ja ülal paremal, 225 all, 227, 228, 229, 233 ülal, 234, 235, 236, 240,242, 243; Brian L. Davise kaudu: 6, 23, 54, 59, 60, 81, 82, 83, 87, 89, 90, 91, 94, 96,

98, 100, 102, 103, 105, 107, 115 ülal, 116, 117 paremal, 118 paremal, ülal ja keskel, 125, 143, 147, 161 ülal, 167, 170 ülal, 172 paremal, 176, 180, 181, 184, 185 all, 186 ülal ja all, 188, 190, 195, 196 keskel, 198 vasakul, 199 all, 201 all, 202 all, 203 paremal, 205, 206, 207, 208, 212 all, 222 paremal, 224, all, 225 ülal, 230 all, 233, 253; Deutsches Historisches Museum, Berliin: 26, 79, 80, 226; Rodney Goodinson: 119, 120; Militärhistorisches Museum der Bundeswehr, Dresden: 122 all paremal, 123, 124, 125 vasakul; Museum of World War II, USA: 87, 129, 210; National Museum of US Air Force, Dayton: 191 all; Lsorin: 216; PageantPix: 9, 10, 11, 12, 17, 27, 32, 34, 36, 38, 40, 41, 43, 44, 47, 49, 50, 51, 61, 145, 157 paremal, 164, 165, 189 ülal; Max Smith: 185; US Departement of Defense: 13, 237, 241; Raymond Douglas Vedt: 168 all; autori kollektsioon: 19, 35, 62, 110, 113, 114 all kaks, 118 vasakul ja all paremal, 122 kõik välja arvatud all paremal, 126, 127, 128, 132, 133, 134, 135, 137, 138, 139, 141, 144, 146, 157 vasakul, 159 vasakul ja all, 186 keskel, 194, 196, 202 ülal, 217 paremal, 202 vasakul, 223, 231, 251, 252, 255, 256.

Sisukord Autori märkused I OSA. Saksa relvajõud rahu ajal, 1918–1939 1. Sõjaks valmistumine 2. Saksa militarism 3. 1918 ja Versailles’ pärand 4. Weimari vabariik ja Reichswehr 5. Natsid võimul II osa. Saksa armee sõjas, 1939–1945 1. Avakäigud 2. Poola häving, september 1939 3. Taani ja Norra, aprill kuni mai 1940 4. Prantsusmaa lüüasaamine, mai 1940 5. Sõda Balkanil, märts kuni juuni 1941 6. Lahing Kreeta pärast, mai 1941 7. Invasioon Nõukogude Liitu, juuni kuni detsember 1941 8. Sõda Põhja-Aafrikas, veebruar 1941 kuni mai 1943 9. Idarinne, detsember 1941 kuni september 1942 10. Stalingradi lahing, september 1942 kuni veebruar 1943 11. Kurski lahing, juuli 1943 12. Sõda Itaalias, juuli 1943 kuni mai 1945 13. Liitlaste invasioon MandriEuroopasse, juuni kuni juuli 1944 14. Pealetung Ardennides, detsember 1944 kuni jaanuar 1945 15. Loode-Euroopa kaitsmine, veebruar kuni mai 1945 16. Idarinne ja Berliin, august 1943 kuni mai 1945 III osa. Hitleri armee loomine.

Taasrelvastumine, 1933–1939 IV osa. Relvajõudude struktuur 1. Struktuuri kujundamine 2. Relvajõudude juhtimine.

OKW 3. Maaväe juhtimine. OKH 4. Reservvägi

6

7 7 9 12 15 23

27 27 27 29 30 34 34 35 38 40 40 43 45

47 49 50 51

53 63 63 63 66 69

5.

6.

7.

8.

