eesti riik I

Eesti riigi

1OO aastat

I osa Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni

MART LAAR TOOMAS HIIO

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

9 10 12 16 21 31 35 38 59 59 67 71 73 76 79 79 90 95 103

Eesti tee iseseisvusele Ärkamisaeg Rahvusliku poliitika sünd 1905. aasta revolutsioon Eesti iseseisvuse sünd Saksa okupatsioon 1918 Unistusest tegelikkuseks. Riikluse sünd 1918–1921 Vabadussõda Eesti Vabariigi ülesehitamine 1918/1920–1934 Eesti rahvas ja Eesti poliitika Eesti parlamendierakonnad Sisepoliitikast üldiselt Enamlased ja Nõukogude Venemaa invasioonikatse 1924. aastal Vabadussõjalased Riigikogud, valitsused ja tähtsamad sündmused 1919–1934 Asutav Kogu 1919–1920: oma raha, ülikool, maaseadus ja põhiseadus I Riigikogu 1920–1923: rahvusvaheline tunnustus, rahvahääletus ja rahvaloendus II Riigikogu 1923–1926: kommunistide putšikatse ja majanduse stabiliseerimine III Riigikogu 1926–1929: Eesti krooni kehtestamine ja Rootsi kuninga visiit

110 120 126 135 135 137 146 149 158 165 184 187 189 189 198 213 213 220 237 241

IV Riigikogu 1929–1932: majanduskriisi algus V Riigikogu 1932–1934 (1937) Rahvahääletused ja poliitiline kriis 1933–1934 Vaikiv ajastu 1934–1940 Riigipööre 12. märtsil 1934 Eesti ühiskonna ümberkorraldamine 1934–1936 Vabadussõjalaste tasalülitamine Rahvahääletus, Rahvuskogu, uus põhiseadus, Riigivolikogu ja Vabariigi President Natsiooniloome propagandatalituse juhtimisel Majandus vaikival ajastul ja riigi rolli tugevdamine Tehnikaülikooli asutamine ja Tartu ülikooli allutamine riigi kontrollile Teaduste akadeemia asutamine Iseseisvuse kaotus ja esimene Nõukogude okupatsiooni aasta 1939–1941 II maailmasõja algus ja baaside leping Nõukogude okupatsioon 1940–1941: Eesti riikluse hävitamine II maailmasõda Eesti pinnal. Saksa okupatsioon 1941. aasta lahingud Eestis Saksa okupatsioon Valitud allikaid ja kirjandust Isikunimede loend

Toompea Pika Hermanni torn sinimustvalge lipuga on üks Eesti riikluse sümboleid.Fotoateljee Heino Tammet, 1920.– 30. aastad.

RA

Eesti tee iseseisvusele

Eesti riik saab 100 aastat vanaks. Kuigi aastaid peaks turjal juba piisavalt olema, näeme endiselt välja üsna nooruslikud. Seletust tuleb siin otsida asjaolust, et rohkem kui poole sellest ajast oleme olnud mõne suurvõimu poolt vallutatud. Nii pole me saanud rahulikult ning järjepidevalt areneda nagu mõni teine rahvas. Meid on tapetud ja rüüstatud, Venemaale ja Siberisse küüditatud ning välismaale põgenema sunnitud. Eestlaste arv Eestis on täna vaata et väiksemgi kui 100 aastat tagasi. On olnud hetki, mil meie tulevik on tundunud lõputult tumedana ja vaevalt et keegi oleks nõustunud meie peale panuseid tegema.

Ometi oleme ikkagi olemas, meid valitsenud suurvõimud, olgu siis kommunistlik Venemaa või natsionaalsotsialistlik Saksamaa on aga kadunud. Oleme hakkajamad ja jõukamad, enda julgeolekus kindlamad kui kunagi varem. Oma iseseisvuse taastanud Eesti on vabana püsinud kauem, kui kestis sõdadevaheline vabariik. Eesti tee on olnud uskumatu – see on veel kord näidanud, et ükski ülekohtune suurvõim ei jää püsima ja lõpuks pääseb õiglus võidule. Eesti riigi tee 100 aasta jooksul on ainulaadne, sellest lausa tuleb rääkida.

