Eesti postmarkide
1OO aastat ELMO VIIGIPUU
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 11 11 12 16 16 20 27 33 35 40 43 44 44 47 53 53 57 58 61 64 67 70 70 80
Saateks Eellugu Posti kohaletoimetamise eest tasumine Esimesed filatelistid ja filatelistide organisatsioonid Eesti aeg 1918–1940 Eesti esimesed postmargid Käibemargid Juurdemaksuga margid Lennupostimargid Mälestusmargid Tervikasjad Eripostiasutused ja nende postitemplid Filateelia 1918–1940 Filatelistide ühingud Näitusi ja üritusi Okupatsiooniaeg 1940–1991 Sõjaaegsed väljaanded Aastad ilma oma postmarkideta Eesti teema Nõukogude Liidu postimaksevahenditel ja postitemplitel Filateeliaväljaanded Eestis Eesti-teemalised postiväljaanded paguluses Eesti teema teiste riikide postimaksevahenditel ja postitemplitel Filateelia 1940–1991 Filatelistide tegevus kodumaal Eestiga seotud filateelia mujal maailmas
89 89 90 99 100 103 103 106 108 108 112 115 123 124 130 134 141 155 162 170 173 173 179 181 182 183 186 191 193
Uus Eesti aeg 1991–2018 Eesti postmarkide väljaandmise taastamine Käibemarkide sarjad Juurdemaksuga margid Tervikasjad ja eritemplid Erimid ja võltsingud Tavalised ja haruldased Võltsijad ja võltsingud Mälestusmarkide motiivid ja teemad Eesti maakaardil, rahvusvärvid ja muu sümboolika Riigi tähtpäevad Riigijuhid ja riigiasutused Linnad ja maakonnad Majandus, merendus ja transport Post, postmark ja filateelia Haridus, teadus ja mäluasutused Rahvakultuur ja kunst Sport Loodus Uus aasta ja jõulud Rahvusvaheline koostöö Postmarkide ühisväljaanded Osa maailmast Postmarkide hindamine Postmargi muutuv roll ja uued võimalused Minu Mark Filatelistide tegevus tänapäeva Eestis Kasutatud allikad Isikunimede register
Saateks Eesti postmarkide sajand jaguneb selgelt kaheks osaks, sest postmarkide
väljaandmine eeldab oma riikliku postiorganisatsiooni olemasolu koos vajadusega korraldada postiteenuse eest tasumine. Postmargid olid Eesti iseseisvumise ajaks olemas ja kasutusel kõikjal maailmas. Kuid Eesti postmarkide sünniks ei piisanud Eesti Vabariigi väljakuulutamisest veebruaris 1918. Alles siis, kui loodi oma riiklik postiorganisatsioon, valmisid ka esimesed oma postmargid. Koos oma riigi iseseisvuse hävitamisega kadus ka postiorganisatsiooni iseseisvus ning lõppes Eesti postmarkide väljaandmine. Seni välja antud margid aga kaotasid kehtivuse postimaksevahendina. Aastal 1991 taastati riiklik iseseisvus, oma postiorganisatsioon ning loomulikult jätkati ka oma postmarkide väljaandmist. Postmarkide kogumise ehk filateeliaga on mõneti teisiti. Postmarkidel ja teistel postimaksevahenditel on tegelikult kaks elu või kaks rolli. Kõigepealt täidavad nad oma peamise ülesande: olla postisaadetise saatekulu tasumise materiaalseks tõendiks postisaadetisel teel saatjalt saajani. Kui see tehtud, on enamiku saatuseks hävida. Ühel osal aga on õnn jõuda
Eesti postmargi 100 aasta juubelimargi voldiku esikaas, 2018. Kujundanud Indrek Ilves. 9
filatelisti valdusse. Postisaadetisel tutvustab mark lisaks postimaksevahendiks olemisele oma välimuse ja motiiviga seda riiki, kus ta on valminud. Filatelisti käes saab sellest lisa- või kõrvalrollist peamine põhjus, miks ta prügi hulgast päästetakse ja oma kogusse lisatakse. Täpsuse huvides tuleb muidugi mainida, et suurt hulka postmarkidest säästavad filatelistid maksevahendina kasutamisest, et nad parema väljanägemisega oma kogudesse lisada. Post saab sellisel juhul vastava rahasumma filatelistilt kätte ja võib selle tegelikku teenust osutamata oma kasumile lisada. Kui oma postmarkide väljaandmisel ja nende kasutamisel postimaksevahendina on Eestis kaks eraldi