Eesti raamatu
1OO aastat AILE MÖLDRE
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 23 24 25 27 31 36 36 38 38 40 41 42 47 51 54 56 57 60 63 63 65 67 68 69 75 75 80 85
Esimestest eestikeelsetest raamatutest Noor-Eesti albumiteni Raamatuelu Eesti Vabariigis 1918–1940 Kirjastustegevust reguleerivad seadused Riigi toetus trükiste kirjastamisele Kirjastamise areng ja raamatutoodangu maht Kirjastustegevuse keskused ja juhtivad kirjastused Hans Männik ja kirjastus Loodus Trükinduse areng Raamatutoodangu sisu ja tüübid Teadustööd Populaarteaduslikud sarjad Õpikud kõigile kooliastmetele Teatmekirjandus entsüklopeediast sõnaraamatuteni Eesti kirjanike loomingu väljaanded Tõlkeilukirjandus Nobeli laureaatidest kriminaalromaanideni Raamatud lastele Nõuanderaamatud „moodsaks elukorralduseks“ Raamatute levi Avalike raamatukogude võrk Vähemusrahvuste kirjastustegevus Baltisakslaste kirjastustegevus Venekeelne trükitoodang ja kirjastused Trükised eestirootslaste kogukonnale Juudi vähemuse kirjastustegevus Eestikeelsete raamatute kirjastamine Nõukogude Liidus 1920.–1930. aastatel Kirjastamine ja raamatutoodang 1940–1944 Esimene nõukogude võimu aasta 1940–1941 Kirjastustegevus ja raamatutoodang Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 Eestikeelne kirjastustegevus Nõukogude Liidu tagalas
88 88 89 92 94 97 99 102 107 114 116 116 119 121 123 125 129 134 137 141 147 150 151 153 153 158 159 161 161
Eesti raamatuala nõukogude ajal 1944–1991 Kirjastustegevuse korraldus ja juhtimine Stalini aeg ja raamatuelu juhtimine Sulaaegsed reformid raamatuala korralduses Tugevnev kontroll ja plaanide esmatähtsus stagnatsiooniaegses kirjastamises Keelatud raamatute nimekirjad Käsikirjade tsenseerimine Eesti NSV kirjastused Raamatutoodangu maht – nimetused ja trükiarv Trükikodade võrgu areng Raamatutoodangu sisu ja tüübid Õppekirjandus Teaduskirjandus – lõssenkismist globaalprobleemideni Teadust populariseerivad väljaanded Teatmekirjandus – ENE ja näpuotsaga muud Eesti ilukirjanduse väljaanded Tõlkekirjandus – vene, teiste nõukogude rahvaste ja välisautorite raamatud Raamatud lastele Omakirjastamine – põrandaaluse samizdati väljaanded Raamatute levi Raamatuostud, kodused raamatukogud ja lugemine Raamatukogud lugemisvara allikana Nõukogude režiimi lagunemise aeg 1987–1991 Tsensuuri lõdvenemine ja kaotamine Uuendused kirjastamises, trükinduses ja raamatumüügis Pagulaseestlaste kirjastustegevus Välismaal tegutsenud eesti kirjastused Läänes ilmunud eestikeelne raamatutoodang Suhted kodumaaga
164 164 165 168 172 172 174 179 180 182 184 186 188 192 196 201
Eesti Vabariik 1991–2017 Raamatuala reguleerivad seadused Raamatupoliitika ja toetused raamatute väljaandmiseks Kirjastuste võrgu kujunemine Raamatutoodangu maht ja koostis Raamatute väljaandmine 1990. aastate algul Raamatutoodang tõusuaastail Raamatud kriisi ja selle ületamise ajal Raamatute trükkimine E-kirjastamine Raamatute kirjastamine vähemusrahvuste keeltes Raamatumüügi uuenemine – kauplusekettidest raamatuklubideni Raamatute ostmine ja lugemine Raamatukogud info- ja kogukonnakeskustena Kirjandust Isikunimede loend
Esimestest eestikeelsetest raamatutest Noor-Eesti albumiteni
