Issuu

Eesti hariduse

1OO aastat VÃ„INO SIRK VERONIKA VARIK

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

9 11 11 14 14 20 30 32 37 37 43 50 53 56 56 62 69 72 75 75 75 82 89 93

Saateks Haridus Eesti Vabariigis 1918–1940 Proloog Võrdsuse ja õigluse lainel 1918–1924 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Kohanemine tegelikkusega 1925–1933 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Rivistatult tõusval teel 1934–1940 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Haridus võõra võimu all 1940–1991 Sõda inimloomuse vastu 1940–1953 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus

101 101 104 111 116 120 120 125 132 137 141 141 145 148 151 157 157 157 161 167 171 177 181 189

Kohanemine paratamatusega 1953–1964 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Oma kooli hoitakse 1965–1985 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Eneseleidmine avardumises 1986–1991 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Haridus Eesti Vabariigis 1991–2018 Tulevik kohustab Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Üldharidus Kutseharidus Kõrgharidus Lõppsõna Kasutatud ning soovituslik kirjandus ja allikad Isikunimede loend

Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi III klass pärast õppeaasta lõppu kooli hoovil, 1935. EPAM

Saateks

Haridus on Eestit 13. sajandist sidunud Euroopaga. See side on olnud tugevam kui geopoliitika. Suurvõimude jõukatsumistes on korduvalt tõmmatud rahva loomu ja tahte vastaseid piire, langetatud raudne eesriiegi, suutmata ometi lämmatada iidset ühtekuuluvust. Hoomatavail ja hoomamatuil teil mõjutavad meid ja meie tegemisi praegugi katedraalide aja ladinakeelsed koolid, Bengt Gottfried Forseliuse keelt ja haritud eestlast loov töö ning Georg Friedrich Parroti valgustusideed. Järgnevatel lehekülgedel püüame olla heale lugejale saatjaks siiski vaid meie rahva omas ajaloolises ajas, mil me oma saatust iseseisvalt hakkasime määrama, et läbida koos saja-aastase Eesti Vabariigi koolilugu. Siingi peegeldub kõrgpingeni ideologiseeritud 20. sajandi hariduse käekäik selle äkilistes pööretes, intensiivsuses, suurejoonelisuses, tagasilangustes barbaarsusse ja lummavas taastõusus. Millenniumivahetusest alates on meie hariduslugu aga ilmselt veel vara allutada ajaloolase uurivatele ja üldistavatele menetlustele. Me lõpetame seepärast pigem meenutajate või kroonikakirjutajatena, tõstes esile põhisündmusi ja fakte iseseisvuse 9

taastanud Eesti koolielust, mille rõõmud ja mured on praegu õppivate noorte, nende vanemate, pedagoogide ja kogu ühiskonna igapäevased saatjad. Kõrghariduse lühiülevaade aitab kujundada terviklikku üldpilti Eesti haridussüsteemist ja noorte õppimisvõimalustest kodumaal. Teaduse arengulugu kõrgkoolides aga kõnesoleva ülevaate raamidesse ei mahu. Raamatu esimese osa kirjutas Väino Sirk, teise ja kolmanda osa Veronika Varik, v.a teise osa kutse- ja kõrghariduse alapeatükid ning kolmanda osa kutsehariduse ülevaade, mille autor on Väino Sirk.

Haridus Eesti Vabariigis 1918–1940

Proloog 23. veebruaril 1918, nagu järgnevail päevilgi, oli Tallinnas säravalt päikesepaisteline, karge talveilm. Õhk oli täis suursugust rahu, milles püssipaugud ja kuulipildujate ragin tundusid kummalise vastuoluna. Nii mäletas Georg Meri seitse aastat hiljem. Enamlased hakkasid põgenema laevadele. Alles äsja olid nad asutanud Eesti Töörahva Koolivalitsuse ja kuulutanud, et Vene keskvalitsus sellele enam mingisuguseid tõkkeid ei sea. Vaevalt võisid nad teada, et samal päeval avaldati Petrogradis rahvakomissar Anatoli Lunatšarski määrus kõigi Venemaa õppeasutuste allutamisest hariduse rahvakomissariaadile. Oktoobris 1917 lubatud haridusautonoomia oli taas päitsed pähe saanud. Pärnus luges sama päeva õhtul Eestimaa Ajutise Maanõukogu liige Hugo Kuusner teatri rõdult rahvale ette Eesti iseseisvusmanifesti. 24. veebruaril moodustati Tallinnas eesti sõdurite ja relvastatud koolipoiste kaitse all Eestimaa Päästekomitee otsusel Eesti Ajutine Valitsus. Selle haridusministriks määrati Peeter Põld, esimese eesti õppekeelega keskkooli üks asutaja (1906) ja direktor (1908–1918). Tema suunamisel oli 1917. aasta kevadel ja suve algul kahel õpetajate kongressil sõnastatud 11