Eesti tee riikliku iseseisvuseni ulatub tagasi 13. sajandisse, kui võideldi raudmeeste vastu, kes röövisid meilt maa ja vabaduse. Mälestus sellest ja järgnenud vastuhakkudest mängis olulist rolli rahvuse tekkel 19. sajandil. Oluline oli ka ühine ajalooline mälu ajaloos kogetust – sõdadest ja rüüstamistest, peninukkidest ja pardiajajatest, suurest näljast ja mustast surmast ning mõisniku piitsa all kogetud ülekohtust. Just vastuseis viimasele andis jõu rahvuslikule liikumisele, milleta iseseisva riigi loomine oleks olnud võimatu.

9

Ärkamisaeg

Rahvusliku liikumise sündi Eestis võib dateerida erinevalt, sõltuvalt sellest, kuidas keegi rahvuslikku liikumist defineerib. Euroopas kaasajal üldiselt käibel olevat määratlust kasutades võib selle paigutada kuhugi 19. sajandi algusesse, kui kohalike saksa rahvusest haritlaste seast tõusid esile esimesed estofiilid. Ärganud eestlasi oli sel perioodil üksikuid, enamik veel magas. Johann Gottfried Herderi vaimus tegeldi eesti keele arendamise, eesti ajaloo ja rahvapärandi uurimise ning eesti kultuuri edendamisega. Laiemaid masse estofiilid äratada ei üritanudki. Aja jooksul tõusid estofiilide toel ja nende hulgas esile eesti soost haritlased.

Pikkamööda hakkas tekkima kiht peamiselt kihelkonnakoolide koolmeistreid, kes olid rahvuslikesse tegevustesse kaasatud. Estofiilide liikumine oli selleks ajaks paraku hääbumas. Usk eesti rahva tulevikuvõimalustesse kippus kaduma estofiilidegi seas. 1857. aastal nägi trükivalgust estofiilide ajajärgu tippsaavutus – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kokku seatud rahvuseepos „Kalevipoeg“, mida autor ise nimetas monumendiks kaduvale rahvusele. Järjest laiemaks muutunud rahvuslikult meelestatud tegelaste ringkond oli täiesti vastupidisel arvamusel – nende meelest oli eestluse ajajärk alles algamas.

19. sajandi keskpaigas jõudis Eesti rahvuslik liikumine järgmisse faasi – ärkamisaega. Ärkamine haaras nüüd juba laiemaid masse, rahvuslik meelsus pärandus põlvest põlve perekondlikku liini mööda ning kooli ja lugemisvara kaudu. Kui varem olid haritumad või sotsiaalselt edenenud eestlased saksastunud, siis nüüd oli neidki, kes otsustasid eestlasteks jääda. Sotsiaalselt homogeensest maarahvast kasvas välja kaasaegne rahvus.

10

Ärkamisaja algust soodustasid mitmed sisemised ja välised tegurid.

Venemaa lüüasaamine Krimmi sõjas 1856. aastal tõi esile mahajäämuse lääneriikidest, mis ajendas keiser Aleksander II valitsemisaja ulatusliku moderniseerimise. Balti kubermangudes võimaldas see uut laadi avalikkuse sünni ajakirjanduse ja seltside näol. Talurahva vabastamine pärisorjusest 1816. aastal Eestimaa ja 1819. aastal Liivimaa kubermangus andis seni suurmaaomanikest – baltisaksa mõisaomanikest – peaaegu absoluutses sõltuvuses olnud talurahvale järk-järgult liikumisvabaduse.

Hüppeliselt kasvas eestlaste hulk linnades, neid ilmus seni eestlastele kättesaamatuks peetud ametitesse. Ja nad ei püüdnud enam ilmtingimata saksteks saada. 19. sajandi keskpaiga talurahvareformidega loodi talupojaseisuse jaoks väikemaaomand – talud – ja talupojaseisuse omavalitsus – vallad. Mõisnikud hakkasid talupoegadele talusid päriseks müüma, kujunes pärisperemeeste kiht. Peagi ostsid esimesed eestlased endale mõisad – algul väiksemad karjamõisad, kuid 19. sajandi teisel poolel juba ka rüütlimõisad. Tekkisid esimesed eesti suurmaaomanikud, kes aga ei saanud kuni tsaariaja lõpuni kaasa rääkida kubermangude omavalitsuses, sest see oli rüütelkondade käes, mille liikmeks mitteaadlikke ei võetud.