Raamatuid on Eesti alal kirjutatud, avaldatud ja loetud sajandeid. Aastail 1208–1227 vallutasid Eesti ala Saksa ja Taani ristirüütlid, kelle sõjaline jõud oli toetuseks ristiusu misjonile. Ristiusustamisega jõudsid siia ka ladina tähestik ja käsikirjalised raamatud. Vaimulikud võtsid ametiülesannete täitmiseks kaasa juhiseid jumalateenistuse läbiviimiseks, jutluse- ja piiblitekste ning ristiusu kiriku õigusnorme sisaldavaid töid. Loodavate piiskopkondade ja kloostrite juurde tekkisid suuremad või väiksemad raamatute kogud, mis sisaldasid hinnanguliselt sada kuni paarsada köidet. Tallinna, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonnas asutati kõrgvaimulike kolleegiumid ehk toomkapiitlid, millega seostusid toomkoolid ja nende raamatukogud. Neis kogudes hoitud ja kasutatud käsikirjalisi raamatuid on säilinud vähe ning nende päritolu ei ole enamasti selge. Tõenäoliselt paljundati ka Eestis paiknenud kloostrites raamatuid neid käsitsi ümber kirjutades, näiteks Püha Birgitta ordu Pirita kloostris ümberkirjutatud raamatuid saadeti Rootsi Vadstena emakloostrile. Käsikirjalised raamatud olid ladinakeelsed, sisaldades mõnikord siiski ka eestikeelseid sõnu ja lauseid. Esimesed eestikeelsed lausekatked leiduvad aastail 1224–1227 kirja pandud Henriku „Liivimaa kroonikas“, mis kajastab Liivimaa vallutamist. 9
Trükikunsti leiutamisega 1440. aastail kasvas raamatute arvukus ja levi kiiresti. Peatselt jõudsid trükitud raamatud Eestissegi. 1470. aastal saadeti Niguliste kiriku eestseisjale Marquard van der Molenile Lübeckist kaks piiblit ja muud kirikukirjandust. Soovist mittesakslasi kirikule lähemale tuua tehti katset välja anda Liivimaal kasutamiseks mõeldud raamatuid. On arvatud, et Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel võis 1517. aastal lasta trükkida eestikeelse katoliikliku katekismuse, kuid kindlaid teateid selle kohta pole. 16. sajandi esimesel poolel jõudis Saksamaalt siia Martin Lutheri reformeeritud usu kuulutus. Luterlikku õpetust levitati aktiivselt trükiste kaudu, millest mõned olid suunatud ka otse Liivimaa rahvale. 1525. aastast pärineb varaseim teade eestikeelset teksti sisaldavast raamatust, mille arestimisest ja tõenäolisest hävitamisest kirjutab oma päevikus Lübecki toomdekaan Johannes Brandes. Luterliku sisuga trükise konfiskeeris katoliiklik tsensuur. Kõige vanem osalt säilinud eesti keelt sisaldav trükis on 1535. aastal Wittenbergis ilmunud nn Wanradti-Koelli katekismus, mille fragmendid leiti 1929. aastal Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogus ühe köite kaante täitematerjalina. Kakskeelse luterliku katekismuse alamsaksakeelne tekst oli trükitud raamatu vasakule ja eestikeelne tõlge paremale leheküljele. Järgneva sajandi jooksul anti välja mitmeid eesti keelt sisaldavaid usutekste. 1558. aastast alanud Liivimaa pärast peetavate sõdade käigus hävitati muu hulgas vaenlase väljaantud raamatuid, mistõttu tollastest trükistest pole palju säilinud. Kaasaegseid sõjasündmusi käsitles üksikasjalikult Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Balthasar Russowi alamsaksakeelne Liivimaa provintsi kroonika „Chronica Der Prouintz Lyfflandt …“, mis trükiti 1578. aastal Rostockis. Esimene oletatavalt eestlasest autori kirjutatud Eesti ajaloo raamat osutus väga populaarseks, seda anti Russowi eluajal välja kolm trükki. Peamiselt loeti Eestis Saksamaal ilmunud raamatuid, mida võis hankida erinevatest allikatest. Raamatuid müüsid mitmes linnas tegutsenud raamatukauplejad ja köitjad. Tallinnas tegutses 16. sajandil ka mitu kirikule kuuluvat raamatukogu. 1552. aastal asutati Oleviste kiriku juurde linna raamatukogu, mis oli rae ülalpidamisel. Tänu 17. sajandi keskpaigas 10
Leht Wanradti-Koelli katekismusest. Trükitud Wittenbergis Hans Luffti trükikojas 1535. aastal.
