Eesti spordi 1OO aastat
Sisukord
9 11 19 25 31 38 45 48 54 60 67 72 78 85 93
Saateks Sõjast otse olümpiale Spordiorganisatsiooni areng Eesti oli maadlusmaa Sport seltsides, kaitseliidus ja politseis Koolinoored ja kehakultuuriõpe Kultuur, sport ja kapital Eesti mängud Kehakultuurihoone lugu Leksikon ja suurraamat, sport ringhäälingus Edulainel Must peatükk Sõjajärgsete aastate suundumused Populaarsemad alad Kadriorg ja mis seal sündis
99 105 110 116 123 131 135 139 146 154 162 170 183 191 193
Sulaaeg Kümnevõistluse esiletõus ja teised tipud Jõuline tsentraliseerimine Oli meil ka rahvusspordiala Medalitel on kaks külge 1980 Veel veidi ja hakkaski juhtuma Uuenev organisatsioon ja kehakultuuriõpe Eestlased oma delegatsiooniga olümpiamängudele! Jalgpall eristaatuses Veel pallimängudest ja valikutest Selle sajandi lipulaevad Arengujooni ja mõtteid lõpetuseks Kasutatud kirjandus Isikunimede loend
Eesti-Soome maavõistlus kergejõustikus 25.–26. juunil 1963 Tartus ülikooli staadionil. Naiste 100 m jooksu võidab Liivia Härsing. Foto: Gunnar Vaidla. ESOM
Saateks
Spordiraamat pole Eestis haruldane. Meie sporti on kajastatud nii isikute kui ka sündmuste kaudu, on kõikvõimalikke kokkuvõtteid, nii statistilisi kui ka hinnangulisi. Eesti Spordiajaloo Seltsi liikmena püüan selles raamatus avada spordi kui eluvaldkonna arengu põhjuslikke seoseid liikumisel läbi sajandi. Nüüdisaegne sport polegi palju vanem. Selle maagilise nähtuse loomulikule arengule andsid tõsise hoobi II maailmasõja aegsed rängad katsumused. Uus tõus võttis aega, samas oli maailmakord palju muutunud. Sport oli ja on aga üks positiivse eluhoiaku kujundajaid ning leidis aina rohkem sõpru. Viimase viiekümne aasta jooksul on sport kui elusfäär omandanud uusi tahke, nii et tuleb üha sagedamini küsida, mis toimub ja kuidas edasi. Avalikkuse ootus on enamasti lähtunud saavutusspordist – eeskätt sangarid ja nende võidud. Need on tähtsad, kõige rohkem eeskujudena. Samas ei saa jätta küsimata põhimõttelisi küsimusi. Miks ja mis moel on Eesti ühiskonna eri arengujärkudes tegeldud kehakultuuri ja spordiga, mis on olnud tõukejõud, kuidas ühiskond on reageerinud uudsetele nähtustele? Maailm meie ümber on väga palju muutunud, inimese vabaajategemiste skaala avardunud. Millist mõju see avaldab spordile? Eesti kui väikeriigi sajand on jaotunud eriilmeliste riigikordade vahel. Kuivõrd on sport toiminud režiimi seaduspärastamise vahendina, kuivõrd asendussõjana? Need ja paljud muudki küsimused nõuavad tõsist uurimist. 9
Olnud ise varem nende teemadega tegelnud, tehti mulle ka ettepanek see raamat kirjutada. Ühtede kaante vahel ammendavat vastust kõikidele küsimustele anda ei ole võimalik, ometi on mu kindel soov ja tahe käsitleda Eesti spordielu olulisi saavutusi ja verstaposte ning arengujärke koos ilmnenud probleemidega. Tänan Valeri Maksimovit, kes mind kirjutama veenis, andes ka esmase raamistiku, teemade püstituse ja tähtsamad märksõnad, ajaloolast Olaf Mertelsmanni erialase toe eest mitme teema käsitlemisel ning Mart Soidrot ühiste arutelude eest