hirmu paine all

HIL LA R Y R OD H A M C LINTO N ja

LO UI S E PE N N Y

HILLAR H AAMMC LCI N TON N HIL LA R Y YRROD OD H LINTO jj a a L OU I SE PE NNY

LO UI S E PE N N Y

H I R M U P A I N E A L L Tolkinu d K ari n Su u r s a l u

Hillary Rodham Clinton, Louise Penny State of Terror Simon & Schuster / St. Martin’s Press 2021 Tõlkija: Karin Suursalu Toimetaja ja korrektor: Valli Voor Kujundaja: Liis Karu Projektijuht: Merit Kask STATE OF TERROR Text Copyright © 2021 by Hillary Rodham Clinton and Three Pines Creations, LLC Published by arrangement with Simon & Schuster and St. Martin’s Publishing Group.

All rights reserved.

Eestikeelse väljaande autoriõigus: Postimehe Kirjastus OÜ, 2022 postimehekirjastus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-698-00-6 Trükk: AS Printon

Vapratele meestele ja naistele, kes kaitsevad meid terrori eest ning hakkavad vastu vägivallale, vihkamisele ja äärmuslusele, sõltumata sellest, kust need tulevad.

Te tiivustate meid päevast päeva olema julgemad, olema paremad.

Kõige hämmastavam kõigest, mis on minu eluajal toimunud, pole ei inimese Kuule saatmine ega see, et Facebookil on 2,8 miljardit igakuist aktiivset kasutajat. Hoopis see, et Nagasaki katastroofist möödunud 75 aasta, 7 kuu ja 13 päeva jooksul pole plahvatama pandud enam ühtki tuumapommi.

– Tom Peters

1 . P E AT Ü K K

„Proua riigisekretär,“ ütles Charles Boynton tõtates, et pidada sammu bossiga, kes kiirustas mööda välisministeeriumi Mahogany Row’1 koridori oma kabineti poole. „Teil on Kapitooliumi jõudmiseks kaheksa minutit.“ „Sinna on kümne minuti tee,“ ütles Ellen Adams jooksma hakates. „Pealegi pean veel duši all käima ja ümber riietuma. Kui just ...“ Ta jäi seisma ja pöördus personaliülema poole. „Ehk võin ka niimoodi minna?“ Ellen ajas käed laiali, et Boynton saaks teda paremini vaadata.

Tema silmist paistis selge palve, hääl oli ärev ja välimuse järgi otsustades oli ta roostes põllutöömasina taga lohisenud.

Boyntoni näole ilmus viltune naeratus, mis paistis talle valu tegevat.

Hilistes viiekümnendates Ellen Adams oli keskmist kasvu, trimmis, elegantne. Hea riietumisoskus ja korrigeeriv pesu varjasid tema armastust eklääride vastu. Meik oli tagasihoidlik, tõstis esile intelligentsed sinisilmad, kuid ei püüdnudki vanust varjata. Ellenil polnud vaja nooremat teeselda, aga ta ei tahtnud ka vanem välja näha.

1

Mahogany Row Ameerika Ühendriikide välisministeeriumis on tippametnike kabinettide plokk ja esinduslik koridor hoone seitsmendal korrusel; seal asub ka riigisekretäri ehk välisministri kabinet. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

6

Kandes Elleni juustele ekstra temale segatud värvi, nimetas juuksur teda tavaliselt kõrgeauliseks blondiiniks. „Kogu lugupidamise juures, proua riigisekretär, te näete välja nagu hulgus.“ „Jumal tänatud, et ta sinust lugu peab,“ sosistas Elleni parim sõbranna ja nõunik Betsy Jameson.

Pärast kahekümne kahe tunnist tööpäeva, mida oma välisministrikohuseid täitev Ellen Adams oli alustanud võõrustajana diplomaatilisel hommikueinel Ameerika saatkonnas Soulis ning mille jooksul oli kõrgel tasemel vesteldud piirkondlikust julgeolekust ja jõupingutustest, mida tehti ootamatult mureneva, kuid elutähtsa kaubanduslepingu päästmiseks, oli lõputu päev lõppenud käiguga Gangwoni provintsi väetisetehasesse, mille varjus oli tegelikult kiiresti põigatud demilitariseerimistsooni.

Seejärel oli Ellen Adams kõmpinud väsinult oma lendavasse koju. Pärast õhkutõusmist oli ta esimese asjana võtnud korrigeeriva pesu seljast ja kallanud endale suure klaasitäie Chardonnayd.

Siis oli ta mitu tundi tegelenud oma asetäitjatele ja presidendile ettekannete saatmisega ning järjest saabuvate memode lugemisega.

Või vähemalt üritanud. Ta oli uinunud näoli välisministeeriumi ettekandel Islandi saatkonna töötajate ametisse määramise kohta.

Ellen ärkas võpatades, kui assistent tema õlga puudutas. „Proua riigisekretär, me hakkame maanduma.“ „Kus?“ „Washingtonis.“ „Osariigis?“ Ellen ajas end istuli ja tõmbas kätega läbi juuste, nii et need tõusid turri nagu ehmatusest või väga hea mõttevälgatuse tõttu.

Ta lootis, et nad maanduvad Seattle’is. Tankimiseks, toidu pardale võtmiseks või mingi juhusliku lennuaegse hädaolukorra tõttu. Just sellega oligi tegemist, teadis ta, kuigi hädaolukord polnud ei mehaaniline ega ka juhuslik.

