Ettelugeja issuu

JEAN-PAUL DIDIERLAURENT ETTELUGEJA 6.27-SES RONGIS

Prantsuse keelest t천lkinud Pille Kruus

Originaali tiitel: Jean-Paul Didierlaurent Le Liseur du 6h27 Au Diable Vauvert, 2014 Värsid tõlkinud Indrek Hirv Toimetanud Priit Põhjala Sarja kujundanud Jüri Jegorov Disainer Villu Koskaru © Jean-Paul Didierlaurent, Au Diable Vauvert, 2014 Tõlge eesti keelde © Pille Kruus ja Tänapäev, 2016 Trükitud OÜ Greif trükikojas ISBN 978-9949-27-931-9 www.tnp.ee

Sabine’ile, kelleta seda raamatut poleks.

Mu isale, kes oma nähtamatu kohaloluga minusse endiselt igavest armastust õhkab.

Colette’ile ja tema püsivale toetusele.

1 Mõned sünnivad kurdi, tumma või pimedana. Teistele antakse esimese nutuga ühes inetu kõõrsilmsus, jänesemokk või kole tulekahjumärk keset nägu. Võib ka juhtuda, et mõni saabub ilma kompjala või koguni juba enne elu algust liikumatu jäsemega. Guylain Vignollesi koormas ellu astudes aga kõigest ebaõnnestunud silbivahetus ees- ja perekonnanime ühendamisel: Vilain Guignol*, nigel sõnamäng, mis jäi talle esimestest olelussammudest alates igaveseks kõrvu kaikuma.

Tema vanemad olid eiranud 1976. aasta postikalendri nimesid ja otsustanud eikusagilt ilmunud Guylaini kasuks, mõtlemata hetkekski oma teo õnnetutele tagajärgedele. Üllataval kombel ja hoolimata suurest huvist, mida ta nende valiku tagamaade vastu tihti tundis, polnud ta kunagi söandanud selle kohta küsida. Võib-olla kartis ta neis ebamugavust tekitada. Kahtlemata kartis ta ka, et lame vastus ei rahuldaks tema uudishimu. Vahel meeldis talle kujutleda, milliseks oleks tema elu kujunenud juhul, kui talle oleks nimeks saanud Lucas, Xavier või Hugo. Isegi Ghislainist oleks piisanud. Ghislain * Kõnekeeles „inetu tola”.

7

8

Vignolles – normaalne nimi, mis oleks võimaldanud endast midagi vormida, keha ja vaim nelja ohutu silbi taga kenasti varjul. Selle asemel pidi ta lapsepõlve läbima, kannul mõrvarlik silbivahetus – Vilain Guignol. Kolmekümne kuue olelusaasta vältel oli ta viimaks õppinud jääma märkamatuks, muutuma nähtamatuks, et mitte esile kutsuda naeru ja pilkeid, mis lahvatasid niipea, kui teda tähele pandi. Olema ei kaunis ega inetu, paks ega peenike. Kõigest hägune kujutis, mis teistele silmanurgast vilksatab. Sulanduma tausta kuni iseenda eitamiseni, olema kauge paik, kuhu keegi kunagi ei satu.

Kõigi nende aastate jooksul polnud Guylain Vignolles enam lihtsalt eksisteerinud, välja arvatud siin, selle jubeda rongijaama perroonil, kus ta igal argipäevahommikul tammus. Iga päev samal kellaajal ootas ta siin oma linnalähirongi, kaks jalga valgel joonel, millest ei tohtinud üle astuda, kui ei tahetud riskida rööbastele kukkumisega.

Betoonile veetud tähtsusetul joonel oli veider võime teda rahustada.

Siin haihtus imeväel laibalehk, mis tal lakkamatult peas heljus. Ja mõne minuti jooksul, mis vagunite saabumiseni oli jäänud, tallas ta joont, nagu tahaks sellesse sulanduda, teades väga hästi, et see pakub vaid petlikku ajapikendust ja ainus võimalus põgeneda jõhkruse eest, mis teda silmapiiri taga ootab, on lahkuda joonelt, millel ta totakalt ühelt jalalt teisele vaarus, ja koju minna. Jah, ta oleks võinud lihtsalt alla anda, ronida tagasi voodisse ja tõmmata end kerra veel soojal lohul, mis tema kehast sinna öö jooksul oli jäänud. Magada, et põgeneda. Ent viimaks otsustas noormees alati alistunult valgele joonele jääda ja kuulata igahommikust väikest rahvasumma enda selja taga kogunemas, sellal kui pilgud tema kuklale langevad ja teda õrnalt kõrvetavad, meenutades, et ta on endiselt elus. Aastate jooksul oli teistes reisijates tekkinud tema vastu sedasorti leebe lugupidamine, mida tuntakse ohutute ullikeste suhtes. Guylain oli hingus, mis suutis nad kahekümneminutilise reisi kestel natukesekski päevade ühetaolisusest välja kiskuda.