Helge nostalgia

AMÉLIE NOTHOMB HELGE NOSTALGIA

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus

Originaali tiitel: Amélie Nothomb La nostalgie heureuse Albin Michel, 2013 Toimetanud Priit Põhjala Sarja kujundanud Jüri Jegorov Disainer Villu Koskaru Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Éditions Albin Michel – Paris 2013 Tõlge eesti keelde © Pille Kruus ja Tänapäev, 2015 Trükitud OÜ Greif trükikojas ISBN 978-9949-27-753-7

Kõigest, mida armastame, saab fantaseering. Minu jaoks oli üks esimesi selliseid Jaapan. Kui mind viieaastaselt Jaapanist lahti kisti, hakkasin temast endale jutustama. Õige pea kippusid mind häirima lüngad oma loos. Mida sain ma rääkida maast, mida arvasin tundvat, aga mis aastatega mu kehast ja peast eemaldus?

Sellist hetke, kui otsustanuksin leiutama hakata, polnud. See juhtus iseenesest. Ma ei poetanud kunagi valesid tõe sekka ega ehtinud tõtt valedega. Läbielatu jätab rindu teatud muusika: just seda sunnime end jutustuse kaudu kuulama. Too heli tuleb keele abil kirja panna. See eeldab väljalõikeid ja umbkaudsusi. Et paljastada meist võitu saanud meeltesegadus, on tarvis kärpida.

5

Tuli üles leida Rinri, mu kallim, kelle olin kahekümnendates minema saatnud. Olin lasknud kaotsi minna kõigil kontaktandmetel, ilma et selles võinuks näha hajameelsust. Nii helistasin oma Pariisi-kontorist rahvusvahelisele infoliinile. „Tere! Ma otsin ühte Tōkyō numbrit, aga mul on ainult inimese nimi.” „Öelge ikka,” vastas mees, kes ei paistnud tajuvat mu küsimuse määratust – kogu Tōkyōs on kakskümmend kuus miljonit elanikku. „Tema perekonnanimi on Nakano, eesnimi Rinri.” Ütlesin nimed tähthaaval, mis oli tülikas, sest kokkuleppelised sõnad ei jäänud mulle kunagi meelde ja ma ütlesin asju stiilis „N nagu Nebukadnetsar ja R nagu Rocinante”, tundes alati, kuidas liini teises otsas minu peale pahane ollakse. „Palun oodake üks hetk, ma esitan päringu.”

7

8

Ootasin. Mul hakkas süda taguma. Võimalik, et neljakümne sekundi pärast räägin Rinriga, kõige lahkema poisiga, keda olen tundnud. „Tōkyōs pole sellenimelist,” teatas mees. „Kuidas palun? Te tahate öelda, et Tōkyōs pole mitte ühtegi Rinri Nakanot?” „Ei. Tōkyōs pole ühtegi Nakanot.”

Mees ei saanud sellest ise aru, aga sama hästi oleks ta võinud öelda, et Pariisis pole ühtegi Durandi. Rinri on küll sama ebatavaline eesnimi kui meil Athanase, ent pidigi ilmselt korvama tema äraleierdatud perekonnanime. „Mis ma siis tegema pean?” „Oodake, siin on üks number, ilmselt jaapanikeelne infoliin.”

Ta luges mulle ette neliteist numbrit. Tänasin teda, lõpetasin kõne ja helistasin japside infoliinile. „Moshi moshi,” ütles imekaunis naisehääl.

Ma polnud seda imetlusväärset keelt rääkinud kuusteist aastat. Ometi õnnestus mul küsida, kas ta leiaks mulle Nakano Rinri numbri. Naine kordas valjul häälel eesnime, viisaka lõbususega nagu inimene, kes toob esimest korda kuuldavale mõne ebatavalise sõna, ja palus siis pisut oodata. „Pole ühtegi Nakano Rinrit,” teatas ta viimaks. „Aga Nakanosid ikka on?” käisin peale. „Ei. Kahjuks mitte.” „Tōkyōs pole mitte ühtegi Nakanot?!” hüüatasin.

„Tōkyōs küll. Aga mitte ettevõtte Takamatsu andmebaasis, ja just siia te praegu lahkelt helistate.” „Andke andeks.”

Universumi saladuste sekka oli nüüdsest lisandunud järgmine: miks oli prantsuskeelse rahvusvahelise infoliini töötaja, kellelt olin küsinud jaapani kohaliku infoliini numbrit, andnud mulle absoluutselt tundmatu ettevõtte Takamatsu infoliini numbri, olgugi nende telefonioperaator hurmav.

Helistasin uuesti prantsuskeelsele rahvusvahelisele infoliinile ja sattusin ühe teise noormehe peale. Mul käis peast läbi imeline mõte. „Palun öelge mulle Belgia saatkonna number Tōkyōs.” „Üks hetk.”