7

Hädaolukord oli hoopis see, et ta oli magama jäänud, pidi duši all käima ja ... „Linnas.“ „Oh issand, Ginny. Kas te siis ei võinud mind varem äratada?“ „Ma püüdsin, aga te ainult pomisesite ja jäite uuesti magama.“ Ellenil oli see ähmaselt meeles, aga enda arvates oli ta seda unes näinud. „Aitäh, et püüdsite. Kas ma hambaid jõuan pesta?“ Kostis plõnks: kapten lülitas sisse turvavöö kinnitamise märguandetabloo. „Kahjuks mitte.“ Ellen vaatas aknast välja. Valitsuse lennukit, millega ta lendas, nimetas ta naljaviluks Air Force 3-ks. Ta nägi Kapitooliumi kuplit.

Peagi on ta seal.

Ellen silmas oma peegeldust. Juuksed sassis. Ripsmetušš laiali.

Riided kortsus. Silmad kontaktläätsedest punetavad ja kipitavad.

Laubal murekortsud, stressikortsud, mida veel kuu aega tagasi ametisse vannutamise tseremoonial ei olnud. Tol selgel säraval päeval, kui maailm oli uus ja kõik näis võimalik.

Kuidas ta seda maad küll armastas! Seda kuulsusrikast, valu näinud majakat.

Aastakümneid ehitanud ja juhtinud rahvusvahelist meediaimpeeriumi, mis hõlmas nüüd televisioonikontserne, uudistekanaleid, veebilehti ja ajalehti, oli Ellen selle üle andnud järgmisele põlvkonnale. Oma tütrele Katherine’ile.

Vaadanud viimased neli aastat pealt, kuidas riik, mida ta armastas, end poolsurnuks heitles, oli Ellenil nüüd lõpuks amet, mis lubas riigi tervenemisele kaasa aidata.

Armastatud Quinni surmast saadik oli Ellen tundnud, et elu on tühi ja lausa verilihal. See tunne polnud ajaga kahanenud, vaid kasvanud, kuristik oli laienenud. Ellenit valdas aina suurem tung teha rohkem. Aidata rohkem. Mitte rääkida valust, vaid teha midagi selle leevendamiseks. Omalt poolt midagi anda.

8

See võimalus oli tulnud kõige ebatõenäolisemast allikast: valitud president Douglas Williamsilt. Kui kiiresti võib elu muutuda.

Halvemaks küll. Aga ka paremaks.

Ja nüüd leidis Ellen Adams end Air Force 3 pardalt. Uue presidendi meeskonna riigisekretäri ja välisministrina.

Ta oli ametis, mis lubas taastada sillad liitlastega pärast eelmise valitsuse vaat et kuritegelikku saamatust. Ta võis eluliselt olulisi suhteid elustada või ebasõbralikke riike hoiatada. Neid, mis haudusid kurja ning olid võimelised seda tegema.

Selles ametis ei pidanud Ellen Adams piirduma palja jutuga muutustest, vaid võis need ellu viia. Teha vaenlastest sõbrad ning ohjeldada kaost ja terrorit.

Ja ometi ...

Nägu, mis Ellenile vastu vaatas, polnud enam nii enesekindel.

Ta nägi võõrast. Väsinud, salkus, kurnatud naist. Oma aastatest vanemat. Ehk ka pisut targemat. Või hoopis küünilisemat? Ta lootis, et mitte, ja pidas aru, miks oli neil kahel äkitselt nii raske vahet teha.

Ellen võttis pabertaskuräti, niisutas seda suus ja pühkis ripsmetuši ära. Siis, silunud juukseid, naeratas ta oma peegelpildile.

See oli nägu, mida ta näitas teistele. Nägu, mis oli avalikkusele tuttavaks saanud. Ajakirjandusele, kolleegidele, välisriikide juhtidele. Enesekindel, armastusväärne, veenev välisminister, kes esindas maakera kõige võimsamat riiki.

Ent see oli fassaad. Ellen Adams nägi oma viirastuslikul palgel veel midagi. Midagi tontlikku, mida ta püüdis koguni iseenda eest hoolega varjata. Aga ta oli nii kurnatud, et see oli kaitsekihist läbi murdnud.

Ellen nägi hirmu. Ja selle veresugulast kahtlust.

Oli see ehtne või võlts? Vaenlane, kes sosistas, et ta pole küllalt hea. Pole oma ameti vääriline. Et ta ajab kõik untsu, mistõttu võivad ohtu sattuda tuhanded, võib-olla miljonid elud.

9

Pärast nelja­aastast kaost ja segadust USA poliitmaastikul vannu­ tatakse ametisse uus president. Kõigi üllatuseks määrab ta välis­ ministri ametisse oma poliitilise vastase – mõjuvõimsa meedia­ korporatsiooni omaniku ja tegevjuhi Ellen Adamsi.

Samal ajal, kui värske riigipea astub esimest korda kongressi ette, saab välisministeeriumi noor ametnik Anahita Dahir oma tele­ foni segase sõnumi. Ta mõistab liiga hilja, et sõnum oli kiirustades kodeeritud hoiatus.

Vastse välisministri silme ees rullub lahti katastroofiline stsenaa­ rium. Peatselt saab selgeks, et esialgu terrorirünnakutena tundunud sündmuste haare on hirmuäratavam, kui võimukoridorides aimata osati. Sel ajal, kui USA rahvusvahelisel areenil vähikäiku tegi, on vallandunud tuumarelva väljatöötamise võidujooks. Sündmused hargnevad lahti Washingtonis, Euroopa suurlinnades, Pakistanis ja Iraanis ning silmitsi tuleb seista nii terroriorganisatsiooni, Vene maffia kui ka siseringis peituvate vaenlastega.

USA endise välisministri Hillary Clintoni ja Kanada menukaima krimiromaanide autori Louise Penny kahasse kirjutatud poliit­ põnevik „Hirmu paine all“ on ühtviisi nii rabavalt usutav kui ka vastupandamatult kaasahaarav.

ISBN 978-9916-698-00-6