perioodi, siis filateelias seda vahet ei tekkinud. Eesti marke sai hakata koguma ja uurima kohe, kui esimene mark ilmus, ning seda saab teha senikaua, kuni see harrastus veel huvilisi paelub. Mõnevõrra sõltub kogumine ka asjaolust, kas kogutavat ajapikku lisandub või ei, kuid see pole nii tähtis. Postimaksevahendite kogumise juurde käivad lahutamatu osana kogutava nimekirjad ehk kataloogid. Kui räägime ühe konkreetse riigi väljaannetest, siis enamasti tutvustavad need kataloogid väljaandeid kronoloogilises järjekorras, esitades igaühe kohta rohkem või vähem andmeid. Käesolev raamat püüab sedasama ainest käsitleda mõnevõrra teisiti. Eesmärk on saja aasta kestel ilmunud väljaandeid tutvustada neid kujundanud kunstnike ja neil kajastuvate teemade-motiivide kaupa. Väljaannete kogusse lisamine nende ajalise ilmumise järjekorras on levinud, kuid mitte ainuvõimalik lähenemisviis. Tänapäeval on järjest populaarsem koguda postimaksevahendeid hoopis motiivide või teemade kaupa. Väljaanded on kindlate kujundajate looming ning üks võimalus on kogudagi ühe või mitme kunstniku kujundatud väljaandeid. Just motiividest, teemadest ja kujundajatest lähtuvatele huvilistele ongi see raamat mõeldud. Filateeliaharrastusega saab tegeleda omaette, ilma et teiste huvikaaslastega mingitki tegemist teha. Samas pakuvad teiste harrastajatega tehtav koostöö, kuulumine nende organisatsioonidesse ja kursis olemine huviala väljaannetega palju lisavõimalusi oma hobiga edukamalt tegeleda. Seetõttu on siin palju juttu filatelistide tegevusest Eestis ja piiri taga, kuivõrd see on Eesti postmarkide või filatelistidega seotud.
10
Eellugu Posti kohaletoimetamise eest tasumine
Vajadus toimetada kirjalikke sõnumeid saatjalt saajale ulatub väga kau-
gesse minevikku. Kui vahemaa oli väike, siis oli see jõukohane ühele või vähestele kulleritele ja edasitoimetamise eest tasumist sai lihtsasti korraldada. Polnud ka palju vahet, kas tasus saatja või saaja. Kui sõnumite hulk suurenes ja vahemaad pikenesid, siis oli otstarbekas luua selle tegevusvaldkonna paremaks korraldamiseks eraldi organisatsioon. Nii sündis post oma inimeste, töövahendite ja töökorraldusega. Saadetis võis teel saajani läbida pika vahemaa ning selle edasitoimetamisel võis osaleda palju inimesi. Lisaks saaja aadressile oli otstarbekas saadetisele kirja panna ka info selle eest tasumise kohta. Algul tehti seda käsitsi kirjutatud märkusena. Tasu suurus olenes saadetise kaalust ja vahemaa pikkusest. Asjaajamise lihtsustamiseks hakati mõlema suurust arvestama mingi vahemiku kaupa. Nii õnnestus märkimisväärselt vähendada saadetisele lisatavate märgete arvu ja loodi eeldus templite kasutuselevõtuks, et seda tööd hõlbustada. See viis ka postmargi kasutusele võtmiseni Suurbritannias. Postmark maksis Maailma esimene üks penn ning sellele oli postmargikonkursi võitja postmark. Erakogu 11
Benjamin Chevertoni ettepanekul trükitud tollal valitsenud 21-aastase kuninganna Victoria portree. Maailma esimene postmark oli trükitud musta värviga ja seetõttu tuntakse seda „Musta penni” (Black Penny) nime all. Mark ilmus 1. mail ja hakkas kehtima 6. mail 1840. aastal osana postisüsteemi reformist. Postmargi kasutusele võtmine tegi postiteenuse eest tasumise palju lihtsamaks ja kuna vähendati ka saatmise tasu, siis hakkas saadetiste hulk kiiresti suurenema. Uuendus oli sedavõrd edukas, et innustas ka teiste riikide postiametkondi seda ideed järgima. Enne Eesti riigi sündi oli postmark muutunud juba täiesti tavaliseks vahendiks postisaadetiste eest tasumisel. Seda ka Eesti alal, kus mitme aastakümne kestel olid kasutusel olnud Venemaa postmargid.