Mobilisatsioon sõjaks Armeed ja väegrupid Sõjatanner Asendamine ja tugevdamine

V Osa. Ohvitserid ja sõdurid 1. Muutuv maavägi, 1935–1945 2. Ohvitserid 3. Kindralstaabi ohvitserid 4. Allohvitserid 5. Sõdurid 6. Naisabiteenistuslased ja meditsiiniõed 7. Sõjaväeametnikud 8. Sõjaväekohustus 9. Ettevalmistus sõjaks 10. Puhkus ja jõukogumine rahu ja sõja ajal 11. Kohustused ja distsipliin, kuriteod ja karistused 12. Au, ustavus ja südametunnistus VI OSA. Rõivastatud tapma.

Vorm ja varustus 1. Teenistus- ja väliteenistusvormid 2. Teraskiivrid 3. Teised peakatted 4. Saapad ja kingad 5. Isiklik varustus 6. Erivarustus 7. Isiklikud dokumendid 8. Eraldusmärgid ja aumärgid

70 72 72 73 77 77 78 84 86 89 90 92 92 95 101 102 106

111 111 113 113 115 115 119 119 121

2. Liikumine ja transport 3. Luure 4. Side 5. Propaganda 6. Sõjaväepolitsei 7. Keemiasõjaüksused 8. Sanitaarteenistus 9. Veterinaarteenistus 10. Postiteenistus X OSA. Taktika ja operatsioonide tüübid 1. Üldpõhimõtted ja doktriin 2. Välksõja kontseptsioon 3. Pealetungioperatsioonid 4. Kaitseoperatsioonid 5. Taandumine- ja viivitusoperatsioonid 6. Miinid ja miiniväljad 7. Luureoperatsioonid 8. Õhudessandid 9. Sõda mägedes 10. Talvesõda 11. Kõrbesõdae 12. Meredessandid 13. Partisanivastane tegevus 14. Okupatsiooniväed

182 192 195 200 200 202 203 205 207

209 209 209 210 214 218 219 221 222 223 223 226 231 231 232

XI OSA. Hitleri armee lõpp

235

Kokkuvõte

238

VII osa. Relvaliigid 1. Diviis 2. Jalavägi 3. Soomusvägi 4. Ratsavägi 5. Suurtükivägi 6. Pioneerid 7. Õhutoetus

128 128 129 135 141 141 142 144

Lisad: 1. Waffen-SS 2. Maaväe ülemjuhatus: osakonnad ja muud allasutused 3. Relvaliikide värvid (Waffenwarben) 4. Sõjaväelised auastmed Briti ja Eesti vastetega 5. Maaväe palgad ja lisatasud 6. Eraldusmärgid 7. Relvastus ja tehnika

VIII osa. Relvad 1. Relvastuse varumine, 1933–1939 2. Arsenali kasutamine, 1939–1945

146

Saksa-eesti sõnastik

273

146

Märkused

281

152

Valikbibliograafia ja muud allikad

283

IX OSA. Toetavad relvaliigid 1. Logistika ja varustamine

175 175

Register

285

240 244 249 250 253 255 257

86

Kolm noort allohvitseri 1943. või 1944. aastal õppusel kaarti ja kompassi kasutamas. Nende vormid ja kiivrid on täiustatud tüüpi, mida toodeti Wehrmachtile 1943. aastast saadik. Kõik kolm sõdurit on jalaväelased ning punased paelad õlakutel näitavad, millisesse pataljoni nad oma rügemendis kuuluvad.

4. Allohvitserid Erilist rõhku pandi allohvitseride valikule ja väljaõppele.

Relvajõudude ülemjuhatus mõistis õigesti, et sõjaväe moraal, distsipliin ja igapäevane tõhusus sõltuvad suuresti nende meeste kvaliteedist, püüdlikkusest ja professionaalsest kompetentsusest. Allohvitserkond oli ka tähtis allikas, kust saadi tulevasi ohvitsere. Allohvitserid (Unteroffiziere) jagunesid kahte rühma. Kõrgemas auastmes allohvitsere nimetati portupeeallohvitserideks (Unteroffiziere mit Portepee), madalamas auastmes meestel (Unteroffiziere ohne Portepee) portupeed ei olnud. Portupee, mida

Kaadriallohvitseride standardõppekursus Aeg Põhiväljaõpe Kuni veebruarini 1944 4 kuud põhiväljaõpet allohvitseride koolis.