Eesti kaasajastus kiiresti. Tihenesid sidemed selle eri osade vahel, kaugema maailma tõi lähemale telegraaf. Eestit kujundasid ümber uut tüüpi ühiskondlikud liikumised, nagu vennastekoguduste asutamine.

Vene õigeusu pealetung riigi toetusel ja selle võitlus saksa luteri kirikuga sundis eestlasi endalt küsima: aga kes siis meie oleme? Ärkamisaja alguseks on peetud aastat 1857, kui koolmeister Johann Voldemar Jannseni toimetamisel alustas Pärnus ilmumist esimene selgelt rahvuslik nädalaleht Perno Postimees ehk Näddalileht. Jannsen ei pöördunud mitte enam maarahva, vaid eesti rahva poole: „Terre, armas Eesti rahwas!“, alustas lehe esimene, 5. (17.) juunil 1857 ilmunud number.

Leht saavutas laia populaarsuse, õhutades oma kaastööliste võrgustikku kasutades lugejaid rahvuslikes ettevõtmistes kaasa lööma. Liikumise stiihiline vene orientatsioon oli seotud lootusega Vene keskvõimudelt saksa isandate vastu tuge saada.

1869. aastal saadi luba kogu Eestit haarava üldlaulupeo korraldamiseks, kuhu kaasaegse sõnul tuli kokku eesti rahvas ja laulis end rahvuseks.

11

Johann Voldemar Jannsen (1819–1890), koolmeister, eesti rahvusliku liikumise üks juhte ning ajalehtede Perno Postimees ja Eesti Postimees asutaja ja väljaandja.

RA

Carl Robert Jakobson (1841–1882), kooliõpetaja, publitsist ja põllumees. Üks eesti rahvusliku liikumise juhte, „Kolme isamaakõne“ autor, ajalehe Sakala asutaja.

RA 12

Kui Jannsen oli eestlastele näidanud, et nad on rahvus, siis nooremad mehed, nagu Kurgja talu omanik Carl Robert Jakobson ning Tartu kooliõpetaja, hilisem kirikuõpetaja Jakob Hurt asusid eestlastele suuremaid õigusi nõudma. Vastates küsimusele, kuidas suudaks väike Eesti rahvas maailmas läbi lüüa, kinnitas Jakob Hurt, et kuna Eesti rahvas saab vaevalt suureks arvult, peab ta suureks saama vaimult. Eestlaste rahvusliku liikumise aktiivsuse kasv viis selle vastuollu saksa ülemkihtidega, kes tunnetasid ohtu oma positsioonidele.

1878. aastal sai Jakobson oma ajalehe väljaandmise loa.

Selgelt poliitiline Sakala aktiveeris rahvast ja aitas kaasa rahvusliku liikumise uuele tõusule. Selle ümber koondus enamik noorematest rahvuslastest. Sakslaste tagakiusamine ainult suurendas Jakobsoni populaarsust. Seda ei vähendanud ka vastuollu sattumine Hurda ja tema kaaslastega, kellele ei meeldinud ei Jakobsoni võitlusmeetodid ega Vene orientatsioon. Kui Hurda suund rahvuslikus liikumises tugines rohkem vaimuasjadele, siis Jakobsoni oma majandusele ja poliitikale. Oma valdkonnas olid mõlemad suunad sedavõrd kaugeleulatuvate nõudmistega, et mõni neist teostus alles iseseisvumise käigus pool sajandit hiljem. Kuid eri suundade omavaheline poleemika muutus ühel hetkel võimuvõitluseks, mis lõhestas rahvusliku liikumise. Hurda suund tõrjuti rahvuslike organisatsioonide juhtimisest kõrvale. Vaidluste kõrghetkel, 1882. aastal, suri Jakobson ootamatult.

Rahvusliku poliitika sünd Jakobsoni surm langes kokku muutustega Vene keskvõimu poliitikas. Aleksander II langes 1881. aastal atentaadi ohvriks ja uus valitseja, Aleksander III, hakkas kogu impeeriumis ajama venestuspoliitikat, mille eesmärk oli ühtse seadusandluse ja elukorralduse kehtestamine ning

vene keele ja õigeusu pealesurumine. Seda nimetatakse venestusajaks. Kuigi venestus andis eesti rahvuslikule liikumisele mitu hoopi, oli viimane juba sedavõrd tugev, et arenes edasi. Selle teravus vahest mõneks ajaks vähenes, kuid kandepind laienes jätkuvalt ja rahvuslik liikumine sisenes järgmisesse faasi, haarates peagi kõiki rahvastikukihte ja piirkondi. Tähtsat rolli rahvuslike ideede edasikestmisel etendasid nooruses ärkamisaja üritustel kaasa löönud koolmeistrid.

