Eesti turismi
1OO aastat HELI TOOMAN
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 13 13 17 20 23 24 29 32 35 39 41 43 43 49 51 53 55 61 67 72 73 73 75 78
6
Sissejuhatuseks Millal said alguse reisid Eestisse ehk eestlaste maale? Reisimisest Eestis kuni I maailmasõjani Kõrtside tekkimise lugu Postijaamade ja postitõldade lugu Võõrastemajade ja trahterite lugu Puhkemajanduse ja kuurortide areng Eestis Vene impeeriumi ajal Eesti esimese merekuurordi lugu Haapsalu kuurordi lugu Pärnu kuurordi lugu Kuressaare kuurordi lugu Narva-Jõesuu kuurordi lugu Eesti teiste suvitus- ja majutuskohtade lood Tõelise turismi algus − Eesti Vabariigi aeg 1918−1940 Eesti Turistide Ühingu ja Eesti Reisibüroo loomise lugu Eduard Riismanni lugu Eesti Turistide Ühingu (ETÜ) lugu Turist-juhtide ühingu lugu Turismi riikliku korralduse lugu Loodushoiu- ja Turismi-instituudi lugu Eesti kuurordielu elavnemise lugu Kokkuvõtvalt Eesti Vabariigi turismiloost aastani 1940 Turism Eestis nõukogude ajal ja moodi aastatel 1940−1964 Lugu sellest, mis toimus turismis pärast Nõukogude okupatsiooni Turismi-Ekskursiooni Valitsuse lugu Turismibaaside avamise lugu
81 85 87 95 96 101 103 107 111 117 120 125 125 129 133 138 142 147 149 149 152 155 157 164 166 167 169 170 172 175 175
Kuurortide juhtimise ja sanatooriumide asutamise lugu Turistliku matkamise ja ekskursioonide edendamise lugu Välisturismi korraldamise lugu Turism Eestis aastatel 1965−1990, valmistumine iseseisvuse taastamiseks Tallinna ja Helsingi vahelise laevaliini taasavamise lugu Inturisti Tallinna osakonna lugu Viru hotelli lugu ÜLKNÜ Rahvusvahelise Noorsooturismi Büroo Sputnik Eesti osakonna lugu Eesti Vabariikliku Turismi- ja Ekskursiooninõukogu (EVTEN) lugu Lugu suursündmustest, mis aastatel 1965−1990 oluliselt mõjutasid turismi arengut Eestis Turismiameti loomise lugu Eesti oma turismi taasülesehitamine 1991−2000 Rahvusvahelise turismimessi Tourest sünnilugu Turismi „suurte vaalade” erastamise lugu Turismiameti algusaastate lugu Turismiameti kasvamise lugu Riikliku turismiinfosüsteemi loomise lugu Hüvasti, turismiamet! Tere, turismiagentuur! Turismikorraldus praeguses Eestis Lugu Eesti riiklikust turismipoliitikast Riiklike turismiarengukavade lugu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja turismiagentuuri loomise lugu EASi turismiarenduskeskuse lugu „Vana maa säravas pakendis” lugu Piirkondlike turismi katusorganisatsioonide lood Sihtasutuse Lõuna-Eesti Turism lugu Sihtasutuse Põhja-Eesti Turism lugu MTÜ Lääne-Eesti Turism lugu Tallinna Ettevõtlusameti turismiosakonna lugu Eesti tegusad turismiliidud Eesti Matkaliidu lugu 7
177 181 183 186 188 192 193 198 200 203 205 212 216
Eesti Turismifirmade Liidu lugu Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni lugu Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu lugu Eesti Giidide Liidu lugu Eesti Spaaliidu lugu Eesti Ökoturismi Ühenduse lugu Eesti Maaturismi lugu Eesti Turismihariduse Liidu lugu Eesti Konverentsibüroo lugu Eesti Loodusturismi Ühingu lugu Eesti turism arvudes Kasutatud allikad Isikunimede loend
Sissejuhatuseks
