Christine Nöstlinger
Franzi lood
Franzi elu pole sugugi kerge. Heledate inglilokkide, roosinupusuu ja piiksuva hääle tõttu peetakse teda ühtelugu tüdrukuks. Pealegi veel viieaastaseks. Ehkki tegelikult on ta kuuene. Õnneks on ta vähemalt taibu-
Christine Nöstlinger Franzi lood
kas ja väga vapper. Leidlikud ideed lausa tulvavad talle pähe...
40 > iBarcoder Tria l
ISBN 978-9949-9533-9-4
9 789949 953394
6
Kuidas Franz lahenduse leidis
Franz on kuueaastane. Paljud inimesed ei saa sellest aga aru, sest Franz on väga väikest kasvu. Nad peavad teda viieseks. Ja seda, et ta poiss on, ei usu nad ka. „Tere-tere, väike tüdruk,” ütleb aedviljamüüja, kui Franz temalt õuna ostab. „Kohe saad raha tagasi, väike preili,” ütleb kioskimüüja, kui Franz lehte ostma saadetakse. See tuleb sellest, et Franzil on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Ja suu nagu roosinupp. 7
Ja punakasroosad hamstripõsed. Nii näevad välja ainult väikesed armsad tüdrukud, arvab enamik inimesi. Franzi isa nägi lapsena välja samuti nagu väike tüdruk. Nüüd on ta suur paks habemega mees ja mitte keegi ei arva, et ta on naine. Isa näitab tihti Franzile igivanu fotosid ja pajatab: „See seal, kes näeb välja nagu tüdruk, see olen mina!” Ja siis näitab ta Franzile natuke vähem igivanu fotosid ning lausub: „Ja see olen mina paar aastat hiljem. Siin on mind juba võimatu tüdrukuks pidada. Sinuga läheb täpselt samamoodi!” See lohutab Franzi. Aga nõme on ikkagi, kui näed välja nagu tüdruk. Sest mõned poisid ei taha teda seetõttu mängu võtta. Näiteks läheb Franz parki mänguplatsile ja tahab jalgpallis väravavaht olla, aga poisid hüüavad: „Kao ära! Tüdrukuid me oma meeskonda ei võta!” 8
Kui Franz poistele selgitab, et ta pole tüdruk, naeravad need ta välja ega usu teda. Nad ütlevad: „Ära valeta! Juba häälest on kuulda, et oled! Nii piiksuva häälega räägivad ainult tüdrukud!” Tegelikult ei räägi Franz sugugi piiksuva häälega. Piiksuvaks muutub see ainult siis, kui ta väga närvi läheb. Ja seda juhtub, kui teised teda tüdrukuks peavad ja mängu ei võta. 9
Kord ühel pühapäeval vaatas Franz köögiaknast välja. Õuel nägi ta üht poissi. Sellist, keda ta seal varem näinud ei olnud. Täitsa võõrast poissi. Poiss jalutas õuel ringi. Ja vilistas. Ta virutas jalaga plekktopsi pihta ja plekktops lendas üle õue. Poiss jooksis sellele järele ja virutas uuesti. „Ema, kas sa tead, kes see poiss seal on?” küsis Franz. Ema tuli köögiakna juurde ja vaatas samuti õue. „Ilmselt Bergerite sugulane,” kostis ta. „Küllap tuli koos emaga neile külla ja toas hakkas igav.” Seda mõistis Franz hästi. Kui tema oma tädil külas käis, hakkas tal ka alati jube igav. Franz toppis püksitaskutesse neli klaaskuuli, kolm mullinätsu, kaks plekist konna ja ühe pabertaskuräti ning ütles emale: „Kuule, ma lähen õue!” Ema arvates oli see hea mõte. „Aga käitu korralikult!” hüüdis ta Franzile järele. „See Bergerite klann on jube peps!” 10