Eesti side
1OO aastat JAAK ULMAN
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9
Eessõna
11
Eesti sidevahendite esmane areng
11
Postiteenistuse algus
21
Eesti telegraafside sünd
28
Telefonide tulek Eestisse
39
Eesti raadioside sünd
41
Side Eesti Vabariigis
41
Eesti rahvusliku postiteenistuse kujunemine
51
Eesti üleriigilise elektersidevõrgu kujunemine
78
Eesti rahvusliku raadioside kujunemine
91
Side okupatsiooniaastatel
91
Postside aastatel 1940–1989
112
Elekterside aastatel 1940–1989
148
Raadioside aastatel 1940–1989
163
Side taasiseseisvunud Eestis
163
Postside ümberkorraldamine
177
Uued muutused elektersides
193
Raadioside ümberkorraldamine
199
Kirjandus
201
Isikunimede loend
Eessõna
Infoteaduse jüngrid on väitnud, et aineliste toodete hulga suurenemist iseloomustab lineaarne funktsioon, aga samal ajal tekkiva informatsiooni koguse kasvu ruutfunktsioon. See tähendab pidevalt tohutu suurt hulka uut informatsiooni, millest aga inimestele on praktilist kasu alles siis, kui seda on võimalik töödelda ning, mis samuti väga tähtis, edastada kiiresti ja veatult vastuvõtjateni. Seetõttu on alati püütud luua selliseid sidekanaleid, mis oleksid kiired ega moonutaks seejuures ülekantavat sõnumit. Tänapäeval kasutatakse selleks mitmesuguseid suure läbilaskevõimega ülekandekeskkondi (valguskaablid, satelliitlingid jm) ning efektiivseid tehnoloogiaid (digitaliseerimine, kodeerimine jne). Viimase heaks näiteks on ka meie kodune terviklik sidevõrk, mis hõlmab telefoni, kiire interneti ja üle saja telekanali. Selle puhul kasutatakse nüüdisaegsete sideteenuste tuppatoomiseks ikka sedasama vaskjuhtmepaari, millega alles 10–15 aastat tagasi töötas vaid telefon ja mõnes kohas oli seegi halva kuuldavusega. Niisuguseid uuendusi aga võimaldab just tänapäevane digitehnoloogia. Mobiilsete telefonivõrkude rajamine on muutnud teadete edastamise operatiivsemaks: sõnumeid, kõnet ja pilti saab nüüd vastu võtta igal ajal ja igas kohas. Eestis tuntakse õigustatult uhkust moodsate e-teenuste üle. Nende rakendamise esmane eeldus on kiired ja häirekindlad andmesidevõrgud, mistõttu on meil välja ehitatud valguskaablitel põhinev võimas ning töökindel taristu. Katkematu rahvusvaheline liiklus on tagatud mitmete maa- ja merevalguskaablitega. Ka kõige vanem sideliik – postside – on läbi teinud suured muutused. Sedamööda, kuidas traditsioonilise kirjateenuse maht on seoses e-kirjade laia levikuga viimastel aastatel vähenenud, on ilmunud ka postimajandusse 9
täiesti uued teenused, nagu postipakkide kättetoimetamine pakiautomaatide vahendusel, mis on samuti omamoodi e-teenus, jmt. Raadiosides töötavad nüüd rahvusringhäälingu saatjate kõrval ka kümned eraraadiojaamad kvaliteetse heliga ultralühilaine (ULL) sagedusalas ning eratelevisiooni saatjad, mis kõik alates 1. juulist 2010 edastavad saateid digitaalsena ja loomulikult värvilisena. Kõik need moodsad sidevahendid on nüüdseks Eestis hästi, lausa maailmatasemel välja arendatud, seejuures kõige moodsamat tehnoloogiat kasutades. Samas on arengutee nendeni olnud pikk ning tihti kulgenud tõusude ja mõõnadega. See areng on toimunud tunduvalt kauem kui sada aastat ja seepärast on raamatu pealkiri mõnevõrra eksitav. Kõige vanem sideliik – postside – sai praeguse Eesti riigi territooriumil alguse juba 17. sajandil. Elekterside sünd jääb 19. sajandisse: telegraaf loodi 1855. aastal ja telefonside 1880-ndatel. Raadiosidevahendid ilmusid Eestisse aga 20. sajandi algul.