rahvuslik hariduspoliitiline platvorm. Sama aasta mais sai Peeter Põld Eesti Kooliõpetajate Keskliidu (1919. aastast Eesti Õpetajate Liit) esimeseks esimeheks.

Eesti Kooliõpetajate Keskliidu seisukohad kevadel 1917: -

Eesti kool olgu emakeelne, demokraatlik ühtluskool.

Algharidus sunduslikuks ja kõigile kättesaadavaks.

Kesk- ja kõrgkool kättesaadavaks ka kehvema rahva andekatele lastele.

Kool põhinegu parimail kasvatusteaduslikel alustel. Õpetaja olgu haritud, majanduslikult ja õiguslikult kindlustatud.

Õpetaja poliitilisest survest vabaks.1

Juulis 1917 tõusis Peeter Põld Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (maapäeva) haridusosakonna juhatajaks. Närvesöövas võitluses Venemaa Ajutise Valitsuse haridusministeeriumi ja minevikku klammerduva umbkeelse ametnikkonnaga saavutati sügiseks luba õpetada algkoolides nn kohalikes keeltes, kuigi taotleti vastavat õigust kõigile kooliastmetele. Peeter Põllu juhitud haridusosakonna tegevus kujunes ikkagi ettevalmistuseks Eesti iseseisvale hariduspoliitikale. Seda tunnistab augustis 1917 maanõukogus vastu võetud Eestimaa koolivalitsuse ajutine korraldus, mis Venemaa keskvalitsuse kontrolliõigust Eesti kooli üle ette ei näinud. Eesti esimese koolivalitsuse töö lämmatas riigis süvenev anarhia ja enamlaste võimuhaaramine oktoobris 1917. Ka Eesti riigi väljakuulutamine näis paljudele tähtsusetu, juhusliku sündmusena, sest juba 25. veebruari pärastlõunal sisenesid Tallinna Saksa väed ja kahe nädalaga langes kogu maa Saksa okupatsiooni alla. Oli selge, et tegu ei olnud maa ajutise hõivamisega, vaid okupandid kavatsesid jääda ja kogu elu ümber korraldada. Lastevanemate nõudel kehtestati nüüd mitmes keskkoolis vene õppekeele asemel eesti keel, et panna uus võim sündinud fakti ette. Põranda alla läinud Eesti Ajutine Valitsus nõudis, et koolides kaitstaks 1

Maie Tuulik. Peeter Põld. Tallinn, 2007, lk 48.

