eesti riik II

Eesti riigi

II osa Rahvusvahelise õiguse pelgupaigast esimese Euroopa Liidu ees istumiseni

1OO aastat MART LAAR TOOMAS HIIO

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

9 10 30 44 87 91 91 98 110 127 142 155 160 165 170 173 176 177 177 180 183 185 187 187 193 193 195 196 198

Okupeeritud Eesti 1944–1991 Sõjajärgne Stalini aeg 1944/45–1953 Hruštšovi aeg 1953–1964 Brežnevi aeg 1964–1982 NSV Liidu lagunemine Eesti iseseisvuse taastamine 1987–1992 Fosforiidisõda ja Hirvepargi miiting 1987 Loomeliitude pleenum ja laulva revolutsiooni algus 1988 Balti kett 1989 Kaksikvõim ja üleminekuperiood 1990–1991 Iseseisvuse väljakuulutamine ja omariikluse taastamine 1991–1992 VII Riigikogu ja reformide hoogne algus 1992–1995 Erastamine Majandus Haridus ja teadus Riigikaitse Kohalikud omavalitsused Eesti läbimurre maailma Vene vägede väljaviimine Venekeelse vähemuse küsimus Kuritegevus Valitsuskriis VIII Riigikogu 1995–1999 Valimised, valitsused ja kohalikud omavalitsused Välispoliitika Tiigrihüpe Seadusandlus Teadus, haridus ja kultuur Majandus

201 201 206 216 217 223 225 225 231 232 237 243 243 247 250 252 255 259 267 267 274 275 276 278 281 283 286 293 295 305 311

IX Riigikogu 1999–2003 Valimised, valitsused ja kohalikud omavalitsused Majandus Seadusandlus Välispoliitika ja riigikaitse Esimene Eesti ja teine Eesti X Riigikogu 2003–2007 Valimised, valitsused ja kohalikud omavalitsused Liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga Majandus Riigikaitse XI Riigikogu 2007–2011 Valimised, valitsused ja kohalikud omavalitsused Seadusandlus Majandus 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas Välispoliitika Energeetika ja keskkond XII Riigikogu ja XIII Riigikogu esimesed aastad 2011–2018 Valimised, valitsused ja kohalikud omavalitsused Seadusandlus Majandus Välispoliitika ja riigikaitse Taristuprojektid Eesti kui edukas IT-riik Haldusreform Viimased valimised Lõpetuseks Valitsused 1992–2017 Valik allikaid ja kirjandust Isikunimede loend

Lipu austamine Eesti Vabariigi 94. aastapäeval 24. veebruaril 2012 Tartu tähetorni juures.

Foto: Aldo Luud, Õhtuleht, Scanpix

Okupeeritud Eesti 1944–1991

Vaatamata mõnele rohkem kui veerand sajandi tagusele katsele juurutada kolmanda vabariigi teooriat, mille järgi okupeeritud Eesti (ENSV) oleks olnud teine ja 1991. aastal alanu (EV) kolmas, otsustasid Eesti seadusandjad 1991. aasta augustis lõplikult õigusliku järjepidevuse kasuks. See tähendab, et 1991. aastal oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik on seesama Eesti Vabariik, mille Päästekomitee 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutas. Kuid sovetliku okupatsiooni ajastu, maailmaajaloo külma sõja ajastu, on samuti osa Eesti riikluse ajaloost ja seda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks tänu Eesti kodanikele – hoolimata Eesti liitmisest NSV Liiduga ei saanud enamikust eestlastest korralikke nõukogude inimesi, kes oleks unustanud omariikluse koos rahvuslike väärtuste ja sümbolitega. Nõukogude Eesti identiteeti ei tekkinudki ja Eesti Vabariigi taastamise otsus oli ülekaalukalt üksmeelne. Teiseks on see ajastu osa Eesti Vabariigi ajaloost tänu teokale pagulaseestlusele, Eesti tunnustatud diplomaatiliste välisesinduste ja eksiilvalitsuse tegevusele. Kolmandaks aga mõjukate lääneriikide sovetliku okupatsiooni mittetunnustamise poliitika pärast. Ennekõike Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud okupatsiooni ja anneksiooni, mis oli jõu kasutamise või jõuga ähvardamise tulemus, ja seda mitte ainult Balti riikide puhul. Mittetunnustamispoliitika jätkumisele aitas kaasa külma sõja kahe riikidebloki vastasseis ning ka Leedu, Läti ja Eesti pagulaste tegevus, kes reageerisid teravalt kõigile katsetele seda poliitikat leevendada või sellest loobuda, nagu juhtus 1974. aastal Austraalias.

