Üheksa Samal ajal, kui markii nautis oma hedonistlikku külaskäiku Cheveleys ning käis iga päev Newmarketis teisel kevadisel võiduajamisel, jälgides, kuidas tema paljutõotav hobune Firebrand võistluse tugevate konkurentide ees võitis, tegelesid Merriville’ide daamid Alverstoke House’is toimuvaks balliks valmistumisega. Pisut – aga mitte eriti, kui üks vahejuhtum välja arvata – segasid neid oma toimingutes perekonna meessoost võsukeste ettevõtmised. Kuna Felix avastas, et tema vend tegeleb õppimisega ja õed pitside-satside sättimisega, otsis ta endale ise tegevust. Talle meenusid markii öeldud sõnad, et härra Trevor võiks temaga aurulaeval Margate’i sõita, aga kui ta Alverstoke House’i jõudis, sai ta oma pettumuseks teada, et Charles oli puhkuse ajaks linnast ära sõitnud. Kuigi Felix oli väga pettunud, arvas ta siiski, et võib jõe äärde aurulaeva lahkumist vaatama minna. Hiljem selgitas ta, et enamat ta ei olnudki kavatsenud teha ning kui ilm poleks olnud nii ilus, tiivikratas nii põnev ja piletiraha Margate’i nii väike, ei olekski ta muud teinud. Ent kõik mainitud asjaolud koos tema taskus kõliseva rahaga pakkusid liiga suurt ahvatlust, et sundida teda loobuma otsusest teha mitte midagi sellist, mis Fredericale ei meeldiks. Kuigi markii antud ginist oli osa ära kulutatud, oli tal siiski piisavalt raha, et maksta üheksa šillingit privileegi eest veeta mitu tundi rahvast täis laeval mitte just kõige moekamate inimeste seltskonnas. Tema pedantne vend oleks neist enamikku lihtsalt pööbliks nimetanud. Pealegi leidis Felix endale kail tuttava, ühe laevamehaaniku, kes osutus pealegi väga toredaks selliks! Säärase suurepärase teadmiste omandamise võimaluse käestlaskmine oleks olnud lausa patt. Frederica poleks ju ometi tahtnud, et ta seda teeb! Ta ei veetnud salongis kuigi palju aega, ent tema harukordne entusiasm ja oskus kõikidega sõprust sobitada tegid temast meeldiva 114
Üheksa
kaaslase ja peagi oli temast saanud laeval viibivate reisijate üldine lemmik. Frederica leidis, et see tuli kahtlemata talle kasuks ning andis järgmisel päeval poisi koju toonud jässakale isikule piisavalt raha, kuna muidu oleks Felix pidanud öö rannas veetma, sest tal polnud enam nii palju raha alles, et Margate’is öömaja saada. Ta oli pakkunud oma teeneid kaptenile – veel üks tore sell – ja pärast kerget noomimist lubati tal pardale jääda ning sõita Londonisse tagasi jänesena, mille eest ta väga tänulik oli. Felix ütles armsalt, et tal on väga kahju, et ta oma perekonnale muret valmistas ja et ta on valmis leppima igasuguse karistusega, mille Frederica talle määrab. Ent kuna oli selge, et ka kõige karmim karistus ei kaalu tema jaoks üles selle päeva õndsust, võttes lisaks arvesse veel Margate’ist Ramsgate’i sõidul põetud merehaigust ning asjaolu, et ta oli enda pealaest jalatallani õli ja mustusega kokku mäkerdanud, ei määranud Frederica talle mingit karistust, vaid palus Jessamyl venna järele vaadata. Vastupidiselt Charisile, kes oli väga tundlik ja veetis muretsedes unetu öö, oodates põgeniku väljailmumist ja kujutades ette kõige kohutavamaid õnnetusi, mis vennaga juhtuda oleksid võinud, oli Frederica väliselt rahulikuks jäänud – hoolimata ilmselgetest süümepiinadest – ja tuletanud Charisi noomimise peale meelde mitmeid