Mis on reisimine? Koju jõudes tahan alati kellelegi tõendada, et maailm on kübeme võrra parem kui teele asudes, sest ta on nüüd niidiotsa võrra seotum. Lennart Meri (1976)
See raamat on eelkõige tänuavaldus kõigile Eesti elanikele, sest ilma meie ühise hoole ja asjaliku tegevuseta poleks turismi arendamine olnud võimalik ega ole seda tulevikuski. Sellise tõhusa ühistöö tulemusena on Eesti saanud maailmas üha tuntumaks ja ihaldusväärsemaks paigaks, mida mitmesugustel põhjustel külastatakse, imetletakse, nauditakse, usaldatakse ning kuhu soovitakse tagasi tulla ja mida soovitatakse sõpradelegi. Turism täidab Eesti üldises majandusarengus tähtsat osa. Turismiturul toimuv mõjutab nii otseselt kui ka kaudselt mitut teist majandussektorit ning viimased omakorda turismi. Statistikaameti andmetel annab turism koos kaudsete mõjudega 7% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Turismimajandus on tähtis ka eksporditulude seisukohast – veidi üle 30% teenuste ekspordist ja 10% koguekspordist on seotud turismiga. Turism on üks keerukamaid majandusvaldkondi üldse, olles tihedalt seotud kogu maailma majanduse, tehnoloogia, teaduse ja kultuuri arenguga. Turism ei saa eksisteerida lihtsalt iseenesest ja iseseisvalt, vaid vajab tarka turismipoliitikat, seadusi ja reeglistikku, paljude tegevusvaldkondade ja inimeste otsest ning kaudset tuge. Turismi edendamiseks on vaja unistajaid, visionääre, planeerijaid, investoreid, arendajaid ja turundajaid, arhitekte ja sisekujundajaid, ehitajaid, tootjaid, infotehnolooge, turismiettevõtjaid ja -juhte. Turism vajab reisikonsultante, giide, klienditeenindajaid, kokki, tegevuste ja sündmuste korraldajaid, liiklusvahendite juhte, politseinikke, arste ja õpetajaid, aga ka marja- ja seenekorjajaid ning veel väga paljusid teisi. 9
Turism vajab hästi korraldatud transpordiühendusi, õhu-, vee- ja maateid, hooneid ja rajatisi, toiduaineid ja põllusaadusi, ehitus- ja mitmesuguseid muid materjale, mööblit, seadmeid, kaupu, teenuseid ja väga palju muud, seega annavad ka neis valdkondades töötavad inimesed märgatava panuse turismimajanduse arengusse. Peaaegu igaüks meist on Eestis siseturistina ringi reisinud, nautinud selle ilu, ajaloolisi paiku, kultuuri ja vahvaid sündmusi, külastanud turismitalusid ja mõnulenud mõnes meie arvukatest spaadest – kõik see omakorda pole olnud suureks toeks mitte ainult turismiettevõtete, vaid ka paljude piirkondade arengule. Turismi on määratletud ja mõistetud mitmeti. Kasutaksin siinkohal Erki Urva (Eesti Turismifirmade Liidu president 1994–1998) poolt 1995. aastal ühes toredas leheloos öeldud mõtet:
Mis on turism? Kas see on lesimine palmiokste varjus päikeselisel ookeanirannikul? Või on selleks Pariisi huviväärsuste imetlemine? Aga äkki hoopis mitmetunnise edasilennu ootamine lennujaamas? On see, seljakott seljas, matkamine inimtühjas põlislaanes või tunglemine ülerahvastatud vanalinnas? Mis siis ikkagi on turism, kas töö, lõbu või puhkus? Turism on osa meie elust, kusjuures mitte tühine osa. Turism – see on elu. Turism on elatusallikas rohkem kui kaheksale protsendile tööga hõivatud elanikest Eestis ning ka kogu maailmas kõige suurem tööandja.
