eesti riigikaitse 100 aastat

Eesti riigikaitse

1OO aastat HELLAR LILL

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord 9 11 11 14 15 16 19 19 20 28 28 29 33 35 36 37 39 42 43 46 49 51 54 56 59 63 63 64 67 71 73 75 6

Saateks Eellugu: vanem sõjaajalugu Sõjandusest muinas- ja keskajal Sõjandusest Rootsi ja Vene ajal Nekrutikohustus Üldine sõjaväeteenistuskohustus Esimene maailmasõda ja Eesti sõjaväe sünd Eesti ja Esimese maailmasõja algus Rahvusväeosad Vabadussõda 1918–1920 Eellugu Riigikaitse ja sõjaväe korraldus Vabadussõja ajal Vabadussõja algus Murrang sõjas Lahingud Lõunarindel Põhjakorpuse ja Rahvaväe pealetung maikuus Landeswehri sõda Sõjategevus suvel ja sügisel Narva kaitselahingud ja rahu tegemine Teised rahvad Vabadussõjas Õppursõdurid Vabadussõjas Naised Vabadussõjas Vabadussõja relvad Tänu ja tunnustus Vabadussõja mäletamine ja mälestamine Riigikaitse 1920–1940 Üleminek rahuajale Riigikaitsepoliitika ja kaitseväe juhtimine Kaitseväe ülesehitus, väe- ja relvaliigid Sõjaväe komplekteerimine Kaitseliit Rahvusvaheline sõjaline koostöö

77 79 83 84 86 86 88 89 90 90 95 95 98 100 102 102 107 109 113 121 123 126 128 131 134 136 139 141 142 145 151 155

Relvastus ja sõjatööstus Sõjaväeline haridus Riigikaitseõpetus koolides Eesti okupeerimine ja sõjavägi Eestlased Teises maailmasõjas Suvesõda 1941 Eestlased Saksa armees – vabatahtlikult vastu tahtmist Eestlased Punaarmees Eestlased Soome sõjaväes 1944. aasta lahingud ja katse taastada iseseisvus Külm sõda ja okupeeritud Eesti Relvastatud vastupanuliikumine – sõda pärast sõda Eestlased Nõukogude armees Eestlased lääneriikide armeedes ja külma sõja kuumades konfliktides Riigikaitse pärast iseseisvuse taastamist Uus algus Julgeolekupoliitilised valikud ja koostöö algus NATOga Riigikaitsepoliitika, tegevusplaanid ning liitumine NATOga Kaitseväe areng Merevägi Õhuvägi Kaitsevägi välismissioonidel Kaitseväe komplekteerimine ja ajateenistus Sõjaline haridus Kaitseliit Relvastus ja kaitsetööstus Riigikaitse poliitika, plaanimine ning juhtimine tänapäeval Küberkaitse Riigikaitseharidus ning suhted kodanikuühiskonnaga Riigikaitse juhid alates 1991. aastast Valitud allikaid ja kirjandust Isikunimede loend 7

Eesti ohvitserid Vabaduss천ja ajal malet m채ngimas. Eesti keeles nimetati malet esialgu pulgakestega s천jam채nguks. KLM

Saateks

Eesti Vabariigi riigikaitse alguseks on Vabadussõda ja rahvaväe sünd 1918. aastal, kuid loomulikult ei sündinud oma relvajõud ja riigikaitsesüsteem iseenesest ega päris tühjale kohale. Varasemas ajaloos toimus rida sündmusi, mis tegid võimalikuks oma riigi eest võitlemise, selle kaitsmise oma relvastatud jõududega oma rahva poolt. Selles raamatus on põhitähelepanu all Vabadussõda ning riigikaitse ja kaitseväe rahuaegne korraldus mõlemal iseseisvusajal, kuid on antud ülevaade ka muistsest sõjandusest, samuti eestlaste ja teiste siit pärit inimeste teenimisest nii Eestit valitsenud või okupeerinud riikide sõjavägedes kui ka osalemisest sõdades mujal maailmas. Kõik see on mõjutanud Eesti ühiskonda ja iseseisva riigikaitse ülesehitamist ning suhtumist relvajõududesse.

Iseseisva Eesti riigikaitset on tulnud luua kaks korda. Esimesel korral sündis see sõja käigus, teisel korral pärast pikka okupatsiooni. Taastatud riigikaitse ja kaitsevägi on lugu pidanud omaaegsetest traditsioonidest, aga pole nendesse kinni jäänud. Me ei saa kunagi teada, kuidas oleks läinud, kui kriitilistel hetkedel oleks langetatud teistsuguseid otsuseid.