ametisse määratud esimese raamatukoguhoidja Heinrich Brückeri kogutud annetustele ja kingitustele kasvas raamatukogu kollektsioon 1668. aastaks tolle aja kohta märkimisväärse 1300 teoseni. 1629. aastal sõlmitud Altmargi vaherahu alusel kuulus Mandri-Eesti Rootsi võimu alla. Hiljem läksid Rootsi kätte ka saared. Ametnike ettevalmistust silmas pidades asutati Eesti alale kaks gümnaasiumi – 1630. aastal Tartusse (sellest sai 1632. aastal ülikool) ja 1631. aastal Tallinna –, mille juurde rajati trükikojad. Tartu ülikooli juures alustas 1632. aastal tööd esimene trükikoda Eestis, kus trükiti esijoones ülikooli õppejõudude ladinaja saksakeelseid teaduslikke töid ning üliõpilaste väitlusi. Tallinna vanim teadaolev trükis, vihik Tallinna gümnaasiumi professorite tervitusluuletustega 11
Eestimaa kindralkubernerile Philipp von Scheidingile, ilmus 1634. aastal. Kesk-Euroopa maadega võrreldes asutati trükikoda Eestisse üsna hilja, kuid Põhjamaadega kõrvutades liiguti samas tempos: Soome esimene trükikoda alustas 1642. aastal ja Norras 1643. aastal. 16. sajandi teise poole lakkamatud sõjad pidurdasid trükitegevuse alustamist, mis nõudis kindlamaid olusid. Rootsi võimu alla minekuga saabunud rahuaeg lõigi hariduse ja kultuuri arenguks soodsa pinnase. Eestikeelsete raamatute trükkimise seisukohalt oli oluline keskus ka Riia, Liivimaa kubermangu halduskeskus, mille alluvusse kuulus Lõuna-Eesti. 1588. aastal asutatud Riia linnatrükikojas trükiti 17. sajandil 32 eestikeelset raamatut. Nende hulgas oli pastor Heinrich Stahli saksa- ja eestikeelse rööptekstiga kirikliku käsiraamatu „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal“ („Hand und Haussbuches Bengt Gottfried Forseliuse ja Adrian Virginiuse Für die Pfarherren, und Haussväter Ehstnischen lõunaeestikeelne aabits. Fürstenthumbs“, 1632) esimene, katekismust Trükitud Riias 1698. aastal. sisaldav osa. 1637. aastal ilmunud teine osa (lauluraamat) oli aga esimene eestikeelne Eestis ja Tallinnas trükitud raamat. Neljaosaline kirikukäsiraamat ilmus aastail 1632–1701 kuues trükis, kokku umbes 20 000 eksemplaris. See oli suunatud eelkõige kirikuõpetajatele, mõisavanematele, köstritele ja teistele saksakeelsetele lugejatele. 17. sajandi vältel anti välja ka mitu ladina- ja saksakeelset eesti keele grammatikat, mis olid mõeldud Saksamaalt tulnud pastoritele abiks keele õppimisel. Eestlaste tarvis raamatute väljaandmine seostub lugemisoskuse levikuga. Rootsis ja selle provintsides pöörati suurt tähelepanu rahvakoolide väljaarendamisele. Eesti rahvakooli algataja Bengt Gottfried Forselius organiseeris 1684. aastal Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari (tuntud kui Forseliuse seminar), et ette valmistada köstreid ja koolmeistreid maarahva õpetamiseks. Lugemisoskuse edendamiseks eesti laste seas hakati välja andma aabitsaid. Vanimate väljaannetena on meie päevini säilinud B. G. Forseliuse Riias trükitud põhjaeestikeelne aabits 12
