Moskva, 6. aprill 2016
Lana on nõutu. Tema kontaktisikud kõrges Vene valitsusasutuses ei olnud varjanudki, et meie võimalused sihile jõuda on haprad. Kella 11-ks kokku lepitud kohtumine oli küll kinnitamist leidnud, kuid Venemaal ei tähenda see midagi. Jäine tuul piitsutab meie nägusid, kui läheneme Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi kvartalile. Venemaal kutsutakse seda GARF-iks (Государственный aрхив Российской Федерации). Riiklik asutus paikneb otse Moskva südames. See sisaldab riigi üht suurimat arhiividokumentide kogu: rohkem kui 7 miljonit dokumenti 19. sajandist kuni tänapäevani. Peamiselt paberdokumendid, kuid ka teatud hulk fotosid ja salajasi toimikuid. Ja ühe salajase toimiku pärast me trotsimegi Moskva karmi külma ning mitte vähem karmi Vene bürokraatiat. Lana Paršina ei ole Venemaal sugugi tundmatu. Ameerikas elavat noort venelannast ajakirjanikku ja dokumentaalfilmide tegijat kutsutakse tihti telestuudiotesse rääkima oma kõige tähelepanuväärsemast saavutusest – viimasest intervjuust Lana Petersiga. Lana Peters oli Ameerika Ühendriikide pärapõrgus asuvasse vaeste hooldekodusse unustatud pennita vana naine. Ta varjas end ja keeldus ajakirjanikega rääkimast. Veel vähem soovis ta meenutada oma isa, Jossif Vissarionovitš