emakeele õigusi. Rahvuslikele ringkondadele andis lootust Eesti välisdelegatsiooni tegevus, mille tulemusena saavutati mais 1918 Eesti iseseisvusele (maanõukogule) de facto tunnustus Londonis, Pariisis ja Roomas. Saksa võimude koolipoliitikas – nagu näiteks ka kavades koloniseerida Baltikum saksa talupoegadega – väljendusid pikaajalised rahvuspoliitilised eesmärgid. Hariduselus püüti restaureerida kauget, venestamiseelset minevikku, mil rahvaharidust maal suunasid ja kontrollisid pastorid ning mõisnikud. Samas täiendati siinset hariduskorraldust preisilike joontega. Avalikes algkoolides lubati eesti õppekeelt (koos intensiivse saksa keele õpetamisega). Algkoolile järgnevad avalikud õppeasutused tuli lühikese üleminekuajaga viia saksa õppekeelele. Võisid tegutseda eestikeelsed erakeskkoolid, kuid lõpetanutele ei lubatud nende haridusele vastavaid õigusi. Rööbiti vägivaldsuse ja konservatiivsusega asuti kõrvaldama mõningaid Vene tagurliku koolikorralduse jäänukeid ja seati eesmärgiks tasuta kohustuslik algharidus. Need üksikud arukad momendid okupantide koolipoliitikas eestlaste üldist negatiivset suhtumist ei muutnud. Eesti juhtivad tegelased, kes pidasid nii enamlaste võimutsemist kui ka Saksa okupatsiooni õigusvastaseks, juhindusid rahvaste enesemääramise printsiibist ja Eesti maapäeva vanemate nõukogu iseseisvusmanifestist. Nad mõistsid hukka nii poliitilised kui ka hariduslikud Baltikumi Saksamaale allutamise püüded. Suveks 1918 oli Eestis kujunenud ulatuslik kogu siinse elu militaarse saksastamise vastane ühisrinne. Hädaoht oma koolile ja tulevikule innustas rahvast ning rahvusliku hariduse ideed hakati energiliselt, protestiliikumise vormis ellu viima. Okupandid olid ilmutanud küünilist üleolekut ja sallimatust eestikeelse keskhariduse suhtes. Eesti seltsid asutasid aga nii linnades kui maal uusi eesti õppekeelega erakeskkoole. Avati ka mõned kutseõppeasutused, sh esimene eestikeelne keskastme põllumajanduskool Tallinnas. Käsitledes Eestit iseseisva maana, seadsid juhtivad tehnikamehed eesmärgiks oma kõrgema tehnikaõppeasutuse avamise. Saksa võimud seevastu kavandasid saksakeelset Balti tehnikakõrgkooli Riias, katmaks kogu Baltikumi vajadusi. Eesti tehnikumi avamine keelustati, kuid 13

tehnikumi programmile vastavad eestikeelsed tehnikakursused said loa ja avati Tallinnas 17. septembril 1918. Tartu ülikooli kuulutasid sõjaväevõimud saksa ülikooliks, mis aga eesti üldsuse ja haritud noorte meelest oli mineviku restaureerimise jõuetu katse. Okupatsiooniülikooli tegevus kujuneski episoodiliseks: 15. septembrist kuni detsembri alguseni 1918. Eesti noored nõudsid oma ülikooli. Eesti hariduse ja kooli saatus mobiliseeris avalikkust enam kui kunagi varem.

Võrdsuse ja õigluse lainel 1918–1924 Haridus ja ühiskond. Koolikorraldus Compiègne’i vaherahuga lõppes 11. novembril 1918 läänerindel sõjategevus. Saksamaa pidi oma väed välja viima enamikult vallutatud territooriumidelt, v.a mõned alad Ida-Euroopas, sh Eesti. Revolutsioonivaimustuses Saksa sõjaväeosad hakkasid aga kodumaale tagasi tõmbuma, jättes meie äsjasündinud riigi vastakuti Euroopasse tungimiseks valmistuva Nõukogude Venemaaga. 12. novembril Konstantin Pätsi juhtimisel tegevust alustanud Eesti Ajutine Valitsus asus aega viitmata Vene ja Saksa hariduskolonialismi pärandit likvideerima. Valitsus lähtus iseseisvusmanifestist, mis kinnitas nii põhirahvuse kui ka vähemuste rahvuskultuurilisi õigusi, Eesti pedagoogilises avalikkuses väljakujunenud rahvuslike ning demokraatlike põhijoontega haridusplatvormist ja Eestimaa koolivalitsuse ajutisest korraldusest. 30. novembril, paar päeva pärast Vabadussõja algust avaldatud ajutise valitsuse deklaratsioon keskendus rahvusliku haridusmõtte põhinõudmistele: „Rahvahariduse alal on Ajutine Valitsus sunnitud kõige pealt venestamise ja saksastamise katsed lõpetama. Koolid tulevad rahvuslisele alusele seada, rahvusliste segakoolide lõpetamine viiakse kõige kiiremalt läbi.“ 2. detsembril avaldati väljakuulutatud hariduspoliitilise pöörde ellurakendamiseks määrus, millega emakeel tunnistati õppekeeleks ja 14