Turismist on Eestis erinevatel ajajärkudel saadud aru eri moodi ning seda on pillutatud siia ja sinna: turism on kuulunud sotsiaalministeeriumi, kehakultuuri- ja spordikomitee, ametiühingute, kultuuri-, kaubandus-, majandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Turism on olnud rahva tervise, harimise, looduse ja kultuuripärandi kaitse, ideoloogilise propaganda ja riigi majandushuvide teenistuses. Kuigi turismi tähtsusest riigi majandusele ja inimeste elukvaliteedi tõstmisele hakati tõsiselt rääkima 1930. aastatel, katkestas II maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsioon aastakümneteks läänelikele arusaamadele ja majanduslikule mõttelaadile põhineva turismi arendamise. Varsti pärast Eesti iseseisvuse taastamist viidi turism majandusministeeriumi haldusse ja tunnistati riigi üheks esmatähtsaks ekspordivaldkonnaks. Eesti turismiettevõtted olid esimeste seas, kes Eesti majanduses ekspordile orienteerusid. 10
Käesolev raamat ei pürgi kajastama kõiki ajaloolisi fakte ja sündmusi Eesti kirevast turismiloost, vaid on paljudele teabekillukestele tuginev jutustus turismist eri aegadel. Eesti turismi ajalugu on veel vähe uuritud ning olulisi teemasid jätkuks paljudele üliõpilastele ja teadlastele. Selle raamatu koostamisel olid peale dokumentide, mitmesuguste artiklite ja muude materjalide suureks toeks seni tehtud turismialased uurimused. Põhjalikumat läbitöötamist on ootamas Eesti iseseisvuse taastamise järgne periood, ka on igal sihtkohal, turismiettevõttel ja -ühendusel oma jäädvustamist väärt inimesed ja lood. Lugeja saab ülevaate sellest, kuidas on eri aegadel turismi Eestis korraldatud, selleks et edendada turismimajandust ja Eesti elu tervikuna. Raamat tutvustab Eesti turismiloo tähtsamaid sündmusi ja inimesi, kes meie turismi „teinud on”. Vürtsiks on turismitegijate lood, fotod ja väljavõtted nende isiklikust arhiivist pärit dokumentidest. Üle 30 intervjuu ja rohkem kui sada tundi meenutusi Eesti turismiloost oleks väärt eraldi raamatut. Tänan südamest ajakirjade Reisimaailm ja GO Reisiajakiri toimetusi võimaluse eest neid lugusid avaldada. Siiras tänu: Aare Mae, Aire Toffer, Aita Antson, Aivar Ruukel, Andrus Nõmm, Angela Järg, Anne Samlik, Daisy Järva, Ene Reedi, Erki Urva, Evelin Tsirk, Feliks Mägus, Helle Särev, Jaan Ratnik, Jüri Toomel, Kadri Karu, Kaido Ojaperv, Kaja Karlson, Karmen Paju, Katrin Virkus Sule, Kulle Raig, Külli Karing, Maarika Liivamägi, Maia Niilus, Maret Reinmets, Marianne Tuhkanen, Martti Kalvik, Merike Hallik, Olavi Soomägi, Piret Kallas, Raili Mengel, Riina Lõhmus, Ruth Kivistik, Silvi Bljumovitš, Sulev Roosma, Tarmo Mutso, Tiia Karing, Tiina Tamm, Tiit Kask, Tiit Pruuli, Toomas Undusk, Tõnu Pihelgas, Urmas Orula, Urve Soo,Viivika Orula, Voldemar Promet, Ülle Parbo. Eesti on väikene – see on meie suur trump ja selle üle tuleb uhkust tunda! Turism ei saa iialgi lõpuni „valmis” – alati on võimalik midagi paremaks muuta ja edasi arendada. Mõnusat lugemist! Heli Tooman Turismimajanduse dotsent Tartu Ülikooli Pärnu kolledž
Turistid Tallinna lahel, 1981. Foto: Endel Tarkpea. RA
Millal said alguse reisid Eestisse ehk eestlaste maale? Reisimisest Eestis kuni I maailmasõjani
Reisimine on olnud üks inimese põhivajadusi ja suhtlusviise inimajaloo algusest peale. Inimesed pole aastasadu reisinud mitte ainult ellujäämise, maade vallutamise ja uute maade avastamise eesmärgil, vaid ka huvist teada saada, mis toimub mujal ja soovist imetleda vaatamisväärsusi; selleks et lihtsalt puhata, lõbutseda, tervist parandada, äri ajada ja paljudel muudel põhjustel. Väidetavalt tekkis reisimine selle sõna tänapäevases tähenduses ligi 4000 aastat enne meie ajaarvamist, kui sumerid võtsid kasutusele raha. Tollest ajast pärinevad lood sellest, kuidas inimesed transpordi ja majutuse eest rahaga tasusid, ehk piltlikult võib öelda, et tegemist oli tänapäevasele turismile omase reisiteenuse ostmisega.