Seepärast pole mõistlik hinnata kunagisi sündmusi ja eelkäijaid praeguse 9

tarkuse järgi. 1917. aastal loodud rahvusväeosadest on jõutud rahvusvahelise väeni, kes on valmis kaitsma riiki ja on hinnatud võitluskaaslane liitlaste seas. Rahvusvahelised väed, meie liitlased, on tänapäeval ka Eesti territooriumil.

Kindlasti ei suuda see raamat hõlmata kõike riigikaitse valdkonnas saja aasta jooksul toimunut. Autor on pidanud paratamatult tegema valiku, millist teemat käsitleda ja kui põhjalikult seda teha. Riigikaitsest, eriti lähema ajaloo puhul, ei saa rääkida väljaspool välis- ja julgeolekupoliitikat, sestap on ka neile valdkondadele riigikaitseküsimustega seotult tähelepanu pööratud.

Kõige keerulisem ongi esitada riigikaitse lähiajalugu, mis on osalt veel oleviku ajalugu, millega pole piisavat ajalist vahemaad, et olulisim välja settiks. Paljud sündmustes osalenud on veel valdkonnas tegusad. Neil on oma kogemused, mälestused ja arusaamad, mis ei pruugi siin esitatuga täielikult ühtida.

10

Eellugu: vanem sõjaajalugu

Sõjandusest muinas- ja keskajal Eestis on I aastatuhande teisest poolest ja II aastatuhande algusest teada ligi 120 muinaslinnust. Linnused asusid külade kõrval ning pakkusid kaitset sõja- ja röövretkede eest. Suur osa neist ehitati 7.–8. sajandi paiku.

11. sajandi keskel loobuti paljudest väiksematest linnustest ja püstitati suuremaid, ringvall-linnuseid. Sõjapidamiseks kutsuti muinasajal kokku vabadest relvakandmisvõimelistest meestest koosnev maleva ehk maakaitsevägi. Malevlaste relvadeks olid mõõgad, sõjakirved, sõjanuiad, vibud ja nooled ning odad. Viimased olid kõige enam levinud ja neid puust varrega 1,5–2-meetriseid relvi oli nii väiksemaid viskeodasid kui ka suuremaid torkeodasid. Mõõka võis endale lubada vaid jõukam sõjamees, teine võimalus oli võtta see vastaselt. Kaitseks kasutati kilpe ja harvemini ka rõngassärke. Kilbiks löödi kokku lauad ja see võidi katta nahaga. Kuigi sõtta võis minna ka hobusel, tehti seda peamiselt siiski jala. Kiviheitemasinaid ja ambe eestlased ei kasutanud, kuid tunti linnuste piiramise tehnikat. Saarlastel oli viikingilaevade moodi alustest koosnev laevastik, millega korraldati rüüsteretki meretaguste naabrite juurde.

11

Eestlaste sõjaline tase oli piisav, et seista naabermaadest lähtuvate kallaletungide vastu ning korraldada sõja- ja rüüsteretki naaberrahvaste aladele. Sõditi ka omavahel. 12. sajandi teisel poolel alanud KirdeEuroopa ristisõdade jooksul Eestisse tunginud Mõõgavendade Ordu ning rootslaste ja taanlaste sõjaline tase, samuti nende kasutada olevad majanduslikud varad olid võimsamad. Aastatel 1208–1227 toimunud ja muistse vabadusvõitlusena tuntud võitluste ajaloo allikaks on Henriku Liivimaa kroonika, milles kirjeldatakse 12. sajandi lõpul alanud misjonit ja sõjakäike Läti ning Eesti aladele. 1210. aastal Võnnu piiramiselt naasvate eestlaste ühendmalev korraldas Koiva lisajõe Ümera ääres neid jälitavale vastasele varitsuse ja suutis nad põgenema sundida. Võidust anti teada kõigis maakondades, et koonduda ühiseks võitluseks. 1217. aastal piirati koos venelastega edukalt sakslaste käes olevat Otepääd, kuid sõjasündmuste suurimas, 1217. aastal Viljandi lähedal toimunud Madisepäeva lahingus jäädi hoolimata muinasmaakondadest kogutud 6000-mehelisest sõjaväest vastasele alla. Kuna Eesti ala ühendavat riiklust polnud ja toonane identiteet põhines rohkem maakondadel, juhtus sõjasündmuste käigus ka seda, et juba sakslastele alistunud eestlased võitlesid koos nendega veel vallutamata või ristimata maakondade vastu. Novgorodi ja Pihkva vürstid tegutsesid muistse vabadusvõitluse algul pigem koos sakslastega ja hakkasid alles hiljem koos eestlastega võitlema sakslaste vastu, et saavutada ülemvõim siinsetel aladel.