Pärast veebruari 1944

4 kuud põhiväljaõpet vastava relvaliigi väljaõppeüksuses.

kandsid vaid kõrgemad allohvitserid, oli paraadi- või tavavormiga vöörihmal kantava relva (tääk või kortik) juurde kaunistuseks kinnitatud tutiga nöör. Seda kaunistust kandsid vaid kõrgema aukraadiga allohvitserid.

Portupee värv ja kuju ei näidanud ainult kandja auastet, vaid ka tema täpset positsiooni üksuses, kuhu ta kuulus.

Allohvitserid olid kaadriarmee karjäärisõjaväelased või allohvitseriks ülendatud ajateenijad või reservallohvitserid (Unteroffiziere der Reserve).* Kaadriallohvitseri harilik teenistusaeg oli kaksteist aastat, kuid ta võis teenida ka neli ja pool aastat. Allohvitseridelt, kes taotlesid ohvitseristaatust, nõuti määramata tähtajaga teenistuslepingut.

Allohvitseri võidi ülendada teenete või teenistusaja pikkuse

Edasijõudnute õpe 6 kuud jaoülema eriväljaõpet allohvitseride koolis.

Täiendõpe

5 kuud jaoülema eriväljaõpet allohvitseride koolis või kolm kuud mõnes eriharus.

1–3 kuud vastavas õppeüksuses.

87

alusel või (enamikul juhtudel) vakantse ametikoha olemasolu korral väeosas. Allohvitseri võidi ülendada kõrgemasse auastmesse ka pärast teenistust lahinguüksuses, kui ta oli teeninud endises auastmes kokku aasta või kaks aastat väliüksuses, mis polnud lahingutes osalenud.

Avalduse kaadriallohvitseriks saamiseks võis esitada kuueteistkümne ja poole aastaselt ning edukad taotlejad võeti armeesse seitsmeteistaastaselt. Kutsealune, kes juba teenis, võis pärast üheaastast teenistust taotleda kaheteistaastase tähtajaga teenistusaega (kui ta polnud selle lõppedes üle 38 aasta vana) või nelja ja poole aastase tähtajaga teenistusaega (kui ta oli alla 28 aasta vana). Pärast kaheaastast sõjaväeteenistust tema avaldus kinnitati ning kui ta oli juhtimisvõimeline ja distsiplineeritud, määras väeosa komandör ta allohvitserikandidaadiks (Unteroffizier-Bewerber). Seejärel tegi kandidaat läbi õppekursuse allohvitseride koolis (Heeres-Unteroffizier-Schule) või spetsiaalses sõjaväe tehnikakoolis (Waffen-Schule), kus õpetati selliseid erialasid nagu side, keemiasõda ja sõjaväeehitus. 1944. aasta lõpus oli Saksamaal 22 jalaväe allohvitseride kooli, üks jäägriallohvitseride kool, kaks suur-

tükiväe allohvitseride kooli, üks sideväe allohvitseride kool, kaks pioneeriväe allohvitseride kooli ja seitse soomusväe allohvitseride kooli (kus spetsialiseeruti tankisti, soomukijuhi, luure või tankitõrje erialale).

Pärast kaadriallohvitseri õppeaja lõppu ülendati sõdur kapraliks (Gefreiter) ning määrati allohvitserina teenima väliüksusesse. Mõned tehnikud ja spetsialistid, kaasa arvatud meditsiinipersonal, muusikud ja sepad, tegid läbi eriväljaõppe. Omaette lisaväljaõppe said ka luureallohvitserid ja tõlgid, sõjaväevaimulikud, varustusspetsialistid ja relvurid ning allohvitserid, kes vastutasid tuletõrje, keemiakaitse ja toitlustamise eest. Kvalifikatsiooniväljaõpe, mille käigus täideti põhiliselt praktilisi kohustusi, toimus sageli pigem väeüksuses kui sõjakoolis.