Esimesed filatelistid ja filatelistide organisatsioonid Filateelia on harrastus, mis eelkõige hõlmab postmarkide ja muude posti-
maksevahendite kogumist. Sõna „filateelia” pärineb kreekakeelsest sõnapaarist phileo (armastan) ja ateleia (maksust vabastamine). Postmargi peamine funktsioon – tõestada postisaadetisel, et selle saatekulu on tasutud – täidetakse saadetise adressaadini jõudmisel ja enamasti visatakse postmark koos ümbrikuga prügikorvi. Kogumisharrastuse tekkimiseks oli vaja, et kogutavat oleks mingi hulk ilmunud. Väikesed mõõtmed ja erinevad motiivid on soodustanud postmarkide kollektsioneerimist. Maailma esimene filateeliaorganisatsioon nimega The Excelsior Stamp-Association asutati 1. mail 1866. aastal Saint John’si linnas Kanadas. Euroopa üheks vanimaks on 1869. aastal asutatud ühendus algse nimega The Philatelic Society, London. The Royal Philatelic Society London nime all tegutseb see edasi tänapäevalgi. Esimesed Eesti filatelistid kuulusid 1. jaanuaril 1877 asutatud Dresdeni rahvusvahelisse filatelistide ühingusse. Eduard Nikolai von Salza (ka Saltza) ja Nikolai Konstantin von Ungern-Sternberg Haapsalust liitusid ühinguga 21. juunil 1880, Ernst Behse Tartust 1882. a, Eestimaa kubermangu postivalitsuse tolleaegne direktor Carl von Becker 1884. a ja Narva kalevivabriku direktor Robert Carl Peltzer 1887. a. Ühingul olid nii üksikliikmed kui ka sektsioonid erinevates linnades. Näiteks Moskva 12
ja Peterburi sektsioonid asutati 1883. a ning Riia sektsioon 1885. a. Vaatamata mitme Dresdeni ühingu olemasolule Eestis peeti Tallinnas Veltsa mõisa omaniku Ungern-Sternbergi algatusel 23. septembril 1888 hoopis Halles tegutsenud ühingu „Philatelia” sektsiooni asutamiskoosolek. Esimeheks valiti Harald von Hoyningen-Huene, sekretäriks Theodor Brosse. Peale nimetatute kuulusid liikmeskonda veel Eduard von Baggoja Carl Alexander Stempel. Pärast Halle „Philatelia” ühinemist Braunschweigi kirjamarkide uurimise ühinguga sai ühingu nimeks „Philatelia”, Verein für Briefmarkenkunde in Braunschweig. Siinse haruseltsi liikmeskond kahanes osade liikmete lahkumise tõttu kolmeni ja selle tegevus lõpetati 22. veebruaril 1890. Dresdeni ühingu sektsioon asutati 1889. aasta lõpul Tartus. Üheks asutajaks oli Saku mõisaomaniku poeg Eduard von Baggo, kes asus Tartu Ülikoolis majandust õppima ja oli edaspidi üheaegselt nii Dresdeni kui ka Braunschweigi ühingu liige. Tema kõrval kuulusid Tartus asutatud sektsiooni liikmeskonda veel Britzke, Fischer, Henrici, Keller, Sarring, Harder ja Walter. 7. detsembrist 1889 pärineva Baggo teate põhjal kinnitas Dresdeni ühingu juhatus uue sektsiooni asutamise oma 20. detsembri koosolekul. Sektsiooni organisatsiooniline koosolek toimus 14. jaanuaril 1890. aastal, kus esimeheks valiti Baggo. Liikmemaksuks määrati kuus rubla emaühingule + üks rubla sektsioonile. Koos otsustati hakata käima iga kahe nädala järel liikmete korterites. Osalemine neil oli kohustuslik. Puudumise eest tuli tasuda 20 kopikat ning üle pooletunnise hilinemise eest 10 kopikat. Samal koosolekul jagas Baggo kohalolijatele enda koostatud brošüüri „Die coursirenden Ganzsachen von Russland”, mis rääkis Venemaal käibel olevatest tervikasjadest ja oli Eesti esimeseks filateeliaväljaandeks. Kuid Baggo katkestas peagi oma ülikooliõpingud ja lahkus Tartust. Uueks esimeheks valiti 1890. aasta mais Oscar Britzke. Kuna Tartust olid lahkunud ka Fischer, Henrici ja Plemsch, siis palus Britzke oma kirjas Dresdeni ühingu juhatuselt nõusolekut sektsiooni sulgemiseks, mis 1890. aasta 19. juuli koosolekul ka anti. Pärast kohalike sektsioonide sulgemist jätkasid Braunschweigi ja Dresdeni ühingute liikmed Eestis tegevust üksikliikmetena. 1894. aastal loodi Tallinnas taas Braunschweigi ühingu haruselts. Selle esimeheks valiti Ewald Poulsen-Kallager, kirjatoimetajaks Eduard von Baggo ning 13