juhtumeid, mil Felix oli välja ilmunud täiesti tervena, ehkki tema õed olid kohutavalt muretsenud. Selles asjas oli preili Winsham temaga ühte meelt, öeldes, et see paganama poiss on nagu kass – viska, kuidas tahad, tema maandub ikka jalgadele. Jessamy, kes ei teadnud, kas pahandada temaga või hoopis väikevenna ettevõtlikkust imetleda, kuuletus ja piirdus Felixi suureks üllatuseks vaid tema kerge hurjutamisega. Ehkki Jessamy oli otsustanud Londonis aega mitte niisama raisata, tundis ta sageli soovi raamatud sootuks kõrvale heita ja pealinna pakutavaid lõbustusi nautida. Frederica palve andis 115
Frederica
talle kaljukindla ettekäände maisematele ihadele järele anda ning ehkki ta viis Felixi monumendi juurde, kus nad pidid kolmsada nelikümmend viis astet mööda treppi üles ronima, et kuue penni eest pääseda tipus asuvale metallpiirdega rõdule, saades teada, et monument on kaheksa meetrit kõrgem kui keiser Traianuse sammas Roomas, jäi see tolle mälestusväärse nädala esimeseks ja viimaseks harivaks ettevõtmiseks. Kui Felix veendus, et uude mündivalukotta, kus olid võimsad aurumootorid ja gaasivalgustus, pääseb vaid eriloa alusel, oli ta nõus nautima ka vähem arendavaid vaatamisväärsusi, nagu Exeteri börsil nähtud lõvid ja tiigrid, Sadler’s Wellsis toimunud vee-etendus, Surrey teatris etendunud metsik melodraama ja poksimatš Fives-Courtis St. Martin’s Streetil. Ent siis hakkas Jessamyt südametunnistus vaevama ja ta keeldus Felixit nii koomilisse ooperisse kui ka kukevõitluse areenile viimast. Jessamy ei olnud näinud ühtegi teatrietendust, välja arvatud mõned Shakespeare’i näidendite stseenid, mida jõulude ajal ristiisa juures ette kanti ja seetõttu sattus ta melodraamast veidike liiga vaimustusse, tegemata välja oma südametunnistuse häälest, mis sosistas, et Felixit Surrey teatrisse viies lasi ta noorema venna õrna olemust patuga rüvetada. Fives-Courti kogunenud seltskonda nähes ei saanud ta enam oma südametunnistuse häält eirata, sest see lausa kisendas, et ta viib oma väikevenna patupessa, ja lisaks ohustab teda ennastki Londoni salalikele ahvatlustele järele andmine. Kuna Felix pidas põlgusväärseks külastada St. Pauli katedraali, Towerit, Bullocki muuseumi ja teisi seesuguseid vaatamisväärsusi, tuli Jessamyle hea mõte sõita Paddingtoni lahest paadiga mööda kanalit Uxbridge’i. Felix oleks ehk olnud sunnitud sellega nõustuma – inimesele, kes on saanud nautida aurulaeva mõnusid, oleks see olnud kohutavalt igav –, kui ta poleks oma taskuteatmikust avastanud Peerless Pooli. See avar supluskoht koos kaetud basseini, keegliradade, raamatukogu ja kalatiigiga asus Moorfieldsis Bethlehemi haigla taga. Jessamy, kes oli Londonit jõudnud mõnevõrra juba tundma õppida, 116
Üheksa
kahtlustas selle asukohast kuuldes, et see pole kuigi peen koht, aga kuulnud, et selle endine nimi oli Perilous Pond*, kuna seal olid paljud inimesed uppunud, oli ta ohust hoolimata nõus sinna minema. Siiski oli ta endamisi otsustanud, et ei lase Felixil basseini hüpata enne, kui on ise katsetanud, kas see on ikka turvaline. Kuna Perilous Pond oli juba ammu aega tagasi muudetud täiesti turvaliseks supluskohaks ja oli sel kargel kevadpäeval üsnagi inimtühi, otsustasid vennad ujumise targu suvisema aja peale edasi lükata. Felix rääkis