1694. aastast ja lõunaeestikeelne 1698. aastast. Sajandi lõpuks oskas talurahvas juba üsna hästi lugeda. Ühtekokku ilmus aastail 1525–1600 seitse eestikeelset raamatut, aastail 1601–1703 aga juba 87. Eestikeelsed raamatud moodustasid olulise osa, umbes 30%, Tallinna trükikoja toodangust. Kõigi Eesti alal trükitud raamatute arvestuses oli nende osakaal aga tühine. Enamik trükiseid olid saksa, ladina, rootsi või kreeka keeles. Suur osa võõrkeelseid raamatuid oli trükitud Tartu ülikooli trükikojas. 1699. aastal viidi trükikoda koos ülikooliga Pärnusse ning evakueeriti sealt 1709. aastal Põhjasõja eest Stockholmi. Vähesel määral võõrkeelseid raamatuid trükiti ka 1695– 1704 tegutsenud Narva trükikojas. Põhjasõja käigus läks Eesti ala Venemaa koosseisu, kuid 1710. aasta rüütelkondade ja linnade kapitulatsioonide tingimustega kehtestatud Balti erikord säilitas baltisaksa mõisnike privileegid, kohaliku omavalitsuse ja luterliku kirikukorralduse. 18. sajandi esimeses pooles anti eesti keeles välja olulised usutekstid: 1715. aastal ilmus Tallinnas juba Rootsi ajal ettevalmistatud uue testamendi põhjaeestikeelne tõlge ning 1739. aastal piibel, mis kindlustas põhjaeesti keele rolli ühtse kirjakeele arendamise alusena. 1721. aastal loodi uue kodu- ja kirikuraamatu väljaandmiseks Eesti Raamatute Kirjastuskassa, mille kulul ilmusid edaspidi mitmed eestikeelsed raamatud. Kodu- ja kirikuraamatust anti järgneva 70 aasta jooksul välja 16 trükki ning see kujunes kõige levinumaks lugemisraamatuks 18. sajandil. Kui 18. sajandi algul ilmusid eesti keeles mõned religioosse sisuga jutte ja kirikulaule sisaldanud kogumikud, siis sajandi teisel poolel kirjastati valdavalt ilmaliku sisuga juturaamatuid. Neist populaarseimaks kujunes Friedrich Wilhelm von Willmanni „Juttud ja Teggud“ (1782), mis oli koostatud Läti literaadi Gotthard Friedrich Stenderi raamatu eeskujul. Mitmed selles ilmunud lood läksid käibele rahvajuttudena. Raamatutoodang mitmekesistus ka praktilisi nõuandeid ja õpetusi sisaldavate väljaannetega. Juhiseid põllupidamise, tervishoiu, koduse elu korraldamise ning toiduvalmistamise kohta anti nii kalendrites kui ka jutu- ja õpetuseraamatutes. Kalendreid ilmus 18. sajandi lõpul kaks: sajandi esimesel veerandil algatati Tallinnas „Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat“, millele sajandi lõpul lisandus Tartus ilmuma hakanud 13
väljaanne. Kalendrid olid kõige laialdasemalt levinud rahvaraamatud ning nende järjest pikenevad lisad pakkusid mitmesugust lugemismaterjali. Aastail 1715–1800 ilmus kokku 348 eestikeelset raamatut. Ehkki nimetusi polnud just palju, oli nende trükiarv suur, mis annab tunnistust rahva lugemisoskusest ja huvist raamatute vastu. Eestlased olid lätlaste ja Põhjamaade elanike kõrval Euroopa kõige parema kirjaoskusega rahvaste hulgas. Tänu eratrükikodade ajutisele lubamisele lisandusid 18. sajandi algupoolel ainsana tegutsenud Tallinna linna ja gümnaasiumi trükikojale uued ettevõtted Põltsamaal ja Tallinnas. Põltsamaal 1766. aastal Saksamaalt saabunud arsti ja ajakirjaniku Peter Ernst Wilde asutatud eratrükikoda oli esimene omataoline Venemaal, mis aga tegutses vaid lühikest aega ning viidi 1789. aastal üle Tartusse. Wilde andis Põltsamaal välja esimest eestikeelset õpetlik-valgustuslikku ajakirja „Lühhike öppetus …“ (1766– 1767). Sajandi lõpul jäi tegutsema kaks trükikoda – Tallinnas ja Tartus. 