uuema aja spordinähtuste üle ning abi eest alates 1970. aastast toimunud spordisündmuste käsitlemisel. Kiitus ka kolleegidele Erlend Teemäele, Enn Mainlale ja Rein Järvale spordiajaloo seltsist hinnaliste suuniste ja märkuste eest pärast töö ülelugemist ning Daimar Lellele suure panuse eest teksti sisulisel toimetamisel. Loodan, et raamat avab selle kireva ja huvitava maailma kogu spektri, mille sport meile loob: võidud kõigepealt, ent ka selle, mis toimub taustal. Märt Ibrus
Sõjast otse olümpiale
Meie rahva murranguaastaks sai 1918. Vabariigi sünd kesk sõjategevust oli õnnistav, kuigi tõsised katsumused seisid veel ees. Sport aga oli Eestis juba mõnda aega juuri ajanud. Varem olid siinmail tänapäevases mõttes spordiga tegelnud eeskätt baltisakslased. Ratsutamine, vehklemine, ujumine, sõudmine, purjetamine, tennis ja keegel olid esimesed alad, mida organiseeritult harrastati, enamasti Tartu ülikooli ringkonnas, eestlasi otseselt kaasamata. Tuntud ala oli ka võimlemine, mis küll eestlasigi nakatas. Baltisakslaste leeris algas tõsisem spordiharrastajate organiseerumine 1860. aastatel: asutati võimlemisseltsid Tallinnas ja Tartus, järgnesid sõudmine, jalgrattasport ja teised alad. Ei jäänud eestlasedki seltsingute või ühenduste osas võlgu. Täpselt 30 aastat enne oma riigi sündi ehk 1888. aastal asutati Tallinnas Gustav Boesbergi eestvedamisel raskejõustikuring, mis viis aastat hiljem nimetati Tallinna Vabatahtlikuks Atleetide Klubiks. 1896. aastal sündinud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi võib pidada esimeseks eestlaste loodud spordiseltsiks. 19. sajandi viimasel kümnendil ja sajandivahetusel asutati mitu jõumeeste seltsi nii Eestis kui ka Peterburis, kuhu oli koondunud märkimisväärne hulk eestlasi. Tõstjate ja maadlejate esilekerkimine ning peatselt ka võidud vaimustasid kogu rahvast. Sellised nimed nagu Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Georg Hackenschmidt on meie spordi saavutusahela verstapostid tänapäevani. Seetõttu on loomulik, et 1912. aastal, kui esimestel eestlastel õnnestus 11
Venemaa võistkonna koosseisus teha olümpiadebüüt Stockholmis, võitis meie esimese olümpiamedali just maadleja Martin Klein. Organisatsiooniselt on oluline 1901. aasta, kui asutati Tallinna Jalgratta Sõitjate Selts Kalev, mis kiirelt kasvanuna ja teistele aladele laienenuna on püsinud rahvusliku sümbolina läbi aegade. Kohe 1918. aastal andsid endast märku noorele riigile iseloomulikud majandusraskused. Tsaariajast pärit spordibaase oli vähe ja treenimisolud kaugel isegi tolle aja vajadustest. Üks sagedamini käibel olevaid mõisteid oli kokkuhoid. Eestikeelse sporditerminoloogia arendaja ja mitmekülgsete võimetega Johannes Villemson mõistis, mis noorsoole raskuste kiuste korda läheb. Ta kutsus appi kirjanik A. H. Tammsaare, et tõlkida eesti keelde soomlase Lauri Pihkala „Poiste spordi õpetus”. Kirjanik seisis spordist küll kaugel, ent tundis huvi ka spordi kui elusfääri tegemiste vastu. See 1918. aastal ilmunud õhuke raamatuke läks ajalukku kui esimene eestikeelne