1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Selts valis 1881. aasta septembris oma värvideks sinise, musta ja valge. 1884. aastal valmistati ja pühitseti Otepääl sisse nende sinimustvalge lipp, millest tänaseks on saanud üks tähtsamaid rahvuslikke reliikviaid, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis.

Järgnevatel aastakümnetel võttis rahvas need värvid rahvuslipuna omaks. Hurda suunda järgiv Eesti Üliõpilaste Selts kujunes järjest autoriteetsemaks rahvuslikuks organisatsiooniks. Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman (1860–1917) sai ühenduslüliks rahvusliku liikumise eri põlvkondade vahel.

1888. aastal algatas Jakob Hurt kogu rahvast haarava rahvaluule kogumise kampaania, millest sai esimene kogu Eestit kattev rahvuslik ettevõtmine. Püsis ja laienes kooriliikumine, uut tüüpi seltsidena asutati massiliselt karskusseltse. Pealegi suundus venestus esialgu rohkem Balti erikorra ja baltisakslaste privileegide vastu. Baltisakslaste mõjuvõimu piiramine andis aga eestlastele võimaluse esiletõusuks. Ühel hetkel avastasid venestajad ehmatusega, et keisrile truudust vandunud baltisaksa rüütelkondade asemel, kelle seos impeeriumiga tugines ühelt poolt truudusevandele ja teiselt poolt lõimunud seisusekaaslusele Vene aadli, sealhulgas kõrgema ametnik- ja ohvitserkonnaga, seisavad nad nüüd vastamisi oluliselt ohtlikuma eesti rahvuslusega.

Jakob Hurt (1839–1907), kirikuõpetaja ja keeleteadlane, dr. phil. Eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise algataja. Üks eesti rahvusliku liikumise juhte. ERM

13

Eesti lipu pühitsemise 110. aastapäeva tähistamine Otepää kirikus 4. juunil 1994.

Foto: A.Väli.

RA

Jaan Tõnisson ja Postimees. Sajandivahetusel kerkis eesti ühis­ konnas esile uus radikaalne põlvkond. Kogu ühiskonda haaranud elevus on tuntud Tartu renessansi nime all. Alates 1891. aasta augus­ tist ilmus Karl August Hermanni Postimees kuus päeva nädalas.

1896. aastal ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Postimehe ära ja kutsusid lehe peatoimetajaks Jaan Tõnissoni.

Leht hakkas nüüdsest ilmuma võitleva rahvusluse lipu all. Aktivisee­ rusid ka teised eestlaste organisatsioonid. Rahvusluse positsioonide tugevnemisest andsid märku õnnestunud rahvuslikud suurüritused, nagu näiteks üldlaulupeod. Laienes rahvusluse kandepind. Kuid Tartu linnavalitsus jäi baltisakslaste kätte kuni 1917. aastani.

Teataja toimetuse liikmed Mihkel Martna korteris 1905. aastal.

Laua ääres paremal Mihkel Pung ja Mihkel Martna. Seisavad (paremalt) Theodor Ussisoo, Ants Laikmaa, Johannes Voldemar Veski, E. Paulberg, Eduard Vilde, Konstantin Päts ja Hans Pöögelmann. Nende ees Olga Martna lastega, vasakul istub Eduard Virgo. Hilisemad poliitilised konkurendid Martna, Päts ja Pöögelmann mahtusid 1905. aastal veel sõbralikult ühele pildile. RA 14

Konstantin Päts ja Teataja. Rahvuslik liikumine levis senisest

rohkem ka Eestimaa kubermangus. 1901. aasta sügisel hakkas Konstantin Päts Tallinnas välja andma uut eesti päevalehte Teataja, mis tõi aadete kõrvale ka majanduse ja klassisuhete teemad.

Poleemika aate­ ja majandusmeeste vahel aktiveeris kogu Eesti ühis­ konda. Tallinnas oli kiiresti arenema hakanud tööstus, mis tõi maalt linna hulga eestlasi. Nende jaoks ehitasid eestlastest ette võtjad lihtsa puitkonstruktsiooniga enamasti kahekordseid üürimaju, täna­ päeva mõistes barakke. Hulk eestlasi sai seetõttu majaomanikeks, kohalikel valimistel oli aga majaomanike kuurial suurem esindus­ õigus kui tavalistel töölistel, väikekäsitöölistel ja pisikaupmeestel.

