Franz18 sissu

Christine Nรถstlinger

Franzi koolivaheajalood

30

Kuidas Franz streikis Lastelaagris ei olnudki nii hull, kui Franz oli kartnud. Esimesel päeval paar poissi küll naersid, et Franz nii väike on, aga Eberhard tegi sellele lõpu. Ta hoiatas: „Kes Franzi solvab, sellest teen putru.” Seepeale jätsid poisid Franzi rahule. Ja enamik lastest olid nagunii algusest peale Franzi vastu sõbralikud.

Ka ööd ei olnud nii hirmsad. Franz

magas Eberhardi ja Tommiga ühes toas.

Mõlemad norskasid, nagu jaksasid. Eberhard norskas vilistavalt nagu Franzi isa, Tommi norskas puhkivalt nagu Franzi ema.

Ja Franz tundis end nagu kodus!

Üks kasvataja, Olli, võttis Franzi poni-

talitusele kaasa. Franz võis iga päev poni saba kammida.

31

32

Järves ujumises oli Franz kõige parem. Mis

sest, et ta oli teistest pea jagu lühem, ta oli alati neist ühe Franzi-pikkuse jagu ees. Selle üle oli ta väga uhke.

Ka laagri toit maitses hästi. Ainult kakaol oli

iga kord nahk peal.

Tegelikult häiris Franzi ainult üks asi: kõik

käis reeglite järgi! Kell pool kaheksa pidi üles tõusma. Täpselt kell kaheksa pidi hommikust sööma. Kell üheksa pidi välja mängima minema.

Täpselt kell kaksteist oli lõunasöök. Ja nii edasi kuni õhtuni. Voodis pidi olema täpselt kell 33

kaheksa ja täpselt kell üheksa pidi tule ära kustutama. Tommile ja Eberhardile ei meeldinud see samuti. Nad nõustusid Franziga, kui see nurises: „Jälle käib kõik kindlate reeglite järgi!”

Ühel päeval, kui gong lõunasöögile kutsus,

heitis Eberhard voodile, pani käed rinnale risti ja ütles: „Mina enam kaasa ei tee!”

„Mina ka mitte!” ütles Tommi, heitis samuti

voodile ja pani käed rinnale risti.

„Aga me peame sööma minema,” ütles

Franz.

„Me ei pea midagi tegema,” ütlesid Tommi

ja Eberhard. Seepeale heitis ka Franz oma voodile. Ta pani käed rinnale risti ja piilus silmanurgast käekella.

34

35

Kaksteist läbi kaksteist minutit läks uks lahti

ja üks poiss hüüdis ukse vahelt: „Hei, teie, tulge sööma!”

Kuna kolm kanget end ei liigutanud,

pomises poiss: „Napakad!” ja läks minema.

Franz kiikas uuesti kella poole.

Kaksteist läbi kakskümmend minutit läks

uks uuesti lahti. Tuppa tuli kasvataja Olli. „Kas te olete haiged?” uuris ta.

36

„Me oleme reeglite järgi elamise vastu,”

ütles Eberhard.

Ja Tommi lisas: „Me ei taha kogu aeg kõike

kella järgi teha!”

Ning Franz piiksus: „Sest vaheajal ei tohiks

kohustusi olla!”

„Kuidas teie siis tegutseda tahaksite?”

küsis kasvataja Olli.

„Vabalt,” ütles Eberhard.

„Nii, kuidas tuju tuleb,” lisas Tommi.

„Spontaanselt,” piiksus Franz ja oli uhke, et

teadis nii ilusat võõrsõna.

„Ma kardan ainult,” ütles kasvataja Olli, „et

kui te spontaanselt, nii kuidas tuju tuleb, vabalt söögituppa tulete, on teised lapsed kogu singipasta juba ära söönud!”

Selle peale hüppas Eberhard voodist välja

ja pani söögitoa poole ajama. Tema kannul tormas Tommi. Singipasta oli mõlema lemmiktoit!

37

„Noh, ja sina?” küsis kasvataja Olli Franzilt.

Franz heitis pilgu kellale. Kaksteist läbi

kolmkümmend minutit.

„Pool üks on söömiseks paras aeg,”

mõtles Franz. „Ja selle otsuse võtsin ma vastu ise. Spontaanselt ja vabalt, nii kuidas tuju tuli.”

Franz läks kasvataja Olliga söögituppa ja

sai kõige viimase portsu singipastat.

Kahe päeva pärast sai Franzi ema post-

kaardi. Esiküljel oli pilt lastelaagrist ja järvest, tagaküljele oli kirjutatud: Kallis emme!

Me streikisime, sest me ei taha kell kaksteist sööma minna, nagu peab. Aga kuna me kella kaheteistkümneks nagunii näljased oleme, sööme nüüdsest vabatahtlikult kell kaksteist!

Kalli Franz 38