18. sajandi keskpaigas loodi vennastekoguduste palvemajades ka esimesed eestikeelsed, hernhuutlikku kirjandust sisaldavad raamatukogud. Oma sõnumi levitamise nimel soosisid vennastekogudused lugemis- ja kirjutamisoskuse edendamist. Võõrkeelsete raamatute väljaandmine oli sajandi esimesel poolel loiuvõitu, elavnedes 1760. aastatest, mil ilmusid mitmed kohalikke ühiskondlikke olusid, eelkõige pärisorjust kritiseerivad ning majanduse ümberkorraldamist käsitlevad teosed. Kirjutati ka Eesti- ja Liivimaa loodusest, geograafiast ja ajaloost. Baltisaksa autorite raamatud ilmusid sageli ka Riias. Raamatuid andsid välja raamatukaupmehed, köitjad, trükkalid, autorid ja asutused, nagu kubermanguvalitsus ja Tallinna raad. 19. sajandi esimesel poolel „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna …“ hakkas baltisaksa vaimulike roll Trükkinud Jacob Johann Köhler Tallinnas eestikeelse raamatu kujundamisel 1739. aastal. 14
vähehaaval taanduma ning sellega hakkasid järjest rohkem tegelema eestlased ise. Eestlaste õigusliku seisundi, samuti vaimu- ja kultuurielu seisukohalt oli tähtis pärisorjuse kaotamine Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Nende sündmuste tulemusel tekkis ulatuslik eestikeelne juriidiline kirjandus: talurahvaseadused, seletuskirjad seaduste juurde, määrused ja käsiraamatud, mis panid aluse rahva õigusteadvusele ning oma õiguste eest seismisele. Raamatuelu arengut mõjutas ka koolivõrgu väljaarendamine maal ning kooli muutmine kaheastmeliseks: vallakoolile järgnes kõrgema astme kihelkonnakool. Samuti hakati looma kreiskoole, kuhu eestlastel oli lihtsam pääseda kui gümnaasiumidesse. Nii paranesid eestlaste haridusvõimalused märgatavalt. Väljapaistvaks sündmuseks hariduselus sai Tartu ülikooli taasavamine 1802. aastal, ülikooli juures tegutses ka raamatukogu. Sajandi alguses hakkas aegamööda muutuma hariduse sisu ja õpetuseks kasutatav lugemisvara. Uut tüüpi aabitsad sisaldasid kirjutamisõpetuse aluseid, jutte, lugemispalasid loodusest ja geograafiast, nõuandeid põllumajanduse ja tervishoiu alalt. Aineõpikute hulgas oli esimene 1806. aastal Peter Heinrich von Frey avaldatud „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst“, millele lisaks ilmusid 19. sajandi esimesel poolel ka loodusloo, geograafia ja võõrkeelte õpikud ning lugemikud. Populaarteadusliku kirjanduse algust seostatakse 1818. aastal ilmunud Otto Wilhelm Masingu raamatuga „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed“. Seda mitmekesise sisu ja väljendusrikka keelega väljaannet on nimetatud eesti talurahva-entsüklopeediaks. Juhatusi elu korraldamiseks ja silmaringi avardavaid lugemispalu sisaldasid ka kalendrid, mida 19. sajandi keskel anti välja juba kuus nimetust. Ilukirjanduslikke raamatuid kirjutasid sajandi esimestel kümnenditel baltisakslased, alates 