Eestlaste hääl hakkas rohkem maksma. 1904. aastal murdiski eesti­ vene blokk Jaan Poska ja Konstantin Pätsi juhtimisel Tallinna linna­ volikogu valimistel baltisakslaste võimu. Lähenevatest muutustest andis märku noorte esiletõus kultuurielus. Ühendus Noor­Eesti püsti­ tas loosungi „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“.

15

1905. aasta revolutsioon Muutuste tuuled puhusid sel ajal kogu Vene impeeriumis. Lüüasaamine sõjas Jaapaniga näitas kujukalt, kui pehkinud on tsaaririik ja kui hädasti vajab ta taas kord kaasajastamist. 1905. aasta jaanuaris puhkes Peterburis revolutsioon, mis kandus välgukiirusel üle impeeriumi. Rahutustest kohkunud tsaar oli sunnitud avaldama nn Oktoobrimanifesti, millega rahvale anti kodanikuõigused ja poliitilised vabadused ning esimest korda Vene ajaloos ka rahvaesindus – Riigiduuma. Manifesti avaldamise puhul peetud eesti seltside rongkäigul Tartus oli sinimustvalge lipp esimest korda eesti sümbolina avalikkuses. Eestis võeti manifest vastu rahuloluga, ellu astus Jaan Tõnissoni Eduerakond. Avalikku või ka illegaalset tegevust alustasid ka mitu pahempoolset liikumist, kes pooldasid revolutsiooni süvendamist ja aktiivsemat koostööd vene seltsimeestega.

Tõnisson oli selle vastu, kartes, et liiga tihe ühendus Venemaaga võib Eesti ohtu seada. Erinevad hoiakud põrkasid kokku üle-eestilisel rahvaasemike koosolekul Tartu ülikooli aulas, mis algas 27. novembril (10. detsembril) 1905. Tõnisson oma pooldajatega jäi napilt vähemusse, mispeale koosolek lõhenes. Pahempoolsed võtsid vastu otsused, mis kutsusid üles kaasaminekule Vene revolutsiooniga. Seda koosolekut juhtis Jaan Teemant. Mõõdukamad delegaadid lahkusid ülikooli aulast ja jätkasid oma koosolekut Jaan Tõnissoni juhtimisel Tartu Bürgermusse saalis.

Kuid oli palju neidki, kes ühest majast teise käisid ja mõlemal koosolekul osalesid.

Mõisate põletamine. Pärast Tartu koosolekuid pidid Eestimaa valdade saadikud detsembri alguses kogunema ka Tallinnas. Kuid vahetult enne koosoleku algust Estonia teatrimajas oli välja kuulutatud sõjaseisukord ja koosolek jäeti ära. Osa saadikuid kogunes keelule vaatamata koosolekule tehasesse Volta, kus radikaalsed agitaatorid kutsusid üles rünnakutele mõisnike vastu. Politsei ajas koosoleku laiali, kuid mitu salka mõisapõletajaid liikus enne jõule maale, kus nendega liitus osa kohalikke talupoegi. Kokku põletati Eestimaa kubermangus ja Liivimaa Eesti osas üle 160 mõisa. Mõisnike palvel saadeti maale mitu karistussalka, mis vastuhaku veriselt maha surusid. Stiihiliselt tekkinud kohalikud vabariigid – mille all mõisteti üldise valimisõiguse alusel valitud valla16

Julius Tusti klaverivabriku streikivate tööliste vahistamine Tallinnas 1905. aasta revolutsiooni ajal. AM

omavalitsust – likvideeriti. Karistussalkade sõjavälikohtud mõistsid inimesi surma ja lasksid maha nii seal, kus mõisaid põletati, kui ka paikades, kus seda ei tehtud. Mõnel pool kasutasid mõisaomanikud võimalust, et vabaneda liiga aktiivsetest ja sõnakatest kohalikest aktivistidest.

