Hingenälg

Eerik Purje

Hingen채lg

Keeletoimetaja Riste Uuesoo Küljendaja Erje Hakman Kujundaja Epp Marguste Fotod autori erakogust Raamatu toetajad: Karl Elias, Asko Kütti, Endel Luik, Regina Möller, Helju Salumets, Helgi Sooaru, Max Suit, Paul Uustalu, Salme Vesi

© Autor ja kirjastus Argo, 2013 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-05-2 Trükitud trükikojas Print Best

Sisukord Hingenäljast 7 See meeletu maailm (Bernhard Jostman) 10 Orjamärgiga otsmikul (Alma Alango) 28 Kuldne kodukotus (Hilda Tabur) 41 Suitsupääsukesest surmainglini (Tarmo Rae) 59 Valges kitlis läbi nelja režiimi (Regina Möller) 74 Sina ei pea mitte tapma (Karl Elias) 80 Sulbiliina tüdriku lugu (Salme Vesi) 86 Kui vahetati mundreid ja mandreid (Endel Luik) 96 Kahekordne leegionär (Helmut Siitam) 104 Keegi pidi minema (Paul Uustalu) 110 Kaks ainsat sõpra (Max Suit) 129 Kord skaut, alati skaut (Asko Kütti) 138 Truu surmani (Helju Salumets) 177 Õpilasest Õpetlaseks (Arno Arrak) 187 See suvi tuli teisiti (Arvo Vahtra) 195 Saarelt Saarele (Ilmar Värk) 219 Meister mitmel alal (Jaan Roos) 239 Ateljeevaikuses luusib ringi eesti vaim (Tiit Telmet) 253

Hingenäljast Ühele raamatule eessõna kirjutamine autori enda poolt on teatud määral riskantne toiming. See vihjab eneseõigustusele, sellel on kaitsekõne maik juures. Kes kirjutab kaitsekõnet, näeb vaimusilmas süüdistajaid. Lugeja loogiline mõistus ütleb, et kui ühe raamatu kirjutamine vajab eneseõigustust, siis olnuks vast mõistlikum see kirjutamata jätta.

Jah, muidugi! Aga kui sa ei saa kirjutamata jätta? Kui sul on missioon, mis vajab täitmist? Kui sa selgesti tunned, et kirjutamisest loobumine jääks igavesti häirima su hingerahu? Siis ei aita muu, kui et hülgad loogika, kuulad südame häält ja kirjutad.

Küsimata, kas keegi loeb või kui loeb, siis mitmenda lehekülje kohal haigutama hakkab.

Raamatule ma kaitsekõnet pidama ei hakka, pealkirjale küll.

Selles olen ainult osaliselt süüdi. Peasüüdlaseks loen üht kodumaist kirjameest, kes ainsana vaevus avalikult hinnangut andma minu paari aasta eest ilmunud mälestusteosele „Kuldse ajastu kaksikud”. Jaanus Vaiksoo pani oma retsensioonile pealkirjaks „Millega kustutada hingenälga?”. Seda lugedes taipasin otsemaid, et tema erapooletu silm oli minu mälestuste avaldamise põhjuse tabanud täpsemalt kui ma ise.

Sõbrad, kes mu tegevusest teadlikud, on minult küsinud, kas käsilolev raamat on eelmise järg. Vastan: jah ja ei. Kirjutan ­põhiliselt sama lugu, kuid läbi teiste inimeste silmade nähtuna.

Minu kaasautoriteks on kaheksateist eesti meest ja naist. Igal neist on jutustada oma lugu, mis teistest erineb, vaatamata m ­ õningatele 7

—

Hing e n älja st

—

näilistele sarnasustele. Igast loost kumab aga selgesti läbi üks ühendav element – hingenälg.

Kõik jutustajad jätsid oma kodumaa 1944. aastal ja on veetnud kaaluva osa oma elust võõrsil. Üheainsa erandiga on nad sündinud sõjaeelses Eesti Vabariigis. Eranditult kõik nad on kannatanud hingenälga ja ma julgen väita, et täielikult ei vabane nad sellest iial. See on ja jääb kõikide sundpagulaste pärisosaks.

Kui saatuslik aasta 1944 eesti rahva geograafiliselt lahutas, jäid ühed põdema nälga, teised janu. Need, kes jäid kodumaa pinnale, janunesid vabaduse järele. Kes jaksas küllalt vanaks elada, selle janu sai pärast enam kui poolt sajandit kustutatud. Kes lahkus, selle hingenäljale tõi taasiseseisvumine küll mõningat leevendust, kuid seda täielikult kustutada ei suutnud. Vabadus saabus nende jaoks liiga hilja. Aeg teeb oma tööd halastamatu järjekindlusega.

Olles üks lahkunuist, seob mind oma saatusekaaslastega, selle raamatukese kaasautoritega tugev hingesugulus ja ma tunnen vajadust neid kodueestlastele tutvustada. Näidata, et lahkunud pole kohalejäänuist paremad ega halvemad, elu on neid vaid ­vorminud teistsugusteks. Ja et mida enam me üksteisest erineme, seda enam me tegelikult sarnaneme.