1840. aastatest aga juba eestlastest autorid ja tõlkijad. Algupärase loomingu väljaannetest pälvisid tähelepanu eelkõige Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, sentimentaalse jutukirjaniku Suve-Jaani (Jaan Sommeri) ning esimese eesti kirjanikuna tuntuks saanud Carl Wilhelm Freundlichi lihtsakoelised luuletused ja kalendrijutud. Veelgi populaarsemad olid aga rohkearvulised haleduslood ilmsüüta kannatanud naistest, nagu Jenoveva, Hirlanda või Griseldis, aga ka meeskannatajate (nt prints 15
Appolonius) saatusest, mis jõudsid Eestisse saksa rahvaraamatute vahendusel. Suurima menu osaliseks sai Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Jenovevamugandus, millest ilmus 45 aasta jooksul üheksa trükki. Samal ajal said eesti lugejad tuttavaks Robinsoni seiklustega. Vaimuliku kirjanduse osatähtsus mitmekesisemaks muutunud eestikeelses raamatutoodangus küll kahanes, ent see oli 19. sajandi esimesel poolel siiski juhtival kohal. 1845. aastal Lõuna-Eestis korraldatud piiblite ja uute testamentide loenduse andmeil omas uut testamenti 54,4% taluperesid ning piiblit 9,5%, niisiis olid palju rohkem kui pooltel peredel kodus „Wagga Jenowewa ajalik vähemalt pühakirja väljaanded. elloaeg“. Gotthard Oswald Aastail 1801–1850 ilmus kokku 803 eestikeelset Marbachi järgi eesti keelde mugandanud Friedrich raamatut. Tollasel raamatuturul valitses siiski nii Reinhold Kreutzwald, välja mujalt sisseveetud kui ka kohapeal väljaantud saksaandnud Heinrich keelne raamat. 19. sajandi esimene pool oli baltisaksa Laakmann. Tartu, 1842. õpetlaste ja kirjanike viljaka tegevuse aeg. Läänemere kubermangude teaduskeskusena toiminud Tartu ülikooli vilistlaste uurimusi avaldati küll Vene ja Saksa kirjastustes, kuid ka Eestis, näiteks alates 1844. aastast Tallinnas tegutsenud Franz Kluge kirjastuses. Eesti keele ja rahvaluule uurimisega seotud materjale publitseeris 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Selts. Oma väljaandeid avaldasid ka teised baltisaksa teadusseltsid – 1842. aastal Tallinnas asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühing ning 1853. aastal rajatud Tartu Loodusuurijate Selts. Eestimaa Kirjanduse Ühingu asutanud saksa haritlased olid juba 1825. aastal loonud Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu koos lugemistoaga, millega liideti kunagise avaliku raamatukogu rolli minetanud Oleviste raamatukogu. Laiale lugejaringile osutavale nimele vaatamata täitis see siiski teadusseltsi raamatukogu ülesandeid. Eestikeelse raamatu oluliseks trükkaliks ja kirjastajaks kujunes Heinrich Laakmann, kelle ettevõte alustas Tartus tööd 1837. aastal. 1840–1880 trükkis ta umbes 800 eestikeelset raamatut, mis moodustas üle kolmandiku 16