Kahe aastakümne jooksul tuli eestlastel vastu panna ligi viiekümnele sõjakäigule. Eestlaste sõjaväe ülesehitus ja relvastus oli mõeldud üksikuteks sõjaretkedeks. Kuigi võitluse jooksul arenes eestlaste sõjapidamisoskus ja täienes relvastus, polnud see siiski piisav, et pikema aja jooksul vastu saada elukutselistest, hea väljaõppe ja relvastusega sõjameestest koosnevale võõrväele. Võitlus päädis eestlaste allajäämisega ja Eesti ala jagamisega vallutajate vahel. Kaotuse põhjuseks tuleb pidada ka vastase paremat organiseeritust ja võimalust vägesid täiendada.

Muistsel vabadusvõitlusel oli tähtis osa eestlaste riigikaitsetraditsiooni taastamisel. See on innustanud nii rahvuslikul ärkamisajal kui ka virgutanud võitlust iseseisvuse eest.

12

Günther Reindorffi sulejoonistus muistsetest eesti sõjameestest. Illustratsioon koguteosest „Eesti Vabadussõda 1918–1920“ I osa. Tallinn, 1937, lk 13.

13

Allajäämine võõrvõimule tähendas kohalikule rahvale ristiusu vastuvõtmist ja allumist uute valitsejate kehtestatud kohustustele: maksud, tee- ja ehitustööd ning sõjateenistuskohustus. Viimane polnud pelgalt kohustus, see tähendas ka senise relvakandmisõiguse säilimist. Uued maaisandad arvestasid edaspidi kohaliku rahva sõjalise jõuga, kaasates neid oma kampaaniatesse. Eestlaste sõjaväeteenistus määratleti alistumislepingutega: näiteks sätestas 1255. aastal saarlastega sõlmitud leping, et viimased peavad talvel laevadega ja suvel hobustega nõudmise korral väeteenistusse ilmuma ning tunnistama ordumeistriga sama rahu- ja sõjaseisukorda. Mitmetest eesti ülikutest said uute valitsejate vasallid. Eestlased osalesid Vana-Liivimaa kaitsmisel ja siinsete valitsejate omavaheliste tülide klaarimisel ning ka kaugemale ulatuvatel sõjaretkedel – peamiselt venelaste ja leedulaste vastu.

Maarahva hulgas säilis sõjakas meel ja algatusvõime, et võimaluse korral oma olukorda relva jõul parandada. Nii püüti oma väepealike juhtimisel murda võõrast ülemvõimu 1343.–1345. aastal Jüriöö ülestõusuga. Tulirelvade kasutuselevõtt ja sõjapidamise keerukamaks muutumine vähendas vajadust eestlaste kui sõjalise jõu järele. 15. sajandil hakkasid peamist osa sõjapidamises täitma palgasõdurid ja talupojad pidid olema suutelised palkama iga 15 talu ehk adramaa kohta ühe palgasõduri. Eestlased käisid edaspidigi sõjaretkedel kaasas, aga pigem toetavas rollis, näiteks voorimeestena. Ametlikult võeti talupoegadelt relvakandmisõigus Liivimaa maapäeva otsusega 1507. aastal.

Mõneks ajaks säilis õigus kanda relva oma isanda teenistuses kolm nädalat aastas. Kindlasti teenis ka edaspidi sõjavägedes üksjagu kohalikku päritolu sõjamehi, kuid üldiselt võõrdusid eestlased mõneks ajaks sõjapidamisest.

Sõjandusest Rootsi ja Vene ajal Vana-Liivimaa riikliku korralduse lõpuni viinud Liivi sõjas (1558–1583) sõdis ka talupoegadest koosnevaid üksusi, kuid sõjapidamine oli muutunud keerulisemaks, tulirelvad olid ulatuslikumalt levinud ja talupoegadel puudusid vastavad kogemused. 1576. aastal moodustati Rootsi väe koosseisus Tallinna põgenenud talupoegadest ja linnaelanikest ligi 400-meheline lipkond, mis korraldas äkkrünnakuid Vene vägede tagalasse ja ründas linnuseid, kuid peamiselt rüüstas vastase territooriumi. Üksust 14

juhtis Liivimaa Hannibaliks kutsutud mündimeistrisell Ivo Schenkenberg.