kergejõustikuõpik. Spordiraamatuna inspireeris see mitut põlvkonda ning pole unustusehõlma vajunud tänapäevalgi. Soomlaste eeskuju kulus marjaks ära veel mitmes valdkonnas, eestlastel polnud tarvidust ilmtingimata kõike ise leiutada. Mõte oma võistkonnaga juba 1920. aasta olümpiamängudele sõita tärkas meie kergejõustiklaste võistlusreisil Soome 1919. aasta suvel, kui soomlasi rabas arusaamine, et eestlased ei tea olümpiast midagi. Eestlased tegid sellest oma järeldused ja võtsid kiiresti vedu, olümpiakihk oli niivõrd nakkav. Esmalt oli aga vaja luua organisatsioon, sest õigus taotleda olümpiamängudest osavõtu luba oli üksnes üleriigilistel keskorganisatsioonidel. 30. novembril 1919. aastal, kui Vabadussõda alles kestis, korraldati spordiseltsi Kalev algatusel esimene Eesti spordi kongress. Sündmuse kaalukust rõhutas tõik, et kongress peeti Tallinna raekojas. Vaatamata osalejate erimeelsustele osutus kongressi töö lõppkokkuvõttes tulemuslikuks. Tähtsamateks otsusteks olid spordi juhtorgani – Eesti Spordi Liidu (ESL) – ja üleriigilise spordiajalehe asutamine ning osavõtt 1920. aasta olümpiamängudest. Veel nõudis kongress, et loodav spordiliit töötaks välja spordiseaduse, korraldaks spordiinstruktorite ja õpetajate ettevalmistamist, nõupidamisi, näitusi jms. Otsustati paluda, et valitsus kohustaks kohalikke omavalitsusi rajama „oma kulul ülal peetavad spordiplatsid”. Ootused-lootused oli suured, kuid kindlasti anti 12
endale aru, et võimalused pole ammendamatud. Tehti ka otsest kriitikat: aktiivsele spordimehele Harald Tammerile ei meeldinud sugugi maadlusturniirid tsirkustes. Avaldati lootust, et valitsus paneb piiri spordieetika norme rikkuvale palaganile. Kalevi seltsi esimehe, Vabadussõja päevil peamiselt sportlasi koondanud üksuse Kalevlaste Maleva asutanud Leopold Tõnsoni ettepanekul ja sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoneri heakskiidul algasid 1919. aasta hilissügisel Tallinnas Tondi kasarmutes sõjaväe spordikursused, mille põhieesmärk oli spordiinstruktorite ettevalmistamine, ent need kujunesid ühtlasi ka Eesti esimese olümpiakoondise ettevalmistuslaagriks. Tõnson kogus kursustele kõik teadaolevad paremad spordimehed, põhiliselt tsaariaegse aluskoolitusega. Talvekuudel tegelesid kursuslased suusatamise, võimlemise ja maadlusega, maikuus koliti Pirita-Kosele ajakirjanike suvekodusse. Tippvormi saavutamiseks jäi olümpiakandidaatidel nüüd
Juhtkond ja instruktorid sõjaväe spordikursustel Tallinnas Tondil, 1919–20. Esireas vasakult 4. Harald Tammer, 5. Leopold Tõnson, 6. Alfred Neuland. ESOM 13
Eesti koondis VII olümpiamängudel 1920. aastal Antwerpenis. Esindusvorm osteti alles olümpialinnas. ESOM