Peale kaadriallohvitseride võis väeosa komandör määrata sõduri, kes ei soovinud teenida kaksteist või neli ja pool aastat, kuid oli allohvitseri auastme ja kohustustega rahul, reservallohvitseri kandidaadiks (Reserv-Unteroffizier-Bewerber). Need mehed said harilikult kvalifikatsiooniväljaõppe Saksamaal, kursustel, mis toimusid sõjaväeringkonna egiidi all. Kuigi õpetati välja ka väike arv mittejalaväelasi, olid need kursused valdavalt orienteeritud rügemendisuurusele jalaväeüksusele ning toimusid alalistes väljaõppekeskustes. Reservallohvitseride väljaõppega ei tegelenud ainult sõjaväeringkonnad, vaid sellega olid aeg-ajalt seotud ka allohvitseride koolid. Sõjaaegse teenistuse paratamatud hädavajadused ja pidev probleem, kellega mehitada eesliiniüksusi, tingisid selle, et tegevteenistusse värvatavate õppekursuse võis lõpetada ka palju lühema ajaga diviisi lahingukoolis või väli* Saksa sõjaväe kõik allohvitseri auastmed on näidatud koos Briti ja Eesti vastetega lisas 4.

See tuntud foto ajakirjast Signal, mis sageli arvatakse pärinevat 1941. aasta suvest, tehti tegelikult 1943. aasta suvel. Esiplaanil seisev allohvitser kannab Rüütliristi, I klassi Raudristi ja jalaväe lahingumärki.

Tal on käes välibinokkel ja tema sõduripluusi nööbi küljes ripub nelja värvi (sinine, punane, roheline, valge) filtriga sõjaväetaskulamp.

Nahast püstolikabuuris on tõenäoliselt Walther P38. Sõdurite pruunis puldanist või õliriidest paunas on gaasikaitsekeep. Pildi vasakul nurgas on kapral (Obergefreiter). Tal ja paremal nurgas seisval sõduril on ilmselt seljas 1943. aasta vorm (M43), allohvitser ja kolmas sõdur aga kannavad parema kvaliteediga (sinakasrohelise kraega) 1936. aasta vormi (M36).

Vasakul: Värbamisplakat lubab karjääri allohvitserina.

124

Vasakult paremale: Hołmi kilp, Kubani kilp ning hõbedane ja kuldne haavatumärk (Verwundetenabzeichen).

Vasakult paremale: Demjanski koti, Narviki ja Krimmi lahingute kilp ning partisanivastase võitluse sõlg.

PÕHJA-AAFRIKA käisepael

KREETA käisepael

Lähivõitluse pannal (Nahkampfspange)

Mitut värvi tekstiilist käisepaelu anti mingis piirkonnas teenimise eest. Neid kanti vasakul käisel ja nende hulgas olid: AFRIKA, KRETA (õhudessant ja lahing Kreeta pärast 1941. aastal), KURLAND (Kuramaa kaitsmine 1945. aastal) ja METZ 1944 (Metzi kaitsmine 27. juulist kuni 25. septembrini 1944). Need käisepaelad olid omamoodi autasud ning erinesid sellega mitmesuguste üksuste käisepaeladest, mis anti välja näiteks Aafrika korpuse liikmetele, neile, kes teenisid rügemendis ja diviisis Großdeutschland, väliposti personalile, propagandakompaniide sõjaväelastele, füüreri peakorteri liikmetele jne.