Teistest suurematest talupoegade üksustest on tuntud Harju-Madise kihelkonnast pärit Ohtra Jürgeni salk.

Aastatel 1700–1710 kestnud Põhjasõjas teenisid paljud eestlased Rootsi võimude moodustatud maamiilitsas ehk maakaitseväes. Hoolimata kehvast relvastusest võitlesid maamiilitsa üksused südilt. Umbes 15 000 maamiilitsas sõdinud eestlasest mõni sai Põhjasõja jooksul ka ohvitseriks.

Otepää pastor Adrian Virginius moodustas kohalikest talupoegadest sõjasalga, et takistada Vene rüüstekomandosid. Põhjasõjas abistas rootslasi ka Toila mees Ronga Tehvan (Stephan Raabe), kes Rootsi sõjateadete järgi aitas Rootsi eelväel 1700. aasta novembris Pühajõel toimunud kokkupõrkes jõuda Boriss Šeremetevi juhitud Vene ratsaväe selja taha ja aitas seeläbi lahingu võidule kaasa. Ronga Tehvanit kasutas Rootsi ära oma sõjapropagandas, levitades Euroopas tema pildiga mitmes keeles plakateid.

Põhjasõda lõppes 1721. aastal Uusikaupunki rahuga, millega kinnitati juba 1710. aastal kokkulepitud rüütelkonna privileegid. Rüütelkonna liikmed andsid truudusvande Vene tsaarile ja kohustusid teenima Vene sõjaväes. Nii nagu Rootsi ajal, said ka Vene ajal väejuhid sõjaliste teenete eest tasuks maid Eesti- ja Liivimaal. Kuni 1782. aastani säilis rootsiaegne adramaal põhinev maksusüsteem, mille järgi 15 adramaa maksudest pidi saama relvastada, varustada ja ülal pidada ühte ratsaväelast. Vene-Türgi sõja ajal aastatel 1768–1774 kehtis ka eraldi sõjamaks. Peale maksukohustuse sõjaväe ülalpidamiseks tuli sõja korral pakkuda sõjaväele küüti ning majutada ja toitlustada sõdureid.

Vene armee koosnes peamiselt ainult impeeriumi põhirahvast venelastest ja kuni 18. sajandi lõpuni Eesti- ja Liivimaalt mehi sõjaväkke ei võetud, välja arvatud aadlikud, kes pidid nii Rootsi kui ka Vene ajal rüütlimõisa pidamise õiguse eest teenima sõjaväes ohvitserina.

Nekrutikohustus Kuigi Vene võimu all ligi kahesaja aasta jooksul Eesti alal suuremaid sõdu ei peetud, tuli siiski alates 1796. aastast, kui nekrutikohustus laiendati ka Balti provintsidele, maksta n-ö verekümnist. Teenistus kestis 25 ja 15

hiljem 15–20 aastat. Nekruteid võeti esialgu, nagu seda rahvasuus kutsuti, „varga kombel“: ühel kindlal päeval tuli kokku saada vajalik arv mehi.

Valiku, keda väkke saata, langetas kohalik mõisnik, hiljem vallakohus.

Tihti saadeti ka lihtsalt need, kes püügipäeval kätte saadi. Püügipäevade asemel hakati Eestimaal 1816. aastal, Liivimaal 1829. aastal ja linnades 19. sajandi keskpaigast kasutama liisutõmbamist. Liisunimekirjadesse kanti kõik nekrutikohustuse alla käivad, hea tervisega ja leeritatud mehed – liisupoisid, kelle seast vajalik arv mehi numbritega välja loositi.

Kuigi nekruteid oleks pidanud teenistusse võtma plaani järgi igal aastal, oli selline komplekteerimisviis üsna korrapäratu. Rahuajal ei pruukinud teenistusse kutsumist igal aastal toimuda, aga sõja ajal võidi nekruteid võtta mitu korda aastas. Kokku võeti kuni üldise sõjaväekohustuse kehtestamiseni (1874) Eestist umbes 95 000 nekrutit. Neist jõudis pärast teenistusaega koju tagasi ligikaudu viiendik. Sellel oli demograafiline mõju, mis väljendus sündimuse vähenemises ning rahvastiku soolise ja vanuselise koosseisu muutustes.

Nekrutikohustuse kõrval kutsuti Napoleoni sissetungi kartuses aastatel 1806–1807 ja 1812. aastal selle toimumisel kokku maakaitsevägi, aga mõlemal korral saadeti see ilma lahingutesse jõudmata laiali. Riia kaitsmisel 1812. aastal ja Vene armee Euroopa sõjakäigul 1812–1813 tegid kaasa eraalgatusena moodustatud vabakorpused, kuhu kuulus ka eestlasi.