Alljärgnevalt võtame Eesti ajaloo lühidalt kokku rahvusvahelise õiguse pelgupaigas, nagu seda nimetas Lennart Meri – Eesti ajaloo okupeerituna 9

August Torma (1895–1971), Eesti Vabariigi saadik Ühendkuningriigis 1934–1971, koos abikaasa Alicega Eesti saatkonnas Londonis 1960. aastatel. RA

ja paguluses. Ühe rahva ajaloo periodiseerimine teise riigi valitsejate kaudu on okupatsiooni puhul õigustatud. NSV Liidus määras juhi isik palju ja valitsejate järgi on impeeriume periodiseeritud aegade algusest peale. Niisiis: Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi aeg.

Sõjajärgne Stalini aeg 1944/45–1953 Pärast sõja lõppu jätkus Eesti sovetiseerimine. Nõukogude propaganda üritas jätta muljet, et „fašistlike röövvallutajate ja nende käsilaste“ minemakihutamine tõi õnne Eesti rahva õuele. Kuid kui sõja lõpp oligi kergenduseks, selgus peagi, et sovetlik režiim ei ole sõja-aastatega leebunud. Eestlaste lootus, et lääneriigid ei luba NSV Liidul neid jalge alla tallata, ei täitunud.

Nüüd hakati lootma kolmanda maailmasõja puhkemisele.

10

Alanud külm sõda ja tuumavõidurelvastumine jätsid Eestisse sügava jälje. Eestist sai Nõukogude armee üks läänepoolsemaid platsdarme. Siia paigutati suured maa- ja lennuväeüksused ning Tallinn, Paldiski ja väiksemad sadamad olid Balti laevastiku tugialadeks. 1950. aastate alguses hakati Saaremaale raudteed ehitama ja seda mitte saarlaste liikumisvõimaluste parandamiseks, vaid rannikule rajatud rannakaitsesuurtükiväe patareide teenindamiseks. Eesti rannik ja Lääne-Eesti saared ning Nõukogude sõjaväebaas Helsingi lähedal Porkkalas pidid kaitsma Leningradi ja Kroonlinna. Saaremaa raudtee ei saanud kunagi päris valmis, sest raketiajastu algus muutis võimsa rannakaitsesuurtükiväe vanarauaks.

1945. aastal katsetasid ameeriklased esimest tuumapommi ja rakendasid seda tegelikkuses Hiroshima ja Nagasaki linnade hävitamiseks Jaapanis. Stalin kohustas Nõukogude Liidu teadlasi väga kiiresti samasugust relva ehitama, kasutades Saksamaalt NSV Liitu veetud seadmeid, teadlasi ja nende oskusteavet. Esialgu puudus NSV Liidul aga tuumapommi ehitamiseks vajalik uraan. Oli teada, et Eestis leiduv diktüoneemakilt, üks põlevkivi väiksema õlisisaldusega liike, sisaldab vähesel määral uraani.

1940. aastate teisel poolel kaevandati seda Sillamäel uraani saamiseks.

Eesti ja meie keskkonna õnneks sai NSV Liit peagi oma kontrolli alla rikkama uraanisisaldusega maagileiukohad Ida-Euroopas ning katsed Eesti toorainest uraani toota lõpetati; kuid tuumaajastu alguse mälestusmärgiks on tänini tegutsev Sillamäe tehas, mis esialgu ehitati uraanirikastusvabrikuks.