laekuriks ja vahetusekorraldajaks Paul Hoffers. Avastati aga, et Baggo levitas templite võltsinguid, ning ta heideti ühingust välja. Uueks kirjatoimetajaks valiti Heinrich Roman Christiansen. Koos käidi liikmete korterites kaks korda kuus. Liikmeid oli kuni kaksteist. Haruselts lõpetas tegevuse 1896. aastal. 5. veebruaril 1896. aastal pöördusid Heinrich Christiansen, Paul Hoffers, vennad Wilhelm ja Hermann Gönsen ning Arthur von Stackelberg palvekirjaga Eestimaa kuberneri poole, et Tallinnas asutada vanade postmarkide kogujate ühing. Palvekirjale lisati prantsuskeelne Helsingi filateeliaühingu põhikiri. 10. veebruaril saatis kuberner palvekirja koos mõningate põhikirja parandustega edasi siseasjade ministeeriumisse. Sealt tuli 20. aprillil ministri asetäitja poolt allkirjastatud vastus, et ta ei näe vajadust niisuguse seltsi asutamiseks. 26. augustil 1905. aastal asutati Mustpeade klubis Revaler Philatelisten
Verein ehk Tallinna Filatelistide Selts. Seltsi esimeheks valiti Alexander Kuzmanoff, laekuriks Ludwig Paul Johann Maydell, kirjatoimetajaks Theodor Brosse. Juhatusele tehti ülesandeks koostada põhikiri. Koos hakati käima kord kuus Mustpeade klubis. Pärast kaheaastast tegevust mitteametliku ühinguna pöördusid seltsi liikmed 1907. aasta augustis Eestimaa kubermanguvalitsuse poole palvekirjaga ühing registreerida. Selts registreeriti 24. septembril 1907. aastal ja Eestimaa Kubermangu Teataja avaldas sellekohase teate 11. oktoobril 41. numbris. Vastavalt Venemaal tol ajal kehtinud seadustele keelas põhikiri margikaupmeestel seltsi kuulumise, mistõttu pidi lahkuma margiäri omanik Arthur Woldemar Freymuth. I maailmasõja puhkemine katkestas selleks ajaks 27-liikmeliseks kasvanud seltsi tegevuse. Seni oli filateelia Eestis rohkem siinse saksa ja vene rahvusest jõukama seltskonna harrastus. 1915. aastal asutas Harry Malm Tallinna Korjajate Ringi, koondamaks rohkem eestlastest huvilisi. Alustati samuti mitteametliku organisatsioonina. Esimene palve ühing registreerida esitati Eestimaa kubermanguvalitsuse seltside registreerimise osakonnale 1917. aasta detsembris. Ringi registreerimise üle hakkas otsustama vahepeal võimu haaranud Eestimaa Töörahva ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee. Viivitust see kaasa ei toonud, sest 14
Revali Kollektsionääride-Asjaarmastajate Ring kanti juba 30. detsembril 1917. aastal järjekorranumbri 7 all Eestimaa ühingute ja seltside registrisse. Registreeritud ühingu iga polnud aga pikk, sest toimus järjekordne võimuvahetus ja alates 25. veebruarist 1918 jõudsid Tallinna Saksa väed. Harry Malm üritas uuesti ühingut registreerida. See võttis aega ning esialgselt esitatud põhikirja eksemplar läks kaduma. Otsustati koostada uus põhikiri ning registreerida uue nimega ühing. 20. augustil 1918 registreeris okupatsioonivõim Rahvusvahelise Korjajate Ühingu Eesto. Okupatsioonivõimud registreerisid uuesti ka Tallinna Filatelistide Seltsi.