10
Eesti sidevahendite esmane areng
Postiteenistuse algus Henriku Liivimaa kroonikas on vihjeid selle kohta, et muistsel ajal kasutasid eestlaste vanemad sõjasõnumite saatmiseks naaberlinnustesse ratsanikest virgatseid, kiire hädaohu korral süüdati aga öisel ajal signaaltõrvikuid ja lõkkeid. Põhimõtteliselt samamoodi anti teateid edasi ka orduajal. Kirikud ja kloostrid kasutasid käskjalgadena tavaliselt munki, kaupmehed saatsid sõnumeid kaubavooridega ja vajaduse korral palkasid ka virgatseid. Organiseeritud postiteenusest saab rääkida alates 17. sajandist, kui Eesti alasid valitses Rootsi kroon. Liivimaa kindralkuberneri ametis oli 1630. aastatel Johan Skytte, kes muude reformide kõrval viis ka sisse postiteenistuse. 1639. aastal liideti see Rootsi riikliku postiga. Esialgu kasutati jalgsi liikuvaid käskjalgu, mis muidugi oli aeglane sõnumite edastamise viis. Seetõttu hakati alates 1643. aastast postiveol kasutama ratsavirgatseid, kellel olid sadula külge kinnitatud erilised nahktaskud saadetiste jaoks. Veokid ilmusid alles 18. sajandi algul. See oli tähtis samm, sest koos sellega algas ka laialdane reisijatevedu, mingit muud regulaarset hobutransporti sel ajal veel ei tuntud. Reisijateveo idee seisnes selles, et inimestel oli võimalus pikal teekonnal postijaamades hobuseid vahetada (ka ratsahobuseid) ja eriti pikkadel reisidel vahepeal ka ööbida. Läbi praeguse Eesti ala kulgesid toona mitmed postiteed: Tartu–Riia, Tartu–Narva, Tartu– Tallinn ja Riia–Pärnu–Tallinn. Rootsimaale läks postitrakt Tallinna kaudu, sealt edasi laevaga Soome Porkkala linna ning siis juba edasi läbi 11
Posti vahendav ratsavirgats. Wikimedia Commons
Ahvenamaa Stockholmi. Teede ehitamise ja korrashoiu kohustus oli rüütelkondade ja mõisnike õlul. See aga tähendas, et kogu töö tegid ära mõisate eestlastest talupojad. Teetöid juhtis kuberneri määratud sillakohtunik, kes vastavalt mõisate maaomandi suurusele jagas teed sillatükkideks. Niisiis võib väita, et ka maanteede ehitus ja hooldus sai Eestis alguse just postiteede rajamisest. Eesti ja Läti aladel korraldas Rootsi ajal praktilist postitegevust Riia kaupmees Jakob Becker, keda Rootsi riik toetas 550 riigitaalriga aastas. Kuningavõim määras kindlaks postitariifid ja -graafikud. Näiteks käis Tartust Narva postikuller korra nädalas ja reis kestis 4,5 päeva. Sisemise postikorralduse määras aga Skytte oma korraldustega. Nii oli nõutud, et postitee laius oleks vähemalt 11 küünart (5,86 m), postijaam pidi olema iga kolme penikoorma (22,5 km) tagant (näiteks Tartu–Riia postiteel oli 11 postijaama), igas postijaamas pidi olema hobuste vahetamiseks tall, reisijate tarvis aga võõrastemaja. Täheldatud on, et tolleaegne Liivimaa postiteenistus jäi siiski alla Lääne-Euroopa teenistustele. Näiteks polnud võõrastemajades tube kõrgemast seisusest inimestele. Postijaamavahelistel aladel olid teede ääres postitared, kus piirkonna posti vahendas postiljon või vannutatud talupoeg. Viimane palkas endale abilisteks kaks postisulast, kes muu hulgas pidid suutma tähele panna postisarve äratuntavat heli ja joosta lähimasse postitaresse kiirusega vähemalt miil tunnis. Jakob Becker avas Tartus ka postkontori, mis oli üks esimesi PõhjaEuroopas. Temale kuulub ühtlasi Tartu esimese trükikoja avamise au. 12
Tallinnas korraldas postimajandust postmeister. On teada, et aastail 1643–1664 oli selles ametis Bertil Benckendorff, edasi teenisid üksteise järel selles ametis veel Nicolaus Passer, Adam Leutner, Martin Gräf, Adam Leutner juunior ja Carl Philipp Grubb (Grubbe). Viimane rootsiaegne postmeister oli Jonas Ljunggren. Põhjasõja ajal korrapärane postiteenistus soikus, aga alates 1710. aastast jätkus postijaamade võrgu väljaarendamine nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus, nüüd siis Vene tsaaririigi taktikepi all. Huvitav fakt on see, et kapitulatsioonitingimustes seisis punkt, milles Vene valitsus lubas jätkata rootslaste alustatud postikorraldust ja avada Tallinnas postimaja. Venemaal oli post tegutsenud küll varemgi, aga mitte kindlaks määratud traktide ja graafikutega. Nii et kes teab, ehk võis see olla ka tõukeks kogu Venemaa regulaarse postiteenistuse loomisele, sest Peeter I asutas esimese Venemaa postivalitsuse 1712. aastal ning samal aastal avati peapostkontorid Venemaa suuremates linnades, Tallinnas ja Narvas alustasid tööd postkontorid. Paljud postijaamad olid sõjas hävinud ning häda sunnil paigutati need nüüd säilinud kõrtsidesse ja talumajadesse. Esialgu pandi käsu korras posti vedama sõdimisest vabaks jäänud kasakad ja sellepärast nimetati siis ka postijaamu kasakajaamadeks. 1712. aastal viidi aga kasakad Eestist ära ning postiveo kohustus pandi mõisnikele, kes praktilise töö loomulikult talupoegade õlgadele libistasid. Mõne aasta pärast läks see ülesanne rüütelkondadele, mis neile küll üldse ei meeldinud, aga tsaari käsk ei kuulunud edasikaebamisele. Rüütelkonna esindajaks igas postijaamas oli postijaama kavaler (alles 19. sajandil nimetati see amet ümber postijaama direktoriks). Igapäevast tööd korraldas postijaamas komissar, kellele allusid relvastatud postiljonid (postisoldatid), kes oma varustuse ja palga said sõjaväest, ning kohalikest mõisatest lepinguga värvatud kutsarid (postipoisid). Koos postiga toimis jälle ka reisijatevedu. Selleks sai kasutada nii ratsahobust kui hobuveokit, kusjuures postijaama võis tulla ka oma veokiga (kibitka, vanker, saan), mille ette rakendati postitrakti hobune. Reisija usaldusväärsuse kindlaksmääramiseks oli vajalik kindralkuberneri, asekuberneri või maakohtuniku väljastatud teekonnapass ehk reisipass. Pikemat aega kehtis reisitariif üks kopikas hobuse pealt ja verstalt. Hiljem hind tõusis, kusjuures, nagu Venemaal ikka kombeks, välismaalastelt 13
Tartu postijaam Riia t채naval (valmis 1843, h채vinud), 1914. Foto: Johannes P채채suke. ERM
14