Nõukogude armee kohalolek oli suureks vaevaks Eesti inimestele, keskkonnale ja majandusele. Sõjavägi tegi, mis tahtis, ja võttis, mis talle meeldis. Distsipliin oli nõrk vaatamata rikkujate karmile karistamisele ning purjus sõjaväelaste kuriteod moodustasid suure osa kuritegevuse statistikast. 1945. aasta juunis Eestisse toodud Eesti laskurkorpus demobiliseeriti ja reorganiseeriti 1946. aastal väiksemaks rahvusdiviisiks, kus ajateenistuse läbis suur osa Eesti kutsealuseid. Rahvusväeosad moodustasid aga ainult väikese osa Eestis paiknenud sõjaväest. Peale Eesti olid rahvusväeosad ka Taga-Kaukaasia liiduvabariikides Gruusias, Armeenias ja Aserbaidžaanis ning Leedus ja Lätis. Kõik rahvusväeosad likvideeriti NSV Liidus 1956. aastal, kui grusiinide üksused keeldusid allumast korraldusele võtta osa Thbilisi rahutuste mahasurumisest. Need rahutused 11

olid ajendatud NSV Liidu uue liidri, Nikita Hruštšovi tegevusest, kes mõistis hukka Stalini kuriteod ja pani ainult tema õlgadele vastutuse miljonite mõrvatute ning kümmekonna miljoni vangistatu ja küüditatu eest.

Grusiinid pidasid Stalinit omakandimeheks ja mälestussammas talle seisis ta sünnilinnas Goris veel 21. sajandi alguses.

Kuni 1950. aastani oli ENSV-l isegi kaitseministeerium. 1944. aastal andis Stalin käsu moodustada kõigis liiduvabariikides välisministeerium ja kaitseministeerium. Oli asutamisel Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Stalin soovis kõik liiduvabariigid eraldi ÜRO-sse viia, et tema leeri hääli oleks rohkem. Sellega lääneriigid ei nõustunud ja ÜRO asutajaliikmeiks said lisaks NSV Liidule ainult Ukraina ja Valgevene NSV. ENSV kaitseministriks määrati senine Eesti laskurkorpuse ülem Lembit Pärn. Erinevalt teistest liiduvabariikidest üritas Pärn tõepoolest liiduvabariiklikku kaitsepoliitikat ajada, kuni talle tehti selgeks, et see pole hoopiski mitte asja mõte. 1949. aastal saadeti ta teenistusse Moskvasse, kuid ministeerium kadus alles 1951. aastal, kui pärast Ülemnõukogu valimisi moodustatud uue ENSV Ministrite Nõukogu koosseisus seda enam polnud.

Juunikommunistid, vanglakommunistid ja liidueestlased. Pärast Eesti

vallutamist 1944. aasta teisel poolel toodi NSV Liitu evakueeritud partei ja nõukogude tegelased, kes olid ellu jäänud, Eestisse tagasi. Kuni 1947. aastani jätkas Ülemnõukoguna 1940. aastal valitud marionett-riigivolikogu, ehkki hulk selle liikmeid oli sõjas surma saanud. Ülemnõukogu presiidiumi esimees oli endiselt Johannes Vares, kes end 1946. aasta sügisel maha laskis. Tema asemele määrati liidueestlane Eduard Päll, kes tagandati 1950. aastal. Valitsuse liikmed olid enamasti endised vanglakommunistid – need, kes Eesti Vabariigis olid kommunistliku õõnestustegevuse eest vangis istunud – ja juunikommunistid. Niimoodi nimetati pahempoolseid haritlasi või lihtsalt karjeriste, kes pärast Eesti okupeerimist olid 1940. ja 1941. aastal kommunistlikku parteisse astunud. Valitsusjuht oli Arnold Veimer, kuid ENSV kõrgeim kohalik juht oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) Eesti osakonna (EKP) I sekretär Nikolai Karotamm, kes sai oma käsud Moskvast ÜK(b)P Keskkomitee Eesti büroo vahendusel. Bürood juhtisid Eesti tegelikud ase12

haldurid Nikolai Šatalin ja hiljem Georgi Perov. Büroo likvideeriti 1947. aastal, pärast uue Ülemnõukogu valimist. Stalin, ÜK(b)P Keskkomitee aparaat, ÜK(b)P Keskkomitee Eesti büroo, Karotamm, EKP Keskkomitee büroo ja Veimer – nii võiks skemaatiliselt kujutada Eesti valitsemise käsuliini tippu. Kuid pilt ei ole täielik, sest ei peegelda julgeolekuministeeriumi ja siseministeeriumi ning sõjaväge ja laevastikku, kelle võim Eestis ületas enamiku eesti ametnike käsuõiguse.