aega kolm kuud, treenima pidi igaüks omal nõul, paremal juhul võistluskaaslaste tarkuse ja moraalse toe abil. Treenereid ei olnud, olid vaid nõuandjad. ESLi asutamiskoosolek peeti 20. jaanuaril 1920. aastal. Esimeseks esimeheks valiti noor jurist ja poliitik Ado Anderkopp, tehnilise sekretärina asus ametisse Johannes Villemson. ESLil lasus esimestel iseseisvusaastatel kogu Eesti spordiliikumise korraldamine. Üheksa päeva pärast Tartu rahulepingu sõlmimist ehk 11. veebruaril 1920 saatis ESL aseesimehe Leopold Tõnsoni allkirjaga osavõtutaotluskirja Antwerpeni olümpiamängude korraldajatele. 20. aprillil ilmus Eesti Spordilehe esimene number, peatoimetajaks Ado Anderkopp. Aasta pärast valiti lehte juhtima Harald Tammer, kes viis Eesti Spordilehe järgnevatel aastatel heale tasemele. Aprilli lõpupäevil sai Eesti riik Brüsselist osavõtukutse Antwerpeni olümpiamängudele. See oli erandlik, sest Eestis polnud rahvuslikku olümpiakomiteed. Eesti riiki oli sel ajal de jure tunnustatud vaid Venemaa, kuigi sõjas oli mitu riiki meile appi tulnud. Eestile olümpiakutse väljavõitlemisel nägid kõige rohkem vaeva riigi välisesindajad professor 14
Eesti olümpiadelegatsiooni vastuvõtt Tallinnas Peetri platsil (nüüdsel Vabaduse väljakul) pärast Antwerpeni mänge. Vasakult: Gustav Kiilim (taga), Karl Kõiv, Eduard Pütsep, Aleksander Klumberg (Kolmpere), Harald Tammer, plakatiga Feliks Manfred Jaanvaldt (Jaanivald), Jüri Lossman, Alfred Neuland, lipuga Ferdinand Ende (Endi), Alfred Schmidt (Ain Sillak), Ado Anderkopp. Foto: Johannes ja Peeter Parikas. ESOM
Ants Piip ja Karl (Kaarel) Robert Pusta. Nii Brüsselis kui ka Pariisis õnnestus neil olümpiamängude korraldajaile (Belgia Olümpiakomitee ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Pierre de Coubertin) selgeks teha, et enamlased on Venemaa Olümpiakomitee laiali saatnud, Eesti on iseseisev rahvusriik, rahuleping Nõukogude Venemaaga on sõlmitud, sealt ka de jure tunnustus saavutatud. Seega oli igati õigustatud liitumine olümpialiikumisega, mille laienemist soovisid korraldajadki. Tuleb märkida, et n-ö uutest riikidest debüteeris Antwerpeni olümpial vaid Eesti. Poola ja Rumeenia jäid viimasel hetkel kõrvale. Antwerpeni olümpiamängudele lähetati kogutud raha toel 14 atleeti. Seitse neist olid kergejõustiklased, neli maadlejad ja kolm tõstjad. Võrdluseks: soomlasi oli olümpiadelegatsioonis üle saja, sh Ameerika soomlased. Esimeste hulgas toetas Eesti olümpiasportlasi Eesti Vabrikantide 15
Ühisus, annetades 100 000 Eesti marka. Maksimalist Tõnson tõotas peaminister Jaan Tõnissonile, et olümpiamängudelt naastakse medalitega. Tõnissonil polnud spordi pooldaja mainet, ent küsitud raha said toetuse otsijad tänu Tõnsoni autoriteedile ja veenmisjõule täies mahus, peale selle moonakastid sõjaväe toiduvarudest. Olümpiamängudele sõideti marsruudil Tallinn–Helsingi–Antwerpen, Eestist Soome laevaga Viola ja Soomest Belgiasse Soome olümpiakoondisele reserveeritud laevaga Oihonna. Eesti koondises oli peale 14 võistleja neli „asjameest”. Reis Helsingist olümpialinna kestis kaheksa päeva. Kohale jõuti kaks päeva enne avatseremooniat. Olümpiariietus osteti alles Antwerpenis, raha hankimiseks müüdi maha kaasas olnud võikastid. Riietusest üle jäänud raha kulus sportlastele ja esindajatele taskurahaks. Tõnsoni lubatud medalid Antwerpenis võideti. Kuldmedali saavutas tõstja Alfred Neuland, hõbedased autasud tõstja Alfred Schmidt (hiljem Ain Sillak*) ning