kõrvaldati vaimulikud koolide revideerimise ning järelevalve juurest. Eesti keel kuulutati kohustuslikuks aineks kõigis muukeelsetes koolides. Vabadussõja algul okupeeris Nõukogude Venemaa kogu Ida-Eesti. Võõrväe selja taga punast terrorit teostanud Eesti Töörahva Kommuuni organid ei suutnud hariduselu endale allutada. Vabariigi esimeseks aastapäevaks oli kogu Eesti territoorium vabastatud ja 23. aprillil tuli Tallinnas kokku Asutav Kogu. Selles tohutu riigiloomistöö kordasaatnud organis oli palju rahvameelseid ja radikaalseid saadikuid, väga palju haritlasi. 120 kohast hõivasid sotsiaaldemokraadid 41, tööerakond 30 ja esseerid seitse kohta. Saadikuiks oli valitud tuntud uuendustahtelisi pedagooge, kelle meelest moodne riik ei võinud haridust jätta kodaniku eraasjaks, nagu see tsaariaegses Eestis, eriti linnaelanike suhtes oli. 19. septembril 1919 kehtestas Asutav Kogu koolikohustuse 9–14 aasta vanustele lastele, kes veel nelja-aastast algkoolikursust ei olnud lõpetanud. Üldise koolikohustuse kehtestamisega lähenes Eesti hariduspoliitiliselt Euroopale ja edestas mitmeid I maailmasõja lõpul impeeriumide varemetel tekkinud riike. Veel sõjatingimustes rakendati maakondades ja linnades tööle koolivalitsused. Pandi ametisse koolinõunikud, kes olid nii nõustavad ja metoodiliselt abistavad kui ka kontrollivad ametnikud. Rasketes sõjaoludes tehti ära suur koolisüsteemi taastamistöö, sest vabaduse vilju tahtis rahvas just hariduses kiiresti näha. Vabadussõja võidukale lõpule ja Tartu rahu sõlmimisele järgnes majanduse kiire tõus. Seda võimaldasid maailmaturu soodne konjunktuur ja esialgu tihedad, vastastikusest kasust kantud majandussuhted Nõukogude Venemaaga. Kaubanduses, ärinduses ning üldises majandusstrateegias andis tooni nn idaorientatsioon, mis mõneti väljendus ka hariduselus, näiteks nõudmistes jätkata koolis intensiivset vene keele õpetamist, mida valitsus ja intelligents laiemalt õigeks ei pidanud. Hoolimata mitmete mõjukate majandustegelaste langemisest ebaeetilistesse spekulatsioonidesse, püüdlesid Eesti ühiskonna domineerivad jõud demokraatia ning õigluse poole. Selle kinnituseks sai 15. juunil 1920 Asutavas Kogus heaks kiidetud Eesti Vabariigi põhiseadus, mille § 12 järgi oli teadus, kunst ja nende õpetamine vaba. „Õpetus on kooliealistele lastele sunduslik ja 15

Esimene eestikeelne pedagoogikaajakiri Kasvatus ja Haridus alustas ilmumist Peeter Põllu toimetamisel 1917. aasta jaanuaris, seega veel tsaarivõimu tingimustes. Lühikest aega ilmunud Kasvatuse ja Hariduse mõttesuunda jätkas Eesti Õpetajate Keskliidu häälekandja Kasvatus, mis ilmus 1919. aasta augustist 1940. aasta septembrini. 16