loomulikult ka ülejäänud pereliikmetele Peerless Poolist ja sellest, et nad olid otsustanud Jessamyga kunagi soojemal ajal sinna minna. Kui nad kahekesi jäid, ütles ta, et Fives-Courtis käimisest ta teistele rääkida ei kavatse. “Sa tead küll, millised need naised on!” ütles ta. “Nad läheksid närvi, nagu oleks ühe korraliku võitluse vaatamises midagi halba.” Need kerglaselt öeldud sõnad suurendasid tema niigi tundliku hingega venna süümepiinu. Jessamy sai aru, et ta ei tohi poetada sõnagi, et nad olid Fives-Courtis ja Surrey teatris käinud, ning kõige tipuks vaevas teda see, et ta oli käitunud moraalitult ja oma venna valetama õpetanud. Range ilme, mida tema perekond pelgas, muutis tema silmad kalgiks ja ta kiskus suu kriipsuks. Ta ütles: “Ma poleks tohtinud sind sinna viia ja ma räägin sellest Fredericale ise. Poksimises iseenesest pole midagi halba, aga see seltskond – kihlveod... Noh, igatahes toimisin ma valesti, et sind sinna viisin.” “Oh, pläma... Jessie!” põlastas Felix. Ta oli valmis lahinguks, ent ehkki Jessamy silmad välkusid, ei teinud ta solvangust välja ja pööras vennale selja. Jessamy kandis vapralt oma loo Fredericale ette, ent too suhtus sellesse leebelt. Ta ei arvanud, et põnev melodraama või rusikavõitlus kaheteistkümneaastast poissi kuidagi rikuksid, ja isegi kui Jessamy * Perilous Pond – ingl ohtlik tiik 117
Frederica
ütles, et melodraamas oli selgelt amoraalseid kohti, sõnas ta kainelt: “Ma ei usu, et ta pööras grammigi tähelepanu veidi vürtsikamatele kohtadele – teda huvitas vaid seiklus! Muidugi ei oleks mõistlik teda regulaarselt sellistele etendustele viia, aga ära piina ennast, Jessamy. Sa ei teinud talle mingit kahju. Poksimine on muidugi hirmus ala, aga ma tean väga hästi, et kõige peenemast soost härrasmehed ei näe selles midagi halba. Isegi sinu ristiisa...” “Asi polnud poksis, vaid seltskonnas,” sekkus Jessamy. “Ma ei teadnud... aga oleksin pidanud aimama... et mina, kes ma kavatsen kiriku rüppe astuda, viin oma väikevenna sedavõrd sündsusetusse paika.” Frederica tundis Jessamy jutus ära need märgid, mida vend Harry ebaviisakalt varaseks kristlikuks märterluseks nimetas, ja kiirustas ütlema: “Rumalus, Jessamy. Sa pingutad üle. Sina võisid ju märgata, millised inimesed seal on, aga Felixit huvitas vaid poks.” “Mulle tundub, et Londonisse tulekust saadik, mõtled sa ainult Charisi ballikleitidele ja... maistele asjadele,” lausus Jessamy rõhutult. “Kes siis veel, kui mitte mina?” vastas Frederica. “Keegi peab ju seda tegema. Mis meist muidu saaks?” Ta vaatas venda küsivalt. “Jäta moraalitsemine, mu kallis, ja katsu parem oma kaine mõistus tööle panna, et meie naabri käitumist ohjeldada.” “Ohjeldada,” kordas Jessamy kulmu kortsutades. “Kui sa tahad öelda, et ta on sõbralik ja abivalmis...” “Oh ei, milline tobu sa oled! Ma tahan öelda seda, et ta käib Charisi kannul ja muutub aina tüütumaks.” “Kui ta sulle ei meeldi, siis ütle Charisile, et ta hoiaks tollest sellist eemale. Oleks see vast lugu, kui mina teda noomiksin! Pealegi, miks ma peaksin? Ta räägib Charisiga väga lugupidavalt. Lisaks tutvusin mina temaga varem kui Charis.” Frederica pilgus oli naer, aga ta vastas tõsiselt: “Tõepoolest.” “Ja tema ema tuli sulle külla, mis oli temast väga viisakas ja lahke. 118