Juunikommunistide ja vanglakommunistide ajastu sai läbi 1950. aastal. Õieti olid mehed ja naised, kes enne 1940. aastat olid elanud Eesti Vabariigis, algusest peale kahtlased, vaatamata ükskõik kui suurele ustavusele Stalini suurele asjale, nagu seda nimetas ametlik propaganda. Kuid sovetiseerimise alguses peeti neid vajalikuks, sest võimu kindlustamine eeldas kohalike olude tundmist ja ka illusiooni loomist, et kõik pole veel kadunud, et vähemalt valitsejad on peaaegu „omad“. 1940. aastate lõpuks olid nad oma töö teinud ja võisid minna.

Aga sovetlikus süsteemis ei läinud keegi omatahtsi – inimesed olid seal, kuhu partei ja selle juhid nad saatsid.

Partei käivitas võitluse kodanliku natsionalismi vastu ja kodanlikuks natsionalistiks võidi tembeldada igaüks, kes kuidagigi näitas üles iseseisvust otsustamises ja tegudes või kohalike huvide kaitsmisel kas isikliku populaarsuse nimel, pragmaatilistel kaalutlustel või oma eesti päritolu tõttu. Osa neist vangistati ja saadeti Gulagi.

1950. aastal vahistati ajaloolane Hans Kruus, kes oli ENSV välisministri ja paralleelselt ka ENSV Teaduste Akadeemia presidendina oma karjääri tipul. Ta oli üle kolme aasta eeluurimisvanglas ega tunnistanud vaatamata piinamisele midagi üles. Teised, kes üles tunnistasid, mõisteti enamasti 25 aastaks vangilaagrisse, nagu tema kolleegid Andresen ja Jõeäär Varese nukuvalitsuse päevilt. Kõik nad vabastati pärast Stalini surma.

Georgi Perov (1905–1979) oli ÜK(b)P Keskkomitee Eesti büroo esimehena aastatel 1946–1947 Eesti NSV asevalitseja.

Tema hilisema karjääri tipuks sai NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimehe asetäitja ametikoht. RA

13

Teine osa aga lasti ainult lahti, nagu näiteks Johannes Semper, ENSV Kirjanike Liidu esimees 1946–1950, ja nad pidid leidma elatise teenimise võimaluse, enamasti lihttöölisena. 1990. aastate alguse ajalookäsituses varjutasid repressioonid kodanlike natsionalistide-juunikommunistide ning kuni 1950. aastani oma ametikohad säilitanud õpetlaste, kirjanike, kunstnike ja heliloojate vastu tuhandete ülejäänute saatuse, kes võimuga kunagi koostööle ei läinud ja vangilaagrisse saadeti või küüditati. 2003. aastal vastu võetud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus ei loe represseerituks isikuid, kes astusid kommunistlikku parteisse enne 1954. aastat. Seega tunnistatakse nad Eesti okupeerimise ja järgnenud riikliku terrori kaasosalisteks.