Kodu- ja väliseestlane. Oleme taas jõudnud nende terminite juurde, mis kipuvad meie ühtekuuluvust halvama, kuigi ­tunneme, et see ei peaks nii olema, ei tohiks nii olla. On soovitatud, et loobuksime neist lahutavaist termineist ja räägiksime edaspidi lihtsalt eestlastest. Ma ei ole sellega päriselt nõus. Kummagi väljendi kasutamisest me ei pääse, sest nende kaudu saame ­selgemini näidata, mida kummalgi pool on eestluse heaks tehtud ja tehakse. Muuta tuleks aga rõhuasetust. Liitsõna esimene pool on tingliku tähendusega, isiku elukohta määratlev. See on pool, mis meid lahutab. Rõhutama peaks teist poolt, mis meid ühendab.

Aritmeetikas on liita kergem kui lahutada. Eestluse küsimuses eelistame millegipärast raskemat teed.

8

—

Hing e n älja st

—

Kui juba kord jutujärjega liitsõnade juures oleme, siis pean t­arvilikuks rõhutada, et ma ei kirjuta selles raamatus kellegi ­elulugu, vaid elu lugu. Kollektiivselt pole see ajalugu, vaid aja lugu, ühe ajastu lugu, mis vajab jäädvustamist. Missioon, millest ma eelpool rääkisin, on süvendada inimlikku mõistmist mõlemal pool kotiriidest kardinat, mille me võõrvallutajate paigaldatud ­raudeesriide asemele oleme tõmmanud. Viimase käristasime ­vaevata puruks, oma kätetöö lammutamisel oleme tõrksamad. Selle läbiviimiseks vajame tervet mõistust, head tahet ja selget silma.

Eestlaste individuaalsus on nende suurim jõud ja ühtlasi ­suurim nõrkus. Et panna meid kokku hoidma, selleks on meile vaja ühist vaenlast. On tarvis taibata, et meie praegune vaenlane on hävimisoht rahvusena.

Autori tagasihoidlik soov on, et selle raamatu lugeja näeks selles väliseestlaste käesirutust kodueestlastele. Kui leidub kas või üks­ ainus, kes väljasirutatud käe vastu võtab, ei ole mu missioon luhtunud.

Maailmas pole halba ilma heata. Olen kannatanud füüsilist nälga ja tundnud, kuidas see teritab aju. Ka hingenälg on pannud inimesi tegema positiivseid tegusid, mis muidu oleksid tegemata jäänud. Hellitan lootust, et mõningat tõestust sellele väitele leiab lugeja minu kaasautorite lugudest. Olen need paigutanud vanuselt kronoloogilisse järjekorda. Mida vanem jutustaja, seda valusamalt on ta tavaliselt hingenälga põdenud.

Head lugemist!

Eerik Purje

9

See meeletu maailm (Bernhard Jostman) Pealkiri võib hakata lugejate kõrvus tuttavlikult kumisema. Kuid sellel laulul, mille Valter Ojakäär Heldur Karmo sõnadele kirjutas ja Ivo Linna surematuks laulis, ei ole loo peategelasega otseselt midagi pistmist. Ometi sobib selle tekst siia oivaliselt.

Teise maailmasõja lõpus, õigemini Saksamaa kapitulatsiooniga 1945. aasta mais, tekkis eesti pagulaslaagreisse üks omapärane kontingent põgenikke. Need olid sõdurid, kes parema võimaluse puudusel võidelnud sakslaste poolel, kannatanud sõjavangilaagrites külma, nälga ja alandust, ning nüüd vabanenuna ootasid oma saatust. Sõtta viis neid viha venelaste vastu, kodumaa loovuta­ misel verivaenlasele õppisid tundma sakslaste reetlikkust. Viimane ja kibedaim piisk nende kannatuste karikasse oli mõningate kaasmaalaste hoiak, kes püüdsid takistada nende vastuvõtmist laagrisse. Seda hirmust, et Saksa mundris sõdinute soosimise tõttu võivad lääneliitlased neid kõiki natside käsilasteks pidada.

Need mehed olid maailma meeletuks muutumised kaasa elanud, neist muutumistest nii rängalt puudutada saanud, et suutsid ainult meeletute tegude najal püsima jääda. Üks selliseid mehi oli Bernhard Jostman, sõpradele Benno.

Minu tutvus temaga algas 1946. aastal Hanau põgenikelaagri USA okupatsioonitsoonis. Elasin poissmeeste toas koos kümmekonna teise noore sõnniga. Poolpõiki üle koridori oli väike tuba, mida jagasid Benno ja ta sõber Eduard Trauss. Benno töötas UNRRA 10

—

S e e me ele tu m a ailm

—

(United Nations Relief and Rehabilitation Administration) veoautojuhina, ta pead ehtis mitmekülgse meistrimehe oreool. Vabal ajal jõi viina nagu vett ja tema uljaist karutempudest kõlises kogu laager. Sellisest pidevast elupõletamisest hoolimata oli Bennos midagi, mis sundis temast lugu pidama. Ta ei olnud mingi allakäinud tüüp, tema tempudes polnud midagi, mida sõja kaotanud sõduri moraalikoodeksi kohaselt võinuks häbiväärseks pidada.