Tiit Pruuli (2014) mõtiskleb: miks me üldse reisime? „Nii palju kui on küsijaid, on ka vastuseid. Enamasti vastatakse lihtsalt: lõbu pärast, puhkuse pärast, teadmiste pärast. /…/ Kes süveneda tahavad, neile pakub reisimise põhjustes tuulamine sama palju rõõmu kui elu mõtte otsimine. Olen eri elufaasides iseendale oma reisikihku täiesti erinevalt põhjendanud.”
Kõrtside tekkimise lugu Oluliseks informatsiooniallikaks varasematest reisidest on reisikirjad, mille autorid liikusid enamasti Euroopast Venemaale. Hea ülevaate Eesti alasid käsitlevatest reisikirjadest, reisidest ja eestlaste kuvandist 16.−19. sajandil annavad oma uurimistöödes Anneli Kõvamees (2010), Triin Parts (2014), Marge Rennit (2013) jt. Lihtrahva eluolu kirjeldamise 13
kõrval kajastati paljudes tekstides ka reisimise olmeprobleeme. Kesksemad reisikirjeldustes käsitletud teemad olid reisi tehniline külg ja teed, majutus ja toitlustus, linnad ja asustus, piirkonna ajalugu ja muinsused, maastik, maakasutus ning kohalikud elanikud. Saksamaal õigusteadust õppinud ja 1770. aasta kevadel Eestimaale koduõpetajaks tulnud Johann Theophil Ludwig Orlich on oma reisikirjas kirjeldanud eesti talupoegi, kellel oli „metsinimese välimus”. Ta „kiitis reisijate mugavust Paldiski−Tallinna maanteel ning teeäärsete mõisakõrtside puhtaid tube ja korralikku toitu” (Rennit 2013).
Viitna kõrtsihoone, üks vanemaid Eestis säilinud kõrtsidest (ehitatud 1798−1802, põles 1989, taastati ligilähedase koopiana 1993). Foto: Veljo Ranniku, 1962. RA 14
Vanim teade kõrtsist Tallinnas pärineb aastast 1280, maakõrtsist aga 15. sajandist. Kõrtsid kui omamoodi külakeskused kuuluvadki Eesti kultuuriellu juba vähemalt 15. sajandist. Maanteekõrtsid olid paigaks, kus kohtusid Euroopa maadest tulnud reisijad ja kohalikud elanikud ning reisikirjadest leiab huvitavaid kirjeldusi talupoegadest ja kohalikust eluolust. Reisimisest ja maanteekõrtsidest Eestis 17. sajandil on värvikalt kirjutanud kodumaal teadustööd alustanud, kuid Nõukogude teise okupatsiooni eest Rootsi põgenenud ja seal ajalooteadlase karjääri jätkanud Arnold Soom (1948). Eriti tähtis osa kaugreisijate ööbimis- ning söögikohtadena oli kõrtsidel 18. sajandil. 1805. aastal välja antud mõjuvõimsas seadustekogus „Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat” on sõnaselgelt kirja pandud ka kõrtside ja kõrtsirahva kohustused, mis tänapäevasesse eesti keelde panduna ja praeguses kontekstis kõlavad vägagi kaasaegselt. Majutus- ja söögikohad on ju eelkõige külastajate ehk teekäijate heaks ja kuigi ihunuhtlust enam ei anta, saavad need, kes külalisi kehvasti kohtlevad, ikka ühel või teisel moel karistada. Seda seadust võiks tinglikult pidada Eesti esimeseks turismiseaduseks. Kõrtsidest ja kõrtsirahvast 1. Kõrtsid on kõigeenamiste teekäijate heaks, aga mitte liia joomise ja liiderliku elu kogumise paigaks; seepärast siis ka kõrtsirahvas ei tohi ühegi muule kui teekäijatele öömaja ehk seda lubada, et ta ööse seal seisab, ehk ka, ju väsinud inimestele veel enam juua anda, mis läbi nende tervis rikutakse, ja reisijale tüli tehakse, ja nemad peavad, kui keegi liia-joomise läbi viga saab, seda äravastama. 