Krimmi sõja ajal, aastatel 1853–1856, moodustati Riia meremiilits, kuhu kuulus mitusada eestlast ja lätlast, kes osalesid lahingutes suurtükipaatide meeskondades.

Üldine sõjaväeteenistuskohustus 1793. aastal kehtestas Prantsuse Vabariik üldise sõjaväeteenistuskohustuse kõigile meeskodanikele. Sellega sai alguse uus viis armeede komplekteerimiseks: peaaegu kõik mehed hakkasid saama sõjalist väljaõpet. Teised Euroopa riigid võtsid sama süsteemi sõjaväe mehitamiseks kasutusele peamiselt alates 19. sajandi keskpaigast. Väljaõpe muutus kiiremaks ja tõhusamaks ning raudtee võimaldas suuri väehulki kiiresti rindele saata.

Rahuaegset sõjaväge sai sõja puhkedes kiiresti mitu korda suurendada.

16

Keiserlikul Venemaal seati kohustuslik väeteenistus senise nekrutivõtmise asemel sisse pärast pärisorjuse kaotamist alates 1874. aastast. Teenistus jagunes kolmeks: esiteks tegevteenistus (maaväes algul kuus ja hiljem kolm ning mereväes seitse ja hiljem neli aastat), teiseks teenistus reservis (maaväes üheksa, mereväes kolm ja hiljem 13 aastat), kolmandaks teenistus maakaitseväes (kuni 40 aastat). Igal sügisel pärast saagikoristust kutsuti sama aasta alguseks 20-aastaseks saanud meestest kindel arv liisuvõtmise teel sõjaväkke. Pärast teenistust said neist reservväelased. Ülejäänud mehed, kes teenistusest eemale jäid, arvati kohe maakaitseväkke. Sõja ajal mobiliseeriti reservväelased ja vajaduse korral kutsuti teenistusse ka maakaitseväelased.

Teenistusest võidi vabastada perekondlikel ja majanduslikel põhjustel ning samuti mitme elukutse esindajad, näiteks vaimulikud ja paljud meremehed.

Vabatahtlikuna sõjaväkke minekut võis ajendada soov alustada ohvitserikarjääri või teenida vastavalt oma haridusetasemele lühemat aega. Pärast aastast teenistust võis vabatahtlik teha ohvitserieksami ja jätkata teenistust ohvitserina.

Eestist võeti rahuajal teenistusse igal aastal 1200–2200 meest ja aastatel 1875–1913 kokku umbes 100 000 meest. 19. sajandi viimastel kümnenditel suunati suurem osa eestlasi teenima Poolas asuvatesse vägedesse. Kuigi paljud püüdsid kohustuslikust sõjaväeteenistusest kõrvale hoida, oli ka neid, kes astusid sõjaväeteenistusse vabatahtlikult, et omandada haridus ja teha karjääri.

Eestlastest reservväelased võtsid enne Esimest maailmasõda osa kahest suuremast sõjast: Vene-Türgi sõjast aastatel 1877–1878 ja Vene-Jaapani sõjast aastatel 1904–1905. Mõlemas sõjas osalemise kogemus ja sõja kajastus ühiskonnas on säilinud rahvaluules, sealhulgas rahvalikes lauludes. Vene-Jaapani sõjas võitles ligikaudu 50 eestlasest kaadriohvitseri, kelle seas oli mitu hilisemat Eesti Vabadussõja juhti, näiteks Ernst Põdder, Jaan Soots ja Aleksander Tõnisson.

Kuigi eestlasi oli ohvitseri auastmeteni jõudnud ka varem, hakkas nende hulk kasvama pärast junkrukoolide asutamist 1860. aastal. Neis koolides oli hariduslik tsensus madalam ja õppeprogramm lihtsam kui sõjakoolides.

Ajavahemikul 1870–1914 lõpetas junkru- või sõjakooli umbes 260 eesti rahvusest kaadriohvitseri, kellele lisandus umbes 200 reservlipnikku.

17

1915. aasta mais ilmusid Viljandimaal väeteenistuskomisjoni 2,05 m pikk Juhan Riimann ja 1,08 m pikk Juhan Päiel. Lühemat meest väkke ei võetud. Mõlemat kasutati sõjapropagandaks tehtud postkaardisarja piltidel. Foto: Jaan Riet. VM 18