Kokku lasti Eestis maha umbes 120 inimest, vähemalt 64 meest sai surma mitmel pool karistussalkade ja mõisapõletajate vahel peetud lahingutes ja tulevahetustes. Ehkki alamate seisuste ihunuhtluse oli tsaar alles 1904. aastal ära kaotanud, mõistsid karistussalkade sõjavälikohtud sadadele inimestele peksukaristuse. Sadu inimesi saadeti karistuseks Siberisse asumisele. Laialt sai tuntuks Vigala talumees Bernhard Laipman, kelle kohta väideti, et tema kui vaba mees keeldunud talle määratud peksust ning lasi end maha lasta. Hiljem kirjutati, et Bernhard Laipmanis läks lõplikult sirgeks eesti talupoja selg.

Karistussalkade terror vapustas Eestit. Rahvas haakis end otsekui lahti Vene võimust, karistussalkade veretööd lõikasid läbi mingi nähtamatu 17

sideme tsaarisüsteemiga. Samuti rikkus karistussalkade tegevus ning baltisakslaste nii tegelik kui ka väidetav osalemine selles lõplikult eestlaste ja baltisakslaste niigi vastuolulised suhted. Nüüdsest olid Vene sõdurid ning saksa parunid lõplikult üks. Jaan Tõnisson koos kaaslastega kirjutas avaliku protesti karistussalkade terrori vastu, mille eest neid endid ähvardati mahalaskmisele saata. Kuid 1906. aasta alguses karistussalkade tegevus lõpetati. Revolutsioon Eestis hakkas vaikselt taanduma.

18

Tallinna üldlaulupeo rongkäik Tallinnas Russalka juures. Juuni 1910. TLM 19

1906. aasta septembrist alates menetlesid mõisapõletamiste süüasju sõjakohtu asemel ringkonnakohtud, mille mõistetud karistused võrreldes sõjakohtuga olid palju leebemad.

Osa eesti tegelasi oli olnud sunnitud oma elu päästmiseks välismaale põgenema, nende seas olid ka tagaselja surma mõistetud Konstantin Päts ja Jaan Teemant. Pärast sõjaseisukorra tühistamist pöördusid nad Eestisse tagasi ja kandsid ära lühikese vanglakaristuse. 1905. aasta detsembris võeti lühemaks ajaks kinni hulk Tallinna eesti tegelasi, sealhulgas advokaat Jaan Poska, linnanõunik Voldemar Lender ja doktor Aadu Lüüs.

Kuigi osa revolutsiooni käigus kättevõidetust läks kaotsi, jäi piisavalt alles, ning see aitas kaasa Eesti ja eestluse jätkuvale edenemisele. Eriti oluline oli eestikeelse gümnaasiumihariduse sünd. 1906. aastal leevendati venestusajal kehtestatud keeldu asutada emakeelseid gümnaasiume ja Tartus avati esimene eestikeelne gümnaasium – Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium. Eesti tegelased pidasid eesti asja tähtsaks tugisambaks haritud eesti naist, sest see võimaldas rajada haritud eesti perekonna. Oli ju varem sageli nii, et haritud eesti mehed kosisid seisusekohased abikaasad sakslaste või saksastunute, aga hiljem ka venelaste seast, ning lapsed isa eestlust enam ei jaganud. Tõusva rahvuse jõudemonstratsiooniks kujunesid uhke Estonia teatri avamine ning Estonia Seltsi korraldatud VII üldlaulupidu Tallinnas 1910. aastal. Uuesti hakkas ilmuma ka 1905. aastal suletud Tallinna eestlaste päevaleht Teataja, nüüd Tallinna Teataja nime all. Tugevamal jalal seisis eestlus majanduslikult, laialdaselt arenes ühistegevus. Eestlasi oli nüüd kõikvõimalikes ametites ja igasugustel positsioonidel, sealhulgas ka kõrgeis kroonuameteis – mitu eestlast olid talurahvakomissarid. Eesti keel kõlas kõikjal, kahtlemine eestluse elujõus oli minevikku vajumas. Saja aasta tagusest orjarahvast oli saanud moodne Euroopa rahvus. Kuid neid polnud palju, kes julgesid ennustada, kuhu selline areng viia võib. Igatsus oma vabariigi järele elas 1905. aasta sündmuste järel aga juba oma elu. Ehkki Eestis oli vähe neid, kes olid valmis alla kirjutama hullu luuletaja Juhan Liivi kuulutusele „ükskord on Eesti riik“, kellele sekundeeris Pariisi pagulane Andres Dido, oli seeme ometigi mulda pandud.

20