rahvakoolides maksuta. Vähemusrahvustele kindlustatakse emakeelne õpetus.“ Järgnevalt postuleeriti, et õpetamine on riigi kontrolli all ja kõrgematele õppeasutustele antakse autonoomia. Põhiseadus kindlustas koolidele vabameelse, rahvuspõhise ja valgustusliku perspektiivi. Nende üllaste põhimõtete elluviimine algas aga sõjast räsitud, raske minevikupärandiga noore riigi karmis reaalsuses. Hariduspoliitika kujunes peagi Eesti sisepoliitikas üheks pingeliseks võitlusväljaks. Kool ja õpetajad olid pidevalt avalikkuse vaateväljas, neilt oodati palju. Ka Eesti Õpetajate Liit ei jäänud poliitikast eemal seisvaks kutseorganisatsiooniks. Liidu juhtivad tegelased olid riigielus, sh haridusministeeriumis tähtsatel kohtadel: näiteks Peeter Põld (Asutav Kogu, I, III ja IV Riigikogu, haridusminister), Friedrich Volrad Mikkelsaar (Ajutine Maanõukogu, haridusministri abi), Jakob Westholm (Asutav Kogu, I–IV Riigikogu). Võib rääkida õpetajate ajajärgust Eesti hariduspoliitikas. Õpetajate liidu suunda andvat ja tasakaalustavat rolli tugevdas asjaolu, et rahvuslikku kooli väärtustavad, kuid erinevate haridusalaste arusaamadega valitsused ja haridusministrid vahetusid sageli. Riigielus aktiivsete pedagoogide vahendusel jõudsid Eesti valitsusasutustesse ja parlamendisaali kaasaegsed kasvatusteaduslikud ja sotsiaalpedagoogilised ideed. 1920. aasta veebruaris algas Asutavas Kogus algkooliseaduse arutamine ja see võeti vastu 7. mail 1920. Seadus kehtestas ühtluskooli esimese astmena avaliku algkooli, kuid lubas ka erakoole ja koduse õpetamise võimalust. Pikad ja rasked väitlused toimusid usuõpetuse küsimuses, kuid lõpuks määratles § 2 algkooli põhiolemuse järgmiselt: „Algkool on emakeelne, ilma usuõpetuse ja maksuta.“ Algkooli õppeaja pikkuseks määrati kuus aastat. Mitteemakeelsesse algkooli võis astuda vaid mõjuvatel põhjustel koolivalitsuse loal. Kõikjal, kus leidus vähemalt 20 vähemusrahvusest last, tuli avada vastav kool või klass. Nii seadustati vähemusrahvuste õigus emakeelsele algharidusele. Enamgi – emakeelne algõpetus muudeti tegelikult kõigile kohustuslikuks. Õilsas püüdes vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja väärtustada algkooli, võeti koolile kohustuslike ainete hulka kaks võõrkeelt, millest teine oli lastele vabatahtlik. Muukeelsetes koolides pidi esimeseks võõrkeeleks olema eesti keel.

Kooskõlas ühtluskooli keskse nõudega andis algkooli lõputunnistus õiguse eksamita astuda avalikku keskkooli. Koolikohustus pidi kestma 7.–16. eluaastani või algkooli lõpetamiseni. Seaduse järgi tuli algkoolide juurde avada tarvilikul arvul vähemalt kaheaastase õppeajaga täienduskoole, kuhu astumine nendele õpilastele, kes algkoolikursuse lõpetamise järel ei astunud kesk- või kutsekooli, oleks olnud kohustuslik. Avalike algkoolide seaduse vastuvõtmine näitas, et Eesti poliitiline eliit, paljudes koolialastes küsimustes vägagi erimeelne, oli valdavalt haridussõbralik ja mõistis, et tsaariajast pärit algkool tuli otsustavalt minevikku jätta. Seadus vältis algkooli täielikku unifitseerimist, säilitas erainitsiatiivi võimaluse ja fikseeris Eesti alghariduse suure pöörde modernsuse poole. Kuigi juba lähiajal selgus, et ühiskond ei suutnud pöörde radikaalsust kogu ulatuses omaks võtta ja mitte kõik poliitilised jõud ei soostunud rahvahariduse nimel võrdselt ohvreid tooma, jäi avalik algkool 1940. aasta okupatsioonini Eesti haridussüsteemi aluseks. Objektiivsetel põhjustel ei olnud „Avalikkude algkoolide seadust“ võimalik kohe täies ulatuses teostada, mistõttu määrati kuueklassilise koolikohustuse elluviimise lõplikuks tähtajaks 1930. aasta. Selleni pidi kehtima neljaklassiline koolikohustus 8–15aastastele. 1920/21. õppeaasta algusest nimetati kõik endised seisuslikku ja venestuslikku minevikku meenutavad luteriusu valla- ja kihelkonnakoolid, õigeusu abi- ja kihelkonnakoolid, ministeeriumikoolid, linna- ja kroonualgkoolid, kõrgemad algkoolid jt avalikeks algkoolideks. Täienduskooli sunduslikkusest tuli aga loobuda. Alghariduse arendamiseks vastavalt 1920. aasta seadusele oli tarvis nii riigil ja omavalitsustel kui ka kogu ühiskonnal tõsiselt pingutada. Vajati täiendavaid ning uutele nõudmistele vastavaid kooliruume, hea haridusega noori õpetajaid ja täienduskoolitust tegevpedagoogidele ning abi puudust kannatavatele peredele laste koolisaatmiseks. Avalike koolide hoonete ehitamiseks, ümberehitamiseks ja sobivate majade ostmiseks asutati 1922. aastal riiklik koolimajade ehitusfond andmaks maakonna-, linna-, alevi- ja vallavalitsustele soodsat laenu ja ka tagastamatut abi.