Kodanliku natsionalismi vastase võitluse kampaania kulmineerus 1950. aasta märtsis, kui välja vahetati kogu Eesti NSV juhtkond. Uueks parteijuhiks edutati Johannes Käbin, kes jäi ametisse 28 aastaks. Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks sai kirjanik August Jakobson, kes ühena vähestest „uutest“ oli enne sõda Eestis elanud, kuid arengusuunda hoomates juhtis ENSV Kirjanike Liidu esimehena (1950–1954) eesti kirjandust sotsialistliku realismi rööpasse. ENSV Ministrite Nõukogu uus esimees Aleksei Müürisepp ja enamik liikmeid olid liidueestlased, sekka ka mõni venelane. Enamasti olid nad Eestisse tulnud kas koos laskurkorpusega või siis hiljem siia suunatud ja mõne aasta vältel niivõrd-kuivõrd sisse elanud. Sellest hoolimata oli paljudel neist eesti keel väga konarlik, mis neile rahva silmis hoobilt „jeestlase“ märgi külge pani. Partei ja nõukogude töö madalamatel pulkadel, tehastes, vabrikutes, kolhoosides ja sovhoosides ning arvututes linna- ja rajoonikomiteedes ning linna-, rajooni- ja külanõukogudes leidis rakenduse hulk liidueestlasi, aga ka laskurkorpuse veterane, kes olid läbinud ustavuskontrolli ja saanud nõukogude karastuse NSV Liidu tagalas ja rindel. 1950. aasta lõpuks vahetati välja suurem osa ENSV kõigi võimutasandite juhtidest.

Sovetlik haldusreform. Esialgu jäi Eestis püsima senine haldusjaotus – linnad, alevid, maakonnad ja vallad. See sovetiseeriti aastaks 1950.

Valdade sees moodustati 1945. aastal külanõukogud. 1950. aasta septembris likvideeriti maakonnad ja vallad ning ENSV jaotati 39 rajooniks ja ligi 650 külanõukoguks. Eestis oli kuus nn vabariikliku alluvusega linna 14

(Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva), 27 rajoonilise alluvusega linna ja 24 alevit. Tallinn jaotus omakorda kolmeks, hiljem neljaks linnarajooniks. Rajoonide suur arv võimaldas Eesti territooriumi paremini kontrollida. Igas rajoonis olid oma partei, nõukogude ning julgeoleku ja siseministeeriumi organid. Külanõukogude kõrval täitsid teatud võimu- ja järelevalvefunktsioone kohtadel ka ühismajandid – kolhoosid ja sovhoosid – ning nende teenindamiseks moodustatud masina-traktorijaamad. Agitatsiooni ja propagandat teostasid nii rajoonilehed ja raadio kui ka mitmesugused madalama taseme trükised kuni kolhooside kohustuslike seinalehtedeni välja.

1952. aastal moodustati rajoonidest kõrgema kohaliku halduse tasandina Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid, mis juba järgmisel aastal pärast Stalini surma likvideeriti. Nõukogude okupatsiooni lõpuks oli rajoone 15 ja nendest said uued maakonnad. Külanõukogusid oli alles jäänud umbes 200 ja nendest said 1990. aastate algul vallad.

Taastamine, sõjavangid ja tööpataljonid. Sõjajärgse aja üheks esimeseks propagandamärksõnaks nõukogude võimu taaskehtestamise kõrval sai taastamine – koristati varemeid ja käivitati sõjas purustatud ettevõtteid. Osa Saksamaalt reparatsioonideks võetud või lihtsalt röövitud tööstussisseseadest jõudis ka Eestisse. Palju rohkem rakendati Eestis saksa tööjõudu – kuni 1949. aasta lõpuni, kui viimased Saksa sõjavangid ENSV-st kodumaale saadeti, käis Eestist läbi ligi 50 000 Saksa sõjavangi, keda rakendati taastamistöödel ja ehitustel, tööstustöölistena jm ametites.

Nendega kõrvuti rügasid paljudel objektidel, eeskätt Sillamäe kombinaadi ehitusel, Tallinnas ja Paldiskis, Nõukogude armee tööpataljonid. Tööpataljonides oli palju eestlasi: esiteks mehed, kes olid alates 1944. aastast Eestist mobiliseeritud ja kelle kolmeaastane ajateenistuse aeg lõppes 1947. aastal või hiljem. Teiseks aga saadeti 1946. aastal Venemaa sõjavangilaagritest Eestisse tööpataljonidesse ka enamik sõja lõpus vangi langenud 20. Eesti SS-diviisi ja teiste Saksa sõjaväe eesti üksuste alamväelasi (ohvitserid anti enamasti tribunali alla, mõisteti süüdi ja saadeti vangilaagrisse).

Erinevalt oma sundaega lõpuni teenivatest laskurkorpuslastest jäid mõned endised Saksa sõjaväe mehed tööpataljoni kuni 1950. aastate keskpaigani.