15
Eesti esimese postmargi ilmumise päeval saadetud postkaart. RA
Eesti aeg 1918–1940 Eesti esimesed postmargid
Eesti Posti ametlikuks sünnipäevaks peetakse 13. novembrit 1918, kui
Hindrek Rikand korraldas Eesti Maavalitsuse variettevõtte Kosmos ruumides (Tallinn, Suur-Karja 6) koos kaheksa vanema postitöötajaga (Hindrik Anto, Konstantin Bõstrov, Eduard Kepp, Eduard Laaban, Johannes Mits, Ado Pitka, Villem Soopan ja Karl Triumph) nõupidamise postivalitsuse loomiseks. Kaks päeva hiljem kinnitas teedeminister Ferdinand Peterson (aastast 1938 Petersen) esimesed postitariifid. Sellega määrati ka postmarkide hinnad, mida kõige kiiremini vajati: 2, 5 ja 15 kopikat. Postiasutuste sakslastelt ülevõtmine algas 17. novembril ja nende tegevust püüti võimalikult kiiresti jätkata. Oma postmarkide puudumine polnud takistuseks, sest postimaksu hakati vastu võtma sularahas, mille kohta lisati saadetisele vastav märge. Muidugi oli selline lahendus, millega pöörduti ajas tagasi postmarkide eelsesse aega, sobiv vaid ajutiselt, kuni postmarkide valmimiseni. Kuna markidega oli kiire, siis kaaluti võimalust osta need Soomest. Küsitud hind sundis aga otsima kohapealseid võimalusi. 16
Eesti esimesed postmargid. Rakvere kohalik ületrükk. ERM
Valik langes Bernhard Mänsi trükikojale, kus Hindrek Rikand ja Eduard Laaban 18. novembril sel eesmärgil käisid. Trükikoja juhataja Rudolf Zero soovitas kasutada kivitrükitehnikat ja samas trükikojas 1918. aasta kevadel trükitud Saksa okupatsioonivõimude tempelmarkide juures kasutatud trükiornamente. Tellijate soovil koostas ta ise käepärastest komponentidest esimese postmargi trükivormi. Markide trükkimiseks vajalik kivitrükikoda leiti Rahumäelt (Raudtee 10): Georg Bölau reljeef- ja kivitrükikoda. 19. novembril 1918 saatis Rikand postiametnikud Johann Kalkbergi ja Karl Sauksi Bölau trükikotta, et nad jälgiksid esimeste postmarkide valmimist. Telliti 300 000 2-kopikalist ning 500 000 5-kopikalist 17
ja 15-kopikalist marki. Alustati 5-kopikalistega, mida 22.–28. novembrini trükiti 514 000 eksemplari. Trükipoognas oli Eesti esimesi postmarke 4 × 100 tk. Hiljem trükiti neid marke veel kolmel korral: sama aasta detsembris 509 000, järgmise aasta märtsis 304 500 ja aprillis 614 500 eksemplari. Kokku trükiti esimest, roosat värvi marki 1 942 000 tk. Erinevate trükkide puhul on margi värv pisut erinev. Eesti esimesed postmargid tulid müügile Tallinnas pühapäeval, 24. novembril 1918 ja mujal Eestis järgmisel päeval. Eesti esimesi postmarke hakati nimetama lillemustrimarkideks. Järgmisena trükiti sinise värviga 15-kopikalised margid, mis jõudsid müügile 30. novembril. Algselt kavas olnud 2-kopikalised margid jäid trükkimata, sest vajadus nende järele kadus. Ületrükk endistele Vene markidele
Eelpool kirjeldatud lillemustriseeria on kahtlemata Eesti esimene üleriigiline postmarkide väljaanne. Selle kõrval esineb ka paar kohalikku väljaannet, mis märkimist väärivad. Rakvere postkontori ülem Aleksander Torn laskis 15. novembril 1918 üle trükkida tsaariaegseid postimaksevahendeid, marke, tervikasju ja panderolliribasid ning müüs neid alates järgmisest päevast Viru maakonnavalitsuselt saadud loa alusel kohaliku väljaandena. Postivalitsus neid ei tunnustanud. Tallinna postkontoris tehti posti peavalitsuse korraldusel käsitempliga „Eesti Post” ületrükke mitmesugustele Venemaa alles jäänud postmarkidele. Mai algul tehti ületrükk 18 erinevale margile, ühel juhul oli ületrükk lisaks violetsele ka musta värvi. Kuna ületrükitavaid marke oli kasutada väga erinev kogus, siis hakkasid tegijad seda olukorda oma huvides ära kasutama. Kui algul oli kavas võtta kasutusse kõik postkontorites olevad tagavarad, siis Tallinna peapostkontoris tehtud ületrükkide müügiletulekule järgnenud pahameel ja protestid sundisid sellest plaanist loobuma. Markide müügil arvestati kopikad võrdseks pennidega ning rublad markadega. Ületrükitud marke müüdi alates 7. maist ainult Tallinnas, kuid need kehtisid üle riigi kuni 1. oktoobrini 1919.
18