Ordenid ja medalid Paljud ohvitserid ja sõdurid olid saanud Esimese maailmasõja ajal sõjalisi teenetemärke ning kõrgemad ohvitserid, reservohvitserid ja I maailmasõja veteranid kandsid neid ka aastatel 1933–1945. Teise maailmasõja ajal olid peamised medalid ja aumärgid, millega sõjaväelasi autasustati, 1939. aasta I ja II klassi Raudrist, 1939. aasta pannal 1914. aasta I ja II klassi Raudristi lindil, I ja II klassi Sõjateeneterist ja Raudristi Rüütlirist, millel oli viis klassi.

125

Rüütliristi kanti kaelas must-valge-punase lindi küljes koos vastava klassi lisanditega. I klassi Raudristi kanti vasakul rinnaesisel ilma lindita, II klassi Raudristi linti aga harilikult nööpaugus ja ilma ristita. Saksa Risti kanti teenistusvormi kuue paremal rinnaesisel. See oli kas kuldne või hõbedane ja sellega autasustati vapruse eest lahingus ja silmapaistva juhtimise eest.

All: Soome kolonel Villamo annab 13. juulil 1942 medaleid põhjarindel võidelnud Saksa sõduritele. Soomest sai Saksamaa liitlane sakslaste kallaletungi ootuses Venemaale 1941. aasta juunis.*

* Soomest sai Saksamaa liitlane siiski alles pärast Saksa-Nõukogude sõja puhkemist.

Sõja alguses oli Soome erapooletu, ent pärast seda, kui NSV Liidu lennukid olid pommitanud Soome linnu, astuti Saksamaa poolel sõtta (toim).

Sõja ajal võis paljude ohvitseride ja veteranide rinnas näha Esimese maailmasõjas saadud Raudristi.

Raudristi Rüütliristi kanti kaelas ning see oli kõrgem aumärk kui Teise maailmasõja I klassi Raudrist.

166

Ülal: 1940. aasta välksõja ajal kasutas Saksa soomusvägi laialdaselt 1939. aastal sõjasaagiks saadud Tšehhi tanke Pz.Kpfw.35(t) ja 38(t). Üksus, millesse kuulus see tank, on ebaselge, sest valge „tont” tähistas aastatel 1940–1945 11. soomusdiviisi, „Y” aga 7. soomusdiviisi aastatel 1941–1945.

Paremal: See Pz.Kpfw.II Ausf. F-J (Sd.Kfz.121) on siin vanemat tüüpi Ausf.

C torniga. F-J tornil oli tagaosas panipaik varustuse jaoks.

Pz.Kpfw.I ja II ning Tšehhi tankid Maavägi läks sõtta Pz.Kpfw.I, II, III ja IV ning Tšehhimaa okupeerimisel sõjasaagiks saadud Pz.Kpfw. 35(t) ja 38(t) tankidega, kuid 1939. aastal Poolas, 1940. aastal Prantsusmaal ja eelkõige 1941. aasta lõpus idarindel saadud õppetunnid sundisid peagi välja arendama uut tüüpi tanke. Pz.Kpfw.I kasutati edasi soomustatud staabisoomukina (Panzer-Befehlswagen). See sai pikema veermiku, võimsama mootori, lisageneraatori raadiosaatja jaoks ning kuulipilduja MG 34. Kabiini suurendati, et sinna mahuks väike kaardilaud ja kahe asemel kolm meeskonnaliiget. See sõiduk oli mõeldud selleks, et tankiüksuste ülemad saaksid jälgida ja juhtida mobiilset