Niisiis töötasid ajateenijad, endised sõjavangid ja Saksa sõjavangid üheskoos tingimustes, mis pigem olid sõjavangide omad. Saksa sõjavangid on 15

Eesti NSV haldusjaotus 1955. aastal.

RA

16

17

hea sõnaga meenutanud endistest sõjavangidest eesti tööpataljonlasi, kes neid tööobjektidel valvama pidid, aga endiste relvavendade elu väga raskeks ei teinud. Kuid objektidel töötasid ka vabad inimesed, samuti poliitvangid, keda polnud saadetud Gulagi laagritesse, ja kriminaalvangid.

Industrialiseerimine. Vaatamata tööstuse arendamisele 1930. aastatel ja Saksa okupatsiooni ajal oli Eesti elanike peamiseks tegevusalaks põllumajandus. NSV Liit deklareeris end töölisparadiisiks ja töölisklassi kasvatamiseks tuli tööstust eelisarendada. NSV Liidu majandusjuhtidele ei olnud saladuseks ka eestlaste NSV Liidu keskmisest kõrgem haridustase ja tööviljakus. Tööstust hakati arendama peamiselt Kirde-Eesti põlevkivipiirkonnas ja Tallinnas. 1949–1957 saadeti Kohtla-Järve põlevkivist toodetud majapidamisgaas torujuhtmega Leningradi. Lisaks arendati olemasolevat masina- ja metallitööstust ning ehitati uusi ettevõtteid. Suure osa toodangu tellijaks oli sõjatööstus – Eestis toodeti kuni NSV Liidu lõpuni mitmesuguseid sõjatehnika komponente ja seadmeid. Dvigatel, Volta, H. Pöögelmanni nimeline tehas, J. Lauristini nimeline masinatehas, tehas Ilmarine, M. Kalinini nimeline tehas ning Punane RET olid juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rajatud tööstused, mis nüüd uued nimed said ja nõukogude sõjamasina heaks tööle pandi.

Narvas, Tallinnas ja Sindis taaskäivitati suured tekstiilitööstused, samuti oli suur tähtsus toiduainetetööstusel; aasta-aastalt suurenes toiduainete väljavedu Venemaale, kus toidust oli jätkuvalt puudus.

Eesti oli II maailmasõjas kaotanud iga viienda elaniku, enamiku neist tööealistest vanusegruppidest. Pealegi ei ole tööstustöölise amet Eestis kunagi populaarne olnud. Niisiis hakati tööjõudu sisse vedama – eeskätt Kirde-Eestisse kaevuriteks ja põlevkivitöötlemistehaste tööjõuks, aga ka Tallinna ja teistesse suurtesse linnadesse. Sakslased olid 1943. aasta lõpus Narva elanikud sisemaale evakueerinud (1934. aastal oli narvakatest eestlasi üle poole). Nendel tagasi pöörduda ei lubatud. Esialgu kavatseti uraanirikastusvabrik rajada Narva ja see täiesti salajane ettevõtmine eeldas ka täiesti usaldusväärset inimkeskkonda. Uus Narva elanikkond moodustati mujalt NSV Liidust tulnutest ja selliste juurtega on ta tänini. Üksikpõllupidamise likvideerimine. Eesti põllumajandus rajanes ka pärast sõda üksiktaludel. Suuremate talude maadest oli osa nn uusmaasaajatele ära lõigatud. Maa oli kogu rahva omandiks kuulutatud juba 18

Eeskätt Ida-Virumaa, aga ka teistes suuremates linnades ehitati 1940. ja 1950. aastatel ajastu sovetliku ehituskunsti kaanoneid järgivaid maju. Niisuguse elumaja kõrgete lagedega avarates korterites elasid partei ja nõukogude ametnikud, tööstusjuhid ja tööeesrindlased. Tavaline tööline pidi veel aastaid leppima toaga ühiskorteris või töölisbarakis. Pildil on uuselamu Kohtla-Järvel 1950. aastatel. SVM