maratonijooksja Jüri Lossman(n). Mitteametlikus riikide arvestuses kuulus Eestile 14. koht. Kergekaalutõstja Alfred Neuland, kes oli Tsaari-Venemaa tõstjate paremikku tõusnud juba enne I maailmasõda, ei andnud vastastele mingit võimalust. Temast sai iseseisva Eesti esimene olümpiavõitja. Võisteldi väljas, tenniseväljakul. Neuland olnuks võitmatu ka päev hiljem, kui võistelnuks kergekeskkaalus endast 7,5 kilo raskemate meestega. Absoluutarvestuses tõstsid Neulandist rohkem vaid neli keskkaallast ja üks raskekaallane. Samas … palju ei puudunud, et Neulandi triumf jäänuks olemata, sest rahvusvahelises tõstmises valitses enne olümpiat paras segadus. Olümpiamängudel oli tõstmine viimati kavas olnud 1904. aastal ning polnud sugugi kindel, et tõstjad seegi kord võistlema pääsevad. Eestiski oldi murelikud, Neuland oli isegi valmis kergejõustikuga tegelema hakkama. Siiski suudeti tõstmise olümpiakavva võtmises lõpuks kokku leppida. Antwerpeni olümpiamängude maratonijooksus üllatas spordisõpru hõbemedaliga Jüri Lossman (jäädes soomlasele Hannes Kolehmainenile * Eestistas nime 1936. aastal. Siin ja edaspidi on tuntumad eestistatud nimevariandid toodud sulgudes. – Toim. 16
Alfred Neuland tĂľstmas Tartus Taara aias, 1921. ESOM 17
alla vaid 12,8 sekundiga, mis on olnud kõige napim kuldmedalikaotus olümpiamängude maratonil 1996. aasta mängudeni). Aastatel 1919–20 Helsingis elanud ja Eesti saatkonnas töötanud Jüri Lossman oli omapäi treeninud ja talvel soomlastega pikki retki teinud, seetõttu ei peljanud ta ei vihma ega tuult. Lossmanist sai Eesti riigi esimene olümpiamedalivõitja (maratonijooks toimus enne tõstmist) ning meie esimene olümpiamedalimees kergejõustikus. Medalisaajate pidulikul autasustamisel andis kuldmedalid üle Belgia kuningas Albert I. Tõstjad pidid rahulduma üksnes käepigistusega, sest nende medalid polnud veel valmis. Need saadeti hiljem Tallinna järele. Antwerpenist tagasi jõudsid Eesti olümpialased laevaga Waasa. Sadamas ootasid neid ESLi ja seltside esindajad, ajakirjanikud ning hulk spordisõpru. Peeti kõnesid ja kõlasid hurraahüüded. Seitsmele edukamale pandi kaela tammepärg, orkestrihelide saatel marsiti mööda Mere puisteed, Viru ja Harju tänavat pidi Peetri platsile (nüüd Vabaduse väljak). Tõstjad said olümpiamängudest indu. 1922. aastal korraldati Tallinnas Estonia kontserdisaalis meie tõsteaktiivi eestvedamisel maailmameistrivõistlused. Nelja riigi atleetide konkurentsis võitsid eestlased kodupubliku rõõmuks 15 medalikohast koguni 11. Viiest meistritiitlist kolm jäeti koju. Maailmameistriteks tulid Alfred Neuland kergekaalus, Saul Hallap keskkaalus ja Harald Tammer raskekaalus. Võistlustel sündinud kuuest maailmarekordist pooled tegid korraldajamaa sportlased. Nagu eelnenust selgub, olid enim harrastatud spordialad Eestis iseseisvuse esimestel aastatel kerge- ja raskejõustik, peale nende veel veesport, talisport, rattasõit, jalgpall ja tennis. Aina rohkem kogusid aga populaarsust korvpall, võrkpall ja muudki alad, mille harrastajaskond 1920.–30. aastatel kiiresti kasvas.
18