Liiatigi tunti teda kui meest, kes iial sõpra hätta ei jäta.

Pärast laagripäevade lõppu läksime kumbki oma teed ega kohtunud vähemalt kümmekond aastat. Kui Kanadasse jõudsin, olid meie kokkupuuted juhuslikud. Me polnudki erilised sõbrad, üheksa-aastase vanusevahe tõttu liikusime noorpõlves erinevates seltskondades. Kuid kohtudes teretamine reetis mõlemas ­vastastikuse lugupidamise.

Kokku viis meid hiljuti ühine nostalgia. Külastasin teda ta kodus, Niagara on the Lake linnakeses, kus ta väikelinna rahus veetis pensionäri- ja lesepõlve. Benno vajas pihiisa ja mina põdesin kuulamisvajadust, imesin tema heietusi endasse nagu käsn.

Vestlesime Karmo laulutekstid elavaks: Kes tahaks veel kadunut tagasi tuua ja minuga jahedast allikast juua?

Kes kõnniks mu käekõrval rohtunud radu ja otsiks koos minuga päikest ja sadu?

Benno nimetab end tsaariaegseks meheks. Teoreetiliselt on tal õigus. Ta sündis Narva-Jõesuus 10. jaanuaril 1918, Eesti Vabariik polnud siis veel välja kuulutatud. Vanaemal oli neli kerget suvitusmaja, isa oli õppinud Venemaal päevapiltnikuks. Isa ja ema krundid olid kõrvuti ja nad abiellusid. Vabadussõja ajal oli isa soomusrongis. Väiksena rääkis Benno ainult saksa keelt, vanaema oli vähe saksik. Esimese maailmasõja ajal üle piiri tulnud vene emigrantide lastega mängides õppis ka vene keele ära. Kui tuli kooliaeg, sai poiss kuulda, mida Saksamaast räägiti ja kuidas 11

—

S e e me ele tu m a ailm

—

sakslasi taga kiruti, siis kadus ka tahtmine saksa keelt kõnelda.

Koolis ei õppinud ka, sest rääkida juba oskas ja kirjamees ta ­polnud. Rahuldava sai ikka kuidagi kätte.

Benno mäletamist mööda sel ajal tema kodukohas võõrrahvaid otseselt ei vaenatud, aga sakslastele siiski hea pilguga ei vaadatud – mõisnikud ja orjaaeg olid rahval meeles. Vanaemal oli üks sugulane, kes abiellus sakslasega ja läks Saksamaale. Bennol polnud nendega palju tegemist. Lõpetas kooli, pidas end juba täismeheks ja hakkas omale töökoda tegema. Tahtis tööstuskooli minna, aga ei võetud vastu, peeti liiga väikeseks. Isale öeldi, et las kasvab veel aasta, siis vaatame. Aga kooli juures oli üks täiendusklass, seal siis poiss õppis puutööd, tegi pähklitangid, põletas vineertaldrikuid. Kui lõpuks pääses tööstuskooli, oli seal 55 õpilast. Neist lõpetas ainult kaheksa – viis raua- ja kolm puutööosakonna. See oli tugev kursus. Hommikupoolikul tehti tööd, õhtupoolikul tuubiti ­teooriat. Pärast nelja aastat oli Benno proovitööks freespink.

Sõbraga kahe peale tegid selle valmis.

Kui kool läbi, läks Benno Sillamäe õlivabrikusse tööd otsima.

Meister küsis, kas kool on lõpetatud. Benno vastas jaatavalt ja tõmbas uhkelt taskust diplomi. Meister ei heitnud sellele pilkugi, käskis ära panna. Ütles, et küll me näeme, mis mees sa oled. Seal ta sai lukksepatöökojas paar aastat töötada, siis algas kaitseväeteenistus. Benno läks autotankide rügementi, tegi noorteaja ära ning siis tuli tehniline kursus, mille lõpetas nooremseersandina.

Siin lõppes Benno rahulik elujärg ning algasid maailma meeletuste avataktid. Olukorra paremaks mõistmiseks karakem korraks Sillamäe õlivabrikusse tagasi. Seal pandi Benno varsti eestöölisteks, kuna tal olid meistripaberid taskus. Tema grupis töötas väikest kasvu sõbralik Petersoni-nimeline meheke. Oli tubli töömees, kuid kartis kõrgust. Redelil kolmandast tuhvist kõrgemale keeldus minemast. Tal oli ka kombeks alatasa pükse kergitada, mistõttu teised hakkasid teda narrima. Ühel hommikul 12