1940. aastal, kuid kolhooside rajamisele kohe pärast sõda ei asutud. NSV Liidus oli 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse massiline kollektiviseerimine toonud kaasa põllumajandustootmise järsu languse, massilise näljasurma maapiirkondades ja toiduainete nappuse ka tööstuslinnades, mida varustati eelisjärjekorras. Seda taheti vastokupeeritud Balti riikides vältida. Niigi jaotati pärast sõda põhitoiduaineid ja tarbekaupu kaartide alusel. 1946. ja 1947. aastal tabas näljahäda NSV Liidu lääneosa. Selle põhjuseks olid sõja tagajärjed ja 1946. aasta põud, aga ka varustamise ja abistamise korraldamatus ning viljaeksport, eeskätt Ida-Euroopasse NSV Liidu mõjusfääri haaratud riikide toetamiseks. Eestis andsid näljahädast märku toiduainete jahil illegaalselt siia sõitnud nn kotipoisid, ja see just ei propageerinud sovetlikku elukvaliteeti. Kolhooside asutamine oleks probleeme ainult võimendanud. Niisiis teatasid ka ENSV valitsus ja parteijuht Karotamm avalikult, et kolhoseerimist ei tule – esialgu.

19

Kuid „klassivaenlasi“ – jõukamaid talupoegi, nn kulakuid – hakati kohe pitsitama. Nende maksud ja normid olid nii kõrged, et normide täitmine oli enamasti võimatu. Osa talupoegi jättis oma majapidamise maha ja läks linnadesse, teine osa aga püüdis kõigest hoolimata senist eluviisi jätkata, maksud maksta ja normid täita. Kes ei suutnud ja riigile võlgu jäi, pandi vangi. Neid inimesi oli tuhandeid. Nende saatus jäi hiljem Siberisse saadetute varju ja neid on represseeritutena meeles peetud alles viimasel ajal.

Kolhoosid – sovetlikud põllumajandusühistud – olid aga sovetliku majandusideoloogia üks nurgakive ja üksiti abinõu maarahvastiku kontrollimiseks. Kolhoositalurahvas pidi teooria järgi ajapikku töölisteks ümber kasvama, saades osaks ainsast progressiivsest ühiskondlikust klassist. Seega polnud kolhoosidest loobuda plaaniski.

Kolhoosi asutamisel liideti kolhoosi astuvate taluomanike maad, kariloomad, põllumajandustehnika ja tööjõud kolhoosi üldkoosoleku ühise juhtimise alla. Kolhoosiesimehed nimetas tegelikult kommunistlik partei, samuti kehtestas riik kolhoosidele tootmisnormid, mille ülejäägi võis kolhoos oma liikmete vahel jagada. Kolhoosi tööühikuks oli normipäev, mille eest esialgu tasuti natuuras, hiljem rahas. Algul oli enamik kolhoose väga vaesed ja riiklikud kohustused olid väga kõrged. Kolhoosnike motivatsioon ja tööviljakus oli võrreldes talunikega palju madalam. Ühistööd pidid juhtima kolhoosiesimehed ja mitmesugused volinikud, kelle poliitiline ustavus oli tähtsam kui nende asjatundmine ja kogemused põllumajanduse valdkonnas. Seetõttu kahanes tootmine ja suurema osa toodangust võttis riik sandikopikate eest endale.

Kolhooside kõrval moodustati ka esimesed sovhoosid – endised riigimõisad, mis võeti kohe riiklike põllumajandusasutuste juhtimise alla.

Alates 1960. aastatest reorganiseeriti paljud kolhoosid sovhoosideks ning kolhoosiliikmetest said sovhoositöölised.

Esimesed kolhoosid Narva-taguse ja Petserimaa vene valdades olid asutatud juba enne sõda. Esimesed eesti kolhoosid asutati 1947. aastal.

Vaatamata meelitustele ja ähvardustele oli kolhoosidesse astujaid vähe.

Enamik eestlasi oli põlvkond varem maaomanikeks saanud ega kiirustanud oma talumajapidamisi ühisomandiks liitma. Kollektiviseerimise viis lõpule jõhker vägivald – 1949. aasta 25. märtsil küüditati üle 20 000 20