Ta ühendas mind sedavõrd armetu vahemuusikaga, et ärrituse asemel kutsus see minus esile teatud heldimuse.

Kümne minuti pärast, kui olin lähedal vaimutühjusele, naasis mees liinile. „Seda pole olemas.” „Kuidas palun?”

Ma ei saanud enam aru, millest jutt käib. „Tōkyōs pole Belgia saatkonda,” ütles ta, justkui oleks see enesestmõistetav.

Samal toonil oleks ta võinud teatada, et Monacos pole Aserbaidžaani saatkonda. Ilmselgelt oli mõttetu mainida, et mu isa oli pikka aega Belgia saadik Tōkyōs ja see polnudki nii väga ammu. Tänasin ja lõpetasin kõne.

9

1 1

Miks olin valinud keerulise tee, kui oleksin võinud valida lihtsa? Helistasin isale, kes ütles mulle peast Belgia saatkonna numbri Tōkyōs.

Valisin numbri ja küsisin preili Datet, arvutades mõttes, et ta peaks nüüdseks olema viiekümnendates eluaastates.

Vahetasime alustuseks mõned viisakad sõprusavaldused.

Preili Date on Jaapani kunagise Belgia-saadiku tütar, natuke nagu minu pöördkujutis. Viimaks puistasin südant: „Date-san, kas mäletate toda poissi, kes oli kakskümmend aastat tagasi minu nii-öelda kallim?” „Jah,” ütles ta aasival toonil, justkui vihjates, et minu sobimatut käitumist on raske unustada. „Kas saatkonna dokumentides võiks olla märki tema kontaktandmetest?” „Oodake üks hetk, ma vaatan järele.”

Hindasin seda, et ta ei hakanud ironiseerima kontakt­ andmete hoolimatu kaotamise üle. Viis minutit hiljem ütles Date-san: „Teda pole enam dokumentides. Aga mulle meenus, et tema isa juhib ehtekunstikooli, ja ma leidsin internetist selle lehekülje. Teie ... teie sõbrast on saanud kooli asedirektor.

Võin teile anda kooli numbri.”

Tänasin õhinal ja lõpetasin kõne. Nüüd oli mul vaid vaprust tarvis. Otsustasin pikemalt mitte mõelda ja helistada jalamaid.

Vastu võttis sekretär. Küsisin, kas tohiksin rääkida Rinri

Nakanoga. Naine pani seda viisakalt pahaks, nagu oleksin tahtnud rääkida Inglismaa kuningannaga. „Ma helistan nimelt Pariisist,” ütlesin, teadmata enam, millist kaarti lauale lüüa.

Ta ohkas halastavalt ja küsis, kellest ta teatab. „Amélie’st,” ütlesin mina.

Sain õiguse kuulata Nakano kooli versiooni „Neljast aastaajast”, mis kõlas nagu japside mesinädalate laulujoru 1970ndatest.

Viis minutit hiljem hüüatas teisel pool liini tuttav hääl. „See pole võimalik!” ütles Rinri laitmatus prantsuse keeles. „Milline rõõm sinu häält kuulda!” hüüatasin mina totakalt.

Just seda ma tundsin. Me polnud kuusteist aastat ühendust pidanud. Rinri oli see üdini hea poiss, keda olin kohanud kakskümmend kolm aastat tagasi ja kelle vastu mul olid jäädavalt samasugused tunded: see polnud armastus ega sõprus, vaid justkui tugev vendlus, mida ma ei oleks eales kogenud, kui poleks temaga tutvunud. „Kuidas sul läheb?” küsis ta õhinal. „Väga hästi. Ja sul?”

Eales polnud keegi vahetanud banaalsusi sellise rõõmuga.

Mõistsin, et olin tema reaktsiooni peljanud: viis aastat varem olin avaldanud romaani „Ei Eevast ega Aadamast”, milles jutustasin meie suhtest. Lugu kujutas poissi küll imelisena,

1 1

1 1

nagu ta oligi. Aga ta oleks ikka võinud pahane olla. „Võibolla pole ta kursis,” mõtlesin endale omaselt, sest kui märkan, et mõni inimene polegi minu peale pahane, kujutlen kohe mingit eksitust, sedavõrd juurdunud on mu süütunne.

Rinri oleks justkui mu mõtteid aimanud, sest ta ütles: „Ma olen lugenud kõiki su raamatuid!” „Kas tõesti?” „Jah. Ja ma vaatan YouTube’ist kõiki su teleesinemisi!”

Ta lasi need kinnitused lendu lustaka hooga, mis hõlmas ühtlasi tema seisukohta: ilmselgelt on mu raamatud ja teleesinemised tema arvates hirmnaljakad. Oh, vedas mul.