eestikeelsest raamatutoodangust. Trükikodade arv oli pärast eratrükikodade taaslubamist 1802. aastal kiiresti kasvama hakanud ning 1860. aastal tegutses Eestis juba üheksa trükikoda. 19. sajandi keskpaigani olid kirjastajateks ja trükkaliteks sakslased, eestlased asusid neis ameteis tööle sajandi teisel poolel. 19. sajandi teisel poolel toimusid Eestis suured muutused: traditsiooniliselt põllumajanduslikult elukorralduselt liiguti moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, mis väljendus arenevas tööstuses ning linnaelanikkonna kasvus. 1860. aastail algas massiline talude päriseksostmine. Sajandi keskel alanud rahvusliku ärkamise eestvedajateks olid eesti soost haritlased, riigiteenistujad, kaupmehed, käsitöölised ja vaimulikud. Kõik need protsessid mõjutasid trükisõna arengut ning toimisid selle kaudu. Eestlaste rahvustunnet ja haridust väärtustas eestikeelne ajakirjandus. 1857. aastal ilmuma hakanud esimese järjepideva eestikeelse ajalehe Perno Postimees asutaja Johann Voldemar Jannsen kõnetas lugejaid senise „maarahva“ asemel kui eesti rahvast. Ajalehed ilmusid märkimisväärse trükiarvuga ning levisid laialdaselt nii linnas kui ka maal, kus loeti huviga uudiseid ning nõuandeid ja jutte. Ajakirjandus aitas kaasa suurte rahvuslike ürituste, näiteks laulupeo korraldamisele ning rahvakultuuri edendavate seltside asutamisele ja toimimisele. 19. sajandi teisel poolel hakkas eestikeelne raamatutoodang kiiresti kasvama. Kui sajandi keskpaiku ilmus aastas 60–80 eestikeelset raamatunimetust, siis lõpus juba 200–300. Eesti raamatutootmise maht oli võrreldav Lätiga, kus aastail 1887–1900 ilmus kokku 3500 nimetust, Eestis ilmus samal ajal 3147 nimetust. Tollases raamatuelus oli kesksel kohal Tartu – ülikoolilinn ja rahvusliku liikumise keskus. Raamatuid andsid välja peamiselt trükikojad, seltsid ja ajaleheväljaandjad. Sajandi lõpupoole kerkisid kirjastajatena esile raamatukauplejad. Heinrich Laakmann avas 1867. aastal Tartus esimese eestikeelseid raamatuid müüva kaupluse. Tallinnas asutas esimese ainult eestikeelse kirjavaraga kaupleva raamatupoe Aleksander Eduard Brandt 1879. aastal. Sajandi lõpul kasvas raamatukaupluste arv kiiresti ning 1903. aastal tegutses neid juba 170. Sõna „kirjastaja“ tõi eesti keelde Ado Grenzstein oma 1884. aastal ilmunud „Eesti Sõnaraamatus“. Asutati ka mitmeid uusi trükikodasid, nende arv kasvas 1890. aastaks 30-ni, 17
Carl Robert Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat“, 1. jagu, 80 pildiga. Illustreerinud Albert Heinrich Schmid ja Eduard Magnus Jakobson. Kirjastaja Heinrich Laakmann. Tartu, 1870.
kusjuures trükiettevõtted seati sisse mitmes linnas, kus need seni puudusid (Viljandi, Valga, Haapsalu, Rakvere, Kuressaare). Raamatute trükiarvud, ehkki endiselt küllalt suured, hakkasid nimetuste arvu kasvades vähenema. Raamatu läbimüügiks kulus sageli aastaid. Et eestlastest lugejaskonna ostujõud oli väike, andsid kirjastajad välja õhukesi pehmekaanelisi odaval paberil trükiseid, mis ei maksnud palju. Toiduainete hindadega võrreldes maksid raamatud küll vähe, kuid kehvema sissetulekuga inimestele võis nendegi ostmine üle jõu käia. Sel juhul sai lugemismaterjali hankida raamatukogudest, mida tegutses rohkem Lõuna-Eestis. Just seal, eelkõige Viljandimaal, pandi alus rahvaraamatukogude traditsioonile. Paljud rahvaraamatukogud asutati kohalikul algatusel oma raha eest. 18