2. Kõrtsirahva kohus on hoolt kanda, et teekäijad, nii palju kui sünnib, head aset leiaksid, ja et seepärast ka kõrtsi toad soojad, ja see kaup, mis mõisast sisse pannakse, ikka saada on. Nemad peavad ülemaid ja teisi võõraid heameelelisel viisil vastu võtma ja aitama /…/ Kui ühe ehk teise asja pärast kõrtsirahva üle saaks kaevatud, ja neid kui süüalused leitud, siis peab neid, sedamööda, kui neil süüd on, ihu poolelt nuheldatama. (Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat. Tlk. Otto Reinhold v. Holtz ja David Gottlieb Glanström. Tallinn, 1805. Neljas Ramat. Üksteistkümnes Peatük. Kõrtsidest ja kõrtsirahvast, lk 113–114; teksti on suupärasemaks kohendatud.)
15
Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat. RR
16
Postijaamade ja postitõldade lugu Reisijateveo arengu ja postijaamade rajamise tõttu peamistele liiklustrassidele vähenes mõnevõrra kõrtside tähtsus läbisõitjate ööbimis- ja toitlustuspaikadena. Eerik Selli (1976), Valdeko Vende (1976) ja Hillar Palamets (2005) on põnevalt kirja pannud lugusid sellest, kuidas vanasti reisiti. Postitõllad võeti Eestis postiühenduse pidamiseks kasutusele 1638. aastal, mil meie maa kuulus Rootsi riigi koosseisu. Posthobuste vahetamine toimus postijaamades ning teadaolevalt seati tol ajal Tallinna ja Riia vahelisele maanteele neliteist ja Tartust Narva viivale teele viis postijaama. 1700. aastal puhkenud Põhjasõda lõpetas rootsipärase postiveo korralduse Eesti- ja Liivimaal, kuid pärast Eesti ala vallutamist Vene vägede poolt asuti postivedu taastama. Tallinnas ja Narvas asutati postkontorid ning siitkaudu peeti ühendust kogu tsaaririigi postivõrguga. Postijaamade ülesandeks oli posti ja reisijate vedamine. Juunis 1712 nõuti Peeter I ukaasiga, et igasse postijaama tuleb edaspidi paigutada 20 hobust. Sellega lubati posthobuste kasutamist ka eraisikutele. Reisiliikluse toimimist tõendab Liivimaa kindralkuberneri patent aastast 1713, mille järgi tuli sõitjail tasuda nõutavas suuruses sõiduraha ja sellest tasumisest ei tohtinud keelduda. Esimesed teated Eesti- ja Liivimaal kehtinud sõiduhindadest pärinevad 1712. aastast: 2 tengat (vene rahaühik, vaskmünt) hobuselt ja verstalt. 1717. aastal tõsteti verstaraha eraisikuile kahekordseks. 1732 tõstis keisrinna Anna sõiduhinna Eesti- ja Liivimaal taas kahekordseks, välismaalastele isegi neljakordseks. Sõiduhinda muudeti veel mitu korda, millega püüti leevendada reisimise elavnemise tõttu tekkinud posthobuste puudust. Reisijale andis õiguse postijaamas hobuseid nõuda ja kasutada eriline teekonnapass, mida 18. sajandi algul väljastasid kindralkubernerid, asekubernerid ja maakohtunikud. 1701. aastal kehtestatud eeskirjade järgi tuli Vene riigis teekonnapassile (reisipassile) märkida reisija nimi, reisi põhjus ja sihtkoht. Eestis kehtestati reisipassi nõue 1710. aastal, mille kohaselt keegi ei tohtinud ilma teekonnapassita post- ja küüthobuseid kasutada. Postijaamades pakuti kuuma teed ja sooja toitu, kuid sageli jäädi postijaama ka ööbima. Selleks pidid igas jaamas ootel olema köetud kambrid ja korralikud magamisasemed, mida teeline võis lisatasu eest kasutada. 17