lahingut otse eesliinil. Sõjaeelsed tankid Pz.Kpfw.II langesid 1941. aastal viimaks kasutusest välja, sest varuosade puuduse tõttu oli neid raske hooldada. Ent kuigi Pz.Kpfw.II oli algselt kavandatud vaid vaheastmena, kuni arendatakse välja raskemad tankid Pz.Kpfw.III ja IV, jätkati tema täiustamist ning aastatel 1941–1943 tulid üksteise järel välja tüübid Ausf. (Ausführung) A kuni L, kuid paljudel juhtudel seisnes tüüpide erinevus pigem modifikatsioonides kui täiendustes. Mõned suuremad muudatused Pz.Kpfw.II konstruktsioonis tegid sellest väikese suurtükiga ja liiga õhukese soomusega masinast 1942. aasta lõpuks tõhusa kergetanki. Modifitseerimiste käigus muudeti täielikult vedrustust, nii et Ausf. D, E ja lõpuks L (Sd.Kfz.123 või Luchs ehk Ilves) juures kadusid vanemate tüüpide tugirullikud ning võeti kasutusele Christie tüüpi vedrustussüsteem. 20 mm suurtükk ja 7,92 mm kuulipilduja MG 34 jäid alles, mootori võimusus kasvas 140lt 180le hobujõule, maksimaalne kiirus 40lt 60le kilomeetrile tunnis ja tegevusulatus 160 km-lt 250 kilomeetrini. Ka masina kaal suurenest üheksalt tonnilt peaaegu kaheteistkümneni. Ausf. L meeskonnas oli kolme asemel neli meest. Ausf. D ja E olid varustatud leegiheitjatega, kuid enamik neist võeti 1940. aasta märtsis relvastusest maha.

Kergetankina luuremissioonidel, saatevalveks, läbimurde edendamisel, jalaväe või partisanide ja kergelt soomustatud masinate vastu teenis Pz.Kpfw.II maaväge

167

hästi ning Ausf. L (mis oli Christie tüüpi vedrustusega nagu Nõukogude tank T-34) osutus eriti kasulikuks lahingumasinaks. Kuid kõigest 10–30 mm paksuse soomuse (lahingutsoonis lisati veermiku ja torni esiküljele lisasoomusplaadid) ja 20 mm suurtükiga ei saanud Pz.Kpfw.II kunagi teiste tankide vastu, nagu relvajõudude ülemjuhatus oli alguses lootnud.

Pz.Kpfw.III Pz.Kpfw.III tuli kasutusele 1936. aastal ja oli mõeldud maaväe standardkergetankiks, mis suudab hävitada ka teisi tanke. 1939. aasta septembris, kui masstootmine algas, jäädi lõpuks Ausf. E versiooni juurde. Pz.Kpfw.III-l oli viieliikmeline meeskond, 10–30 mm paksune soomus, ta

kaalus peaaegu 20 tonni ja tema mootori võimsus oli 300 hobujõudu. Tegevusraadius ulatus 175 kilomeetrini ja maksimaalne kiirus oli 40 km/h. Relvastuseks oli 37 mm suurtükk ja kolm kuulipildujat MG 34, kuid 1941. aasta keskel oli enamik neist masinaist saanud endale 50 mm suurtüki ja paremad tankikuulipildujad. Hilisematel mudelitel täiustati vedrustust, torni, ventilatsioonisüsteemi ning luuke ja vaatepilusid, neil oli paksem soomus, suitsueemaldajad ja 50 mm suurtüki parandatud versioon. Ausf. N-il, mida toodeti alates 1943. aasta veebruarist, oli 75 mm suurtükk ja 10–57 mm paksune soomus, millele külgedel olid lisatud suured 5 mm paksused soomusplaadid (Schürzen), mis olid mõeldud kaitseks tankitõrjepüsside tule ja kumulatiivlõhkepeade

Siin nähtav Pz.Kpfw.III esimene versioon Ausf. A tuli kasutusele 1936. aastal. Kuid pärast ulatuslikke katsetusi loobuti viie rattaga roomikust.