Rinri on nagu mu vanemad: ta kuulub nende inimeste kategooriasse, kes naeravad niipea, kui ma suu lahti teen. Ma pole sellest hoiakust kunagi aru saanud, aga sellel on oma eelised. „Rinri, ma tulen märtsi lõpus Tōkyōsse. Kas me võiksime kohtuda?” „Meeleldi.” „Mul on nii hea meel!” „Ma ei näe su numbrit. Kas võiksid selle mulle anda?”

Lugesin talle numbri ette ja kutsusin teda üles kasutama seda nii tihti, kui ta soovib. „Emban sind tugevasti.” „Mina sind ka.”

Hämmeldunult lõpetasin kõne. Ma polnud arvanud, et kõik nii hästi läheb.

Otsustasin ühe hooga helistada ka oma kallile hoidjale Nishio-san’ile, kellega ma polnud rääkinud alates Kōbe maavärinale järgnenud päevast seitseteist aastat tagasi. See ülesanne tundus mulle lihtsam: ta oli kunagi minu hoidja ja meie vahel polnud kunagi tekkinud pingelisi olukordi. Ta rääkis küll üksnes jaapani keelt, mida mina polnud enam kuusteist aastat kasutanud, aga kas ma polnud siis ettevõtte Takamatsu võluva neiu ja Nakano kooli sekretäriga kenasti toime tulnud?

Nii valisingi söakalt tolle naise numbri, keda olin väiksena armastanud nagu oma ema. Jaapanisse helistades on isegi kutsungitoon teistsugune. Mõtisklesin just selle nähtuse üle, kui kostis noor reibas hääl. „Kas teie olete Nishio-san?” küsisin. „Jah.” See pidi olema üks tema tütardest. See ei saanud olla mu hoidja, kes on nüüdseks seitsmekümne üheksa aastane.

Igaks juhuks küsisin veel: „Kas te olete Kyoko?” „Jah, see olen mina.”

Uskumatu. Ta oli säilitanud hääle, millega rääkis minuga siis, kui olin nelja-aastane. Oleksin tahtnud talle seda öelda, aga mu keelelised vahendid vaevu võimaldasid seda. „Teie hääl ... uskumatu!” kordasin nagu poolemeelne. „Kes te olete?” küsis Nishio-san segaduses. „Amélie-chan,” vastasin.

1 1

1 1

Just sedasi ta mind hüüdis, kui olin plikatirts: pisike Amélie. „Amélie-chan!” ütles ta heldinult, nagu oleksin endiselt nelja-aastane. „Kas mäletate?” „Muidugi!”

Pisarad silmis, oli mul aina raskem rääkida. „Amélie-chan, kust sa helistad?” „Pariisist.” „Kust?” „Pariisist, Prantsusmaalt.” „Mis sa küll seal teed?” küsis ta, nagu oleksin hakkama saanud mõne arusaamatu lollusega.

Kuulsin enda hirmsat vastust: „Minust on saanud kuulus kirjanik.” „Või nii,” ütles Nishio-san, nagu arvaks, et ajan udujuttu. „Nishio-san, kas nõustuksite laskma end koos minuga televisiooni jaoks filmida?”

See oli see, mida ma temalt küsida tahtsin. Aga ma rääkisin nii jubedat puukeelt, et ta vastas mulle: „Sa tahad minuga televiisorit vaadata? Hea küll. Mul on televiisor, võid siia tulla.” „Jah. Ei. Ma olen jaapani keele täiesti ära unustanud.

Prantsuse ajakirjanikud tahavad teiega kohtuda. Kas olete nõus?” „Kas sina tuled ka?”

„Jah.” „Olen nõus. Millal sa tuled?” „Märtsi lõpus.” „Hea küll. Kuidas su vanematel läheb?”

Ta rääkis minuga nagu armsa vaimupuudega inimesega, kes kujutab ette, et on kuulus kirjanik, suutmata ise ühtegi korralikku lauset moodustada.

Lõpetasin kõne ja võtsin peast kinni.

Järgnenud nädalavahetusel õhtustasin oma vanematega.

Olin kavatsenud rääkida neile oma peatsest Jaapani-reisist ja neist kahest telefonivestlusest. Kui saabus õige hetk, ei tulnud mul aga sõnagi suust.

Mul juhtub seda tihti, eriti lähedastega: tahan neile rääkida millestki enda arvates olulisest, kuid masinavärk takerdub. See pole füüsiline tõrge, sest hääl jääb alles. Asi on loogikas. Mind ründab küsimus: „Miks ma peaksin seda ütlema?” Kuna ma ei suuda sellele vastata, jään vait.

Ometi oli kohal ka mu õde. Temaga mulle meeldib rääkida. Ent mul ei tulnud suust midagi. Lohutasin end, et õhtustan nendega enne Jaapanisse sõitu veel ning siis saan neile ka uudise teatavaks teha.

1 1