Varbuse postijaam tänapäeval, nüüd asub siin Eesti Maanteemuuseum. Foto: Heli Tooman
Postijaamade ülalpidamise kohustus pandi kohalikele rüütelkondadele ja postijaama isikkoosseisu kuulusid postijaama komissar (ehk postikomissar, postijaamapidaja, postijaamaülem), postipoisid, sepp, sadulsepp ja köögitüdruk. Postikomissari ülesandeks oli tagada posti ja reisijate takistusteta liiklemine, jälgida hobusööda kasutamist, anda postijaamas peatuvatele reisijatele toitu ja ööbimisvõimalust, esitada rüütelkonnale aruandeid. Kuigi juba 1732. aastal keelati igasugused tülid postikomissari ja reisijate vahel, tuli ikkagi alatasa ette arusaamatusi, seda eelkõige posthobuste vähese arvu pärast. 1769. aastal anti postikomissaride kaitseks välja ukaas, mis keelas reisijail tahta või võtta rohkem hobuseid, kui lubas teekonnapass, ja tarvitada postikomissari isiku suhtes vägivalda. Teekonnapasside süsteem likvideeriti 1872 eelkõige raudteede võidukäigu tõttu. Kui esialgu rajati postijaamad tähtsamate teede äärde, siis aja jooksul postijaamade võrgustik kasvas ja oli 19. sajandi alguseks põhiliselt välja arendatud selliste vahemaadega, mis ei ületanud 25 versta. Postijaamad 18
hääbusid koos motoriseeritud transpordi arenguga. Neid, mis veel hoonetena säilinud, kasutatakse tänapäeval hoopis teistsugustel eesmärkidel, kuid sagedasti ka reisijate teenindamiseks, muu hulgas muuseumide, restoranide või majutuskohtadena. Näiteks asub Eesti vanimas seniajani tegutsevas Varbuse postijaamas nüüd Eesti Maanteemuuseum. 19. sajandil ei reisitud veel rohkesti, kuid liiklusolude paranedes ja arenedes kasvas ka reisijate arv. Postijaamad ja sõiduvoorimehed tegutsesid edasi, kuid tehti mitmesuguseid uuendusi, nt. rajati hoburaudteid, loodi tilisangiühendusi (diližanss; kindel sõidugraafik, mugav kinnine tõld, hea vedrustus ja suurem sõidukiirus), võeti kasutusele hobuomnibusse (hobuste veetav lahtine vanker kahe pikuti pingiga, sissepääs tagant). Raudteeühenduste rajamine 1870. aastatel ja rongisõidu võimaluste avardumine tõi tasapisi kaasa postijaamade hääbumise.
Peale üldkasutatavate liinide pidasid oma eraliine ka üksikud ettevõtted. Näiteks oli hotellil „Kuld Lõwi” oma diližanss, mis regulaarselt käis raudteejaamas ja sadamas sissetulevate rongide ja laevade vastas (mis oli ju vägagi tänapäevase transfeeriteenuse moodi). Pikka aega plaanis olnud hoburaudtee (hobutrammi) pidulik avamine Tallinna ja Kadrioru vahel toimus 10. augustil 1888. aastal. Lindi lõikas läbi Eestimaa kuberner, mille peale joodi tema auks ja uue raudtee hüvanguks klaasike šampanjat ja kui esimene vagun lõpuks liikuma hakkas, oli ta juba kerge auru all. Sõit olevat jätnud kõigile unustamatu elamuse. Pärast sõitu vaadati depoohoonet ja joodi klaasike veini. Kuna meeleolu tõusis, siis läks seltskond Supelsalongi, kus korraldati improviseeritud dinee. Lihtrahvas lasti trammile kahe päeva pärast ja esimese päeva menu ületas kõik ootused – veeti 3766 inimest, lugemata neid, kes üldises rüsinas oskasid ilma piletita sõita (Vende 1976).