168

Tanki Pz.Kpfw.III toodeti mitmes versioonis. See siin on Ausf. M (Sd.Kfz.141/1).

eest. Enamik Pz.Kpfw.III versioone koos mitmesuguste modifikatsioonidega (50 mm ja 75 mm suurtükk) oli kasutusel kuni sõja lõpuni. 1938. aasta detsembrist kuni 1944. aasta augustini toodeti vähemalt 5445 Pz.Kpfw.III. Need osutusid paremateks tankideks kui Pz.Kpfw.II, kuid nende tulejõust ja soomusest ei piisanud enamiku Punaarmee tankide (eriti T-34 ja rasketanki KV-1) vastu võitlemiseks. Pz.Kpfw.III potentsiaalsest kaitsetusest andis tunnistust 1939. aasta 21. oktoobril antud käsk, et ei Pz.Kpfw.III ega ka Pz.Kpfw.IV ei tohi kasutada rohkem kui 100 meetrit jalaväest eespool.

Pz.Kpfw.IV Kuigi 1939. aasta lõpus kasutusele tulnud Pz.Kpfw.IV polnud mingil juhul tank, mis tõstnuks Saksa soomusväe tehnilise taseme võrreldavaks Punaarmee omaga (seda tegi

Keskmine tank Pz.Kpfw.IV (Sd.Kfz.161), mille liitlaste tankid viimaks üle trumpasid, oli sõja lõpuni soomusväe tugisammas. Siin kujutatud Ausf. D kuulus 15. soomusdiviisile, millele osutab kolmnurkne tähis tanki esiküljel ja külgedel.

alles tankide Pz.Kpfw.V Panther ja Pz.Kpfw.VI Tiger tulek vastavalt 1943. ja 1942. aastal), kasutati teda tulemuslikult kõigil sõjatandritel. Töö selle tanki loomisel oli alanud 1934. aastal. 1934.–1935. aastal valmistati mitu prototüüpi ja kuigi Pz.Kpfw.IV sarnanes välimuselt Pz.Kpfw.III-ga, oli see palju suutlikum tank. Neist sai viimaks Saksa soomusväe tuumik ning versioone Ausf. A kuni J toodeti 1938. aasta novembrist kuni 1945. aasta veebruarini 8651 tükki. Selle tanki esimesel versioonil oli viieliikmeline meeskond. Ta kaalus veidi üle 18 tonni, tal oli 250 hobujõuline mootor ja 10–30 mm paksune soomus. Tema tegevusraadius oli 150 kilomeetrit ja kiirus 30 km/h. Relvastuseks olid tal 75 mm suurtükk ja kaks 7,92 mm kuulipildujat MG 34. Selle masina paljude modifikatsioonide hulgas olid 1941. aastal kasutusele tulnud Ausf. F ja 1942. aastal kasutusele tulnud Ausf. F2.

Viimasel oli 75 mm kiirlaskesuurtükk, mis suutis läbistada kuni 89 mm paksuse soomuse.

Oli veel teisi modifikatsioone ja viimased tootmisversioonid olid Ausf. H ja J. Alates 1943. aasta märtsist kinnitati neile mudelitele kohe üksustesse saabumisel külgedele lisasoomusplaadid (Schürzen) nagu oli Pz.Kpfw.III-l.

Kere ja veermiku piirkonnas olid need 5 ja torni külgedel 8 mm paksused. Kahe viimase versiooni kaal oli 25 tonni, mootori võimsus 300 hobujõudu (mis andis maksimumkiiruseks 42 km/h), tegevusraadius 200 kilomeetrit ja soomuse maksimaalne paksus 70 mm. Ausf. H ja J olid

169

Regulaarse hooldusvälba ja varuosade kättesaadavuse tagamine olid soomusväele elulise tähtsusega. Pildil on remonditöökoda idarindel, kus Pz.Kpfw.IV mootor on remondiks või uuega asendamiseks maha võetud.

Pz.Kpfw.IV veermikku kasutati veel paljude soomusmasinate juures, kaasa arvatud siin kujutatud 88 mm liikursuurtükk Nashorn (Ninasarvik) (esialgse nimega Hornisse ehk Vapsik).