Mitu sajandit olid linnades „reisijateveo teenuste” ainupakkujaiks voorimehed. Esimesed andmed voorimeeste kohta Eesti alal pärinevad 14. sajandist, nende tähtsus suurenes aga tuntavalt 18. sajandil. Voorimees pidi kõnelema vene, saksa ja eesti keelt ning tema riietus pidi olema puhas ja terve. Sõiduvoorimeestele oli ette nähtud kindel munder, tolleaegsetest tänavapiltidest ehk tuntuim kalevist kuub ja nokaga müts. Tallinnas oli 19
enne I maailmasõda ligi tuhat, Tartus 550 sõiduvoorimeest, sõja puhkedes hobused rekvireeriti. Tallinna, nii nagu ka Riiga, saabuti mujalt maailmast enamasti laevaga ning teadaolevate andmete põhjal külastas juba 17. sajandil Tallinna umbkaudu 70−100 laeva aastas. Kui paljudel neist oli peale kauba pardal ka reisijaid, on iseasi. Võimalus oli ka maabuda mitte Tallinnas, vaid sõita edasi Narva. 16.−17. sajandil oli reisimiseks veel selline võimalus, et Riiast sõideti maad mööda Tartusse ja sealt edasi mööda Emajõge Pihkvasse või Peipsit mööda Narva. Eesti liinilaevandus sai alguse 1638. aastal, kui avati regulaarne postiveoliin Stockholmi ja Tallinna vahel (Pärna 1990). Pärast Eesti ala allutamist Vene tsaaririigile 1710. aastal Eesti ja Rootsi vaheline laevasõit küll mõnevõrra vähenes, kuid mitte palju.
Võõrastemajade ja trahterite lugu 18. sajandil olid Eestis juba olemas ka võõrastemajad ja hotellid. Võõrastemajade eelkäijateks olid trahterid, mille kohta vanim seadusandlik akt – tsaarivalitsuse ukaas – on välja antud 1770. aastal. Trahterites anti süüa ja juua ning pakuti öömaja, kuid enamasti oli tegemist pigem kõrtsi kui võõrastemajaga. Tallinna vanim teadaolev võõrastemaja oli kohaliku ettevõtja Benedict Georg Witti poolt 1774 (või 1775) Niguliste 12 avatud trahter „Hamburg”, kus olevat peavarju saanud kõik Tallinna sissesõitnud. Teada on ka teisi Tallinna võõrastemaju: „Poolkuu”, „Inglise Lipp”, „Vaba Muredest” ja „America”. Samast ajast teatakse ka veel „Musta Kassi”, „Valge Hobuse” ja „Lonkava Konna” võõrastemaja. 1818. aastal alustas tegevust Tallinna vanim ja kuulsaim hotell ja restoran „Kuld Lõvi” (Nerman, Kaplinski 2012). Vene keisririigi aegset reisimist ja puhkamist Eestis seostatakse enamasti kuurortidega, kuid tegelikult oli Eestis ja eelkõige Tallinnas reisijatele loodud tol ajal ka teisi võimalusi. Näiteks asus Tallinnas Pärnu maantee ja praeguse Suur-Ameerika tänava nurgal 18.−19. sajandil võõrastemaja-kõrts „Ameerika” (Wirtshaus America). Selle järgi sai tulevane Väike-Ameerika tänav (Kleine Amerikastrasse) nime. 19. sajandi alguseks oli Tallinnas välja kujunenud Endla tänav, mille vanim nimetus oli Wittenhofi (Wittenhof-Strasse), Wittimõisa või Väike Wittenhofi tee. 20